teisipäev, 30. november 2010

Ühesilbiline eestlane

Alles äsja oli see Lotila teema üleval. Mõni ikka reageeris natuke üle. Eestlane on minu arvates üldse pisut alaväärsuse all kannatav. Naljakas on lugeda-kuulata, kuidas konnatiigi tulistes vaidlustes tuuakse argumendiks: mida maailm meist niimoodi arvab!!!!!! Ja nii me tihtipeale ei mõtlegi selle üle, mida me ISE millestki arvame. Tahame ikka ja alati, et teised arvaksid (pigem ütleksid) seda, et olete väikesed aga tublid.

Venemaa humoristidel on tihti lavaesinemistel oma naljade sisse pikitud eestlase stereotüüp - pikaldase mõtlemisega, pisut juhm flegmaatik. Teate küll neid nalju tuliste eesti poiste aadressil. Minule igatahes need vene anekdoodid meeldivad. Seda vahvam oli leida nädalaajakirja The New Yorker viimase numbri kaanepildil ühe pere tänupühade kalkuni mõttelise jagamise. Seal kusagil kaela all on üks lihalõik mõeldud sellele ühesilbilisele eestlasest vahetusõpilasele.



pühapäev, 28. november 2010

Täitsa nässus

Kuu aega olin arvutist eemal. Ühel päeval see lihtsalt teatas, et tema rohkem ei viitsi. Umbes nädal aega vaatasin musta ekraaniga tõtt ja siis andsin alla - saatsin parandusse. Kättesaamisel seletati kenasti, mis tal viga oli, aga ega ma sellest suurt aru saanud kedagi. Isegi meeles pole, mida räägiti.

Eks sellises inimtühjas paigas, kus pesitsen, on iga pisike asi juba suur sündmus. Mis siis veel sellest arvuti rikkiminekust rääkida. Nagu globaalne katastroof või sedasi. Sellised suured asjad on tavaliselt ikka õpetlikud, sest sisaldavad head ja halba. Halb on see, et vana hobu võib küll mõnikord veel kaeru tahta, kuid uusi trikke ikkagi ära ei õpi, astudes ikka sama reha peale. Teisisõnu on küberruumi musta auku kadunud järjekordselt kõik mu paroolid, järjehoidjad, fotopank, lokaalsed andmebaasid jne. Õnneks dokumentide kaust on alles. Siiasamasse blogerissegi sattusin pärast mitmepäevast katsetamist erinevate kasutajanimede ja paroolidega. Mõnedest "kadunud" asjadest on isegi natuke kahju. Oma hobide tõttu olin registreerunud päris mitmetesse kohtadesse, kus minule vajalikud andmebaasid või arutelud. Aga ega ma enam peast ei tea nende lehekülgede aadresse, rääkimata kasutajatunnustest ja salasõnadest. Ja see reha jutt on siis sellest, et targad inimesed on mulle korduvalt rääkinud, et arvuti sisust tuleb teha regulaarselt koopiaid. Aga mine võta nüüd kinni, kuidas seda teha? Pole nagu kelleltki küsida - sellel kuul nägin külavahel vaid ühte vanameest. See minust veel vanem ja kohtumise hetkel ka paraja auru all. Seega ei saanud küsida.

Õnnetuse hea pool on aga selles, et sunnitud netipausist sain teha olulise järelduse, et vähemalt sellest masinast mul küll mingit sõltuvust pole. Esimesed paar päeva on pisut imelikud ja siis harjub ära. Seda võiks siis arvestada ka minu hauakivi valikul.



neljapäev, 21. oktoober 2010

Ega's tõlkimises masina vastu saa

Eks ma ikka mõnda teist keelt pursin ka peale kalli emakeele. Pisut on sellest abi kui võõrastes keeltes tekste loen. Teinekord on mõni vajalik asi kirjapandud aga selles keeles, millest kuidagi kohe jagu ei saa. Siin tulebki masin appi - küll Google tõlgib. Tulemus on tavaliselt, ütleme... huvitav.... Hiljuti leidsin aga veelgi põnevama kiiksuga tõlkemasina.

Lasin sellest masinast läbi lõigukesi üsnagi pea aktuaalseks muutuvast, kõigile tuntud harrastest ja armsatest jõululauludest. Resultaat oli kohati mõtlemapanevalt sisutihe. Ning pealegi veelkordselt tõestav, et kultuuride erinevus rikastab maailmapilti, seda ka tõlketöös.

P.S. Jõulupaanikaks pole siiski veel põhjust. Alles paari nädala pärast tuleb mustad prillid ette ja kõrvaklapid pähe panna.









