Denis ja Katja

Selle sildi, Lapsepõlve foto, all olen avaldanud mingi foto ja jutustanud loo. Seekord pole fotot, vaid paari päeva tagune video. Mingit lugu ma juurde ei jutusta. Selle videoga lõppeb kahe viieteistkümne aastase inimese lapsepõlv. Ning Denisi ja Katja ühisel otsusel ka, koheselt peale video lõppu, nende mõlema maine elu.

See kõik on masendav. Kolm päeva olen nendest lastest lugenud ning vaadanud Denisi ja Katja fotosid/videosid. Mul on liialt palju mõtteid - emotsionaalseid ja ratsionaalseid, olemuslikke ja sündmuspõhiseid - mul on liialt palju öelda, et ei suuda midagi arukat ütelda, veel vähem niisama heietada.

Anatoli Garšnek

Eks kõigil koguneb sahtlipõhja, riiulisse või kingakarpi mingeid fotosid, dokumente, kirjasid, meile mingil hetkel olulisi pisiesemeid. Enamik meist teevad aeg-ajalt inventuuri ja see praht lendab prügikasti. Muidugi on ka selliseid, kes ei raatsi midagi ära visata. Seda tüüpi eakamad inimesed leiavad, et küll järeltulijad "lõpliku koristamise" käigus ise vaatavad, mida säilitada, mida mitte. Ning tavaliselt enamik lahkunud inimesele olulistest asjadest visataksegi ära. Nutikamad aga viivad pisut kobedamad, kollektsionääridele võimalikku huvi pakkuvad asjad hoopis vanakraami kaupmehele. Endale tarbetud, aga äkki mõnele huvipakkuv - mõne kopika ikka saab.

Juba pikemat aega müüb Eestis paiknev müüja internetis, piirideülesel rahvaoksjonil üht dokumentide komplekti, küsides selle eest 245 USD.

Helilooja Anatoli Garšneki looming ei kuulu minu eelistuste ringi. Setumaa poisina on tema helitööd saanud tugevat mõjutust kodukandi rahvamuusikast. Muusikakauge inimesena tunduvad tema teosed minu jaoks aga pisut liialt konstrueeritud, tehniliselt küll laitmatud, kuid harmooniliselt veidi puised. Ometi teda ikka mõnikord mängitakse ning samuti on teda ka aegade jooksul salvestatud.

Küll aga mõjutas Anatoli Garšnek üle neljakümne aasta Konservatooriumi õppejõuna kogu eesti muusikakultuuri. Tema kompositsiooniõpilasteks on olnud Raimond Lätte, Anti Marguste, Hans Hindpere, Rene Eespere jt. Müügil olevad dokumendid on otsene meenutus tema pedagoogitööst - kunstiteaduste kandidaadi diplom (Moskva konservatooriumis kaitstud dissertatsioon oli Setu rahvalauludest), dotsendi tunnistus ning professori kraadi omistamise tunnistus.

 Anatoli Garšnek

17.11.1918-24.10.1998

Foto: Kalju Suur

Ma ise olen koguja tüüpi inimene. Näiteks kusagil sahtlis vedeleb minu NSVL pass eelmise sajandi seismekümnendatest aastatest, selline vanemat sorti, hallikas-pruunikate kaantega. Arvan, et ega neid niiväga säilinud pole - passivahetamisel korjati vanad passid käest ja kuulusid hävitamisele. Päris põnev oleks teada, mida mu lapsed sellega pärast X päeva ette võtavad. Tarbetu asjana oleks loogiline, et pliidi alla. Äkki on mõni laps arukam ja viib selle hoopis vanavara kaupmehele. Või võetakse ja pannakse tallele kuhugi kingakarpi, OMA tarbetute asjade hulka.

Uus naaber

Ega ma teda silmast silma pole veel näinud. Käis mul siin värava taga, aga sisse vist ei tihanud tulla. Muidu poleks teadnudki, kuid ta oli lume peale jätnud oma jalajäljed. Oleme koeraga mõlemad elevil, kumbki omal põhjusel.

