Kristallkümmel

Pärast majale uute akende panemist jäid aknaavade siseviimistlus talviseks tegemiseks. Sisuliselt tähendas see tubade täisremonti - lagi, seinad põrand. Neid tube on mul kolm. Sissekolides sättisin ja kõõbitsesin neid päris põhjalikult -krohvisin, lihvisin, värvisin, õlitasin, tapetseerisin, kuid sellest on juba kümme aastat. Igasugune remont toob endaga kaasa mööbli nihutamise. Seepärast rändasid kõik raamatud pappkastidesse ning esikusse ja pööningule hoiule. Nüüd neid uuesti lahtipakkides näen oma "raamatukogu" nagu kõrvalise pilguga. Muidugi on hulgaliselt Nõukogude Eestis välja antud kirjandust. Paljud mäletavad neid öiseid-varahommikusi järjekordi raamatupoodide uste taga. Väga vähe on mul taasiseseisvunud Eestis ilmunud raamatuid. Ise pean oma raamaturiiulite-kappide paremaks osaks trükiseid, mis on ilmunud enne minu sündi.

Mäletan, et kusagil olen siin blogis kirjutanud, et vahel harva teen endale korraliku lõuna- või õhtusöögi. Seda selles mõttes, et katan laua suurde tuppa, ümmargusele tammest söögilauale, igati etiketile vastavalt söögiriistadega, korraliku laudlinaga, volditud salvrätiga ja sedaviisi. Üksinda siin pagenduses elades on see vajalik iseenda eneseväärikuseks ja pisut ka lapsepõlve nostalgiliseks meenutuseks. Valmistatavad road on nendel puhkudel pärit vanadest, tihti üleeelmise sajandi kokaraamtutest, mis mul raamaturiiulis. Need vanad retseptid on põnevad, sest nõuavad kulinaarset loomingulisust roa kaasajastamiseks - mitmed tollased koostisained on tänapäeval kättesaamatult olematud. Nüüd leidsin oma raamatute hulgast pisikese trükise ja mõtisklen hoopis kristallkümmeli ehk köömnelikööri valmistamisest, retsepti kohaldamisest kaasaega. See peenike naps oli esimese vabariigi ajal väga populaarne. Kuid selle valmistamise ajalugu ulatub sajandite taha.

Gustav Daniel (28.04.1855-18.02.1893) oli Kanepi kandi mees. Selline meie ärkamisaja tüüpiline tegelane, kohaliku elu edendaja. Vallakirjutajana oli tal kindlustatud leib laual ja see andis jõudu tegeleda igasuguse kohaliku seltsitegevusega. Oma lühikese elu jooksul jõudis teha palju, sealhulgas kirjutada kolm ja avaldada kaks teaberaamatut. Trükised viljapuudest ja mesilaste kasvatamisest ilmusid ta eluajal. Kolmas, see, mis mul riiulis, ilmus aga postuumselt: Mesi toiduks ja arstirohuks, kirjutanud G.Daniel, Jurjevis, K.Sööt'i trükk, 1896. Raamatukene on küll õhuke, ainult 32 lehekülge, kuid ometi märkimisväärne. See on esimene eestikeelne originaalteos mee kasutamisvõimalustest.

Seda marjade leotamist viina sees ja suhkruga timmimist on näinud arvatavasti kõik, kel vanust 30+. Nägin seda ka oma lapsepõlvekodus ja hiljemgi veel. Gustav toob oma brošüüris suhkru asemel hea napsi valmistamiseks mängu aga mee ja seda ma oma lapsepõlvest ei mäleta:

Likeer. Kõige peenemad ja kallimad likeeri-napsid walmistatakse meest ja isegi kalli shampanja wiina walmistamiseks tarvitatakse mett, mis viinale ilusa wärwi ja iseäralise hea maitse annab. Meest wõib kõiksuguseid likeeri-napsisi walmistada, olgu mis tahes nimelisi ehk wärwilisi; iseäranis kangeid ja pehmeid nagu keegi soovib. Siin olgu juhatuseks, kudas kümmel-likeeri valmistada; - Kahe toobi kümmeli jaoks võta:

1 toop puhastatud piiritust,

3 1/2 solotnikku kümmel-juuretsid, mis rohu poodidest saada,

2 naela mett ja

3/4 toopi head pehmet wett.

