Emaarmastus, isa oma ka

  

Teadlased uurivad kõiksugu asju. Naljakaid ja mitte eriti. Iga baka- või magistritöö on ju samuti ideaalis mingi tulemus konkreetsete järeldustega, mis inimkonnale, vähemalt osale sellest, kasulik ja hea teada. Suunis tegutsemiseks või midagi sinnapoole. Kahjuks on sedasi, et enamus teadustöödest leiab oma koha prügikastis. Sealhulgas ka väärtuslikke ja olulisi. Õigem ja poeetilisem oleks vist küll öelda, et mitte prügikastis, vaid teadusemaa avastamata avarustes. Mõnikord inimkond kolab seal teadlastemaal ringi ja taasavastab enda jaoks midagi olulist. Kasvõi seda, et maakera ei kannagi kolm elevanti. Või olid need hoopis vaalad? Mina lugesin ühte vana uurimust sellest, kuidas vanemaarmastus lapseeas mõjutab meie tervist keskeas.

 

Mistahes küsitlustele baseeruvad uurimused on tulemuste osas sellised nagu nad on. Asja võib võtta tõena või kahtlevalt pooltõena. Ühesõnaga - sotsioloogia. Loetud artikkel pälvis mu tähelepanu seetõttu, et otsapidi on ta sellises väheteadvustatud teemas nagu psühhosomaatilised haigused. Lühidalt oli uuringu sisu järgmine. 1950. aastatel paluti noortel meestel anda isiklik hinnang sellele kui palju nende vanemad hoolisid/armastasid neid lapseeas. Kolmkümmend viis aastat hiljem koguti sama küsitletute grupp, nüüd juba keskealised mehed taas kokku ja hinnati nende tervisehädasid. Selgus, et

*nende hulgas, kes kunagises küsitluses hindasid oma ema ja isa armastust enda suhtes kõrgeks, kannatasid mõne olulise terviserikke all vaid 25%,

*nende hulgas, kes kunagises küsitluses teatasid, et ema ja isa ei hoolinud neist, kannatasid mõne olulise terviserikke all 87% sedasi vastanutest,

*nende hulgas, kes kunagises küsitluses tundsid vaid ühe vanema armastust, kannatasid mõne olulise terviserikke all 50% sellest allgrupist.

 

 

Mida selle teadmisega peale hakata. Tegelikult ja praktilises elus mitte midagi. Mõtlemapanev siiski. Traditsionaalse pere vanematele, kärgpere omadele ja kõigile teadliku valikuga või tahtmatult üksikvanema staatuses olevatele. Polegi vaja olla mustlane, et oma lastele tulevikku ennustada...

 

 

Tunduvalt keerulisem küsimus on muidugi see, kuidas neid lapsi tuleb siis armastada ja neist hoolida. Mis juhtub meie tervisega kui me oleme olnud väga, kohe väga-väga armastatud? Kindlasti on ka selle kohta tehtud mõni uurimus, aga leia see nende miljonite hulgast ülesse. Üks noor naisterahvas, fotograaf Anna Radchenko on käsitlenud emaarmastust oma lavastuslikus seerias "Emaarmastuse pahupool". See mahukas projekt (siinses postituses vaid stiilinäited) on ehk pisut ebaühtlane ja minu jaoks liialt didaktiline. Ometi pakub neis fotodes esitatud sõnum mõnelegi inimlikku äratundmise kurbust. Andes ehk ka selgitust näiteks tundmata põhjusega kõhuvalule või mõnele muule tervisehädale.

 

 

 

Matemaatika

Lugesin Iibisepesa tegemistest. Teemaks seal matemaatika. Minu jaoks oli see koolis päris jubedus. Ja koolipoisieas jäigi see arusaamatuks ning üle mõistuse keerukaks aineks. Enne visati mind pätitegemise eest koolist välja ja nii ei jõudnudki asjale pihta saada.

 

Päris mitmeid aastaid polnud mul matemaatikaga suuremat pistmist. Alles siis kui täiskasvanuna, juba laste isana oli vaja kiiresti keskkool ära lõpetada, et kõrgkooli minna, siis sain taas matemaatikaga kokku. Mitmeid aastaid oli koolipingist möödas. Samas aga kange tahtmine keskkool ühe aastaga ära teha, See oli karm, kuid põnev aasta. Tegin tollal väga rasket füüsilist tööd aga energiat jätkus siiski ka õppimisele. Kuna ma tegin kolm aastat ühe aastaga, siis pidin omandama kõik ained iseseisvalt. Koolis käisin tegemas ainult arvestusi.

