Teatrikuul arhitektuurist

Märts on teatrikuu. Seda juba üle viiekümne aasta. Mõned nõukogude ajal loodud traditsioonid on jätkusuutlikud ja pole õnneks kergekäeliselt visatud ideoloogia prügikasti. 1987. aastal kirjutab ajalehe "Edasi" huumorinurgas "Herilane" teatriteemalise kultuurikommentaari satiirik Ülo Randviir (1940-1993). Ta jutustab loo sellest, kuidas Tartu teatrihoone platool on välisturistid. Üks neist viipab alla jõe poole ja avaldab arvamust, et seal vist on nende teater. Ülo sekkub asjasse selgitades, et see seal on hoopis turuhoone, teater on aga meie selja taga. Välismaalased on hämmingus. Nad arvasid millegipärast, et nad seisavad mingi kombinaadi ees. Minu mäletamist mööda "Vanemuise" suurt maja kutsutigi pärast valmimist pikka aega külmhooneks või midagi sarnast.

Maalidega on nii, et võtad seinalt maha ja paned riidekapi taha peitu kui oled sellest tüdinenud või muutub tapeedi värv. Arhitektuuriga seda teha ei saa. Hoone seisab ja on oma koha peal pikka aega. Seitsmekümnendatel ja hiljem sündinutele on see teatrihoone silmale harjumuspärane, puudub võrdlus, oli ja on. Jääb vaid maitse küsimus, kas on ilus või mitte. Varasemate aastakäikude inimestele oli 1967. aastal valminud hoone rohkem pinnuks silmas. Kas oli selleks võõras arhitektuurivorm või midagi muud subjektiivset, ei tea. Seda ma mõistan küll, et Randviiru humoreskis viidatud Turuhoone oli ja on üks mõjus ehitis, mida annab võrrelda teatrihoonega.

Kuigi minu arvates ei tulnud turuhoone suursugusus teatrimaja poolt vaadatuna noil kaheksakümnendatel nüüd küll väga esile. Seda tollase bussijaama betoonputka (arhitekt sellelgi rajatisel ...) ja sinna juurde kuuluva sigri-migri pärast.

Seda "päris", vana teatrimaja sai Ülo Randviir mäletada vaid varemetena. Ta oli nelja aastane kui maja sõjas oluliselt kannatada sai ja kaheksateistkümnene noormees kui need müürid õhati.

Olen minagi seda vana "Vanemuise" teatrit näinud vaid fotodelt. Võrdlen praegusega, kõige ülemisema fotoga ... Jah, maitse küsimus.

Ülo Randviir kirjutab selle teatri- ja turuhoone võrdluses: "Ka meie sõjaeelse teatrihoonega poleks selline piinlik arusaamatus kuidagi võimalik olnud. See oli teater iga kandi pealt, vaata kust tahes." Ning pisut hiljem jätkab radikaalselt: "Ehkki neil pagana välismaalastel oli teatud määral õigus, jäi, nagu öeldakse, okas ometi hinge. Ja nostalgiliste mõlgutustega asja ei paranda. Mida siis ette võtta, et tulevikus niisuguseid skandaalseid arusaamatusi ära hoida? Kõige tõhusamalt aitaks siin muidugi dünamiit." Need read on kirja pandud kaheksakümnendate aastate lõpul. Satiirikule polnud saatuse poolt antud võimalust näha, mis edasi saab.

Täna kõnnivad teatri- ja turuhoone vahele kerkinud majast mööda, sisse ja välja, kümneaastased lapsed. Nende mõtetes ja väikeses mälus on see maja olnud seal kogu nende elu.