Esite pane juurets piirituse hulka ja lase 12 tundi seista, et hästi segi läheb, siis pane mee hulka üks klaasi täis wett, lase aeglase tule peal üles keeda ja wõta waht pealt. Peale selle lase meel jahtuda ja kalla piirituse sisse ja siis pane tarvilik jagu wett. Paari päeva seismise järele wõib kohe tarwitada.

Selgituseks:

1 riia toop = 1,087 liitrit

1 solotnik = 4,265 grammi

1 nael = 409, 528 grammi

Muude asjadega saan hakkama, kuid küsimus suurele ringile - mis asi võib olla kümmel-juurets, mis 125 aastat tagasi rohupoodidest saada oli? Ma pole osanud selle pilguga tänapäeva apteegis ringi vaadata ega ole kursis, millised köömnetooted üldse olemas on. Retsepti kogus viitab nagu köömneõlile, kuid kas meil seda müüakse? Sellisena, et ikka väärt joogi saaks, aga mitte mingit kihvtist vedelikku. Kuigi jah, alkohol ongi oskamatu jooja kõhus üks meelemürk ...

Vaimne pornograafia

Ma arvan, et õigust oma arvamuseks ei ole mõnikord otstarbekas realiseerida läbi sõnavabaduse. Äkki seesama sissekanne kuulub samasse kategooriasse? Kindlasti on mitmed vastupidisel arvamusel, et oma traumeerivatest kogemustest ja mälestustest tuleb kindlasti avalikult ja võimalikult valjuhäälselt rääkida. Või on siis minu puhul küsimus hoopis selles, et olen kahepalgeline - mõned võivad, kuid teised ei tohiks rääkida.

Ühe kuulsa ooperilaulja naine, kes oli enne kuulsa poliitiku naine ja veel varem kuulsa ajakirjaniku naine, ning päris alguses misiganes, ma enam ei mäleta, see naine räägib ühest oma mehest. Selle mehe Viagrast ja kondoomidest. Selline turunduskampaania valimisteks ja tema poolt üllitatud mälestuste raamatule. Naine on ju tegelikult noor ja kindlasti oleks tulevikus, elu eelõhtul, saanud palju mahukama teose bergmanlikust meestekogemustest. Nooremana oleks mulle ehk olnud huvitav teada, kuidas üks parajalt paks vanamees noori tüdrukuid sebib ja skoorib. Kuid ma vist olen juba sedavõrd vana, et need teemad ei ole mulle enam niiväga esmatähtsad, pole elu esmavajadus, isegi inimlikust uudishimust mulle mitte niiväga erutavad. Minule on tähtsam aru saada, miks osa inimesi oma laste emadest või isadest räägivad asju, mida võiksid jätta enda teada. Isiklik solvumine ja saadud (hinge)haavad on mõistetav, kuid kui tagaräägitav on rääkija lapse isa või ema ...

Üks teine parajalt paks mees kirjutas skandaalse, teemaajakirja Maaja tasemel teksti. Kutsuti kokku targad inimesed, kes ekspertidena-spetsialistidena teavad, mis on pornograafia, mis mitte. Kõrge komisjon jõudis tulemuseni, et see "igavesti noor" kirjanik on hakkama saanud pornograafiaga. Kunagi ammu on minugi elus olnud kogemus, kus mõnes kriminaalasjas pidin eksperdina andma hinnangu, kas videolindil olev liikuv pilt on pornograafilise sisuga või mitte. Minu jaoks on sellise ekspertiisi tegemine ka piiriipealsetel juhtumitel lihtne. On olemas kriteeriumid, mille järgi hinnata, kust tõmmata piir pornograafia ja erootika ja kunsti vahele. Kuigi tunnistan ausalt, et joone tõmbamine viimase kahe vahel on siiski suuresti subjektiivne. Suvaline on ka see lahterdamine kui räägime pornograafiast ülekantud tähenduses. Selleks puuduvad mõõdikud ja hinnang on kinni igaühe moraalsetes tõekspidamistes ja väärtushinnangutes. Rääkimine eksabikaasa, oma lapse isa Viagrast ja kondoomidest on minu arvates vaimne pornograafia.