 

Matemaatika programm baseerub spiraalsele järjepidevusele.Mu enda poolt koostatud ajagraafik täiskasvanute koolis nägi ette, et näiteks kümnenda klassi matemaatikaprogrammi pean omandama kuue-seitsme nädalaga. Sellega ma toime ei tulnud, sest kümnenda klassi materjali jaoks pidin tagasi minema viienda-kuuenda klassi õpikute juurde. Aastatetagusest ei mäletanud midagi ja lapsena oli ju palju muudki huvitavat kui õpikud-töövihikud. Nii tekkisidki matemaatikas valged laigud ja siis see hilisem üldlevinud vabandus, "ma rohkem selline humanitaarkallakuga..." Tegelikult on matemaatika gümnaasiumi mahus omandatav igale "humanitaarile". Matemaatikat lihtsalt ei saa õppida sedasi, et sellest osast ma aru ei saanud, selle jätan vahele. Järjepidevus on matemaatika õppimise alus.

 

Aga kuidas aidata last järjepidevusele, see on meie haridussüsteemi hoopis suurem ja tõsisem küsimus. Ühiskonna üldisem hoiak hariduse temaatikasse tingib meie koolides üha rohkem teenindajaid-tunniandjaid ja aina vähem pedagooge. Neid, kes aitaksid lapsel saavutada seda järjepidevust ja muid olulisi asju inimeseks kujunemise raskel käänulisel teel. Ning selle peale, et igal aastal langeb juba põhikoolist välja eikuhugi sadu lapsi, selle peale kehitame juba ammu lihtsalt õlgu... Uppuja päästmine ja need asjad.

 

Mina ise suutsin täiskasvanuna tänu toetavale perele ennast uppumisest päästa. Ka selle matemaatikaga. Läks küll nädalakene kauem selle kümnenda klassi matemaatika aastaarvestuseks õppimisega. Hoidsin lihtsalt teiste, minu jaoks kergemate ainete pealt aega kokku. Kui kevadel keskooli lõpetasin - kolm klassi aastaga, siis mäletamist mööda oli lõputunnistusel kõigi viite kõrval siiski ka üks neli - inglise keel. Läksin graafikuga alt. Ega ikka ühte keelt sisuliselt nullist alates hindele viis kuue nädalaga selgeks ei tee. Matemaatikat jätkus veel ka järgmisteks aastateks, siis juba kõrgkoolis. Aga tolleks hetkeks ma juba teadsin, mis on järjepidevus.

 

Matemaatikaga seoses tekib mulle silme ette vene kunstnik Bogdanov-Belski üks töö. Ta maalis palju külakooli temaatikat. 1895.aastast on pärit maal "Peast arvutamine".

 

 

Tahvlil on ülesanne. Head arvutamist külakooli lastega. Mina jätan vahele, ma nagu rohkem humanitaarkallakuga. 

 

Taas november

Nüüd on see siis jälle alanud ja hirmsamaks läheb. Puud on raagus, kuldne sügis on läbi. Valgust jääb üha vähemaks. Kõigi nende pagendusaastate jooksul on see kordunud aastast aastasse. Peaks olema juba harjunud. Ometi imestan, et need inimese hämaramad, varjatumad tundevarjundid otsivad taaskord mind ülesse. Ma pole kunagi pimedust kartnud, ka lapsena mitte. Aga viimased kümme aastat on novembripimedus mind hirmutanud. Niigi kehv uni jääb veelgi viletsamaks, uneaeg hüppeliseks ja lühikeseks, unenäod painavamaks. Novembri unenäod on mitmesugused. Algavad kõik hästi, kuid enamus neist lõppevad totaalse eksimisega,  õige tee mitteleidmisega, millegi olulise kaotamisega, mida kuidagi ei suuda leida. Otsid, otsid lootusetult, kuni päristeadvus ütleb: sa ei pea seda ebameeldivat tunnet tundma, ärka ülesse! Ning siis need teised, meeldivad unenäod. Ärgates tunned ääretut nukrust, et kõik see ilus ja hea oli kahjuks vaid unenägu.