See väiksem jälg on mu 45 kilose hundikoera oma, suurema käpajälje on aga jätnud külaline.

PÖFF 20 soovitused

PÖFFi programm on välja pandud. See siin ei ole makstud ega palutud sisekanne. Mulle lihtsalt meeldib inimeste entusiasm, kes on kahekümne aasta jooksul loonud ühest väikesest filminädalast maailma filmitööstuse ühe olulise festivali. Selleks, et sellest suursündmusest osa saada ja seda toetada oma piletirahaga, ei pea olema tingimata filmifriik. Võib ju lihtsalt kinno minna. Aga sellise rikkaliku valiku juures oleksin ise ka nõutu, mida programmist vaadata. Õnneks olen midagi eelnevalt näinud ja mõnda filmi julgen oma veregrupi inimestele ka soovitada. Panen siia üles need keeleliselt toimetamata märkmed, mida olen teinud vahetult peale filmi vaatamist. Ning pealkirjale klikkides on viide PÖFFi kodulehele, kus konkreetse filmi tutvustus ja linastuskohad.

Ema käed

Hands of A Mother | Die Hände meiner Mutter | Rež: Florian Eichinger | Riik: Saksamaa

VÄGA HEA. Nõustun täielikult Müncheni festivaliga režii tugevusest ja peaosalise veenvast rolliesitusest. Tegemist ei ole tavalise insesti looga, sest laste ahistajaks on seekord nende lihane ema. Kõik filmi komponendid aitavad tervikuna jutustada täiskasvanud mehe, kogu tema pere ja suguvõsa üleelamistest punktist A punkti B. Väga omapärane on see, et tagasivaadetes lapsepõlve esitab poisi rolli sama näitleja, kes mängib täiskasvanud meest. See ei mõju kunstlikult, vaid avab mingi teise dimensiooni mõistmiseks, et juhtunu võib jälitada kogu elu.

Meie lahe elu

Maailma esilinastus

We used to be cool | Was hat uns bloß so ruiniert | Rež: Marie Kreutzer | Riik: Austria

VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Stsenaarium on ilmselt väga hea, episood episoodi kaupa läbikomponeeritud. Kõik audiovisuaalsed elemendid kokku moodustavad harmoonilise terviku. Just see, mida vaja. Me ei räägi eraldi pildiesteetikast, kunstnikutööst, helist või montaažist. Me ei too neid eraldi esile, sest kõik on võrdväärselt heas mõttes märkamatud, kuid koosluses ideaalilähedases tervikus. Vaataja haaratakse konksu otsa kohe esimesel veerandil - nagu pakutaks situatsioonide äratundmist täis lõbusat meelelahutust. See kergus vältab mõnda aega, kuid väga peenelt lisatakse üha rohkem ja jõulisemalt vastuolulikku elulisust ja lõpuks taipab, et see ei ole komöödia, vaid draama. Vaataja ei pääse sellest, et ta peab positsioneerima iseennast süžee ja tegelastega - kuidas mind ja minu sõpru mõjutas lapse sünd, mis sai meie omavahelisest sõprusest, armastusest?

Selle filmi suureks väärtuseks on see, et lavastaja armastab oma tegelasi kõigi nende heade külgede, veidruste ja puudustega. Tihe stsenaarium ja hea režii teeb näitlejate töö huvitavaks. Nad teavad täpselt kes on nende poolt mängitav tegelane, kuidas ja kuhu areneb rolli karakter.

Punane kapten

Rahvusvaheline esilinastus

The Red Captain | Červený kapitán | Rež: Michal Kollar | Riik: Slovakkia, Tšehhi, Poola

 VÄGA HEA. Igati korralik žanrifilm, kus põhisüžee kõrval teine ja tõsisem sisu. Hea film hakkab juba avatiitrite atraktiivsest lahendusest. Selle filmi avatiitrid on visuaalselt huvitavad ja leidlikud, raamistades reaalsete faktidega filmis esitatavate sündmuste toimumisaja (kasvõi tegelikkuses ja tänaseni eluaegset vangistust kandev sarimõrvar Rigo). Neid viiteid ajale kolmkümend aastat tagasi on filmi jooksul antud hea sujuvusega ja küllaga.