Mõistagi tuleb kaitsta sõna- ja arvamusvabadust. Meis kõigis peab olema idealismi, et oma arvamuse väljendamise, sõnavabaduse ja tegutsemisega loome paremat maailma.

Kodu

Minu kõige tähtsam küsimus lähedasele oli, kas ta on õnnelik? Ja seda ta on. Rohkemat pole isale vaja. See minek on kestnud juba mõnda aega ja see ei ole veel kaugeltki lõplik. Tallinna korteri jätavad esialgu alles, sest suurem osa lähedase palgatööst on seotud siiski Eestiga. Kuid nüüd on tal ka seal oma kodu. Ma sain aru, et elukaaslasega otsisid nad oma pesa hoolikalt. Saadetud piltide järgi väga armas. Ei midagi suursugust, kuid hubane - kodu.

Ma ei tea, kuidas teised, kuid mina mõistan hästi arhitektide poolt kasutatavat sõna "linnaruum". Siin, maal, on asjad selged. Minu kodu hakkab kilomeertreid enne minu taret. Tuttav künkake, metsatukk, kraav, suur põllukivi, külateelt pöörduv metsarada, põld ja aas, iga puu ning põõsas. Kõik see ongi kodu. Aga linnas on ju samamoodi, märksõnad vaid teised. Tänu Google Maps'le olen jalutanud lähedase koduümbruses. Viisteist minutit jalutamist ning Moulin Rouge. Kümme minutit kõndimist ja Pigalle, sealt aga algabki Montmartre. Viie minuti raadiuses paarkümmend söögikohta. Väikesed saiapoed, lihakarnid, naabertänava pesumaja, ärid ja töökojad. Kõik see kokku moodustab koos korteriga kodu. Ma oleksin olnud pisut õnnetu kui lähedase isiklik õnn oleks piirdunud selle suurlinna mingis anonüümses magalas, nende lasnamäel.

Siit paremale ära keerates ongi see päris kodutänav

Kvartali niinimetatud peatänavatega võrreldes vaikne põiktänav

Ega nende fotodega võrreldes pole tänaseks midagi suurt muutunud. Riietus on teine ja sildid on valgusküllasemad. No ja see ka muidugi, et mõni aasta tagasi oli nurgamaja transvestiitide kabaree siseruumides tulekahju...

Kiri Eppule

Hakkasin Eppu ajaveebi kommentaari kirjutama. Läks pikale.

Sa jõuad oma mõtiskluses kahe järelduseni. Erinevalt Sinust ei nõustu ma mingi rahvusliku eripära rõhutamisega. Teine inimene oma elu ning tegemistega on igal pool ja alati olnud ümbritsevate hambus. Näiteks ei usu ma, et mistahes ühiskonnas ja riigis leiduks ühtegi abielupaari, kes ei kommenteeriks omavahel kedagi või midagi pärast mingil koosviibimisel käimist. Selliseid elulisi näiteid võib puistata käisest. Taolised omavahelised arvamusavaldused on kellegi suhtes kindlasti mõnikord ülikriitilised ja ülekohtused. Ma ei arva, et selline üldinimlik omadus oleks spetsiifiliselt rahvuslik. Lihtsalt internet on kõikvõimas ja "anonüümne".