Riigikogu 2015 natsijaht

Kogu see kära EKRE mõnede liikmete väidetava natsilembuse kohta. Ma ei tea, kellele meie ajakirjanikest kuulub au Jaak Madisoni (kandidaat nr.212) paari aasta taguse teksti "avastamisel". Teatavasti ilmuvad meedias mõnikord mingid artiklid teadlikult anonüümselt, autorit märkimata. Selline ajakirjanduse spetsiifika teatud teemade puhul ja isikut ründavate materjalide avaldamisel. Aga ka näiteks uudiseid avaldatakse reeglina ilma sõnastuse autorit märkimata. Loen pööningul olevaid makulatuurseid ajalehti ja näen, et 1987. aasta märtsis-aprillis tõusis eestkeelses ajakirjanduses aktuaalseks teemaks samuti natsid, peamiselt üks neist. Anonüümsed autorid Moskvas sõnastasid tollase informatsiooniagentuuri TASS teateid sõjaaegse Tartu koonduslaagri ülema Karl Linnase juhtumi arengute kohta. Ning meie kohalikud ajakirjanikud arendasid seda teemat siis ühte- ja teistpidi. Mul on kogutud oma isiklik toimik Karl Linnase kohta. Äärmiselt huvitav ja mitmetahuline isikutragöödia, kus palju kõrvaltegelasi. Eelkõige tema tütred ja lapselapsed, aga samuti mitmed üleilma kuulsad ja tuntud inimesed, rohkelt kodu-Eestis ja pagulaskonnas teada tegelasi ning loendamatult avalikkusele päris tundmatuid.

See tagasihoidlik hallpea Tallinna lennuväljal, aprillis 1987, on Karl Linnas. Kakskümmend viis aastat varem on mees sõjakurjategijana Tartus toimunud kohtuprotsessil tagaselja surma mõistetud kui natslik koonduslaagri ülem, kes isiklikult osales inimeste mahalaskmises. Seni USA-s vaikselt elanud Karl Linnas on sealse kohtuvõimu poolt nüüd väljasaadetuna Nõukogude Eestis. Tema kuritööst on möödunud 45 aastat. Tallinna lennujaamast sõidutatakse põdur mees Patarei vanglasse. Kolm kuud hiljem ta sureb Leningradi vangla haiglas oodates oma armuandmispalve menetlemist. Okastraadi taga on siis käimas "glasnost ja perestroika".

Madisoni puhul proovivad ajakirjanikud vihjata noore mehe natsilembusele. Aluseks mõne aasta vanune tekst tema blogis. Neid vanu ajalehti ja minu koostatud Linnase-memot sirvides imestan, et natsijaht käib ainult EKRE liikmete koha pealt. Ometi kandideeris riigikogu valimistel vähemalt üks inimene, keda meelevaldselt võiks süüdistada samuti sarnases patus. Linnase saaga Ühendriikides kestis aastaid. Kui asi jõudis tema väljasaatmiseni riigist, asusid mitmed sealsest eestlaskonnast aktiivselt natsliku sõjaroimari kaitsele. Üks väljapaistvamaid ja toimekamaid selles oli Riigikogu 2015 kandidaat nr.428, meie Europarlamendi liikme Tunne Kelami (kandidaat nr.461) abikaasa, praegune Viimsi vallavolikogu liige Mari-Ann Kelam. Tollal, kaheksakümnendatel, olid selle naise jõupingutused püüdmaks takistada sõjaaegse Tartu koonduslaagri ülema suhtes langetatud kohtuotsuse täitmist kahtlemata muljetavaldavad. Klikkidele orienteeritud ajakirjandus saaks siit palju lugusid konstrueerida - kui Mari-Ann kaitses sõjaroimar Linnast, siis järelikult on ka ise nats! Ning kuigi tõde, põhjused ja motiivid tema tegevusel olid hoopis keerulisemad, siis sildikleepimiseks piisab vähesestki.

Ajakirjanduslik pealiskaudsus ühe loo laineharjal sõitmisel jätkus kandidaadiga nr.228, Timo Avi tätoveeringu uurimisega. Mingi kotkas ja EKRE - selge, nats!

Küll uuriti, kuhu poole see kotka pea on pööratud. Ja kui valele poole, siis selgitati, mida see šifreeritult tähendab ... Mul tekkis kohe tahtmine küsida ajakirjanikult, tatoospetsialistilt, tätoveeringutest laiemalt. Et mida need absoluutse tõena inimesest räägivad. Näiteks need kaks meest:

 Esimesel pildil on vene maffia üks mõjukam autoriteet "Japontšik", kodanikunimega Ivankov (1940-2009) ja teisel fotol Taani kuningas Frederik IX (1899-1972).

