Vaimne enesemääramise õigus

Eelmisel nädalal jälgisin venekeelset mõttevahetust, mis tekkis ühest arvatavasti perearhiivi tarbeks jäädvustatud videost. Moodsal ajal riputatakse oma perepildid, -videod tihti internetti kõigile vaatamiseks. Keegi korjas selle videojupi ülesse ja tekitas diskussiooni. Me kõik teame, et eksisteerib selline mõiste nagu seksuaalne enesemääramise õigus. Termin ise on juriidiline, kuid tugineb meie moraalsetele tõekspidamistele. Üldjoontes on selle seksuaalse enesemääramise õigusega niivõrd-kuivõrd kõik selge ja lihtne. Ning see on hea.

Vaadates seda videot ja jälgides tekkinud arutelu pidin tunnistama, et meie eetikas ja moraalis on ulatuslikud hämarad tsoonid. Kui keegi tuleb minu või sinu last käppima, hullem veel, kui lapse oma vanemad saadavad kaitsetu suhtes korda siivutusi, siis on meie hinnang ühene. Kui aga lapse lähedased koos võõraste onude ja tädidega kepivad lapse ajusid, siis... Viimases, ülevindi keeratud lauses oligi selle diskussiooni sisu. Lapse vaimse enesemääramise õiguse mõistet juriidikas ei ole. Ja ei saagi olla. Sest meil puuduvad ühtsed moraalsed tõekspidamised. Seega kõik need tegevused ja toimingud laste kallal, olgu nad millised tahes, kuid mis jäävad väljapoole lapse seksuaalset enesemääramist ja peksmist on ühiskonna poolt lubatavad. Sest seda nimetame me kasvatuseks.

Kaaperdajad 1

Viimasel ajal vaatan üha harvem mängufilme. Kunagine huvi ja kohustus vaadata loendamatu hulk filme on asendunud apaatiaga. Huvi taasärgitamisele ei aita kaasa ka need minu jaoks mõistetamatult arvukad ja hämmastavalt populaarsed filmiblogid, mis on vallutanud blogipuu. Oleks siis nendes blogides filmiarvustused. Pigem tegeletakse filmide sisu ümberjutustamistega, seejuures väljamõeldud elu ja sündmusi käsitletakse seal tihti reaalsusena. Minu huvipuuduse üheks põhjuseks on kindlasti ka isiklik kiiks. Külastan regulaarselt interneti vanakraamipoode ja seal nähtud esemed pakuvad mulle sedavõrd palju reaalsusele tuginevaid fiktsioone, et ekraanil pakutavatele mängufilmidele ei jätku lihtsalt enam ruumi.

Hiljuti lappasin internetis vanu postkaarte. Teatavasti on antiigiäride põhikunded kollektsionäärid. Neid samu postkaartegi ostetakse oma kogudesse. Kogud on erinevatel alustel koostatud. Tihti on selleks mingi teema. Ning kuigi mina erinevatel põhjuselt ammu ei kogu enam midagi, on ikkagi huvitav. Seekord sattusin lennundusteemalistele postkaartidele. Odavad nad just pole - müüjad küsivad alghinnana kusagil 5.50 US dollarit tükist. Mõned neist kaartidest olid huvitavad ja taustinfot otsides jõudsin ma lennukikaaperdamisteni Nõukogude Liidus.

Need üksikud juhtumid, mis neil aegadel nõukogude tavainimesteni jõudsid, reeglina kuuldustena, tekitasid meis vastandlikke tundeid. Üldjoontes olid "normaalsed" inimesed, mina sealhulgas, nagu kahevahel. Kaaperdajad seadsid ohtu reisjate elu ja see oli halb. Samas elasime kaasa ebaõnnestumistele, sest kaaperdajad olid tavaliselt äärmuseni viidud inimesed, kes lihtsalt tahtsid raudse eesriide tagant pääseda vabasse maailma. Ja mingi piirini me neid seetõttu mõistsime. Mis mind isiklikult hämmastab on see, et neid lennuki ärandamise katseid oli sedavõrd palju, sealhulgas ka neid, mis otseselt seotud Eestiga. Iga juhtum eraldi on omaette filmilik lugu. Need Eestiga seotud lood aga vaata, et terve seriaal. Kõiki lugusid ei viitsi ega oskagi jutustada. Olgu siinses postituses vaid ühe loo piirjooned. Kõigi ülejäänud Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumite kohta teen eraldi postituse.

8. jaanuar 1954

Reede varahommikune Tallinn-Minsk-Leningrad lennuk Li-2 on pärast vahemaandumist Minskis saavutanud vajaliku kõrguse ning võtnud kursi Leningradi peale. Kogu meeskond teeb seda, mis alati. Lennuki komandör on tüüri taga, teine piloot teeb logimärkmeid, radist tegeleb oma aparaadiga. Stjuardessi sellel väikesel lennukil ei ole. Seepärast jagab reisijatele ajalehti hoopis pardamehaanik Timofei.