Sinu teise järeldusega nõustun aga täielikult. Sisemine soov eneseväljenduseks ja siiras eneseavamine tähtsusetus (vabandust!) ajaveebis kasvas ühel hetkel millekski enamaks. Ühteäkki tekkis võimalus igaühes peidus oleva edevuse rahuldamiseks ja samaaegselt pragmaatilised mõtted tekkinud situatsiooni ärakasutamiseks turundustegevuses. Ning muidugi kommenteeritakse Sinu tegemisi ja mõtteid, kuidas teisiti - see oligi ju eesmärk. Meil kõigil on (olnud) unistusi ja nende täitumiseks on oma hind. Olgu need soovid pisikesed, kuid olulised - õnnelik elu lähedastega, või suured ja ebaolulised - töö ja karjäär. Mulle tundub, et Sa võid pidada ennast kahekordselt õnnelikuks - isiklikus elus ja karjääri teostamisel. Ka kurtmine on inimlik, kuid paljudel on siiski need õnne komponendid jäänud päeva lõpuks olemata.

Tegelikult pole vaja siin targutada. Kindlasti oled Sa selle endale ammu ise selgeks mõtelnud. Pärast kõiki neid arvukaid intervjuusid, raadio- ja teleesinemisi, postitusi sotsiaalmeedias ning isikustatud firma turunduslehekülgedel. Minu pikaks veninud kommentaar oleks jäänud kirjutamata kui Sa poleks maininud seda rahvuslikku eripära.

´

Küll aga jäin mõtisklema iseenda pagenduse põhjustest ja mulle lähedastest. Ma iga kord võpatan kui märkan meedias oma lähedase nime. Mistahes intervjuu või tema tegemisi kajastava materjali all leidub alati kommentaare, mis on isiklikult ründavad. Ja rünnatakse kõike. See on üks minu pagenduse põhjusi. Ning mul on hea meel, et mu lapsed on saanud täiskasvanuks nii, et need mõnikord eriti porised arvamused pole jätnud neile nähtavaid jälgi. Justnimelt nähtavaid. Kes see teise täiskasvanud inimese hinge sisse näeb. Isegi kui need täiskasvanud on oma lapsed. Hoidkem oma lapsi.

Valijakompass - keskmine pohhuist

Nagu enamus selle läbinutest, imestan tulemust, milliste erakondadega tahetakse mind seostada. Seekord, etteantud küsimustele vastates, olen liberaalsete vaadetega tsentrist. Teisisõnu keskmine pohhuist. Kindlasti on olemas minu jaoks olulisemaid küsimusi, vähemtähtsaid ja tähtsusetuid.

Saan aru, et valimiskompassi koostanud asjatundlikud politoloogid proovivad kuidagi asetada erakonnad klassikaliselt maailmavaatelisele maastikule. Ainuke viga on selles, et parteide valimisprogrammidest minu mõistus seda maailmavaadet alati välja ei loe. Seepärast on valimiskompass tõepoolest tänuväärne tööriist. Aga elukogemus ütleb siiski, et päevapoliitikas toimib kõik hoopis lapsepõlvekampade mängureeglitega. Ranges vastavuses sisemisele hierarhiale ja kampade rivaalitsemisele. Ka siis tuli mõne teise pundiga kokku mängida, et mõnele kolmandale kitli peale anda. Ning poiste enda arvates toimus seegi maailmavaatelistel põhjustel, andmata aru, et tegelikult on kõik, sümpaatiad ja antipaatiad, alati isikustatud.

Peresisene tööjaotus ja palgalõhe

Pärast leilitamist istusime noore sõbraga eesruumis ja arutasime neid maailma asju, meeste asju ja ... pere asju. Ma ise õllejooja ei ole, kuid mul pole selle vastu midagi kui mõni teine seda jooki saunas pruugib. Pereasjadest mehed tavaliselt ei räägi. Ka saunas. Vahest harva ehk siis kui üks õlu juba üle normi. Jutt sai alguse sellest, et muretsesin, kas sõber ikka korralikult toitub - alles äsja oli tal mao operatsioon. Tuleb välja, et ei ole tal selle söömisega asjad korras. See igivana asi, et kahekümnesed noored mehed ei hooli oma tervisest.

