Mõtted PISA testi kohta

Teinekord ei saa ma isegi aru, miks ma mõnel teemal siia neid ülestähendusi kirjutan. Arvatavasti seepärast, et kunagi oli ka minul see periood, kus aktiivse mõtleva inimesena tahtsin "maailma" paremaks muuta. See illusioon püsis minus pikka aega, seni kuni argipäev, mina ise ja olud sundisid mind lõpuks pagendusse. Enamus ühiskonnas toimuvast ei puuduta mind juba ammu, otseselt ja kaudselt. Seda ka allpool kirjutatu osas - minu lapsed on täiskasvanud, elus suht hästi hakkama saavad, pooled neist ennast sisse seadnud hoopistükis välismaal. Ka kõik mu lapselapsed kasvavad täisväärtuslikes perekondades, hoolitsetud ja armastatud oma ema ja isa poolt. Kõige selle taustal tahan siiski kirjutada meie teismeliste PISA testiga seonduvast, kuid pisut teisiti.

Miks mitte olla uhked, seda ma olengi, et Eesti lapsed on targad. PISA testi tulemused ometi tõestavad seda. Ma ei taha kaotada mõttejärge, seepärast hetkel, oma vaimset jõuvaru raiskamata ei süvene testi läbiviimise detailidesse. Püstitan vaid mind painava küsimuse: kas testitavate hulgas olid ka hariduslike erivajadustega (HEV) lapsed? Mul on meeles arv, et praegustest eelkooliealistest on umbes 11 tuhat last puudega, iga seitsmes mudilane. Muidugi tuleb mööndusega öelda, et nn. puudega laste hulka on arvatud nii need, kellel pisikene kõnedefekt kuni tõsiste meditsiiniliste ja vaimsete probleemideni välja. See arv, iga seitsmes, on ühelt poolt jahmatavalt suur. Kuid teisalt peaks viitama sellele, et taoliste laste varajane märkamine kindlustab õigeaegse vajaliku abi, "tuunimise" korral aitab aga neid paremini ettevalmistada kooliks.

Paraku ja ka loogiliselt seletatavalt on nii, et õpingute jooksul hoopis HEV laste arv suureneb. Meelde on jäänud, et meie üldhariduses on üle 20 tuhande haridusliku erivajadusega õpilase. Minu arust on võetud õige suund, et nn. "lollide" koolidesse suunatakse üha vähem selliseid lapsi. Need lapsed õpivad tavakoolis ja valdavalt lihtsustatud õppekavaga, kas siis tavalises klassis või siis vastavates eriklassides. Aga selle PISA testiga seoses ikkagi küsimus, kas ka need lapsed osalesid selles testis?

Ideaalis peaks kõik lapsed saama vajalikku tuge ja abi, et omandada võimetele vastav jõukohane haridus. Aga ega see vist päris nii pole. Igal aastal langeb meil põhikoolist välja üle 300 lapse. Ülaltoodud tuhandete kõrval tühine arv, suhtarvuna teiste Euroopa riikidega isegi tagasihoidlik. Ometi on need 300 kujunevat isiksust, meie ühiskonna liikmed, kelle edasisest saatusest me midgi enam ei tea ega tahagi teada. Samamoodi nagu on isiksused need ülalmainitud kakskümmend tuhat last ja nendega seotud nelikümmend tuhat lapsevanemat, kaheksakümmend tuhat vanavanemat ...

Veel üks arv on meeles. 34 tuhat Eesti noort vanuses 16-24 ei õpi ega tööta. Statistika kohaselt ei tegele mitte millegiga. Selge see, et siinkohal oleks sobilik spekuleerida ümbrikupalkadest, eneseotsingutest välismaal või muust sellisest. Aga võiks hoopis rääkida panustamisest ühiskonda.

Ning siis see viimane arv. Iga viies vastutulev inimene on vaene, pehmelt ja kroonulikult väljendudes suhteliselt vaene, 260 000 vaest inimest. Aga meie lapsed on ometi "maailma targemaid"! Küll ma olin lapsena pettunud kui sain teada et maailma rahvaste keelevõistlust ei toimunudki ja eesti keel ei saanudki auhinnalist kohta. PISA test seevastu ei ole müüt. Seepärast ja siiski, mis ometi juhtub nende tarkade lastega, nendest kümnetest tuhandetes vähemtarkadest, keda testima ei lubatud, rääkimata? 