 

Unenägudes ning pikkades pimedates hommiku- ja õhtutundides jõuad piisavalt analüüsida oma elu. Miks läks kõik just nii nagu on. Selline kasutu ninanokkimine, et mida oleks saanud elu pöördepunktides teha teisiti ja mis siis kõik oleks olnud. Mõtled, miks mu iseloom kujunes selliseks nagu ta oli ja on, millised olid need õiged ja valed otsused, mis muutsid mind selliseks, kes ma olen. Või siis, miks ma korduvalt oma elus reha peale astusin? Kas see reha oli see, mis lõplikult hävitas mu enesekindluse ja muutis mind seltskondlikust inimesest ääretult inimpelglikuks vanaks meheks? Igasuguseid mõtteid liigub virr-varrina. Ja kuigi need asjad siin üksinduses on igati lahatud ja lahterdatud, otsid ikkagi tahtmatult ja meeleheitlikult tõde. Ja juba seegi asjaolu paneb mind saabunud pimedusekuud pelgama ja vihkama.

 

Lasin silmad üle selle, mida just kirjutasin. Sellised postitused tekitavad iseendas piinlikust. Aga las olla - november.



NSVL rahvakunstnik

Kuigi ma vanakraamiotsinguil sirvin peamiselt välismaiseid antiigipoodide katalooge, siis seepärast ei jää mu tähelepanuta ka kodumaised netipoed. Osta.ee on mõnikord heas mõttes üllatav, teinekord aga naljakas näiteks sellise müügikuulutusega: "Mingi vana raamat." Seekord jäi sealt silma visiitkaart. Paljud meist mäletavad taasiseseisvumise algust kui see papitükk sai üleöö vajalikuks. Eriti just nendel, kes mingeid asju "läänega" hakkasid ajama. Häbi ots kui nemad ulatasid sulle oma visiitkaardi. Sina aga sirgeldasid oma andmeid pastakaga mingile leheservale ja pobisesid piinlikke vabandusi. Nõukogude ajal ei olnud visiitkaart tavaline ega hädavajalik. Sest paljud meist siis üldse "nendega" suhelda said. Aga selline nõukaaja visiitkaart on müügis. Alghind kolm eurot.

 

Minu jaoks on pisut naljakas see tõlketermin: Peoples Artist of the USSR. Aga ka see Lenini preemia võitja toonitamine võis kaardi saajas, kõigis neis, kellele meie tollane kultuurihierarhia tundmatu ja võõras, tekitada mingeid lõbusaid assotsatsioone. Meie, kes süsteemiga tuttavad, meie teadsime, et see oli kõva sõna.

 

Alles hiljuti lugesin kusagil vene meedias vaba diskussiooni sellest, kas Vene Föderatsiooni valitsus ei peaks mingil moel abistama veel  alles jäänud NSVL rahvakunstnikke, sõltumata, millises riigis nad elavad. Paljude kunagiste kultuurikorüfeede materiaalne heaolu ja olme jätab soovida. Inimesed on sattunud raskustesse igapäevase toimetulekuga. Mõtte kategoorilised eitajad pidasid seda kunagist aunimetust üleüldse ja täielikult... Arvukalt toodi näiteid kunagiste lemmikute kohta, kes ilma ühegi aunimetuseta on jätnud oma loominguga sügava jälje inimeste südametesse ja kultuuriloosse. Rahvakunstniku nimetus olevat omistatud valdavas enamuses karjääriartistidele.

 

Vaatasin eestikeelset Vikipeediat. Kahjuks pole sinna keegi veel lisanud artiklit NSVL rahvakunstnikkest. Seepärast teen mõned lühimärkmed siinsamas. Aunimetus NSVL rahvakunstnik esksisteerib alates 1936. aastast. Selle tunnustuse osaliseks said loomingulised töötajad, kes tegutsesid teatri, muusika ja kino valdkonnas. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni määrati see nimetus ainult 1006 inimesele. Tundmata küll kogu tollast impeeriumi kultuuripilti julgen eestlaste osas väita kindlalt, et mitte ükski Eestist pärit NSVL rahvakunstnik ei saanud selle nimetuse teenimatult. Ma olen kõiki neid näinud ja kuulnud. Ning mäletan sedagi, et selle nimetuse määramine OLI sündmus meie kultuurielus. Mõistetavalt tuleb möönda ja teada, et valik oli rangelt ankeedipõhine, s.o. "laitmatu nõukogude inimese" reputatsioon. Eelnevalt tuli läbida madalama kategooriaga aunimetuste kadalipp, teeneline kunstnik ja liiduvabariigi rahvakunstnik, kus samuti oluliseks kaalukeeleks ankeedipuhtus. Kuid alus valijate ja otsustajate kaalukausile saamiseks oli eelkõige inimese looming. Otsus NSVL rahvakunstniku aunimetuse omistamiseks võeti vastu küll NLKP Keskkomitee, hiljem osakonna tasemel, kuid vähemolulisem polnud rahva tunnustus.

