Kommentaari kommentaar

ehk jätkuks eelmisele postitusele. Nodsu kirjutas oma blogis pika kommentaari Indigoaalase arvamusele sallimatutest. Tahtsingi Nodsule täienduseks öelda, et visuaalne kujutis on mõnikord mõjusam kui sõna. Minu viimane sissekanne blogis oli üles ehitatud kahele fotole. Ütlesin seal seda, et minu suhtumine pagulasküsimusse on vastuoluline. Empaatiavõimelisena suudan aru saada iga üksiku inimese loost, olgu ta sõjapõgenik või lihtsalt parema elu otsija iseendale ja oma perele. Samas väljendasin ka seda, et tunnen hirmu üha laiemat ulatust võtva maailmavaadete konflikti pärast. Ning oleks naiivne arvata, et praeguste pagulaste tulekuga ei tooda seda vastuolu ka lõpuks meie õuele.

Tõlge: Hurra! Me sõidame Eestisse!

Ning nii minu mõtted pendeldavadki selle merekaldale uhutud väikese poisi surnukeha ja noorte meeste otsustava veendumuse vahel, et Allahil on kõiges ja alati õigus. Seega minusugustele inimestele on sõna tunduvalt ohutum kui pildid, milledel on omadus hakata mu ajus liikuma ning jutustama lugusid.

Muuseas, sõnu tuleb ikka väga oskuslikult ritta sättida, et kujundada arvamust. Visuaalne kujutis, autentne foto või "tuunitud", suudavad meid minu arvates tunduvalt tõhusamalt provotseerida. Kasvõi feminismi küsimuses :)

Foto, mis ei muutnud maailma

See on vist viimaste päevade enimvaadatud foto internetis:

TURKEY-GREECE-EUROPE-MIGRANTS, Foto: STR, AFP

Ma ei usu, et see üks foto suudab muuta paljude inimeste must-valget suhtumist põgenike küsimusse. Tegelikult ei tahagi rääkida sellel teemal, sest minu sisemised tunded ja arutlused on liialt vastuolulised. Kui midagi öelda, siis ainult seda, et kõik need protsessid, mis ülemaailmselt on käivitunud - inimmasside ränne ja maailmavaadete konflikt on mu sisetunde järgi eelmäng millelegi suuremale. Mis see täpselt saab olema, jääb minul nägemata. Küll aga võivad seda tunda omal nahal ehk mu lapsed, kindlasti aga lapselapsed.

Aga mulle meenus hoopis üks teine foto. Pildi autor on tollane merejalaväelane Joe O'Donnell (1922-2007) ning see on tehtud 1945. aastal Jaapanis, Nagasakis.

Pärast Nagasaki pommitamist ameeriklaste poolt oli tsiviilelanike hulgas palju ohvreid. Tööle pandi mobiilsed krematooriumid. Joe ise on jutustanud selle pidi saamise loost umbes järgmist. Ta nägi seda paljasjagset poissi ja tema väikest venda. Selles polnud midagi erilist, sest varemete vahel olid tihti väiksemad lapsed rakmetega suurematel seljas - ju väsis väikemees ära.  Alles hetk hiljem sai fotograaf aru, et vanem poiss on toonud oma surnud väikese venna põletamisele. Kui maskis krematooriumitöötaja võttis surnukeha enda kätte ja sammus sellega lõkke poole, jäi suurem poiss väiksemat pilguga saatma, seistes ikka veel liikumatult, peopesad püüdlikult külgedele surutud. Nii ta seisis seal ilma ühegi pisarata, ainult hambad olid kõvasti kokkusurutud nii, et huultest tilkus verd. Seisis püüdlikult valveseisangus kuni väikevenna keha oli muutunud tuhaks. Siis ta pöördus ja läks vaikselt minema.

