Juuni esimene nädal

Mõni päev on teisest etem, mõni nädal parem eelmistest. See nädal oli just selline. Esimene ja kõige olulisem rõõmuallikas, Suveabiline sai üleeile poja isaks.

Lähiminevikust saabus ootamatult ka üks teine noor mees. Ma reeglina ei loe üle, mida ma oma blogis kirjutanud olen. Ka tema puhul mitte. Tundsin ennast närusena ja põdesin mitmeid aastaid. Seepärast, et ei suutnud siis aidata, juhtida õigele teeotsale. Pärast aastaid kestnud joomingut on ta jõudnud selleni, et viimane hetk on midagi muuta. Ehk olengi kergeusklik, kuid see tundub uppuja meeleheitliku katsena. Tuli pärast nädalaid kestnud kainust, ei küsinud raha ega midagi muud käegakatsutavat. Ta vajas ainult nõu, strateegilist plaani ja konkreetset tegevuskava, kuidas rabeleda. Ning toetavat õlga, kellele rääkida. Õrnast lootusest ja hirmudest. Tean, et sõltlasena on see tal peaaegu võimatu ettevõtmine, kuid ma keeldun kaotamast usku inimestesse. Eks ma siis helistan ja utsitan nagu ta palus, et paikapandud plaan siiski toimiks.

Ühed poisid, keda kutsekasse sebisin hakkavad nüüd lõpetama. Kolm aastat on möödunud märkamatult. Uurime töökohti ja korterite üürihindasid.

Tean küll, et ega need kui mõned teisedki pole enam ammu pisut hoolituseta jäänud kassipojad. Suured isepäised kassid juba. Ometi nad tulevad ja räägivad oma tegemistest, tihedamini isegi kui oma lapsed. Aga ka sellel on põhjus. Karmavõlg vajab tasumist. Kindlasti ei saa neist noortest meestest akadeemikuid või muidu kuulsusi. Mulle piisab kui neist saavad tublid inimesed. Ja korralikud isad, juhtugu mis tahes. Ma olen veendunud, et Suveabiline on hea isa oma pojale. Me oleme nendest asjadest temaga rääkinud aastaid enne seda olulist sündmust mistahes mehe elus. Ta ütleb, et on õnnelik.

Piinlik lugu

Nüüd juhtus selline asi, et kui töötaksin kusagil kontoris, vajuksin häbi pärast maa alla. Seda ajaveebi sirvides on ehk märgatud, et minu jaoks on oluline mingil teemal kirjutades loo visualiseerimine. Mõnikord õnnestunult, teinekord vähem. Enamus minu jutte siia blogisse ei jõuagi, kuid sellegi poolest talletan arvuti kaustadesse märkmeid ja illustreerivat materjali parasjagu mulle huvipakkuval teemal. Sellel kuul sai kunagine V.I. Lenini nimeline Üleliiduline Pioneeriorganisatsioon 93 aastaseks.

Igasugust materjali olen lugenud ja teinud asjakohaseid märkmeid oma kaustadesse. Palju põnevaid lugusid, fakte, mõtteid. Hakkasin internetis  surfama pildi- ja videomaterjali leidmiseks. Näiteks sellist pilti otsisin:

 Või siis sellist, mida iganes:

Ühel hetkel otsingumootori poolt väljapakutud lingile vajutades sain ekraanile ...  Üks üleilmselt tunnustatud kirjandusklassik nimetab seda tõlkija vahendusel pärani avatud piiberiks. Ega ma ikka nii muldvana või rumal ei ole, et ei teaks, kust taolist kraami internetist saab vaadata. Lihtsalt need frivoolsed pildid ja videoklipid ei sobinud hetkel eesmärgistatud otsitavaga. Ja siis see hakkas! Mistahes leheküljele vajutades viskas ikka ekraanile selle pärani avatud asjanduse. Rumal ma pole, kuid arvutiasjanduses loll küll. Kolm päeva olen mässanud, et neid lehekülgi ilma minu soovita mulle ei näidataks. Sellest ma parem ei räägigi, et kui keegi uuriks nüüd minu arvuti kõvaketast, siis oleks kindel tee kinnimajja. Sisesta veel sõna "pioneer" ... Kes noored ja rohelised ning asjast veel aru ei saanud, siis lisan ühe kenderliku kujutava kunsti näidise. Süütuma, mida need hüpikaknad mulle pakuvad:

