Kadrisandid

Lõpuks nad ometi käisid. Esmaspäeva õhtul oli koputus uksele ja seal nad seisid kolmekesi. Pikim neist vast meeter kolmekümnene. Minul oli õnneks asjad plaanipäraselt ettevalmistatud. Kõik see, mida kombekohaselt tuleb santidele anda. Sündmus oli sedavõrd oluline, et pean vajalikuks selle oma ajaveebis ülesse tähendada. Seepärast pean minema ajas tagasi päris mitukümmend aastat.

 

Elasin linnas, suures üheksakorruselises kivibarakis. Oli see nüüd mardi- või kadripäev, seda ei mäleta. See on aga hästi meeles, kuidas võpatasin kui anti uksekella. Eelnevalt olin ju aknast õue peale näinud, et lapsed jooksevad santi. Ja mul ei olnud kodus midagi. Uksekell heliseb ja mina võbisen häbist. Ikka see mõte, et küll nad ära lähevad kui arvavad, et kedagi pole kodus. Siiamaani põsed piinlikusest õhetavad kui sellele mõtlen. Järgnevad aastakümned valmistusin, tihti ehk lähedastele märkamatult, sündmuseks ette. Kuhugi oli torgatud mõni školaaditahvel, kommid või midagi muud. Kes aga tulemata jäid, need olid mardi- ja kadrisandid.
 

Foto: Kadrisandid 1982, ERM Fk 2909:280, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/898352 

Lapsepõlvest mäletan aga selgesti, et ega see sandijooksmine polnud ainult laste pärusmaa. Internetti polnud ja inimesed suhtlesid omavahel kuidagi vahetumalt. Minu oma lapsepõlvekodus oli mardipäeval tihti ukse taga Mari Möldre oma seltskonnaga. Mitte kui tuntud näitleja, vaid hoopis Mardisant.
 

Prillideta

Nüüd oli sedasi, et kutsikas tõmbas käpaga puruks mu ainukesed lugemisprillid, mis mul nööriga kaelas rippusid. Mul on olemas küll kahed prillid. Ühed kaugele vaatamiseks ja need nõrgemad siis raamatute ja arvuti tarvis. Kuna mõlemad silmad näevad täpselt ühtemoodi, kehvalt, siis oli minus lolli naiivsust, et lähen linna ja võtan optikakauplusest mingisugused hädapärased. Selgub, et sellist asja nagu valmis prillid enam optikute juurest ei saa. Tuleb tellida ja puha. Ja kuigi tellimus täidetakse kiiresti, pidanuks valmis prillidele uuesti linna järele sõitma. Ja kõik see häda kokku maksab päris mitu raha pluss linnaskäik, mis pole mu meelistegevus.
 

 

Lõpuks lahenes asi nõndaviisi, et katkised prillid viis hea inimene pealinna ja lähedased tõid uued prillid mulle nüüd koju kätte. Selline lahkumisvisiit enne kui pikaks ajaks taaskord välismaale seiklema lähevad.

Selline paratamatusest tingitud eraklik eluviis on muutunud mulle lähedaseks ja omaseks. Nüüd selgus ikkagi, et selles on ka pisut poosi. Uudishimu välismaailma suhtes on säilunud. Prillide vahendusel hoian mingitmoodi kätt pulsil ja mõnes asjas olen ehk isegi paremini informeeritud kui inimeste seas elavad. Proovisin lugeda internetti ja raamatuid ka prillideta. Viimasega polnud isegi probleemi, kuid arvutiekraan - kasutan suurt monitori, väsitas ikka silmi hullupööra. Aga nüüd siis olen jälle rivis.