Noor inimene on praeguses eluetapis metsamees. Tavaliselt peale kolmandat paagitäit on lõuna. Selleks ajaks on kõht rassimisest parajalt tühi. Istub siis seal kusagil kännu peal ja nosib neid võileibu, mis hommikul kodunt kaasa teha jõudis. Mõnikord juhtub, et hommikul läheb nii kiireks, et söögiga pole aega mässata, kodusest hommikusöögist rääkimata. Objektid on kaugel ja ärgata tuleb vara, kusagil kella kuue ajal. Mõistagi proovib ta uneaega pikendada maksimumini ja seda hommikueine arvelt. Ning ka leivakott jääb siis kaasa tegemata. Ütleb, et on nii juba harjunud. Kui õhtul kusagil seitsme ajal koju jõuab siis pugib kõhu täis poe valmistoidust või nendesamade võileibadega. Mul jätkus lollust küsida, kas elukaaslane siis hommikuti teda ära ei saadagi, toiduga ja sedasi.

Tüdruk, kellega ta koos elab käib samuti tööl. Vahetustega töö supermarketis. Tööpäevad on selles ametis pikad, mis kompenseeritakse vabade päevadega. Seega mõlemad poisiga tööinimesed. Objektiivselt tuleb tõdeda, et tüdruk tuleb tööpäevadel koju palju hiljem kui poiss. Ja noormees samuti ei oota oma armastatud neiut aurava supipoti või maitsva praega. Seega igati võrdõiguslik suhe. Selline, kus toiduga ei tegele kumbki osapool. Igaüks leiab iseseisvalt, kuidas ja millal süüa.

Aga selgub, et noort meest ikkagi häirib selline asjade korraldus. See tuli jutuks vast just selle ühe üleliigse õlle mõjul. Ta nagu hea meelega näeks, et elukaaslane teeks mõnikord selle paganama hommikusöögi ja need võileivad. Noorel mehel endal puudub eeskuju "ürgaegsest" traditsioonilisest peremudelist, meeste- ja naistetöödest. Eeskuju polnud võtta, sest selles peres isa ei olnud. Tema on astunud ellu rohkem minu praktiliste õpetustega kodutöös, s.h. ka pliidi ääres ja teoreetilise kreedoga, et naised tulevad ja lähevad, aga mees peab oskama ise enda eest hoolitseda. Jah, tegelikult ta seda ka oskab, kuid... hing vist tahab midagi muud. Pisut ehk vähem võrdõiguslikkust. Aga selle tüdruku peret tean ma ka. Liialdusega võin ütelda, et selle pere lapsed oleksid vist kõik nälga surnud kui poleks seal alkohoolikust isa, kes toidu oma aiamaal kasvatab ja valmis teeb.

Kui mu noor sõber oli poisike, siis rääkisime mõnikord võrdõiguslikkusest. Sellest, et toimiv pere eeldab võrdset panustamist. Nüüd tuli see uuesti jutuks. Rahast rääkimine on üleüldse inetu. Ometi. Noor mees leidis, et tal oleks nagu õigus äkki isegi midagi enamat nõuda. Tema toob igakuiselt ühisesse rahakotti keskmiselt tuhat, tüdruk kusagil nelisada viiskümmend eurot. Ausalt öeldes jäin ma hätta, et midagi arukat vastu kosta. Oleks võinud ju hakata midagi palgalõhest rääkima :). Või taaskord tänapäevastest tõelistest inimväärtustest ilma nende gender rollideta. Aga seda võib minu kogemuse järgi arutada kontoriinimeste, mitte aga metsameestega :).

Minu õnneks enamus mehi selliseid pereasju teistega ei jaga - ma olin seal õlleklaasi taga tõepoolest kimbatuses. Kahetsusväärselt aga osa meestest mõnikord hoopis tegutsevad ja keegi ei saa pärast aru, miks pealtnäha kena suhe lõhki läks. Aga see selleks, hoopis poisi toitumine valmistab mulle tõepoolest muret.