Kui mõni mu vähestest lugejatest seda ülalviidatud lehekülge külastab ja avastab mõne toreda tõlkeleiu, siis oleksin rõõmus kui seda ka minuga jagate.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Seltskonnahing

Mitte heatahtlikult, vaid päris otseselt olen elus kadestanud neid meeshingi, kes puistavad anekdoote nagu käisest. Kindlasti olen oma elu jooksul kuulnud neid loendamatult, naljakaid aga tuhandeid, kuid mulle nad meelde ei jää. Ning asi pole vanuses. Juba lapsena oli nii, et kui kordamööda pidi rääkima, siis järjekorra minuni jõudes mõmisesin piinlikustundega, et mul praegu ei tule meelde... Nagu mingil muul ajal nad mul meeles oleksid olnud! Eriti vihale ajas siis kui juba tüdrukute sebimise aeg tuli. Mingi jobu on endale sadu anekdoote meelde jätnud ja kõik tüdrukud siis vaimustatud, et küll see X või Y on ikka lõbus ja seltskonnahing ja puha!

Täna varahommikul lugesin seda tüüpi anekdooti, mis mulle meeldib. Tähendan selle ülesse, sest homme pole see niikuinii enam meeles:

"Teate, Izja, selgus tõsiasi, et Rabinovitsch on ikkagi pederast."
"Kas ta tõesti ei maksnud laenu tagasi!?"
"Mis Te nüüd! Ma mõtlesin selle sõna paremas tähenduses."

Et mind aga ei süüdistataks ühe rahvuse halvustamises, siis veel teinegi anekdoot, eneseirooniline:

Vene toll küsib piiril eestlasest veoautojuhi käest: "Mida veate?"
Autojuht osutab ükskõikselt pöidlaga kasti poole: "Трупы."
Toll satub segadusse sellisest avameelsusest. Kohale kutsutakse lisaks veel hulk mundrimehi ja verekoeri. Kastist laaditakse maha terve koorem torusid, kuid laipu ei leita.
(трупы = laibad, трубы = torud)

neljapäev, 14. oktoober 2010

Pisike Hendrik

Oma blogi päisesse olen kirjutanud: mõistmiseks vajame mälu. Ja nüüd on sedaviisi, et see mälu on mõne koha pealt kustunud. Leen Kullamit mäletan, Endel Puuseppa, Matrossovit, Nikonovi, Presidendi onupoega isegi, kuid nimi Hendrik Kuivas kohe kuidagi ei meenu. Asi selles, et ükskord sattusin ühele laevanimede registrile. Otsisin tollal eestlasi, kes on olnud sedavõrd kuulsad, et nende nimed on suurte tähtedega kirjutatud laeva vööri. Ja siis leidsingi selle nõukaaegse Leedu NSV merelaevanduse kaubalaeva "Hendrik Kuivas".

Tükk aega hiljem komistasin sama nime otsa ühes interneti vanakraamipoes. Postkaardil on Punaarmee mundris väike poiss. Selline postkaart on enampakkumisel müüki pandud ühe Iisraeli kaupmehe poolt alghinnaga 14.99 USD dollarit. Hiljem leian veel samasuguse kaardi ühel teisel oksjonil, kus Iževskist pärit müüja küsib alghinnaks 8 rubla (0,27 USD dollarit). Ja ikkagi veab mälu alt - kes on see väike poiss, Hendrik Kuivas? Peaegu kõik "punased" kangelased meenuvad, kuid väike Hendrik kohe mitte kuidagi.


Kõiketeadev internet jääb poisi nime otsingul lakooniliseks. Ainult üks korduv copy/paste tekst, mis vabas tõlkes vene keelest kõlab umbes nii: "Eesti pioneer Hendrik Kuivasest saab sõja esimestest päevadest hävituspataljoni luuraja. Osav ja julge, täpne laskur Kuivas sai kiiresti kogenud luurajaks, kes korduvalt saabus tagasi ülesandelt väärtuslike andmetega vaenlasest. 1941. aasta augustis lähenes rinne Tallinnale. Raskestihaavatud pioneer satub sõjavangide laagrisse. Ettevalmistatud põgenemiskatse nurjub, sest sellele saadakse jälile, teda piinati ja seejärel lasti maha. Nii hukkus Balti kotkapoeg, snaiper, kes hävitas kümneid fašiste."