Timofei Romaškin on alles lähenemas keskeale, kuid mõndagi elus näinud. Valgevene külapoisina läheb ta pärast seitset klassi tööle linna telliskivitehasesse. Vanuse saabudes kutsutakse sõjaväkke aega teenima, suunatakse Uljanovski Lennukooli tehnikute kursustele. Seejärel on Timofei Vene-Soome talvesõjas. Pärast selle sõja võitu lubatakse noor mees koju. Timofei aga koju ei lähe, vaid möllib ennast tööle Leningradi tsiviillennundusse - lennukid on sedavõrd meeldima hakanud. Eriti kaua töötada ei saa, sest algab uus sõda. Kogu selle mitmeaastase sõja teeb Timofei kaasa lennuväe pardamehaanikuna. Seepärast on loogiline, et sõja lõppedes otsib mees tööd tsiviillennunduses. Nii satubki ta elama Tallinnasse ja lendab juba mitmeid aastaid Eesti NSV tsiviillennuduse ettevõtte lennukitega. Sellised siis on olnud pardamehaanik Timofei Romaškini senised 35 eluaastat.

Lennuk liigub mööda lennukoridori nii nagu see on seal Türi ja Rapla vahel „maha“ märgitud. Jõutakse Käru kohale ning Timofei suundub tagasi kokpiti. Ta hakkab käsikaudu ust enda järele sulgema kui äkki on ta selja taha tekkinud veel üks mees. Mehel on seljas gümnastjorka, küll ilma lõkmete ja paguniteta. Just selline poolsõjaväeline riietus nagu paljud sõjas olnud mehed, pea kümme aastat võidupäevast, ikka veel kannavad. Edasine käib kõik kiirelt. Mehel on käes püstol ja ta kamandab „käed üles!“ ning nõuab raadioside väljalülitamist ja lennuki juhtimise ümberlülitamist autopiloodile. Samaaegselt kui meeskond vahetab omavahel segaduses pilke, näevad nad läbi avatud ukse, kuidas esimeselt istmelt tõuseb üks naisterahvas. Keegi meeskonna liikmetest ei jõua midagi öelda ega hoiatada. Selgub aga, et selleks polegi mingit vajadust.Naine on riietatud samuti sõjaväelisse gümnastjorkasse ning ta astub rahulikult tundmatu kõrvale. Ka naisel on käes püstol.

Selline ärev hetk – mis nüüd juhtub, kestab vaid hetke. Naine ulatab oma relva mehele, kusagilt on ta kätte ilmunud kapronnöör. Ilma liigsete sõnadeta hakkab ta kõige lähemal oleva meeskonna liikme, radisti käsi kinni siduma. Lennuki kabiin on suhteliselt väike. Timofei näeb, et tal on olemas mingi võimalus. Hetkel kui kaaperdaja pead pööramata heidab vaid korraks pilgu naise poole, veendumaks, et radisti käed on korralikult seotud, Timofei ründab. Just sellel hetkel astub naine sammu tagasi ja satub kuidagi ettesööstva pardainseneri ja relvastatud mehe vahele. Naine kukub. Kahe püstoliga relvastatud kurjategija hüppab tagasi ja avab mõlemast relvast Timofei suunas tule.

Kuulid tabavad 35 aastast meest, kes käinud kahes sõjas ja seal kriimugi ei saanud, mitmesse kohta. Kokku neli kuuli. Timofei tardub hetkeks ja vajub siis aeglaselt maha. Tulistaja ise on oma teost hämmingus - mitmeid kordi on läbi mõeldud kõik variandid, kuid kui see nüüd on tõepoolest juhtunud, kõigist võimalustest kehvim, on see ikkagi ootamatu. Lennuki komandör ja teine piloot ei jäta võimalust kasutamata. Nähes, et kaaperdaja on hetkelises segaduses hüppavad nad kurjategijale kallale. Meeskonnal õnnestub ühe püstolitest kaaperdaja käest ära lüüa. Teise püstoli kättesaamine on tunduvalt keerulisem, mees osutub küllalt tugevaks. Ja kuigi võitlus käib kaks ühe vastu, peavad lennuki piloodid siiski hiljem tänama ka saatust. Selgub, et kuidagi on sellel püstolil kuulide etteandmise mehhanism pärast esimest tulistamist kinni kiilunud. Igatahes on ühel hetkel mõlemad kaaperdajad, mees ja naine põrandal pikali. Meeskond kontrollib taas kogu olukorda lennuki pardal. Timofei on samal ajal palju verd kaotanud. Lennuki kapten otsustab pöörduda tagasi lennu alguspunkti. Õhus on oldud vähem kui nelikümmend minutit.