Õpikujuhtum kommentaaridega

Mõned loetud, kuuldud või nähtud lood jäävad kummitama. Eriti kui neid kellegiga jagada ei saa. Üks lähedastest, kes siin tihedamini käib, neid jutte kuulata ei taha. Need ei sobitu tema turvalise maailmaga. Ta muidugi teab, et selliseid asju juhtub, kuid need ei puutu temasse. Imetlusväärne omadus, mida ma mingil määral kadestan, kuid lõpuni ei mõista. Annan endale aru, et samamoodi ei pruugi ta mõista, miks mind ei eruta mõni temaga linnas juhtunud olmekatastroof, näiteks katki läinud külmutuskapp. Või siis inimeste ennast ületavad võitlused lisakilodega ja muud tõepoolest elus ja elamises olulised asjad.

Eelmise aasta suvel palus politsei meedia vahendusel abi ühe kodunt lahkunud Tüdruku leidmisel. Iseenesest ei midagi erakordset. Teismelised tüdrukud ongi põhilised kodunt ärajooksjad, konstateerib kiretu statistika. Minul on aga kohati iseennast häiriv omadus näha taolises juhtumites pea alati mingit süžeed oma pea- ja kõrvaltegelastega. Igal kodunt ärajooksmisel on kindlasti oma eel- ja järellugu.  Ma elan nendele päriselu tegelastele kaasa, otsides oma mõtetes seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Ma samastun reaalse eluga sedavõrd jõuliselt, et samade motiivide ja teemaga tegelevad kunstiteosed raamatute või filmidena jätavad sageli mind külmaks oma traageldatud, kunstlikult konstrueeritud narratiivi ja "kohustuslikult" didaktilise sõnumiga.

Arvestades kadunud laste hulka on politsei abipalve kadunud lapse leidmiseks üldsuselt siiski haruldane ja seega märk juba iseenesest. Seekord veel eriti, sest politseiteatele oli lisatud, et Tüdruku elu võib olla ohus. Alust selleks andsid kadunud tütarlapse viimased teated internetis ja ka koju jäetud kirjad. Ning kuigi politseile oli teada, et tüdruk ka varasemalt on korduvalt kodunt jooksus olnud, otsustati seekord siis pöörduda avalikkuse poole. Ühe asjaolu jättis politsei muidugi enda teada. Sellest pisut allpool.

Netikommentaar: "NII EI MINDA ÄRA !!! Laps mõtle ka ennem kui teed midagi .. mis hingepiinad ja mured teistel on ? kui vaevab midagi siis räägi sellest .. mitte ära hakka ise oma aruga "lahendust" otsima ja ära jooksma ... Mul endal sama seis .. mitte küll oma lapsega kuid siiski !! ja korduvalt - kõik tuleb ringiga tagasi .. ega ennem ei mõistagi kui ühel ilusal päeval oma laps samu tempe tegema hakkab !! siis tunned seda valu ja ahastust :/ hea ,et elu ja tervena tagasi on vähemalt ... JA VANEMATELT PALU VABANDUST !!!! kui sellest piisab muidugi :("

Netikommentaar: "Neliteist - Ju siis juba hormoonid möllavad!" 

Nendel murelikel päevadel kirjutab sotsiaalmeedias ka Naine, kelle Tütart otsitakse. Ta arvab leidnud olevat äreva olukorra süüdlase, "põhjus käes..." - nagu ta kirjutab. Selleks olevat teismeliste seas populaarne masohhistlik lehekülg, kus konto loojalt võib anonüümselt kõike küsida ning kuidastahes kommenteerida. Osa noori kasutab seda aktiivselt ja seal nad siis üksteist laikivad ning heitivad. Naise Mees oli see, kes avastab, et Tüdruku kontol soovitatakse neiule lehekülgede viisi, et ta ennast ära tapaks. Ühe asja jätavad Naine ja Mees sotsiaalmeedias targu ütlemata. Ka sellest sealsamas allpool.

Netikommentaar: "Arvan, et see tüdruku psüühika segasus tuleb ema eluviisidest. Nupsu foorumis kirjutab ema näiteks suitsetamise kasulikkusest imetamise ajal..."