 

Haas ja Mölder

Igas peres või suguvõsas on kindlasti mingeid värvikaid tegelasi, eriskummalisi juhtumisi, seiklusi, eriliselt traagilisi sündmusi või anekdootlikke episoode, mida meenutatakse ja jutustatakse. Neil lastel veab, kellel on mõlemad vanemad. Siis on jutte topelt - kahe suguvõsa jagu. Seda kõike muidugi juhul kui on kuulajaid ja jutustajaid. On ju küllalt ka neid peresid, kus nooremaid eriti ei huvita taolised heietused. Mingid vanaemade või vanaisade vendade ning õdede pered on lastelaste jaoks juba täiesti võhivõõrad inimesed. Rääkimata sellest, et ajaline distants räägitavatest sündmustest muudab sellised suguvõsalood üha kaugemaks ja võõramaks Kokkuvõttes ebahuvitavateks. Sattusin hiljuti lugema teooriat kollektiivsest mälust. Sealsetest postulaatidest sai teha järelduse, et ühe perekonna või suguvõsa suulised lood säiluvad kusagil kolm põlvkonda. Kui kaovad mingi loo kaasaegsed, hakkab ka lugu hääbuma ja siis seda varsti enam polegi.

 

Mina olen selline veidrik, kes korjab internetist võõraid lugusid. Selliseid, mida saab ise luua ja konstrueerida. Mul on terve arvuti neid täis. Eripäraks see, et valdavalt on need märksõnadena ja faktikildudena, mitte sorava tekstina. Minu enda jaoks sellest täielikult piisab. Nii on ka nende kahe kirjaümbrikuga viiekümnendatest. Keegi New Yorkist, Brooklynist on need internetti müüki pannud, 55 dollarit tükk.

Mis oli nende ümbrike sisu, jääb muidugi selgusetuks. Aga märgilist tähendust, ajastut iseloomustavatena on need ümbrikud sellegipoolest. Tegelikult saaks siit mitu lugu "välja pigistada". Esimesena see, kuidas need ümbrikud üldse säilinud on ja mismoodi nad kuuskümmend aastat hiljem Brooklynisse sattusid. Tõenäosus, et adressaadid neid kirju üldse isiklikult nägid on kaduvväike. Silme ette kerkib hoopis mõlema riigiasutuse hiiglaslikud sektetariaadid, kus päevast päeva saabusvad kartulikottidega kirjad lihtsate nõukogude inimeste muredega kõikjalt "suurelt kodumaalt". Ja sealt siis see lugu hargnekski.

Need teised kaks ümbrikulugu peaksid loogiliselt olema Haaside ja Möldrite suguvõsadele hästi tuntud ja teatud, mitmeid kordi räägitud ja kuulatud. Palvekirjad Moskvasse - need ongi just sellised suursündmused suguvõsas, millele alguses viitasin.

Mis aga märgilist tähendust ja ajastu iseloomustust puudutab, siis esimese ümbriku puhul on pisikeseks detailiks kasvõi postitempel. A.Haas elab Haapsalus, kuid tähitud kirja postitab ta pealinnas, Peapostkontoris. Teades viiekümnendate atmosfääri, pole raske taibata, et see pole juhus. Ning pisut veel üldist tausta. Pärast Stalini surma ujutati valitsusasutused üle massiliselt palvekirjadega. Suurte arvude keeles oli represseeritud eestlaste arv ju tegelikult piisake meres. Represseerituid oli miljoneid. Masinavärk nende rehabiliteerimiseks või karistuste kergendamiseks töötas küll täie auruga, kuid iga üksikjuhtumi puhul, konkreetse isiku või pere vaatevinklist vaadatuna ülima aeglusega. Kodanike kirjad riigi- ja valitsusasutustele viiekümnendate keskel olidki põhiliselt lootuses kiirendada oma lähedase asja läbivaatamist. Kuid see pole Haasi ega Möldri juhtum.