Aga üks küsimus tekkis ka. Mäletan uduselt ühte koolipõlve episoodi. Klassivennalt klassivennale käis käest kätte üks üpris räbaldunud pornoajakiri. Kes teab, kelle meremehest isa või venna tagant näpatud. Sealt me siis ammutasime "teadmisi" ja toitsime oma arglike fantaasiaid kõige selle kohta. Süütult ja elutervelt. Aga kuidas see tänapäeval on? Siis kui arvutikäsitlemise oskus on poistel käpas ammu enne tahtele allumatu noku sündroomi?

Sünnitusplaan

Tuleb tõdeda, et mitmes elulises valdkonnas on rong minu jaamast ammu mööda sõitnud. Sedasi, et ma ei teagi enam milline vedur või vagun välja näeb ja kuidas sellega reisitakse. Just nii tundsin kui lugesin mingi blogi sissekande pealkirja - Sünnitusplaan. Mõistetavatel põhjustel puudub mul selliste teemade vastu aktiivne huvi ja ma ei hakanud teksti lahti tegema. Mulle lihtsalt tundub, et üha rohkem on neid, kes teevad oma rasedusest ja sünnitusest midagi ... Ei, erakordne see muidugi on. Alati. Nii rasedus kui iga lapse sünd. Iga väikese inimese ilmaletulek on minu jaoks olnud ja on jätkuvalt ime. Kui tulid oma lapsed, siis lapselapsed, üldse lapsed. Ometi tundub mulle, et omal ajal oli kogu see asi kuidagi ... loomulik? Elu lahutamatu osa. Ka siis oli rõõmus üllatus, muretsemine, teadmatus ja ootusärevus. Ja siis need kaks küsimust, mida ma olen elu jooksul korduvalt küsinud: Kas emaga on kõik korras? Kas laps on terve? Just selles järjekorras need küsimused.

Lapsi on alati sünnitatud, ka ilma plaanita. Blokaadiaegne Leningrad, 1942.

Nüüd aga  - Sünnitusplaan. Nagu eluaseme või auto ostmine või? Kummitama jäi. Otsisin selle ajaveebi uuesti üles ja lugesin, mis asi see on. Esmalt ahmisin õhku. Soovidena vormistatud käskude ja keeldude nimekiri ämmaemandale ja arstidele. Et mida tohib, mida mitte, kõikehõlmavalt. Kuni sinna välja, kas günekoloog tohib teostada sünnituse kulgemisel vaginaalset läbivaatust või mitte. Või siis, mida lastearst vastsündinuga toimetades tohib ja ei tohi. Kõike seda lugedes ei julgenud ma endalt küsidagi, kust kohast peatselt sünnitama minev noor naine kõik oma teadmised selles vallas on ammutanud, et käsulaudadena need kirja pannud meedikutele, kes sünnitusabi asja õppinud aastaid. Minu mõistusele arusaadavaid soove oli muidugi ka. Näiteks muusika või valguse osas. Või siis tugiisiku (s.t. lapse isa) roll kogu asjas. Kostüümidest ja lilleseadetest polnud konkreetses Sünnitusplaanis öeldud midagi :)

Sünnitusplaanist ei teatud nõukogude ajal midagi. Emad tahtsid natuke inimlikkust ja lapsega koju.