Netikommentaar: " kirjutasin tema emale,et miks te teda ip-e aadressi jargi ei otsita? Eesti politsei saa hakkama ju. Tüdrukule häbi sellise asja eest!!" 

Viis päeva hiljem tuleb teade, et Tüdruk on leitud, elusa ja tervena. Meie inimesed on sellistes olukordades üldiselt abivalmid ja kohalik politseijuht tänab teleekraanil kõiki otsingutele kaasaaitajaid. Tüdruk on toimetatud koju ja antud üle vanematele. Arvatavasti jätab aga politseiametnik teadlikult midagi ütlemata?

Netikommentaar: "Nüüd ei pea enam mures ema ööd ja päevad läbi arvuti taga istuma ja kommentaare klõbistama. Tüdruk tahtis lihtsalt natuke vabamalt ringi silgata."

Netikommentaar: "see on nagu uppumine, kui järgmine kord karjud -appi, appi , siis enam keegi ei tule!!! Selliste asjadega ei mängite!" 

Netikommentaar: "Kas lihtsalt hulkuja või oli röövitud? Tavaliselt on vaja sellisele jooksikule vaja anda üks hea keretäis!" 

Netikommentaar: "maksis kätte, et koristama pidi."

Netikommentaar: "Vaatas et juba liiga palju kuulsust saanud ja siis mõtles et läheb kodu tagasi."

Netikommentaar: "Sellised kodust ära kadunud piigad võiks kas ÜKT d teha või peaksid nende vanemad hüvitama riigile tekitatud kahju-ka politseil on tähtsamaid asju teha kui armu -ja tähelepanunäljas piigasid otsida ."

Netikommentaar: "Vanasti mõjus sellistel juhtudel üsna tervendavalt paar sahmakat vitsa pehme koha peale. Eriti sellises vanuses." 

Netikommentaar: "Tegi k...i, vabandust! - tervisekõndi.." 

Netikommentaar: "Tead Sa tüdruk, kui Sa vähegi hoolid oma kallitest vanematest, sõpradest ja teistest lähedastest inimestest, siis Sa rohkem nii ei tee, ega muud ei oskagi öelda!" 

Netikommentaar: "Üks koralik keretäis oleks vaja plikale, millist muret oma perele tekitab."

Netikommentaar: "Arvan,et vastus on enamikel lugejatest üks,oli vaja lõbusamat elu nautida.Kui õigesti aru saan,polnud see ju vist esimene kord." 

Netikommentaar: "Ei kõnele küll antud juhtumist, kuid politseis teatakse, et üle 90% sellistest LAPSEEAS/ALAEALISE TÜTARLASTENA põgenemistest on seotud tärkava madala sugukiimaga (psühholoogias ka 'sugutung'), millest tingitud käitumisest ka konflikt vanemate või teiste lähedastega. Loomulikult ei soovi ükski hooliv lapsevanem oma (tüdruk)lapse sattumist kellelegi odavaks lõbuobjektiks. Sellest ka konflikti teke vanematega. Tärkav sugukiim alandab tugevasti lapse IQ-d, piirates enesekriitikat ja perspektiivset-vastutustundlikku mõtlemist. Tütarlapsena sugukiimaellu astumine aga röövib reeglina õnneliku tuleviku. Toimub kujuneva isiku vaimne degradueerumine ja kombelõtvus, mis välistab hilisemas eas normaalsete lähisuhete arengu. Ühegi normaalse mehe esimeseks eelistuseks ühise kodu loomisel ja oma tulevastele lastele ema leidmisel pole naine, kes on teiste meeste poolt korduvpruugitud." 

Netikommentaar: "järgmisel kevadel siis uudis, et laps sai lapse."

Netikommentaar: "Plika tegi vähe sõud !"

Netikommentaar: "Nagunii pani pidu nagu eakaaslasedki..."