Seda filmi eristab kõrge pildikultuur. Operaator koos valgusmeistri ja kunstikuga on töötanud hoolikalt absoluutselt iga kaadriga, mis loob vajaliku pingestatud atmosfääri jutustavale loole. Filmi õhustiku loomisel on olnud seekord oluline panus ka heliloojalt. Lisada siia professionaalne lavastajatöö, oskuslik montaaž igas episoodis koos tervikut tunnetava rütmitajuga ja lõpuks näitlejate veenvad rolliesitused, kõik see kokku annabki tulemuseks väga hea filmi.

Kui midagi ette heita, siis filmi thrillerlikus lõpuosas läks pisut kaduma see algne võlu, mis köitis. Seda ka algses, tähelepanu köitnud pildi esteetkas. See nõndanimetatud teine tasand, kuidas ajastu muutumisega kohaneti ja elati, muutub filmi lõpuosas teisejärguliseks. See didaktiline sõrmevibutus, milleni autorid küll jõudsid - nad on jätkuvalt meie seas ja kontrollivad olukorda - see võib kõik ju õige olla, kuid sellisena esitatuna jäi veidi must-valgeks.

Orb

Orphan | Orpheline | Rež: Arnaud des Pallières | Riik: Prantsusmaa

VÄGA HEA-SUUREPÄRANE. Selle filmi õnnestumise aluseks on suurepärane stsenaarium. Erinevalt tuhandetest filmidest ei ole süžeekäigud kergesti äraaimatavad. Käsikiri on ekraanil väga hästi liigendatud, liikudes peategelase elus kord edasi, siis tagasi. Sellega on saavutatud hea rütm, mis teeb filmi vaatamise vaatamata pikkusele kaasahaaravaks. filmis ei leidu ühtegi episoodi, mis tunduks olevat üleliigne. Iga episood avab meil tegelases uue tahu, nüansi, et tegelast mõista. Lavastaja eriline anne on panna mitu näitlejat mängima vanuseliselt erinevaid, kuid siiski ühte ja sama tegelast ühes võtmes sedasi, et vaataja jääb uskuma. Ning kõik peategelast esitavad näitlejad, kaasa arvatud väike tüdruk, on tasemel. Suurepärane film.

Valge Kuningas

Rahvusvaheline esilinastus

The White King | The White King | Rež: Alex Helfrecht, Jörg Tittel | Riik: Suurbritannia

VÄGA HEA. Hinnangu andmisel lähtun vaatajakategooriast. Laste- ja noortefilmide festivali põhipubliku tarbeks hindaksin teost suurepäraseks filmi sõnumi ja teostuse pärast. Täiskasvanud vaatajana hindan filmi väga heaks eelkõige teostuse pärast. Ma arvan, et selle filmi mõju on filigraanses operaatoritöös ja veatus montaažis. Just need kaks komponenti, kaamera rakursid, kompad, liikumine ja ülitäpne tempotunnetus monteerimisel, on need, mis haaravalt jutustavad lugu. Kuigi kunstniku poolt loodud visuaal töötab enamus aega filmi sõnumi heaks, jääb häirivaks tegevuskohtade ruumiline struktuur. Avarad põllud, kusagil korrusmajad ja muu seesugune tekitab arusaamatust, ei rõhuta suletud ühiskonda.

Süžee on järjekordne fantaasiaversioon totalitaarsest ühiskonnast. Täiskasvanud vaatajale aga paraku midagi uudset lisamata seninähtud käsitlustele. On didaktilisi võtteid - kasutatav riigisümboolika ja vormid, hiigelsuur skulptuur jne. On ka tore leid mõtisklemiseks - vanaisa, kellel visuaalne sarnasus praegugi elus oleva Fideliga. Samas jääb mind häirima, et mingil hetkel hakatakse lugu pöörama muinasjutuks (küberrobot, "hiiglane" metsas) ja minnakse natuke melodramaatiliseks. Ning filmil pole lõppu - väljapakutud avatud lõpp jääb mõistmatult lahjaks.