Poegade emaga rääkisin. Lugesin talle ette Sünnitusplaani. Kas see on mingi nali, päris ta. Hiljem helistas tagasi. Tuleb välja, et mõlemad olime täiendavalt guugeldanud. Tunnistasime mõlemad, et esmane emotsioon ehk polnudki kõige õigem. Meie reageering oli tingitud pigem sellest, et nõukogudeaegse emana ja isana ei kujuta me ette, et võib ka sedasi asjale läheneda, inimlikult. Ning kuigi meil Sünnitusplaani polnud, olime ka meie tollastes askeetlikes tingimustes siiski õnnelikud oma laste tuleku üle siia ilma. Õnnelikud oleme me ka praegu. Nende samade laste olemasolu pärast, lastelastest rääkimata.. 

Hariduslike erivajadustega lapsevanemad

Eliisabeti juures räägitakse erakoolide rahastusest.

Varsti veerand sajandit tagasi olin ninapidi ühe erakooli asutamise ja käimalükkamise juures. Selle kooli loomiseks oli hädavajadus, sest Eestis ajutiselt viibivate välismaalaste lapsed vajasid haridust. Ning just see ajutisus tingis selle, et nendel lastel oleks olnud ebamõistlik õppida eestikeelses koolis. Arvan mäletavat, et esimese koolijuhi tõime Saudi-Araabiast, kus inimesel lõppes parasjagu lepingu tähtaeg. Tal oli suur kogemus nn. "diplomaatide laste kooli" käivitamiseks erinevates riikides. Kooli asutajatel ei tulnud siis kordagi pähe, kordan, tollel hetkel, et seda eraalgatust peaks toetama Eesti riik või kohalik omavalitsus. Kuigi mingit sümboolset abi ka saime. Kogu kooli tuli majandada õppemaksudest.

Möödus mitmeid aastaid ja nägin ühe teise erakooli asutamist. Entusiastlikud inimesed soovisid pakkuda alternatiivi senisele suhtumisele, panid rahad kokku ja ehitasid koolimaja. Sellise õpilassõbraliku seest ja väljast, mida meil varem polnud nähtud. Ka hariduse sisu taheti selles koolis teha hoopis teisiti kui seda kroonukoolides praktiseeriti.  Üsna pea selgus, et ega ikka ainult tavainimese mõistes ülemõistuse kõrgete õppemaksudega seda kooli üleval ei pea. Entusiastlikud inimesed pumpasid projekti üha sagedamini sisse oma isiklikku raha, et kooli veepeal hoida. Ikka selle niiöelda uue haridusliku sisu ja mõtlemisega. Ainult vanemate rahast kooli ülalpidamiseks ei jätkunud. Mis sest, et koolipere lapsevanemate enamuse moodustasid inimesed, kellel elus majanduslikus mõttes läinud pisut paremini. Või siis need vanemad, kes kasinatele sissetulekutele vaatamata olid seadnud eluprioriteediks võimaldada lastele hea haridus, loobudes ise selle nimel paljustki. Kuid ega ikka lõpmatuseni seda õppemaksu erakoolis tõsta ei saa - seesama koolipere jookseb laiali. Seepärast jõuti mõttetasandil selleni, et tegelikult täidab erakool riigi või siis kohaliku omavalitsuse funktsiooni, kohustust garanteerida haridus, mispärast on õigustatud, et ühiskond peab taolisi koole finantseerima üldistel alustel. Lapsevanemad maksavad aga kinni selle muu auru ja vile, laste erivajadused õpikeskkonnale ja kooli aurale. Nüüd mõtlen, et paljuski maksavad lapsevanemad kinni hoopis iseenda staatuslikku ambitsiooni - minu laps käib erakoolis, minu laps on eriline ja vajab erilist kooli!

Ma arvatavasti teen sellele ja teistele taolistele koolidele liiga. Kindlasti on selles koolis säilinud midagi esialgsest ideaalist. Loodetavasti on see kool lapsesõbralikum kui mõni kehvema mentaliteediga munitsipaalkool. Õppemaksu arvestades peaks kasvõi kempsupaber olema kvaliteetsem. Üldiselt aga vastavad ka selle kooli lapsed nüüd, kevadel, samadele eksamiküsimustele nagu "vaestekooli" lapsed. Õnnestuvad ja ebaõnnestuvad oma eksamitulemustega. Nagu tuhanded teised lapsevanemad üle Eesti, elavad ka selle kooli vanemad eksameid emotsionaalselt rohkem üle kui lapsed ise jne. Ühesõnaga selles osas vahet pole, kas era- või riigikool.