Jah... 1969. aastal, kui selline postkaart trükiti, oli liiga palju veel elus inimesi, kes mäletasid üpris hästi, mis toimus 1941. aastal. Seda hävituspataljonide asja mäletati, ning seepärast ühe armsa välimusega eesti poisi joonis postkaardil Punaarmee mundris oli ikka pisut ülepingutatud. Nagu kogu see snaipri jutt ja muu garneering. Äkki seepärast ma seda nime ei mäletagi nendest punastest aastatest, lohutan ennast. Iga liiduvabariik pidi ju olema esindatud oma lapskangelasega Suures Isamaasõjas ja sedaviisi siis räägitigi meie "vennasrahvastele" nõukogude Eesti kotkapojast?

Midagi aga ikkagi pidi selles propagandas olema ka tõene. Ega muidu siis 1975. aastal Rumeenias ehitatud laev poleks ristitud nimega "Hendrik Kuivas". Saabus aeg, millal lagunes riik, mille kangelaseks oli see eesti poiss. Laev nimetati esmalt ümber ja sai nimeks "Rusne". Päras olulist kapitaalremonti kandis laev nime "Scorpio", hilisemalt veel "Santa Maria". Ning ei mäleta meremehed ega mina, kes oli see väike eesti poiss, kes ristimisel sai nimeks "Hendrik Kuivas".

reede, 8. oktoober 2010

Talvelõkked

Kui ma siia tulin, siis kaks meetrit maja seinast hakkas võsa. Lõikamine ja juurimine oli küll vaevaline, kuid äärmiselt põnev. Iga ruutmeeter võidetud maad avas uusi vaateid. Võsa oli sedavõrd tihe, et kui müüja tütar, minust pisut vanem inimene, pani südamele, et ma ta ema istutatud tamme maha ei saeks, siis muidugi innukalt lubasin seda. Tegelikult leidsin aga selle üle viiekümneaastase tamme võsast ülesse alles järgmisel aastal.

Mul peaks olema kahju kui palju kütet sai lõkkes põletatud. Esimesel aastal panin lõkked põlema augusti esimesel nädalal ja need põlesid kuude viisi - viimane kustus alles pärast jõule. Kuid seesama praktiline pool ütleb, et oleks ma seda vibalikku võsa veel sorteerinud ja tükeldanud eraldi kütteks ja lõkesse, siis ega ma eriti kaugele poleks jõudnud. Pealegi oli kärsitus ja avastusrõõm suurem praktilisest meelest. Nüüd võin öelda ja tean, et mu hooldataval krundil on kümmekond põlispuud, sellised, millel aastaid ikka rohkem kui sada. Kui ma aga alustasin, siis oli iga sellise puu leidmine tihedas võsas tõeline rõõm, mis innustas järgmisel päeval varavalges taas uutele avastustele. Siiani on meeles emotsioon kui sain avada valgusele ühe vana, neljameetrise ümbermõõduga saarepuu. Noh, ja neid allasajaseid puid, paarikümne aasta vanustest rääkimata, neid ma pole lihtsalt viitsinud kokku lugeda.

Võsa ja lõkkeid jagus ikka mitmeks aastaks. Aja jooksul on neid lõkkeid olnud sedavõrd palju, et küllastusest olen loobunud "kohustuslikust" jaanitulest. Küll aga on mul tekkinud oma traditsioon - talvelõke. See on üks ütlemata müstiline ja hingepuhastav kogemus kui jõulude ajal või uusaastal sumpad soojast toast läbi paksu lume külma talveöösse ja süütad valguse pimedusse.

Ega võsa ei lõppe kunagi, ta on visam kui inimene. Kaks selle aasta lõket jäävad ootama pimedat detsembrit. Aga maja ise? See on seal taamal, kust paistab ühe kolmekümnemeetrise kuuse tipp.

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Õpetajate päev oli

Aga siiski on tore, et minu lapsed õppisid omal ajal eesti koolis ja eesti õpetajate käe all. Mis sest, et vanemate laste puhul oli selleks nõukogude kool ja nõukogude õpetajad. Siinkohal võiks pikalt arutada millal ja miks toimus meie koolis see muutus, et kool loobus kasvatamisest ja keskendus ainult õpetamisele. Ning sellega seotult võiks heietada, kas see on hea või paha, õige või väär. Olgem õnnelikud, et ühinenud Euroopas saame eesti koolides toimetada seni veel oma enda tõekspidamiste järgi. Ja täname neid, kes veel viitsivad koolis meie lapsi õpetada (minu eriline tänu vähestele meesõpetajatele*).



*ei, ma ei ole naistevihkaja, austatud võrdõiguslikkuse volinik, enda arvates lihtsalt selles küsimuses terve mõistusega inimene.