Suvemälestus

Maailma esilinastus

Memories of Summer | Wspomnienie lata | Rež: Adam Guzinski | Riik: Poola

VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Alguses tundub, et järjekordne Coming of Age film. Mida ta mõnes mõttes ongi, kuid mitte tavapärases käsitluses. Tegelikult jutustatakse meile ladusalt, oskuslikult ja hingeminevalt lugu truudusest, Ema truudusest oma mehe ja varateismelise poja truudusest ema suhtes. Filmi eraldi väärtuseks on 70-ndate aastate miljöö ja olustiku tõetruu taastamine. See annab äratundmisrõõmu neile vaatajatele, kes täna on vähemalt 40-50 aastased. Filmis pole ühtegi üleliigset episoodi. Kõik liigub pinget kruvides filmi avaepisoodi lahtiseletamiseni. Seejuures võib igas eraldi episoodis leida oma dramaturgilise terviku huvitavate kulminatsioonidega, mis tervikuna järjestatuna viivad vaataja kaasa kogu filmivältel lõpus kordusena näidatava avaepisoodi selgituseni. Lavastuses kasutatakse leidlikult situatsiooni kordusi (tegevus, aadressplaan vms.), mis omandavad igakordselt uue tähenduse, Omaette väärib esiletõstmist dialoog - seda on täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Filmipsühholoogiline efekt saavutatakse peategelase, poisi, suurte plaanidega, mis näitleja oskusliku juhendamise ja pildirea montaažitempoga viibki selleni, et eriliste stsenaarsete sündmusteta on meil lõpptulemusena mõjus film.

Hull

National Premiere

Mad | Mad | Rež: Robert Putka | Riik: Ameerika Ühendriigid

VÄGA HEA. See film kaunistaks igat festivali. 

Suurepärane näitlejate ansambel. Arvatavasti on kasutatud avatud dialoogi printsiipi. Kui aga mitte, ning esitatakse etteantud ja kirjapandud dialoogi, siis on need näitlejad lihtsalt geniaalsed. Lavastuslikult on osatud tekitada tunne, et vaataja on igas kaadris nagu kolmas osapool vaikiva vaatleja ja jälgijana. Seda ka vaatamata sellele, et episoodid on üles võetud mitme kaamerapunktiga. Hinnangu andmine taandub sellele, kas see "pealtkuulatud jutt" on minu kui vaataja jaoks huvitav või mitte. Minu jaoks oli empaatiliselt huvitav.

Meile avaneb kolm karakterit, ema ja kahe õe oma. Kahjuks noorema õe oma pisut pinnapealsemalt. Süžeele võiks ette heita, et kogu filmi vältel toimuv ettevalmistus finaaliks - ema ja tütred ühise laua taga, jääb stsenaarselt ehk veidi-veidi traageldatuks, dramaturgiliselt lõdvaks. Kuid seda kompenseerib ekraanile kõigi kinematograafiliste tööriistadega loodud atmosfäär kogu filmi vältel. Rõhutatult lisaksin, et väheoluline pole selle õhustiku loomises ka muusika.

Tavalised inimesed

North European Premiere

Ordinary People | Pamilya Ordinaryo | Rež: Eduardo Roy Jr. | Riik: Filipiinid

VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Tehniliste probleemide tõttu (aeglane internet) vaatasin seda filmi tükati. Kindlasti võis see eksitada lõppmulje kujunemist. Pildi hangumine tekitas meeletut nördimust, sest tahtsin seda filmi tingimata lõpuni vaadata. Juba see fakt on iseenesest kõnekas. Järelikult on antud film minu jaoks oluline. Ma oleks tahtnud sujuvalt vaadata jutustatavat lugu algusest lõpuni. Järelikult hea stsenaarium ja lavastus.