Tasapisi

Lugesin oma eelmise sissekande kommentaare. Südantsoojendav, et kellelegi olen muretsevalt meeles. Hullu pole midagi. Õpin olema uues, loodetavalt ajutises seisundis. Unehäired on saavutanud sellise taseme, et magamatus halvab kontsentreerumisvõime. Mitmesugused muud sümptomid ja muidu hädad jne. Aastate eest, juba blogijana, pärast elu esimest tõsist diagnoosi ja lõikusest lõplikku toibumist lubasin iseendale, et proovin mitte viriseda, olen tänulik selle eest, mis olemas. Tuleb kulgeda väärikalt ja ettevaatlikult. Niipalju sellest.

Peenike kunst

Toredad blogijad vahetasid mõtteid kaubanduslike teadeannete kirjutamise kohta ajaveebis. Nähtuse levima hakates, tundus see ilming mulle hobikirjutamise risustamisena. Ma ei ole eriti oma arvamust muutnud, küll aga leppinud sellega kui paratamatusega. Seejuures olen aru saanud ka sellest, et hea reklaamiteksti kirjutamine vajab annet. Kehvade tekstide lugemine tekitab piinlikust. Product placment on peenike kunst, mis nõuab suurt loomingulisust. Just piinlikuse tunne on see, miks ma praktiliselt ei vaata kodumaiseid teleseriaale ja tihti võpatan meie telekanalite sarisaadetes vaatajale, nätaki, näkku lahmiva tootereklaami puhul.

Ilmselt räägiksin ma teist juttu kui oleksin populaarne blogija. Arvatavasti leiduks siis ka minu leheküljel otsest reklaami ja peidetut. Abiks väikesele pensionile seegi. Korraldaks igasugu loosimisi ja neid muid asju. Kuna konkurents sellel alal on aga tihe, spetsialiseeruksin oma vanusegrupile suunatud toodetele ja teenustele.

Annetuste hooaeg on läbi

Selleks korraks on siis suur annetamise hooaeg läbi saanud. Mõnikord, aastaid varem on mul sisemuses kihvatanud, et miks see kõik toimub vaid pühade ajal. Tänaseks olen selles osas maha rahunenud. Olen aru saanud, et paljud inimesed teevadki heategusid aastaringselt, ilma suurema kära ja mürata. Ning midagi pole halba ka selles, et just Jõulude ajal, mil inimeste südamed ja meeled on rohkem avatud, neid kampaaniaid korraldatakse. Peaasi, et me ise puhastume seeläbi. Ka need, kes argisel päeval tavaliselt ei märka või ei taha märgata.

Üleskutseid olla Jõulude ajal parem inimene ei tehta ainult meil. Minule jäi sellel aastal silma USA kaabeltelevisiooni UPtv videoklipp. Seda on vaadanud ainuüksi Youtube'is üle nelja miljoni inimese. Ma ei tea kui paljud vanemad tegelikult sooviksid ehk kardaksid, et nende laps sellises eksperimendis osaleks. Minu mõte läks uitama sinna suunda, et kas me üldse teame, millised me lapsed on tegelikult inimestena. Oma sisemuses, väljaspool kodu. Me saame mingit tagasisidet lasteaiast, koolist ja seetõttu arvame, et me tunneme oma lapsi. Kuid kas see tõepoolest on nii? Kuidas oleks selles eksperimendis käitunud minu lapsed kui nad väikesed olid? Kuidas otsustaksid mu lapselapsed? Kas ma tahaksin tead tõde? Kuidas ma suhtun edaspidi oma lapsesse kui see tõde on valus?

Jõulud 2015

Tund aega tagasi viipasin autole järele. Kõige noorim lapselastest asus vanematega koduteele. Minu jaoks sai seega alles täna jõulupühad läbi. Muidugi olen ma õnnelik ja mõtetes tänulik, et pooled mu lastest ja lastelastest otsustasid seekord siia tulla. Seda enam, et tulla tuleb kuhugi Eestimaa pärapõrgu. Üksinda elades olen aastate jooksul tähelepanelikult lugenud blogidest jutte sellest, kuidas täiskasvanud lapsed mõnikord arutavad, milline tüütu kohustus on Jõulude ajal see vanemate külastamine. Võin käe südamele panna ja kinnitada, et mina üleüldse ei pea õigeks, et selline moraalne sund peaks noortel olema. Eriti kui neil on juba oma, lastega pere. Ei ole vaja tekitada situatsioone, kus abikaasad peavad valima, kumma vanemad on "tähtsamad", kelle juures pühasid veeta. Nende ainuke kohustus on luua pühad ja pühademeeleolu eelkõige oma lastele ja oma abikaasale. Kui vanavanemad sinna pilti sobituvad, siis on see tore.