Helisev muusika

Eelmise, tualettpaberi jutu kommentaarides läks teemaks kunagised filmid. Üks neist, "Helisev muusika":

Siin nad on, von Trappi lapsed. Ja "pisut" hiljem:

Kes on kes, aitab selgitada järgmine pildipaar:

Filmid oma ajas, inimesed samuti. Internet on täis neid võrdlusi. Lapstähed siis ja nüüd. Ikka klikkan. Uudishimust. Ja olen pisut pettunud. Mõned asjad võiksid jääda sinna, kus nad olid. Sama ju mõneti kunagiste koolikaaslastega. Mäletan tüdrukut, kelle järgi jooksid kõik poisid. Sellist looduse poolt antud pruunikat nahajumet ja ideaalset figuuri kohtab harva. Nägin teda aastakümneid hiljem. Kas see tüse, laialivalguv tädi on tõesti TEMA!? Kindlasti mõtles tema minust samamoodi ...

Õnnelikud inimesed, kes vananevad koos, elukaaslase, sõpradega. Kadestan.

Harva on, kuid esineb, sedamoodi, et lapsepõlve, nooruse sõprus on siiski jääv.

Tõlge: Aeg läheb, sõprus jääb

Tualettpaber

Jäin internetist taaskord vaatama venelaste "Moskva pisaraid ei usu", võõrkeelse filmi Oscar 1980. aastal. On ikka jätkuvalt hea film, vaatamata, et valmis see kolmkümmend viis aastat tagasi. Mõtlesin, et minu järeltulijad peaksid seda kindlasti vaatama, mõistmaks, mis ajast nende vanemad pärit on või siis selleks, et oma lapsepõlveaastaid avastada täiskasvanud inimese pilguga. Seekord jäin kogu selle helge inimliku loo taustal vaatama olmelisi detaile:

Jah, just, tualettpaber. Kaadris tavalise nõukogude inimese väike rõõm seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate defitsiidiaastatel. Hea näide selgitamaks, mis on põlvkonna mälu. Asjad, sündmused, aistingud ja emotsioonid, millest teised põlvkonnad hästi aru ei saa. Nii on ka selle paberrulliga, sest kuidas sa noorematele räägid, et enne seda oli ajaleht, hoolikalt ruudukesteks käristatud ning asetatud ilusasse puukastikesse või tikitud kotikesse WC seinal. Ikka selleks, et asi oleks ilus ja kultuurne. Lisaks olid ajalehtedel ju uhked nimed ja sellega kempsus toimetamine mitmeski mõttes tähenduslik - "Rahva Hääl" jms....

Kui mujal tsiviliseeritud maades oli vetsupaber juba ammu esmatarbe kaup, siis Nõukogude Liidus käivitati riigi esimene rullides tualettpaberi tootmise liin Leningradi oblastis alles 1969. aasta lõpus. Aastaga toodeti 32 miljonit rulli ja riigis elas 250 miljonit inimest. Aga eriti suurt nõudlust esmalt polnudki. Paljudele rahvustele paljurahvuselises riigis oli arusaamatu, mõeldamatu, et tagumikupühkimiseks peaks raha kulutama. Mõistmine, et tualettpaber pole pelgalt hügieeni-, vaid ka kultuuri-, veelgi enam, inimväärikuse küsimus, see jõudis siiski ruttu inimeste teadvusesse. Kuigi tootmist laiendati mitmetesse regioonidesse üle riigi, tekkis üsna pea ka selle kauba defitsiit. Seda kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni. Kui ka müüdi, siis olid mingid normid, mitu rulli inimese kohta. Seega kui peale trehvasid, järjekorra ära seisid ja normi kätte said, võisid rõõmu tunda kordaläinud päevast.

Samaliigsete asjadena põlvkonna mälupildis võiks rääkida naistele hädavajalikust, kuid defitsiitsest vatist. Või jutustada lugusid marlist. Aga hoopis üks teine tõestisündinud lugu äsja kuulduna. Hiljutised ümberasujad on pisut keeltega jännis. Noorte meestena tahavad korrektsed välja näha ja seepärast ostsid habemeajamiseks mingi komplekti - mingi vaht, desinfitseeriv after shave ja mingi möks veel seal karbis. Sellele viimasele õiget rakendust ei leidnud kuni keegi teadlikum oli tõlkinud - genitaalide pesemisvahend. Seda lugu kuuldes laienes ka minu maailmapilt.