Sotsiaalrealismi käsitlemisel võidakse kergesti libastuda, keerata liialt vinti üle. Siin jäi kõik usutavuse piiridesse. Antud teema puhul on oluline autoripositsioon. Autorid jäävad delikaatseks, lastes vaatajal süžee arenedes, episood episoodi järel kujundada oma eetilis-moraalseid hinnanguid peategelastesse ja kogu situatsiooni. Ehk teisisõnu ja vastuoluliselt, just selles delikaatsuses nad otseselt ja märkamatult mõjutavad vaatajat.

Suurepärane on selle teose võttekohtade valik, kogu stilistika, mis püüab edasi anda audentset keskkonda. Nn. turvakaamerate pilt kannab endas suuremat üldistust kui pelgalt loo jutustamiseks vajalike peategelaste tänavakuritegude "dokumentaalne" jäädvustus. Mina võtan seda kui sõnumit, et taoline sotsiaalporno toimub pidevalt meie silmade all. Küsimus on selles, kas me märkame seda? Kas me tahame seda märgata?

Peategelastelt väga sümpaatne näitlejatöö. 

-----

Heade filmide loetelu võiks jätkata. Ja samas on programmis ka mõni film, mis minus kui vaatajas tekitab kulmukergitust, eriti põhivõistlusprogrammis. Nii see peabki olema. Viga ei ole kindlasti festivali professionaalses programmitoimkonnas, pigem minu küündimatuses ja kogenematuses mõista filmikunsti tema nüanssides. Me oleme kõik erinevad. Inimestena ja filmivaatajatena. Aga festivalikinno tasub igal juhul minna.

Sisekaemus

Hetkel populaarne sõna, poliitiline släng. Mitmed erakonnad pidavat sellega tegelema. Mina väikese inimesena olen samuti oma minaga dialoogi pidanud. Mingile perioodile olen pealesunnitult pidanud joone alla tõmbama, hinnanud eelkõige oma füüsilisi võimeid ja võimalusi, iseendaga aru pidanud ja püüdnud oma vaimu "peenhäälestada" sellele, et noorus ei tule iial tagasi.

Blogimisest. Ma ju tean, miks ma alustasin ja milleks ma seda jätkasin mitmeid aastaid, kuigi esialgne põhjus oli just tänu kirjutamisele ära langenud. Nüüd aga hakkasin kahtlema. Eks selle tervise pärast on emotsioonid olnud ka pisut erksamad. Ma pole kordagi mõtelnud selle peale, et ma ei kirjutaks - kui mu füüsis on vaikses ealises ja haiguslikus hääbumises, siis seda enam peaks üksinda elades treenima vaimu. Ei, kirjutamises pole küsimus, vaid hoopis kirjutatu avaldamises.

Mõned kuud tagasi sain väga huvitava ja asjaliku kommentaari, kus muuhulgas olid read:

"Miks ma seda räägin? Aga ikka sellepärast, et tihtipeale rikuvad need tõrvatilgad selle meepüti ära. Kui Te minu jaoks taolises asjas eksite ja kipute nõukogude reaalsust oma meele järgi ilustama siis ronib kahtluseuss sisse - kus veel vead on? Ehk teisisõnu - kui inimene ise ronib oma ebakompetentsuse tasandile siis ei saa ju võimalik olla, et ainult ühes kohas."

"Ja mis selle kõige mõte? Nagu ennegi öelnud - ega pole. Igal inimesel peab lihtsalt kuulsuse momendil (selleks kõlbab ka - vaat kui hästi kirjutasin) ori seljataga kõrva sosistama."