Kaitseminister marssal Žukovile kirjutati ka siis kui mõni sõja läbiteinud punaarmeelane sattus hätta. Olgu selleks olmelised küsimused või seadusega pahuksisse sattumine. Kuni Stalini surmani oli sõja võitja Stalin isiklikult. Pärast generalissimuse tähe tuhmistumist oli vaja leida uus võidu sepitseja. Žukov sobis selleks imehästi. Nõukogude kodanikele pakuti uut narratiivi ja inimesed uskusid. Rindemehed või nende omaksed kirjutasid oma muredest marssalile lootuses, et sõjamees mõistab sõjameest. Mulle endale on jäänud erinevaid raamatuid lugedes mulje, et ühel hetkel hakkas ka marssal ise arvama, et ta on kahekümnenda sajandi suurim väejuht. Ning ega see ei jäänud ka riigi ladvikule märkamata. 1957. aastal saadetakse Žukov talle endale ootamatult pensionile ja kõrvaldatakse ka partei juhtkonnast.

Kodanike kirjad Ülemnõukogu esimehele olid samasuguse sisuga.- represseerimise küsimused, olme ja karistused. Kuigi selleks ajaks oli juba taastatud astmeline kohtusüsteem, siis ometi kirjutasid inimesed Moskvasse ka juhtumil kui nende arvates oli kohus käitunud nendega ebaõiglaselt. Ning mitte ainult kriminaal- vaid ka tsiviilasjades. Kas Sinaida Mölderil marssal Vorošilovist ka kasu oli, jääb küsitavaks.

Kohustuslik lumepostitus

Tuleb minugi poolt ära selle sügis(talve) esimese lume postitus. Ilus on küll ja ootamatu. Kõike seda kenadust täiel rinnal nautida hetkel ei saa. Olen nagu ikka poolest ööst üleval ja täna kohe eriti, sest kutsikas tuleb ju. Nüüd äsja sain telefonikõne, et auto, millega talle  lõuna ajal järgi minnakse, tegi hommikul seal teises Eestimaa nurgas libedaga ühe kõksu. Siia tulla on aga mitusada kilomeetrit. Nii, et ilu iluks aga oli seda ilu siis just täna vaja. Samas on jällegi hiljem hea meeles pidada, et esmakordselt nägin uut sõpra siis kui maad kattis esimene lumi.

 

Mõtlesin siia lisada sellise kena lumepildi oma "parkaiast" nagu me kõik ikka tavaliselt klõpsutame. Need on sellised fotod, mis eriti meelde ei jää. Magusad fotod, mis hajuvad mälus mingiks märgiliseks  stamppildiks. Minu puhul on see tavaliselt see tuntud motiiv - kohev lumi, lage väli, metsaserval lumemütsis tareke pisikese valgustatud aknaga - ei midagi originaalset. Seepärast panen siia hoopis ühe teistsuguse talveteemalise foto. Ajal, millal mu vanaema veel plika oli, pidasid maailma üha rikkama kõrgkooli, Princetoni ülikooli rebased traditsioonilist lumesõda. Sellest sündmusest jäi meeleolukas fotomälestus, mis nüüd, sada kakskümmend aastat hiljem ringleb küberruumis.

 

Oh seda unustamatut vahvat tudengipõlve, mis on alati liialt lühike. Alles ta algab ja juba peavadki kõik talendid koju minema.

 

 

 

 

Emotsionaalsus

Ma ikka ennevanasti imestasin, et miks vanadel meestel pisarad on kerged tulema. Täna sain aru. Istusin sõber Indi haual ja pisarad voolasid. Muidugi hakkas endast hale. Rohkem aga koerast, kes oleks võinud veel elada. Proovisin talle seletada, et järgmisel nädalavahetusel tuleb talle asemik. Mitte seda, et keegi suudaks teda kuidagi asendada, vaid... Jah, keeruline värk, ega ei seleta.

 

Ma ei mäleta, et oleksin leinanud sedasi oma vanemaid. Arusaadav, siis olin noor ja elu veel ees. Nüüd aga... Pisut teisiti oli mõeldud need asjad. Kui juba kitšlik mõtlemine ja hingestripiis, siis olgu. Isekalt mõtlesin hoopis teisiti. Ka need asjad olid läbi mõeldud, kuidas pärast mind edasi.