Laste tulekust teada saades läks pisut sebimiseks. Mõtlesin ju algul, et toon endale vaid kuuseoksakese vaasi. Kombetäiteks või niimoodi. Aga väikeste pudinate nimel tuli siis pisut pingutada. Igatahes maast laeni kuusk sai õigeaegselt tuppa. Praed ja kapsad ja kõik muu. Ning muidugi Jõuluvana kostüüm tuli tolmust puhtaks saputada. See aasta oli siis sedasi.

Jama seal, kus jama ei ole

Nädalavahetusel käisid paar noort inimest minu juures saunas. Ilusasti helistasid ette ja küsisid, kas võib. Minul pole selle vastu midagi. Olen üksinda saunas käimisega muutunud natuke ettevaatlikuks, tea, millal hinge kinni lööb. Seega mul endal ka kasud sees. Tihti seda ei toimu ja muidugi ei ole need suvalised tüübid. Ikka mõni "minu" enda külalastest, kes siis vastutab oma sõprade ja sõbrataride eest. Nad teavad minu motot:"Peaasi, et jama ei oleks!". Teavad ka seda, et sõnal jama on selles lauses mitu tähendust.

Linnanoortel on omavahel suhtlemine pisut teisiti kui maanoortel. Viimastel polegi eriti kooskäimise kohti võrreldes eakaaslastega linnas. Ja nagu noored ikka, ei taha ka maalapsed sõpradega niiväga oma vanemate silma all olla, mõnes kodus pole selleks ruumigi ja mõistmist. Ise nad seda sauna minu juures kütavad ja sätivad - saunas on magamiskohad ka väsinutele. Kui leil on küps, kutsuvad nad mind ka kampa. Ma siis natuke istun nendega laval ja eesruumis. Pärast lähen tuppa oma asju ajama või hoopis magama. Mõttetu oleks udutada, et need noored seal saunas ainult luuletusi loevad. Aga nad teavad minu mängureegleid. Kasvõi seda, et autovõtmed tuleb minu kätte anda ja järgmisel päeval peab kõik olema ideaalses korras.

Seekord oli minu täisealisel "külalapsel" kaasas üks kutt, seitsmeteistkümne* aastane, keda olen ühe korra varem näinud aasta tagasi. Aastaga on ta kõvasti pikkuses juurde visanud ja nüüd juba minust, kes ma pole kõige lühem mees, pisut pikem. Mulle tundus, et talle on kaalu juurde tulnud. Mingil hetkel, jäädes hetkeks kahekesi küsisin talt otse. Ning tõepoolest, aastaga on ta juurde võtnud 35 kilogrammi. Nooruki kaal on hetkel 185. Ta rääkis sellest murelikult. Aga paksudele inimestele omase optimismi ja (nukra) huumoriga. Muidugi ma ei torkinud seda teemat edasi. Ma olen liiga vana, et veendunult jagada tema nooruslikku optimismi. Minus on liiga palju vanainimese pessimismi, arvamaks, milline võib olla selle loo lõpp. Seda enam hindan tema semusid, kes ta kodunt välja tirivad ja temaga koos teevad neid asju mida 17-20 aastased noored ikka teevad.

Tegelikult on need sellised jõuetuse hetked, kus tead, et sinust ei olene midagi, Ma ei ole meedik. Ma ei tea paksude elust midagi. Ma ei tea tausta ega konteksti. Tean vaid seda, et poiss istub pärast põhikooli lõpetamist kodus, peamiseks kaaslaseks arvuti. Tean seda, et kodualevikus, mis pole Eesti intellektuaalne pealinn, purustas ta oma massiga ühe eakaaslase nina, teadagi mille eest ja kannab selle eest praegu tingimisi karistust. Seda tean ka oma külalapse jutust, et ka sellel paksul poisil on unistused. Nagu igal poisil selles vanuses.