Ning ega need eksamitulemusedki midagi ei näita. Kooliprogramm ei küsi, kas tegemist tava- või erakooliga. Inimeseks olemine on see ainuõige näitaja. Üleüldine õppekava ainuüksi ei määra inimeseks olemist. Kuigi hariduse olulisust inimeseks kasvamisel ei tohi alahinnata, siis tähtsamaks on siiski muud tingimused. Miks mitte siinkohal ka see erakoolide "aur ja vile". Olen isiklikult veendunud, et lapsest saab inimene või mölakas vaatamata koolile. Meie nüüdisaja erakoolide ajalugu on liiga lühike, et mingeid järeldusi teha. Esimeste kokkuvõteteni erakoolide võimalikest eelistest või siis mitte, jõuame vast kahekümne aasta pärast kui esimestest erakooli sisseastujatest on saanud küpses keskeas vilistlased. Täna on Eestis ligi pooltuhat munitsipaalkooli, kes annavad põhi- ja/või gümnaasiumihariduse. Meil on umbes kolmkümmend riigikooli, hetkel küll enamikus erivajadustega lastele. Ning siis on veel poolsada põhi- või gümnaasiumihariduslikku erakooli. Olgu need siis pealegi parema kempsupaberiga koolid. Või maailmavaatelise erivajadustega vanemate lapsed. Või kogukondlikku jätkusuutlikust järgivad "ullikesed" (heas mõttes). Diskussioon käib selles, kas nende erakoolide pidajatel on õigustatud lootus saada ühiskassast kõigiga võrdne osa, lisades oma raha juurde just niipalju, et lapsed saaksid oma haridusteel juurde midagi sellist, mida tavakool nende laste vanemate arvates ei võimalda.

Vaatamata oludele on antud haridust igasugustes tingimustes. Näiteks see pisut lavastuslik foto sõja ajal evakueeritud Leningradi balletikooli õpilaste harjutustunnist:

Hooaja algus

Mugavused maamajas on suur asi. Ometi igatsen päris tihti taga oma esimesi siinoldud aastaid kui vett tuli kaevust tuua ja kemps oli õues. Siis olid öösel tähed taevas ja see kevadine linnulaul kargel hommikul. Ega need kuhugi kadunud pole. Aga needsamad mugavused ei anna enam otsest põhjust varahommikul välja minna ja kogeda seda emotsiooni. Olen viimased kümme aastat olnud väga varajane ärkaja ning seepärast tean, et hommikune linnulaul on midagi võrratut. Mingis vanuses hakkab inimene hindama ja mõistma aega teisiti. Tekib teadmine, et igaühele antakse elus võimalus kogeda kevadet täpselt loendatav arv kordi. Seepärast viimased nädalad ma pakin ennast hommikul sisse ja joon kohvi väljas terrassil. Nendel hetkedel olen tänulik, et mulle on lubatud saada osa veel ühest uuest kevadest. Loodan, et veel päris mitmest ka järgnevatel aastatel.

Kevadel on lindude vidistamise kõrval ka teised hääled. Lapsepõlve suvedest maal tuleb eredalt meelde varahommikune vikati teritamise heli. Korralikus majapidamises oli taluõu ikka alati niidetud, vikatiga. Nüüd niidan ka ise ja kõik need nädalalõpu maainimesed, kes kusagil emadepäeva paiku tavaliselt alustavad hooaega läbi talve tühjalt seisnud maakodudes. Tänapäeva niitmine toimub muidugi mugavustega nagu kogu muugi elu maal.