Sellel sisekaemuse perioodil olen palju mõtelnud ülaltsiteeritule. Olen Anonüümsele väga tänulik, et andis mulle ainest mõtiskluseks. Ma ei häbene juba ammu seda, et minust ei ole asja meestega võrdväärselt palki veeretama, naistest rääkima või muud taolist. Küll aga kardan ma hirmsasti seda, et ühel hetkel ei saa ma enam arugi kui olen samasugune pisut dementne väriseva häälega penskar, kes igal teemal helistab raadiosaatesse või kommenteerib kusagil portaalis mistahes päevasündmusi kindla veendumusega, et tema väljaütlemised ja mõtted on intellektuaalsed pärlid. Ma olen korduvalt öelnud oma lähedastele ja ka kirjutanud: kui märkate, et vanamehel on tekkinud vastupandamatu soov helistada raadio vox populi saadetesse, siis on aeg panna mind vanadekodusse. Ja nii ma mõtlesingi, et aga mis see blogimine siis kuidagi teistmoodi on? Äkki olengi juba kuidagi naeruväärseks muutunud?

Mõtlesin, mis mõtlesin, kuid otsustasin, et jätkan. Erinevalt erakondadest, kes sisekaemustes otsivad uut starti, jätkan mina sissetallatud rada. Minu tegelikud kuulsuse momendid jäävad aastakümnete taha ja olen saatusele tänulik, et neid hetki oli mulle antud. Blogimine ja minu blogija tegelaskuju, Hundi ulg ei otsi kuulsust, vaid vaikset vaimset intiimsust iseenda ja äkki ka mõne lugejaga, Mind motiveerib tasakaalu otsimine iseenda hääbuva füüsilise ja veel pisut allesoleva vaimse mina vahel. See, mis läinud, seda kompenseerida ei saa.

Aga ega see kirjutaminegi alati kerge ole. Minu kõige noorema lapselapse vanemad palusid, et ma kirjutaksin pojapojale kirja. Kiri antakse üle tema kaheksateistkümnendal sünnipäeval. Meeletult raske ülesanne! Kuidas sellele läheneda? Kas Sinul, hea lugeja on mõtteid, kuidas sina kirjutaksid tulevikku? Oma lapsele, lapselapsele.

Hetkeseis

Kuidagi on nüüd sedasi, et pole üldse aega. Jah, need toimetused võtavad palju, palju rohkem aega kui enne. Mõneti on minu tegemised muutunud haiguse tõttu isegi koomiliseks.

Näiteks puude saagimine. Ma pole kunagi olnud eriti osav sae pöörete timmija. Pealegi tuleks masinal küünal ära vahetada. Igatahes ei ole minu mootorsaag enam selline paugupill nagu vanasti. Peab teist ikka mitmeid kordi katkuma enne kui mootor käima läheb. Õues, sissesõiduteel seisab mitmeid nädalaid pindude koorem. Vaja ära tükeldada ja puukuuri ära vedada. Iga hommik ärkan lootusega, et täna on see päev, et täna jaksan ning jõuan. Pärast hommikukohvi võtan sae ja hakkan pihta. Esimesed nööritõmbed - pole viga, kuuendal tõmbel, kus saag ikka veel ei luba, hakkab õhk otsa saama. Pisike paus. Lõpuks, kaheteistkümnendal või kolmeteistkümnendal sikutamisel saab mootor hääled sisse, kuid minul on selleks ajaks pilt taskus. Olen keset õue neljakäpakil maas, rinnus ja kõris on valu, minu kähisevat hingamist on kuulda vist küla teise otsa. Lämbumine tekitab surmahirmu. Saag käib, kuid lähima paari tunni jooksul pole minust saagijat. Selle aja jooksul saan rohtudega hingamise taas kontrolli alla, kuid sae mootor on juba maha jahtunud. Alustan teist katset ...

Asi pole aga lootusetu. Enne jõululaupäeva jõuaksin ise ikkagi need mõned ruumid lõigatud. Õnneks on mul minu külalapsed. Need enamikus juba suured mehed, kes kus oma elu peal. Mõnel läheb paremini, teisel kehvemini. Siis kui siia kanti satuvad tulevad läbi ja ise küsivad, palumata, mida teha vaja. Mõni kord ei küsigi, vaid näevad ise, millest vanamehe jõud enam üle ei käi. Mina küll ei saa kurta, et ükski heategu ei jää karistuseta. Pigem ikka see: tee head ja sulle vastatakse samaga.