Marca juures rääkisime/räägime võrdsusest. Minu praeguse ülestähenduse peategelelasega ühel aastal sündis umbes 6300 poissi.

Seitseteist aastat hiljem millegipärast pole tal enam võrdseid võimalusi oma kaaslastega kui just mingit imet ei juhtu. Ei tööalaselt ega isiklikus elus. Me ei saa muuta geneetiliselt määratut, bioloogilis-meditsiiniliselt tekkinut. Kuid kindlasti saame muuta sotsiaalsest keskkonnast ja kogukondlikust solidaarsusest tulenevat, mis muudab ta elu elamisväärsemaks. Nii kauaks kui seda on talle, igaühele meist, antud. Või äkki siiski on midagi võimalik paksu poisi heaks teha ja meie sotsiaalsüsteem teab ja oskab seda? 

* On üks hämar vanus, mõni aasta enne ja pärast ametlikku täisealisust. Probleem on siis kui alla ja üle kaheksateistkümnesed on üheskoos.  Vihjasin, et need harvad korrad kui need noored seal, minu saunas omaette toimetavad, siis vaevalt need on pelgalt akadeemilised luuleõhtud. Asjasse võib mitmeti suhtuda. Ning ka see on üks minu reeglitest, et kõik alaealised peavad minu juuresolekul helistama koju ning teatama, kus nad on ja kellega. See järelmärkus selleks, et ... Nulltolerants on omaette huvitav teema.

Mallukas ja Toidupank

Mulle on jäänud mulje, et Mallukas on arukas noor naine. Kasvõi seetõttu, et orienteerub hästi tibinduses, oma lugejaskonna sihtgrupi asjastunud maailmas. Olen lugenud ka seda, et tänu oma populaarsusele olevat ta avaliku elu tegelane. Ma olen kindel, et kui EPL mõjukate edetabelites oleks olnud tibikategooria, oleks see tore ja oskuslik kirjutaja olnud kindlasti vaieldamatu esinumber. Seda tänuväärsem on see, et ta, kahjuks küll harva, võtab igasuguste kaubanduslike teadete keskel mõnikord sõna ka tõsistel teemadel. Nagu meil, asjaarmastajatest kirjutajatel tihti juhtub, siis seekord läks ka professionaalsel kirjutajal, Mallukal, teema käest ära. Räägin meedias ja sotsiaalvõrgustikus palju vastukaja saanud Toidupanga kriitikast.

Minu jaoks ei ole ühiskonnas tabuteemasid. Ning on väga hea, et Mallukas sellest kirjutas. Edasine läks aga pisut viltu. On tekkinud selline olukord, kus laps tahetakse koos veega ära visata. Ning kuigi on palju selliseid kommentaare, mis Toidupanga tegevust toetavad, on tooniandvaks kujunenud Malluka need lugejad, kes seavad kahtluse alla hollandlase Piet Boerefijni poolt loodud ja suuresti vabatahtlike isetu töö tulemusena toimiva eestlaste vaesust leevendava heategevusorganisatsiooni kogu töö. Minu arvates oleks sellise reaktsiooni peale pidanud teema püstitaja ise suunama tekkinud diskussiooni. See, et ta targa naisena pole seda teinud jääb mulle arusaamatuks.

Ma arvan, et midagi hullu kogu sellest asjast nüüd ka ei juhtu. Teema püsib nädalakese ja elu läheb edasi. Toidupanga jaoks pisut küll keerulisemalt ja pärast seda Malluka poolt kogutud kriitikat ka kindlasti paremini. Nähes aasta pärast kusagil Toidupanga silti ei mäleta keegi ei Mallukat ega tema kirjutist. Küll aga meenub, et mingi jama vist selle Toidupangaga oli ... Ning eks vabatahtlikel ole mõnda aega pisut ebamugav - ah see ongi see vanamutt, kes tagakambris kahe käega endale küpsiseid ja šokolaadi näost sisse ajab ning kogu oma suguvõsa annetatud toidust söödab, vaestele aga jagatakse hallitanud leiba. Mis teha. Keegi pole öelnud ega sättinud, et heategu tuleb ilmtingimata kiita. Pietile, tema meeskonnale ja kõigile vabatahtlikele aga head närvi ja jookseme edasi.