Selline juhtum, pealtnäha õnneliku lõpuga ja nende valitud kommentaaridega. Ülalesitatud arvamusi võib lugeda meedias eranditult kõigi politsei teadete juures, kus palutakse abi kadunud teismelise leidmisel. Alati on neid "kasvatusteadlasi", "meil omal ajal" ja muidugi alati "vaimukaid" onu Heinosid, kes teavad kuidas need asjad käivad. Võikski punkti panna kui poleks seda eel- ja järellugu.

Täpselt kuu aega varem, enne Tüdruku lahkumist teadmatus suunas, toimus hilisel õhtul tema kodus täiskasvanute ja laste vahel tüli. Põhimõtteliselt ei oma tähtsust, mis järjekorras asjad arenesid. Fakt on see, et Naine haaras Tüdrukul juustest ja tiris teda trepist alla. Oma osa sai Tüdruku noorem õde. Naine võttis pastaka ja lõi mitu korda sellega lapse abaluu piirkonda. Torgete tagajärjel sai laps pindmisi haavu. Tülis osales ka Mees, kes haaras Tüdrukul käega kõrist, ise astudes lapse labajalale. Ta sai tüdruku väändesse, haaras käega juustest ja tõukas trepist alla. Eks nad ise teavad täpsemalt, kuidas seekord tüli majaseinte vahelt välja pääses. Õiguskaitseorganid reageerisid hämmastava ja lugupidamist vääriva kiirusega.

Juba kahe nädala pärast peeti Naine ja Mees kuriteos kahtlustatavatena kinni. Käiku läks uurijate rutiinne töö. Teostada ülekuulamine, tihti lisandub sellele hea ja halva võmmi mäng. Muidugi kuuluvad asja juurde sõrmejäljed, DNA proov, mõõdulati pildistamine ning peamine, hoida inimest kinni rauduksega, kõva asemega pisikeses akendeta kongis seadusega lubatud kaks ööpäeva. Selline teatav psühholoogiline mõjutus. Muidugi toimub samal ajal kannatanutelt tunnistuste võtmine ja tõendite kogumine, mida kahtlustatav vabaduses olles võiks muidu kuidagi mõjutada. Kirjeldatud toimingud sooritatud, lasti Naine ja Mees koju. Ning kahe nädala pärast oli Tüdruk kadunud. Politsei käivitas üleriigilise otsingu.

Me teame, et kõik lõppes siiski õnnelikult, Tüdruk ju ometi leiti. Aga eel- ja järellugu pole ikka veel lõpuni räägitud. Pool aastat hiljem toimub kaks kohtuistungit. Uurijatele oli otstarbekas koostada Naise ja Mehe kohta eraldi kriminaalasjad. Prokurör oli valmis kohtus tõestama, et

- 2010. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt viiskümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.

- 2011. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt nelikümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.

- 2012. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt nelikümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.

Prokurör oli valmis kohtus tõestama ka seda, et 2010. aastal peksis Naine Tüdrukut vähemalt kakskümmend korda käte ja põlvedega ning küünistas näost. 2011. aastal peksis ja küünistas Naine Tüdrukut vähemalt kümnel ja järgmisel aastal samuti vähemalt kümnel korral. Tegelikult võiks siinkohal kordusena lugeda ülalesitatud "asjatundjate" kommentaarid ja soovitused.

Prokuröril polnud kohtus vaja midagi tõestada. Ta sõlmis süüdistatavatega kokkuleppe, millega kohtunik nõustus. Mees ei tohi kolme aasta jooksul sooritada mõnda uut kuritegu, vastasel korral ootab teda vangistus kaks aastat ja neli kuud. Naine on vabaduses samadel tingimustel. Tema kolme aasta jooksul õhus rippuv vanglakaristus on millegipärast Mehe omast kahe kuu võrra pikem.

Isegi kui me sellest asjast enam kunagi rohkem ei kuule, teame, et sellel lool lõppu ei olegi. See elab edasi asjaosalistes ja nende järglastes. Miks aga õpikulugu? See on ilmne. Valdkonna spetsialistid oskavad paremini ja pikalt seletada.