Ajakirjandusliku natsijahiga seoses sümpatiseerib mulle mõttekäik, et olgu siis juba kõigi kandideerinute minevik avatud - natsilembed ühes ning kommunistlikud noored koos kommunistidega teises tulbas. Sisserännanute poegadest-tütardest võiks erinimekirja teha. Ah jaa, peded ja kapihomod unustasin ...

Kunagi toimunust saab alati luua seoseid ja paralleele tänaste aktuaalsete sündmustega. Seepärast mulle minevikus tuhnimine meeldibki. Karl Linnas oli 22 aastane noormees kui ta koonduslaagri ülemana vahetult osales inimeste mahalaskmises. Kui Linnase lugu jõudis 1987.aastal finaali, siis täna kahekümnesed Jaak ja Timo polnud veel sündinud, Tunne oli Ranna sovhoosi öövaht ning Mari-Ann polnud veel kordagi oma elus Eestis käinud.

Lootus

Istun kirjutuslaua taga ja vaatan külavaheteele. Võõrad ikka imestavad, et oleks nagu teisel korrusel. Nii see pole. Maja lihtsalt künkaveerele sedasi sätitud, et kõrvaltoas astu õuest kasvõi akna kaudu sisse, sedavõrd madal on, kuid maja vastaspoolel, selles toas nagu köögiski on maapinnani mitu meetrit. Mõnikord kui suur masendus ligi hiilib, siis pilk on tihti teel ja mõtlen, et kui mõni lähedane seda mööda nüüd tuleks. Seepärast mu töölaud ongi akna all. Seda tusatuju mul enam väga tihti polegi, eriti nüüd kui päevad jälle pikemad ja valgemad. Järgmine kuu aga ometi ootan ja loodan, et nad, need lähedased, kõik üheskoos korra ikka tulevad. Tare saab siis rahvast täis. Iga aastaga on tõenäosus näha kõiki ühel ajal pisut väiksem. Erinevad riigid, lennukid ja paadid. Igaühel enda pere plaanid, suurtel leivatöö ja kohustused, sõbrad ja hobid ning koos väikestega muidu omatähtsad tegemised. Loodan  aga ikkagi.

Valimisjärgsed uitmõtted

Me siin meestega arutasime ...

Lõppkokkuvõttes sai ju igaüks oma, mis on igati hea. Samas on tulemustesse salvestatud suurem tõenäosus kui kunagi varem ennetähtaegseteks valimisteks. Selle ühisosa leidmine on ikka väga raske kui mitte võimatu. Need, kes uskusid ja usuvad mingeid valimislubadusi saavad muidugi petta, järjekordselt.

Mingi ja peamine ühisosa on kahlemata kõigil sajaühel valituks osutunutel. See on pereeelarve stabiilsus järgnevaks neljaks aastaks. Muidugi ütlevad nad kõik, et nende liikumapanevaks jõuks on olnud ja jääb isetu soov töötada palehigis meie paljukannatanud isamaa hüvanguks, kuidas siis teisiti. Tegelikult on valimistes aga alati kandideerijate isikliku elu lootusi ja traagikat. Seda viimast mõned väljajäänud ei varjagi. Inimene kohaneb kasinate tingimustega, kuid veelgi enam harjutakse muretu olmega. Seega draamat on palju ja samavõrd rõõmu. Selles võtmes on minul näiteks väga hea meel võimsa tulemuse teinud uuspoliitiku pärast, kes viimased aastad olnud põhiliselt naise ülalpidamisel. Et tema saab nüüd lastele öelda, et tasun kõik teie emme vaeva. Poliitika on paljudele kui mitte enamikule võimalus isikliku elu ja olme korraldamiseks.

Meeldib muidugi uustulijate naiivsus. Küsimus on ajas, mil süsteem jõuab nad tasalülitada. Just see lühike ajavahemik inimesest poliitikuks saamiseni on oluline. See toob kaasa muutusi. Ülejäänud aeg on status quo säilitamine. Kusagilt lugesin pealkirja, et valimistulemus on oluline 200 ametikoha jagamiseks. Minu arvates on see arv mitmeid kordi suurem kui lisada avaliku sektori võtmepositsioonidele kõik vihmavarjuhoidjad ja kohvikeetjad, pisikeste ja suurte riigiettevõtete, -ametite, -sihtasutuste järgmise nelja aasta jooksul komplekteeritavad töökohad. Ka "väikestele" püüdlikele inimestele annavad möödunud valimised võimalusi või vastupidi. Hea toon koalitsiooniläbirääkimistel ei luba koheselt asuda peamise juurde - kellele mida ja kui palju. Tegelikult on see aga põhiline küsimus - kaader otsustab kõik, nagu meie ajal öeldi.