 

 Eestist on saanud NSVL rahvakunstniku nimetuse üheksateist inimest. Võib arvata, et peale sõda oli esimese sobiva artisti leidmine vabariigi parteijuhtkonna jaoks paras pähkel. Ikka seesama ankeet, looming ja tuntus. Lõpuks sobiv isik leidus - Ants Lauter. Üks kord tuli meile nimetusi ka anchor. Mingil hetkel praktiseeriti Moskvas seda, et liiduvabariikide kunstidekaadide galakontserdi apoteoos oli gruppile seltsimeestele selle kõrge tunnustuse kätteandmine. Ka ülaloleva visiitkaardi omanik Gustav Ernesaks oli Moskvas selle "au" osaline. Ning minu arvates igati vääriline seda au ilma jutumärkideta saama. Oli ka seda, et aunimetus omistati soses soliidse juubeliga. Ülalmainitud diskussioonis heideti muuseas seda nüanssi ette, nagu see oleks midagi või kedagi devalveerinud. Meilt sai seoses juubeliga NSVL rahvakunstnikuks ainult üks inimene, 80 aastane helilooja Heino Eller. Ma ei tea kuidas üleliidulises mastaabis asjad tegelikult olid, kuid siiani on levinud arvamus, et NSVL rahvakunstnikuks saamiseks oli mingi vanuseline tsensus - kandidaat vähemalt kuuekümne aastane. Eesti praktika seda veendumust ei kinnita. Kõige noorem eesti artistidest ja ainuke ballettiartist Tiiu Randviir(Tölp) sai  selle nimetuse 39 aastaselt, Georg Ots oli 40, Anu Kaal 41 aastat vana. Praktiliselt kõik meie NSV Liidu rahvakunstnikud olid aunimetuse saamisel parimas loomeeas, alla kuuekümne.

 

Väga raske on hinnata neid hüvesid, mis liidulise rahvakunstniku nimetusega kaasnesid. Kes natuke teavad või mäletavad tollast korterikriisi, siis õigus lisapinnale 8 m2 oli midagi olulist. Tänasega võrreldes müstiliselt odavate kommunaalkulude tasumisel võis rahvakunstnik arvestada 50% soodustusega. Õigus ravile IV Haiglas oli pigem prestiiži kui ravikvaliteedi küsimus. Vajaduse korral riigisuvila kasutamise võimalus - see polnud ka päris eestlaslik unistus mille poole püüelda, ikkagi kroonu värk. Teinekord võis kasutada Ministrite Nõukogu autobaasi teenuseid ja parem veel, isikliku auto eelisostuluba. Komandeeringus ehk pisut parem hotellituba ja Moskva rongi CB vagun. Tegelikult võis mitmeid neid "hüvesid" hakata juba saama ka ENSV rahvakunstnikuna. Eks ikka kõige olulisem oli raha. Ma lauljate ja muusikute asju pole kunagi täpselt teadnud. Minu mäletamist mööda aga draamanäitlejate, NSVL rahvakunstnike, töötasu normaalkoormusega oli kaheksakümnendate alguses kuni 350 rubla kuus. Peaaegu pool kolhoosikombaineri kuupalgast lõikushooajal. Filmis, seda mäletan kindlasti, oli näitleja, NSVL rahvakunstniku võttepäevatasu koguni 55 rubla päev. Ning lõpuks ja mitte väheoluline oli ka aunimetusega kaasnev personaalpension.