Nädalalõpul pidin millegipärast natuke ringi sõitma. Igas kolmandas õues põrisesid muruniidukid ja -traktorid. Ning sellised me oleme, et ega me siis piirdu õuealaga. Niidame kunagisi karjakopleid, põllulappe ja koguni heinamaasid. Et ikka ilus oleks ... Luisu kõlin vastu vikatitera on asendunud mugavate masinate mootorimürinaga. Mul on hea meel, et olen vanainimeselikult varajase ärkamisega. Nädalalõppudel on need hommikused tunnid ainukesed, millal kuuled maal looduse hääli ja vaikust. Päeva edenedes asendub see mugavushelidega. Küla teises otsas krutib puhkepäevade linnamaakas oma muusikamasina volüüminupu sedasi, et ka mina saaksin osa selle suve süldihittidest, siis käivitab keegi oma bensiinimootori ja asub usinalt rohtu pügama. Iga maakodu juurde kuulub mootorsaag, millega on ütlemata mugav mõnda lepakaigast tükeldada. Külavaheteel hakkavad edasi-tagasi liikuma ATV-d. Ninna hakkab kanduma kusagilt tuule poolt toodud päeva esimene grillilõhn. Linnainimeste mugavustega nädalalõpp maal, looduse keskel.

Ma ei kurda. Vaikust ja rahu saan nautida alates järgmisest hilisest sügisest alates. Mõnikord on seda vaikust ja rahu siis isegi liiga palju.

hundiulg2010@hotmail.com

Eelmise sissekande kommentaarides küsiti mu kontaktaadressi. Siis meenuski, et kunagi tegin sellise, kuid siis ununes. Nüüd on häbipuna palgel, sest postkasti on saadetud mitmeid ilusaid ja sisukaid kirju. Ning mina olen jätnud matslikult vastamata. Tegin seda nüüd tagantjärgi vabanduste saatel. Ühe adressaadiga arenes huvitav vestlus. Asi puudutab neid minevikujutte minu blogis. Sellel inimesel on tekkinud näiteks eriline huvi oma vanaisa vastu, et mõista ja teada, kes ta oli. Sõjaaja mehed "udutasid" tihti oma minevikust, nendest aastatest. Põhjuseid selleks oli mitmeid. Ning nüüd, kus rääkida võib kõigest, pole enam rääkijaid. Küsimus mu meilboksis oligi sellest, kuidas on võimalik rääkida lugu kui puuduvad pidepunktid. Palusin saata mulle vanaisa nime, et proovida panna kokku mingi lõik tema vanaisa loost ja näitlikult selgitada, kuidas ma oma hobiga tegelen. Kuna selles unustatud meiboksis oli sarnaseid küsimusi rohkem, siis võtsin endale voli oma kirja avaldamiseks blogis. Siin see kiri on:

Sirvisin natuke venelaste andmebaase. Mõned pidepunktid Sinu vanaisa loole.

-------------------

Leopold mobiliseeriti arvatavasti päris sõja puhkedes. Ta oli siis 22 aastane. Kodus ta enam ei elanud. Sõjaväkke kutsumise hetkel elas ta küll Stavropoli krais, kuid mitte kodurajoonis vaid hoopis Izopilnenskis. Kursavkal elas ta ema, venepäraselt mugandatuna Julia Jakovlevna Kremm. Ei tea, kuidas oleks Leopoldi saatus kujunenud Eesti Laskurkorpuses. Siis kui hakati formeerima Laskurkorpust eesti rahvusest poistest, oli Leopold juba rindemees ja minemas II Maailmasõja ühte verisemasse lahingusse.