Valimiste võitja? Kahtlemata on selleks võitjaerakonna tagatuba. Tagatoale vajalikud ja oskuslikud vangerdused kandidaatide nimekirjade koostamisel andis võimaluse tõrjuda isemõtlejad pumbast kaugemale ja lisada piisaval hulgal värsket kogenematust. Võitjate suurimaks probleemiks kujuneb kahe uue erakonna lisandumine parlamenti. Supp on nüüd palju kesisem ja lahjem. Oskuslikul tegutsemisel saab siiski kulbiga põhjast paksemat ning partneritele pakkuda maitsvat puljongit. Näljane kõht kiidab teatavasti kõike, mis söögiks antakse. Söövad isukalt, samas valijatele kinnitades, et poliitika on kompromisside kunst.

Kuna me valijatena oleme kõik kahtlemata väga targad ja ülimalt arukad inimesed, siis valimiste ajal tuleb alati arutlusele kandidaatide vaimne võimekus. Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Tundub, et seekord on siis halvem aeg. Hinnang on muidugi empiiriline, kuid ometi tundub sissepääsenute nimekirja uurides, et saadikute summaarne või siis keskmine IQ pole seekord rekordkõrgusel. Kuid mine seda täpselt tea, mõõta ju ei saa. On ju ka võrdväärseid muutusi, näiteks üks väljajäänud sportlane = üks sissepääsenud ekraanistaar. Või kuidagi sedamoodi.

Kõige positiivsem kogu loos on muidugi see, et kuus on parem kui neli. Suurem tõenäosus, et teerulliga saavad järgneval perioodil veel mitmed sõita.

Teadusalane välislähetus

Märtsis 1987 teeb ajaleht "Edasi" pika intervjuu TRÜ ökosüsteemide labori teaduri Andres Koppeliga. Ta on viibinud noorte teadlaste vahetuse raames kümme kuud Rootsis. Tänaste arusaamiste järgi ei midagi erakordset - noored valivad vastavalt võimekusele ja piisavalt kopsaka rahakoti olemasolul tihti kõrghariduse omandamiseks mistahes ülikooli kustahes riigis. Kaheksakümnendatel oli aga isegi teadlaste stažeerimine kusagil välisriigis suhteliselt haruldane. Intervjuus selgitatakse, et kogu Nõukogude Liidu peale saavad Rootsi stažeerima aastas vaid paar inimest. Seega nimetatud labori ökofüsioloogia sektori juhatajale Koppelile oli tiheda sõela läbimine ja teokssaanud sõit suur vedamine. Vaadeldaval kümnendil sõitsid meie teadlased välislähetustesse kindlasti rohkem kui veel seitsmekümnendatel. Tartu ülikoolis oli neid õnnelikke, kes pääsesid välismaale, eelkõige sotsialismimaadesse, teadust tegema või stažeerima umbes kümme inimest aastas.

Ajaleheusutluses annab teadlane aru, millised publikatsioonid töö käigus valmisid ja mis veel ootavad lõpetamist. Suureks abimeheks olevat olnud arvuti, mille kasutamiseks läbis ta kolmetunnise õpetuse. Ajakirjanik küsib asjakohase küsimuse: "Arvuti abil kirjutada oli vist küllalt raske?". Usutletav vastab:

" Sugugi mitte, klaviatuur on ju peaaegu sama, mis kirjutusmasinal. kirjutusmasinat kasutati Ultunas vähe, vaid ümbrikule aadressi löömiseks või mõne formulari täitmiseks. Kirjutatakse ikka kuvari abil. Tekst tuli kohe ekraanile, sai teha parandusi. Arvuti oli ühendatud raamatukoguga, nii et võis laua tagant lahkumata tellida vajalikke ajakirju ja raamatuid. Arvuti abil olin ühendatud ka oma juhendajatega. Vastava koodi kaudu tuli nende kuvaritele minu kirjutatu ja vastupidi. Üsna mugav oli vastastikku parandusi ja täiendusi teha. Väga levinud on kserokopeerimine, kopeerpaberit läheb väga harva tarvis. Kõik see hoiab tohutult aega kokku. Meil kulub teadustöö vormistamisele reeglina rohkem aega kui selle mustandi kirjutamisele."