 

Muidugi üks "eelisõigus" oli veel. Ma ei tea, millal ja millest see meie kultuuriruumi tekkis, et surma ees ei taheta enam olla võrdsed. Meie NSVL rahvakunstnik võis arvestada, et tema viimane puhkepaik saab kindlasti ja probleemideta olema Metsakalmistul. Kõrvu tähtsate omaaegsete partei- ja riigitegelastega, revolutsionääride ja muidu tublide seltsimeestega. Ja tuleb välja, hiljutiste otsuste valguses, et ka praeguste poliitikutega, partei- ja riigitegelastega. Minu jaoks pisut veider hüve. Aga aeg ongi teinud oma tööd. Paljud eestlastest NSVL rahvakunstnikud kinkisid meile mitmeid ilusaid elamusi veel aastakümneid pärast tiitli omistamist. Mõnele polnud seda aega niipalju antud - Voldemar Panso lahkus meie seast neli kuud peale aunimetuse määramist. Seda rõõmustavam, et meie hulgas jätkuvalt töötavad viis väljapaistvat inimest, kellele on omistatud see ainulaadne tiitel, NSVL rahvakunstnik. Üleüldse on selle, nüüd juba ajaloolise aunimetuse kandjaid alles jäänud kakssada.

 

Eestlased, NSVL rahvakunstnikud:

 

05.06.1948 - Ants Lauter

04.03.1954 - Tiit Kuusik

30.12.1956 - Eugen Kapp, Kaarel Karm, Gustav Ernesaks

05.10.1960 - Georg Ots

18.12.1964 - Ants Eskola

08.01.1966 - Aino Talvi

11.09.1967 - Heino Eller

18.02.1970 - Kaarel Ird

18.12.1975 - Jüri Järvet

14.01.1977 - Tiiu Randviir

18.09.1977 - Voldemar Panso

06.03.1979 - Margarita Voites

31.01.1980 - Hendrik Krumm

23.10.1981 - Anu Kaal

05.06.1986 - Eri Klas

26.03.1987 - Veljo Tormis

12.01.1990 - Mikk Mikiver

 

 

Erika Salumäe

Raekoja plats, 04. oktoober 1988. Nii kaugele kui silm ulatub on inimmeri. Rahvas on tulnud austama oma olümpiasangareid Tiit Sokku ja Erika Salumäed. Fotograaf Harald Leppikson teeb sündmusest meeleoluka, rahva emotsioone edasiandva fotoseeria.

 

Inimesed on ka katustel, mõned on tulnud sini-must-valgega. Vaevalt Erika märkab kõiki detaile. Kogu plats on tema silme läbi üks suur emotsioon.

 

 

Keegi hoiab käes plakatit, mis väljendab meie kõigi unistust. 

 

Ning unistus saab teoks. Järgmisel olümpial osalemegi taas iseseisva riigina. Ma olen kindel, et mitte ükski toona ei osanud ennustada, et just Erika Salumäe on see, kes toob me riigile sõjajärgse esimese olümpiakulla. Tema enda jaoks teine individuaalne kuld olümpiamängudel. Tähtsamad kui 16 maailmarekordit, 16 impeeriumikulda, muust medalisadust rääkimata.

 

Kakskümmend viis aastat hiljem ülalkirjeldatud sündmusest, 04. novembril, näevad väljavalitud asjatundjad-kollektsionäärid Londonis Sotheby's New Bond Street'i müügisaalis kogu Erika Salumäe spordimälestust. Oksjonile on pandud seesama Souli kuldmedalmedal, mida Erika neil fotodel vaimustunud rahvale demonstreerib. Aga ka Barcelona kuldne medal ja võiduratas, õnne toonud võistlusdressid, loendamatud medalid, diplomid, sportlikud mälestusesemed jms. Oksjonipidaja hõikab kaheksateist korda Erika Salumäe nime, pannes haamri käima nii üksikesemetele kui komplektidele. Oksjonipidaja hinnangul on kõigi esemete koguväärtus vahemikus 24-40 tuhat naelsterlingit. Selline pisut korralikuma auto hind. Allpool ainult väike valik Erika poolt müüki pandust. 

 

Jah, muidugi tekitab mõtteid. Mitmesuguseid. Tegelikult ju vahet pole, kes, mida müüb. Ja miks - järelikult nii on vaja. Need on ju ainult asjad, esemelised mälestused, mis müügiks. Emotsionaalset mälu, olgu see milline tahes, müüa ei saa. Ei Erika ise ega rahvas.