1942. aasta mais oli nooremleitnant Leopold Kremm venelaste Lõunarinde 6. armee kindral-leitnant Gordjanski staabi kaitseroodu kuulipildurite jao ülem. Juba terve kuu käis staabis vilgas tegevus. Valmistuti sõjaajaloost tuntud Harkovi operatsiooniks - nõukogude vägede ulatuslikuks pealetungiks. Stalin isiklikult pani sellele operatsioonile suuri lootusi, et peatada senised kaotused. Sakslastel oli selles rindelõigus 350 tuhat meest ja venelastel 765 tuhat. Totaalse rünnakuga alustati 12. mai hommikul kell pool seitse. Mida päev edasi, seda enam oli selge, et selles lahingus jäetakse sakslastele alla. Armeestaabid, kandes ette olukorrast, soovitasid pealetung peatada, kuid rindejuht marssal Timošenko ja komissar Nikita Hruštšov ei tahtnud ebaedust Kremlisse teatada ja käskisid jätkata ründamist. Kahe nädalaga oli asi ühel pool. Sakslastel õnnestus vene armee kotti võtta. Edasi käisid lahingud selle nimel, et piiramisrõngast välja murda. Sakslased kaotasid lahingus umbes 20 000 meest, venelased 250 tuhat - surnutena ja vangilangenutena. Hilisemas Kaitse Rahvakomissariaadi kaadriarvestuses märgitakse Leopold Kremmi nime taha: teadmata kadunud 27.05.1942.a.. Kindral-leitnant Gordjanski kohta tehakse kanne - hukkus 27.05.1942.a.

Juba peale sõda, 20. novembril 1945. aastal ilmub Leopoldi kohta täiendus, et kanne "teadmata kadunud" tühistatakse. Saksa rindekroonika on jäädvustanud järgnevate sündmuste alguse Leopoldi elus. Ta on seal kusagil ekraanil, lõpmatus sõjavangide meres:

-------------

Kuidagi sellised need kanded mu "toimikutes" tavaliselt on.

Või siis näiteks selline kanne: Kremm, Anton Mihkli poeg, sündinud 20.09.1909. Elas Stavropoli krai Kursavski rajoon. Suurte repressioonide aastatel viidi Krasnodari ja lasti ilma süüdistuseta maha. Kas Leopoldi sugulane? 19.sajandi lõpul emigreeruti tihti sedasi, et üks sugulane ees, teised järgi.

Uue fakti avastamisel täiendan juttu või lisan ajaloolis-faktoloogilist tausta. Just see viimane aitab mõista. Üks asi on teada, et osales sõjas, teine dimensioon lisandub kohe kui lugeda Harkovi operatsioonist (sakslastel oli nimetus operatsioon Fredericus) või siis sõjavangide saatusest saksa laagrites.

Minu õnnetus on see, et olen kaugel raamatukogudest-arhiividest, aga seal on põhiline taustmaterjal ja ka faktoloogia. Aga ometi piisab vaid mõnest faktist, näiteks Su vanaisa nimest, et panna iseenda jaoks lugu elama. Tean lihtsalt ise, et sellest saaks kirjutada hea loo. Blogisse panen taolisi lugude skeeme harva, sest see pakub siiski vähestele huvi. Põhilised lood on mul "toimikutes" :)

Paremad soovid

Hundi ulg

Vägistamine, väidetavalt

Mõned päevad tagasi panin siia üles pildid oma köögist. Selle laua taga seal olen kuulnud igasuguseid lugusid. See, mida üks isa ja ema mulle nädal tagasi rääkisid, tundub uskumatu. Alla kümnesed vend ja õde käivad neil kaugemal asuvas naabervalla koolis. Selleks on olnud põhjused. Vahemaa kodu ja kooli vahel on suur ja seetõttu on elukorralduslikult otstarbekas, et lapsed ööbivad nädala sees kooli õpilaskodus. Ühel õhtul kui väiksematel juba öörahu, suurematel aga veel mitte, tulidki kolm suuremat poissi ja viisid väikse tüdruku ülemisele korrusele. Kaks neist loodetavalt said aru lubatavuse ja lubamatuse piirist ja lasid jalga. Kolmas, kolmeteistkümnene aastane poiss, jäi aga tüdruku kallal toimetama. Ma olen elus mõndagi näinud ja kuulnud ning seepärast on siiani kõik usutav. Erakordne, kuid usutav. Uskumatu aga järgneb.