Müstika! võisin tollal seda lugedes õhata. Nüüd loen neid ridu mõnusa muigega. Ometi oli see kõik "alles eile". Muidugi ei olnud arvutid ka meie jaoks kahekskümnendatel midagi enneolematut. Ülikooli oma arvutuskeskus loodi juba 1959. aastal kui üleliidulise jaotuskava alusel saadi meeletute mõõtmetega arvuti "Uraal". Ma hiljem olen mõtelnud, et meil lühiajaliselt käibel olnud uudissõna raal arvuti tähenduses tuletati äkki just selle arvuti nimest? Keegi peaks Ain Kaalepilt seda küsima. Hiljem ehitas Tartu Ülikool  arvutuskeskusele lausa eraldi hoone, mis oli viidatud intervjuu aastal varustatud "ülikiirete" arvutitega "Minsk".

Tartu Ülikooli arvutuskeskus, 1987, foto J.Vendelin

Kaheksakümnendatel hakkas ka meie üldhariduskoolidesse jõudma arvutiõpe. Tiigrihüppest ei rääkinud siis veel keegi. Asja edendati entusiastlike õpetajate ja üksikute koolide rikaste šeffettevõtete toel, kes kinkisid koolile vajaliku riistvara. Ülikoolides õpetati laialdaselt algseid programmeerimise keeli ja mõnikord ikka veel arutati seda, kas tehisintellekt on ikka nii süütu asi - äkki võtab inimeste üle võimu. Täna teame, et võimu pole võtnud, kuid osaliselt on see vangistanud inimese vaimu ja mõnikord sandistanud ka mõistuse.

Vassili Võrgu nimelise Tallinna 3. Keskkooli arvutiklass, 1985. Matemaatika- ja arvutiõpetaja Jaak Loonde ning VII klassi õpilased Edesi Linnar ja Rene Matvei. Foto: Vendelin, P.

Täna:

Andres Koppel - riigi mõjukaim teaduseametnik, Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees

Jaak Loonde - In memoriam 1937-2003, üks meie esimesi ja vist legendaarseim üldhariduskooli arvutiõpetaja

Edesi Linnar - Lohefotograafia ettevõtja Oulus (Soome)

Rene Matvei - FIE, taksoteenused

Kirjandusolümpiaad

Aja kulgedes on muutunud minu ajaloohuvi piirid. Noorena huvitas mind kõik see, mis toimus ajavahemikul ärkamisajast teise maailmasõja lõpuni. Siis laiendasin seda Stalini surmani. Mingil hetkel märkasin, et ka järgnev Nikita aeg on minu enda mälus muutunud minevikuks. Ja nii see on läinud. Nüüd pidin midagi oma maja pööningult otsima. Tunnistan, et see on mul häbiväärselt segamini. Seal leidub igasugust kraami, alates ülemöödunud sajandi lõpust kuni tänapäevani. Ning just selle, minu mõistes kaasaegse kraami liigutamisel pidin tõstma nööriga kinni seotud ajalehepakke. Lasin silmadega üle mingist pealkirjast ja ... Katkusin paki lahti ning jäin sinna pööningule mitmeks tunniks. Minuni jõudis järsku tõdemus, et kõik, mis minu jaoks "see oli alles eile" on samuti muutunud minevikuks. Kaheksakümnendate aastate lastest on saanud täiskasvanud, noortest keskealised, keskealistest pensionärid või Toonela radu kõndijad. Aeg liigub ...