 

 

 

Enesetapp

Rohelisemrohi kirjutas Amanda Todd surmast, mida ka meie meedias kajastati. Lubasin sealses postituses, et otsin ülesse ühe teise, samasuguse video, mida üks poiss oli samamoodi salvestanud veidi enne oma lõplikku otsust. Seda klippi ma internetist enam ei leidnud. Nii see on, et taolised videod on liialt valusad lähedastele ja mõnikord õnnestub need internetist eemaldada. Ma otsisin seda video sellepärast, et tahtsin siia panna kolm klippi järjest. Kõik kolm on sõnatud, kus valus sõnum antakse edasi üksikutele lehtedele kirjutatud lausetega. Need klipid oleks siin lehel olnud ka ajalises järjestuses. Amanda oma viimasena. Sest tema suri ka viimasena, nagu seegi poiss enne teda, keda praegu enam ei leidnud.

 

Kõige esimene, Jonahi video on aga internetis ilusasti alles. Kõigist kolmest kahtlemata emotsionaalseim. Olin kindel, et meie meedias on seda video tuhandeid kordi lahatud nii ilmumise hetkel kui hiljemgi. Eksisin. Samas ei taha siinkohal hakata lahtijutustama konkreetse juhtumi kogu taustsüsteemi, mis oli ja mis sai pärast. Igaüks leiab selle kohta internetist isegi kui huvi on. Markeerin vaid seda, et Jonah ikkag ei teinud enesetappu. Ta sai abi. Kellelegi läks see hingekarje korda. Teades Jonahi õnneliku lõpuga lugu, võiks öelda, et selline video peaks igale kiusatavale andma lootust, et hea siiski võidab kurja. See video oleks tupikusse jõudnud lastele kui õlekõrs. Paraku selle poisi jaoks, keda mul näidata ei ole, ja Amanda jaoks osutuski see kõrs olema siiski vaid õlest, millest abi ei ole. Ma arvan, et mõlemad nad püüdsid, Jonahi lugu silme ees, kuid neid ei märgatud. Jonah on saanud elades kuulsaks. Amanda alles pärast oma surma.

 

Puuduv video. Selle poisi oma, kes tegi lõpu.

 

???

 

 

P.S. Kõigile, kes satuvad siia juhuslikult otsingumootorite vahendusel. Ärge loobuge otsimast. Abi on kindlasti olemas. Sinu kodutänavas, kodukülas. Jonah sai abi sellepärast, et ta otsustas ennast eelkõige ise aidata. Vaata Jonahi videot veel kord.

 

Susanna Bauer

Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja..., alustasin aasta tagasi ühte postitust. Siis oli juttu isevalmistatud nukkudest. Juhuslikult sattusin tollal ühele leheküljele. Sealne mõte ja teostus oli sedavõrd originaalne, et pidasin vajalikuks sellest oma blogis rääkida. Nüüd sattusin jällegi millegi sarnase otsa.

 

Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja, et määratleda kus jookseb piir hea käsitöö ja kunsti vahel. Ei julge sõna võtta, mis on käsitöö ja millal saame rääkida tarbekunstist. Ma ei tea neist asjust midagi. Mõni maavillane kootud sokipaar võib ju samuti olla kunstiteos, olenevalt millises tähenduses terminit kasutada? Kodumaistes blogides olen näinud palju tublit käsitööd. Tunnistan ausalt, et ka nendes blogides, mida pidevalt jälgin, ei jää ma selleteemalisi postitusi lugema (pilte vaatan küll!) - selline näputöö ei ole minu teema. Kuigi minu jaoks on üks erand, olen pidev külaline Polkovniku butiikis, sest mulle meeldivad ilusad asjad. Ning see tüdruk oskab isegi moosipurgist teha kunstiteose, olgu selle sõna tähendus siis mistahes.

 

Seekord aga jagan jällegi ühte juhuslikult leitud veebilehte. Susanna Bauer nikerdab pisikete kivide, okste ja lehtedega. Heegeldab, liimib, voldib ja paneb kõik need asjad kokku. Tulemus on lummavalt huvitav ja ilus. Aga vaadake parem ise.