 

Nimekirjad

Mulle hakkab üha rohkem selgeks saama, et mõningad asjad tuleb igapäevaelus ümber vaadata. Viimastel aastatel käivad hädavajalikud kevad- ja sügistööd mulle ilmselgelt üle jõu. Algul arvasin, et küll jõuvaru ja energia ikka kuidagi taastub. Rohkem selle enesepettusega aga ennast toita pole mõtet. Tuleb õppida elama sellega, mis on. Ning tänulik pean olema, et üldse on.

 

Eelmisel kevadtalvel tegin kardinaalse lõikuse kahele viimasele igivanale õunapuule. Mul on olemas ka päris eraldi pisike õunaaed kümnekonna puuga. Hindan julgelt, et sealsed õunapuud on vähemalt seitsmekümne aastased. Sellised sordid, millele nimegi ei oska anda. Nendega mässasin mõni aasta varem. Ja sai vist asja sellest noorenduskuurist. Maja juures oli-on aga kaks erilist õunapuud - äkki ongi sajaaastased!? Jämedad teised ja pikkust oli umbes kaheksa meetrit. Mõlemad puud tundusid väga väsinud olevat. Kuidagi ukerdasin selle mootorsaega sedaviisi, et viis meetrit latva sai neilt maha võetud. Selline see üks neist õunapuudest nägi kevadel, pärast lõikust välja. Sellel fotol seal paremal ääres. Kahjuks ei tulnud see pilt selline nagu tahtsin. Koer ei tahtnud mõõtkavana poseerida ja kedagi teist polnud võtta. Olgu siis orientiiriks öeldud, et see tagumine puu, üks vana saar, mille alt ma isegi Rootsi aja münte leidnud on ümbermõõduga ligi viis meetrit.

Ma ikka hirmsasti tahtsin suve jooksul veel võra kujundada aga ei jõudnudki selleni. Selline puu otsas turnimine on minutaolisele juba päevatöö. Iga asi võtab kaks korda kauem aega kui ette kujutad ja nii see loetelu tegemata töödest muudkui pikeneb. Nüüd, sügisel on tööde nimekiri pikem kui kunagi varem. Roosid vaja mullata, kasvuhoone korrastada, viinamarjaistandus vaja sättida talvekorda, järgmise aasta talvepuud metsaveerele saada, lillepeenrad, pisike peenramaa ja muudkui edasi. Arvan, et lumi jõuab seegi aasta enne kohale kui hädapärane tehtud saab. Mis ikka, las olla.

 

Ah jaa, selle aasta veinid ka vaja ära selitada ja pudelitesse saada. Sellega jälle häda. Pole asjaolude tõttu ise suur veinimekkija. Küll ma neid küla pealt leiaksin, kes alati valmis kangust proovima. Aga nende maitsemeelt ma millegipärast ei usalda. Eks ma mõtle selle asja peale. Olen siiani veel oma asjadega hakkama saanud, saan nüüdki.

 

Andrei

 

Sellel fotol on Andrei veel koos isaga. Mõni aeg hiljem läheb isa ära. Tal on tekkinud uus perkond. Andrei on siis neljane. Koos õe Marinaga jäävad nad ema kasvatada. Elu jooksul on isal veel mitmeid suhteid ja perekondasid. Temast saab kuulus poeet. Isa ja ema õppisid kõrgkoolis ühel kursusel. Ülikooli ajal abiellusid ja mõned aastad hiljem sündiski Andrei. Ka ema kirjutas luuletusi, kuid üksinda, kahe lapse kõrvalt üha vähem. Kunagi hiljem, ühel hetkel ta hävitab kõik oma käsikirjalised luuletused. Ning mitte meeltesegaduses.

 

Väike Andrei elab isa lahkumist pere juurest üle traumaatiliselt. Sedavõrd, et veel aastakümneid peale Andrei enda surma lahatakse poja ja isa suhteid arvukates publikatsioonides. Seda nii psühholoogilises, kunstikriitilises ja mõistagi kõmulises aspektis. Andrei suhted isaga jäid keeruliseks kuni lõpuni. Nad küll suhtlesid omavahel. Siis kui Andrei oli laps, nooruk, täiskasvanu. Kui ema väikeste lastega samuti Moskvasse kolis, elasid nad isast vaid viie minuti kaugusel. Seega ka vahemaad ei olnud suhtluseks mingi takistus. Ometi tunnistab Andrei ise, juba täiskasvanud mehena, et tundis alati isast puudust. Oma lapsepõlveängi elab Andrei välja filmiga, mis toob talle üleeuroopalise tunnustuse ja tuntuse. Ta on siis kolmekümne aastane. Sama vana kui oli ta isa pere juurest lahkudes.