Fosforiidisõda kogub tuure. Selle aasta suvel moodustatakse MRP-AEG. Helle Karisel valmib film "Metsluiged". Haridusminister on kurikuulus Elsa Gretškina. Koolides on käimas üleminek 12-aastasele õppeajale. Terve aasta tähistatakse Oskar Lutsu 100. sünniaastapäeva. Sellele on pühendatud ka kooliõpilaste vabariiklik kirjandusolümpiaad. Lisaks armastatud rahvakirjanikule on olümpiaadi teemaks ka ikoonluuletajaks tõusnud Hando Runnel. Lapsed on eelnevalt kirjutanud uurimistööd ja paremad on kutsutud 1987. aasta märtsis Tartusse lõppvoorule. Kaugemalt tulijatele ööbimisega ja puha. Mõned saadetud tööd on ikka sedavõrd tugevad, et näiteks viieteistaastase Liisi uurimus avaldatakse samal aastal isegi ajakirjas "Vikerkaar". Kahepäevane lõppvoor selgitas välja parimad.

VIII-IX klass

1. Liisi Ojamaa, N.Gogoli nimelineTallinna 21. Keskkool, VIII klass

Täna: luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik, toimetaja

2. Eneken Laanes, Lähte Keskkool, VIII klass

Täna: kirjandusteadlane ja õppejõud, PhD

3.-4. Heli Tiirmaa, Värska Keskkool, IX klass

Täna: Heli Tiirmaa-Klaar, Euroopa välisteenistuse küberjulgeoleku nõunik (Belgia)

3.-4. Maia Evisalu, Tapa 1. Keskkool, VIII klass

Täna: Maia Boltovsky, kirjanduse tõlkija, kaitseväelane

5. Mauri Saarend, Tallinna 1. Keskkool, IX klass

Täna: Estraveli müügidirektor

X-XI klass

1. Piibi-Kai Kivik, Tallinna 7. Keskkool, XI klass

Täna: keeleteadlane, PhD, õppejõud Indiana University Bloomington (USA)

2. Leelo Keevallik, Tallinna 7. Keskkool, XI klass

Täna: keeleteadlane, PhD, Linköpingi Ülikooli professor (Rootsi)

3. Aune Rehema, Miina Härma nimeline Tartu 2. Keskkool, XI klass

Täna: perearst ja õppejõud, dr.med

4. Sirli Laius, Tallinna 24. Keskkool, XI klass

Täna: Sirli Arumäe, läti keele filoloog, muusikaõpetaja

5. Kadri-Rutt Allik, Tallinna 7. Keskkool, XI klass

Täna: Kadri-Rutt Hahn, ajaloolane, Dr.des., Göttingeni hambaravi Praxis Hahn administratiivjuht (Saksamaa)

Oleks imelik nimetada tollast kirjandusolümpiaadi ja selle võitjaid ajalooks. Tegemist on praegu parimas eas toimekate inimestega. Kuid ometi on kõigi asjaosaliste jaoks see sündmus tänaseks siiski juba vaid mälupilt minevikust. Ma jätkuvalt imestan aja kulgemise üle, millal tänasest saab eile, eilsest minevik, minevikust ajalugu. Jäin mõtlema, kas see, et kõigist neist koolilastest on saanud tublid inimesed on tingitud Oskar Lutsust ja Runneli luulest?

Aknaavade viimistlus

Eelmises postituses tuli jutuks uued aknad. Viimane, köögi oma on vaja veel vormistada, ülejäänud on tehtud.

Vanemates majades on selle vormistamisega mõnikord üksjagu nuputamist. Aknaava palkseinas pole kunagi ideaalne ristkülik. Uue aknakarbi ja palgi vahe on ebaühtlane nagu ka seinal olev krohv kord õhuke, kord paks. Uus aken on paigaldatud välisseina tasapinna järgi. Seespool aga aken kord "upub" seina ja samal sirgel võib ulatuda seinast mitu sentimeetrit toapoole välja.

Põhiküsimus on see, kuidas see segadus ära likvideerida. Igasuguseid mõtteid ja lahenduskäike tuli pähe ja pärast otsustamist näevad kõik uued aknad välja enam vähem sellised. Vasakul on näha seina nõgusust. Mitmed räägivad mulle kipsplaadist, et sein sirge oleks. Mina ei taha, et päris kõik joonlaua järgi oleks.

Pisut krohvimist, lihvimist, pahteldamist ja nurkliistud ning ei mingit jama enam selle uue akna ja vana seina vahel.