Ma ei tea, kas poiss pärast teo kordasaatmist ka tüdrukut hirmutas - mul puudus soov ja tahtmine pärida detailseid üksikasju, kuid laps siiski rääkis järgmisel päeval, pärast julguse kogumist, juhtunust õpilaskodu kasvatajale. Siinkohal peaks olema mõttepaus. Nendest asjadest üldse ja sellest, mida üks täiskasvanu, kasvataja, peab selles olukorras tegema.

Üleliiduline pioneerilaager "Artek", 1969

Ning edasi on paljud asjad väidetavalt. Lapse sõna täiskasvanud sõna vastu, mis pealegi interpreteeritud lapse vanemate poolt. Kasvataja ei uskunud tüdrukut. Pärast sündmuse kirjelduse ärakuulamist hakkas ta last mõjutama, et see lõpetaks oma väljamõeldised - politsei tuleb ja kõik muud hirmsad asjad. Ning tüdruk oligi nädala jagu vait kuni rääkis sellest kodus häbelikult oma vanemale õele. Kui asi vanemateni jõudis ja need pöördusid politsei poole, oli sellest hilisõhtusest sündmusest möödunud juba mitu nädalat. Politsei on asunud oma tööd tegema. Pole põhjust kahelda, et seda tehakse professionaalselt. On teostatud vastavad ekspertiisid, võetud kannatanu ütlused videosse, alustatud menetlustoiminguid koolis ja võimaliku kahtlustatavaga. Nüüd, kus midagi enam mahavaikida ei saa, avaldab kasvataja, jällegi väidetavalt, arvamust, et kui midagi ka toimus, siis äkki ikkagi oli see väljaspool õpilaskodu seinasid!

Samal päeval kui vanemad juhtunust kuulsid, tõid nad tütre sellest koolist ja sellest õpilaskodust koju. Tüdruku noorem vend jäi sinna edasi. Uurimise masinavärk oli käima läinud. Ühel õhtul kurtis poiss igaõhtusel head ööd telefonikõnes emale, et kasvataja oli talle öelnud, et ega teda ka siia kooli kauaks ei jäeta. Kusagil nädal hiljem helistab poiss nuttes koju, et õpetaja oli teda sööklas tutistanud, sest ta ei söönud oma taldrikut tühjaks. Muidugi helistasid vanemad kohe direktorile, et mis toimub. Vastuseks said, et midagi sellist meie koolis küll juhtuda ei saa, laps valetab. Vanemad võiksid üldse rahulikumad olla, sest nende tütre pärast on koolil niigi ärevad ajad. Kas just niimoodi, aga kuidagi selles võtmes see jutt käis. Lapsevanema sõna kooli direktori vastu ...

Tüdruk käib täna uuesti koolis. Koduvalla hääbuma hakkavas koolis. Ega see koolivahetuski õnnestunud esimesel katsel - kool pidavat õppeaasta keskel selleks luba küsima maavalitsuselt (?!). Eesti on väikene ja kaks naabervalda veel väiksemad. Kõik tunnevad kõiki ja tsunftiau on samuti oluline?

Täiskasvanutena teame, et sellel lool lõppu ei tulegi. Mitte ainult juriidiliselt, vaid üldse. Kindlasti on väikesele ohvrile abiks tema vanematele menetluse käigus antud psühholoogilise abi kontaktid. Tegelikult peaksid sellises olukorras saama samasugust tasuta abi ja nõustamist ka tüdruku isa ja ema. Minu arvates ka väidetav kahtlusalune ja tema vanemad. Kuid kuulates oma köögis seda, tõsi küll, ühepoolset juttu, tundub mulle, et selle kooli juhi ja pedagoogide suhtes on mistahes abi lootusetult hiljaks jäänud. Seda oleks pidanud andma kunagi ammu, ameti ja töökoha valikul.