 

Andrei abiellus nagu ta isagi oma kursusekaaslasega. Mainitud filmi väljatuleku aastal saab Andrei isaks. Pojale pannakse nimi Arseni. Sama nime kannab ka sündinud poisi vanaisa. Ikka see, kellega isal on keerulised suhted. Kui poeg Arseni saab kuue aastaseks läheb Andrei ära. Tal on tekkinud uus perekond. Andreil on naiste hulgas lööki, nagu ta isalgi. Üks kuulus näitlejanna nüsib isegi veene Andrei pärast. Suhted pojaga kujunevad Andreil pärast kodunt lahkumist... keeruliseks. Erinevalt Andrei enda lapsepõlvest, kus ta ema igati soosis poisi suhtlust isaga, oli nüüd see teine variant. See, kus poja ema ei pea sellist läbikäimist vajalikuks. Selline tihti esitatav versioon, et poeg ise ei taha isaga eriti suhelda... Seda enam pöörab Andrei tähelepanu oma uuest abielust sündinud pojale. Kui esimese poja nimi on sama, mis vanaisal, siis teisele pojale paneb ta iseenda nime - Andrei.

 

Vahepeal on Andrei saanud teha veel ühe filmi, kuid see ei meeldi rahastajale, s.o. riigile. Just selle filmiga saab ta aga maailmas veel rohkem tuntuks. Vaatamata sellele läheb töö saamine ikkagi raskelt. Tööotsingud toovad teda ka Tallinnasse. Pikkade pauside järel saab lõpuks paar filmi teha. Sealhulgas midagi väga isklikku. See on peegeldus Andrei enda suhetest ja suhtumistest, "reeturlikkusest" ja millestki veel.

 

Siis õnnestub Andreil saada tööd Euroopas. Koos naisega lubatakse tal sõita Itaaliasse pikaajalisse komandeeringusse. Nagu Nõukogude riigil kombeks, jääb poeg-Andrei "pantvangi". Vaatamata sellele otsustab Andrei juba "seal", et ta kodumaale enam ei naase. Isa ja kümne aastane poeg Andrei ei näe teineteist järgmised viis aastat. Kui näevad, siis on isa juba kopsuvähiga suremas. Hiljem saab noorem Andrei teada, et kolm kuud enne isa surma sai ta endale veel ühe venna. Andrei ise oma kolmandat poega ei näinudki. Sellele poisile paneb filmigrupis töötanud norrakast ema nimeks Aleksandr, Andrei poolt lavastatud viimase filmi ühe lapstegelase järgi. Laps ise saab aga isa perekonnanime, norra keele kirjapildis.

 

Ma ei tea, kas Andrei oleks saanud filmikunsti klassikuks kui isa seal ülal fotol poleks pere juurest lahkunud. Tegelikut ta Andreist ei lahkunudki. Ta oli Andreile oluline, pidevalt esiplaanil ka siis kui Andrei ise oli juba maailmakuulus. Ehk mõned olulised jutud jäidki isaga rääkimata - poeg sureb enne isa.

 

 

Andrei juurdles palju enda ja isa suhte üle, süüdistades nagu viimast millegi olulise tegematajätmises. Aga enda poegadega oli ta koos: Arseniga kuus aastat, Andreiga kümme aastat ja Aleksandriga ei päevagi. Arseni, kes väga hästi sai läbi oma vanaisa Arseniga on arst-kirurg. Poeg Andrei tegeleb dokumentalistikaga ja on "täiskohaga" kuulsa isa poeg. Aleksandr oli hiljuti veel suhtedukas Norra vehkleja ja tegeleb ühe ilutoodete firma esindamisega kodumaal. Kindlasti on ta lugenud oma isast palju, kuid ta hoidub olemast "pärandi kaitsja". Aga peale vaadates ütled kohe: see on ju Andrei poeg. Igaüks kolmest Andrei pojast elab oma elu. Vennad omavahel ei suhtle.