Fekaalid ja roosid

Selle roosipeenraga oli sedaviisi, et kunagi kanalisatsioonikaevude kaevamisel jäi pinnast kõvasti üle. Laisa inimesena ei hakanud seda ära vedama. Tekkiski selline küngas. Üks järeltulijatest koos sõbraga lohistasid maasturi taga suuremaid põllukive, pinnas siledaks ja veel omajagu kasvumulda ning peenar oligi valmis.

Iseasi on nende roosidega mässamine. Õigemini olen aru saanud, et mida vähem puutuda, seda parem, eriti sügisel. Algusaastatel katsin nad talveks hoolikalt kinni, nüüd enam mitte eriti ja hullu pole midagi. Arvatavasti kolm-neli istikut veel mahub sinna, siis peaks piisama.

See naljakas värav võrkaia sisse tekkis aga sellel aastal. Kusagilt peab fekaalimasin oma lohviga kaevudele ligi pääsema.

Kümnes koht

Lähedane juhtis positiivses mõttes mu tähelepanu blogiauhindade tulemustele. Ma olen ammu üle saanud sellest ebamugavustundest ja kohmetusest, mis tekkis siis, mil sain aru, et mulle olulised inimesed seda ajaveebi mõnikord loevad. Olen küll kirjutades pidevalt toonitanud, et siinset blogi peab tegelaskuju, aga siiski. Päris nii ma ju ka ei saa väita, et kõik mu juttude inimesed, sündmused ja tegevuskohad on väljamõeldis. See paljudele kirjutajatele tuttav ja pidevalt korduv dilemma, päris- ja blogielu ühildamine ning eristamine.

Mind märgiti ära ühe kategooria pingereas kümnendana. Kõik me mõistame, et selline meelelahutuslik hääletus ei räägi midagi avaldatud tekstide olulisusest ja tõelisest kvaliteedist. Mõnele meeldivad kõhnad, teisele ümaramad. See mänguline võistlus kaldus minu subjektiivsel hinnangul pigem sinna "blondiinide" mõttemaailma. Seepärast võin oma "saavutusse" suhtuda kaheti. Meil on ju päris mitmeid arvestatavaid seeniorblogijaid ja hulgaliselt täiskasvanuid, tõsiseltvõetavaid küpseid keskeas ning arukaid nooremaid kirjutajaid. Siit võib teha järelduse, et minu ajaveeb ei kvalifitseeru nimetatute hulka. Et blondiinimõistusega polegi mul midagi olulist öelda ega kirjutada. Jääb vaid üle õnnitleda kõiki neid oma vanuseklassi blogijaid, keda nii kõrge kohaga ei õnnistatud :)

Aga eks ma ikka pisut ka eneseimetleja olen. Kes see kiitusesse siis ükskõikselt suhtub. Tänan kõiki, kes minu blogile hääle andsid. Tänan lähedasi, kes mu veidrasse harrastusse mõistvalt suhtuvad. Anonüümne blogimine võimaldab neil õnneks väita, et seda inimest seal pagenduses nad küll ei tunne :)

Olin hetkeks lapsepõlves

Kui ma mere ääres elaksin, käiksin iga päev mööda rannapiiri ning vaataksin, mida lained kaldale on toonud. Lapsepõlves mõnikord käisin. Nüüd otsiksin ajupuitu. Tolle aja mandist oli lapsele huvipakkuvaim võõramaise sildi või kirjaga olmeprügi. Just selline pardalt merre visatud rämps oli kinnituseks sellest, et kusagil on hoopis teine elu, mis meie jaoks on suletud ja keelatud.

Täna remontisin midagi kuuri juures. Korra ümberpöörates oli mu selja taga murul õhupall, kaardike küljes:

See kunagine võõras keeles rääkiv ning tundmatu maailm on nüüd meil siinsamas ja kõrval. Igapäevaselt. Siiski tundsin hetkeks seda lapsepõlve põnevust kui õhupalli kätte võtsin. Mis siin kirjas? Äkki tuligi see õhupall minu õuele mitme maa ja mere tagant? :)