Eks ma siis proovin tegeleda jõukohasemate asjadega.

Alles sai keldririiulites tehtud suurem inventuur. Üksinda elades ei söö ju lõpmatuseni hoidiseid. Mõned purgid olid sedavõrd eakad, et nende sisu läks komposti. Ma ikka proovin oma purgikesi ühele ja teisele kaasa sokutada, kuid need varud on visad vähenema. Otsustasin, et see aasta ei tee kohe midagi sisse. Samas jälle nadi vaadata kui riiulid pooltühjad. Seepärast need tänased kurgipurgid terassi laual vaja ikkagi keldrisse viia. Veinist ei räägigi. Kui ma oleksin veinijooja, siis pudel päevas jätkuks peaaegu pooleks aastaks ...

Õnneks ei pärsi üha kehvemaks muutuv hingamisfunktsioon mõtlemist. Loogiline, et füüsilise nõtruse kompenseerimiseks võiks nagu sarikirjutaja täita oma ajaveebi, kuid ka selleks pole aega. Mul paluti hästi palju mängufilme vaadata. Kõik on värsked filmid, paljudel maailma esilinastus olemata või film hoopiski veel lõpetamata. Iga teose kohta pean kirjutama pisikese (professionaalse) arvamuse. Päevas 3-4 filmi vaadata on omaette päevatöö. Vahelduseks aga päris huvitav ja põnev. Loodan, et vähemalt mõni minu hinnangul suurepärane film jõuab ülejäänud heade, normaalsete, nõrkade ja halbade seas veel sellel aastal eksklusiivselt ka eesti vaatajani.

Padjaklubi Laura ja Sekspood

Mõnda aega tagasi arutleti elavalt Padjaklubi Laura ajaveebi kohta. Seda, kas oli ikka tunnustust, auhinda väärt või mitte. Vana teema juba, kuid üks asi jäigi mulle arusaamatuks. Et mida siis ikkagi hääletati, kas parimat blogijat või ajaveebi ennast? Ma võiksin nüüd tähtsalt rõhutada oma vaimseid väärtusi ja küsida, kes see Laura veel on? Aga ma ei tee seda, sest olen sellest seriaalist ikkagi kuulnud, kuigi vaatama pole seni veel jõudnud.

Täna aga avastasin, et meie sõbralikku eesti blogijate perre on lisandunud uus tegija, kodanik Sekspood, kes kirjutab loodetavasti "harivalt ja haaravalt" täiskasvanute mänguasjadest. Värisege laurad ja mallukad! Blogija Sekspood näol, kes kirjutab vägagi elulistel teemadel, olete ilmselt järgmiseks aastaks saanud endale arvestava konkurendi.

Mõnele võib jääda mulje, et ma nüüd hirmsasti imestan ja punastan. Kaugel sellest. Võin jutustada frivoolseid lugusid ajast kui mingeid erootikapoode polnud ja kusagilt ei hüpanud sulle näkku Vonneguti loomingust tuntud pärani piiber. Minu punastamised jäid noormehe ikka kui preservatiive müüdi ainult apteegis. Seisad seal mammide keskel pika järjekorra ära ja siis poolsosistades esitad oma soovi. Apteekritädi (jumal hoidku kui see veel noor naisterahvas sattus olema) küsib seepeale üle kogu pisikese ruumi kõva ja selge häälega: millist suurust vaja on? Ma teadsin küll, et ta seda pärib. Aga ikkagi, sure või koha peal ära. Justnimelt punastades küsid siis meheliku eneseväärikuse säilitamiseks kõige suuremat, kuigi ..., sest juba on sinu poole pöördunud uudishimulikud pilgud. Aga ega sellega see veel piirdunud. Järgmine küsimus, sama valjult: palju vaja on? Mulle tundus tollal, et kogu järjekord jäi hiirvaikseks, oodates pingsalt minu vastust ...