Samal ajal kui lennuki rattad puudutavad lennuraja betoonplaate stardib lennuki poole ka kiirabiauto. Radist on võtnud ühenduse maaga ja komandör on teatanud juhtunust lennubaasi. Kõik teenistused on esimesel valmidusel. Juba on kohale jõudnud ka Julgeoleku Ministeeriumi mehed. Raskelt haavatud pardamehaanik toimetatakse viivitamatult haiglasse. Timofei Romaškin sureb järmisel päeval. Ta maetakse kõigi austusavaldustega Tallinnas. Kolm kuud hiljem omistatakse pardamehaanik Romaškinile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Üksteist aastat hiljem, samuti jaanuaris, avatakse Timofei sünnimaal Valgevenes, Minski lennujaama pargis tema mälestusskulptuur.Möödub veel nelikümmend aastat ja alles siis saavad inimesed teada, et sellel päeval, 8. jaanuaril 1954. aastal toimus kõige esimene tsiviillennuki kaaperdamise katse NSVL-s.

Emasid vist pole olemas

Kui see kusagilt loetud nupuke tõele vastab, siis täpselt nädala pärast on üle lombi uus kord. Riigidepartmangu poolt produtseeritud bürokraatias on alates veebruarist kaotatud ankeetidest lahtrid "Ema" ja "Isa". Need on asendatud sõnadega "Lapsevanem nr.1" ja "Lapsevanem nr.2". Tunnistan, et esimene mõte oli, et no nii - tänu sellele pedevärgile oleme nüüd nii kaugele jõudnud. Olen isiklikult proovinud olla kõigis "nendes" küsimustes arusaaja ja igati tolerant. Ometi on asju, mis peaksid olema pühad, mõtlesin.

Maha jahtudes liikus aga mõte edasi, et asjad on pisut keerulisemad. Kas sünnitaja on ikka alati ema ja sigitaja isa? Kes on hüljatud ning seejärel lapsendatud lapse ema või isa? Kas ema elukaaslane, kes on sisuliselt võõra lapse üles kasvatanud on isa või keegi muu? Neid küsimusi võiks konstrueerida hulgim. Kaasaegse maailma peresuhted ja mudelid on sedavõrd keerulised, et mina oma lubjastunud mõistusega ei jõua enam järjel püsida. Ja ega ma ei peagi kõigest aru saama. Piisab kui lapsed neid asju mõistavad, loomulikeks peavad ja on lihtsalt rõõmsad. Küll mina olen rõõmus koos nendega.

Kuidas minust fotograafi ei saanud

Kunagi kui ma poisiohtu noor olin, teenisin raha fotograafina - pulmad, lapsed, juubelid ja matused. Tööd oli piisavalt, kohati liigagi. Mõnel päeval oli näiteks 3-4 matust. Pendeldasin linna ühelt kalmistult teise. Ma võin praegugi une pealt joriseda peast, ilma laululeheta mistahes ilmalikku või kiriklikku matuselaulu. Nende mitmete sadade matuste puhul muutus see kõik rutiiniks. Tegevuslikult kordus kõik ju ikka ja alati kindlas järjestuses. Ja kuigi kirstus oli igakord erinev inimene, mees või naine, vanur või laps ning ka leinajad olid iga kord uued, siis muldasängitamise protseduur ja tellitud fotokaamera klõpsud olid ikka ühed ja samad.

Ega pulmadegagi asi parem polnud. Perekonnaseisuametis ikka need kindlad kaadrid. Kui telliti veel prallele ka, siis kõik need fotod vastavalt õhtu stsenaariumi ametliku lõpuni. Sellist asja nagu tänapäeval tihti tehakse, spetsiaalne fotosessioon noorpaarile oli tollal veel tundmatu asi. Ka juubelid olid igav töö. Ja ainuke, mis natukenegi loomingulisem tundus oli väikelaste pildistamine. Pahatihti lämmatasid aga fotograafi loomingulise sädeme tupsukeste vanemad ja vanavanemad, kes püüdlikult proovisid last asetada kaamera ette nii nagu nemad õigesks pidasid. Seejuures küll prääniku või piitsaga lapsele naerusuud esile manades.

Oma fototööd ei teinud ma kusagil salongis ega ateljees. Minu pildistamised olid kõik nn. objektil. Ma küll hirmsasti tahaksin ülalöeldule tuginedes väita, et minust ei saanud fotograafi just töö, pildistavate sündmuste ja objektide üksluisuse tõttu. Kuid olles iseenda vastu aus, pean tunnistama, et ehk mul puudus ka piisav andekus, et selle töö monotoonsust pisutki loomingulisemaks muuta. Mingi professionaalse taseme ma ju saavutasin. Tellimusi oli tihti rohkem kui täita jõudsin - leib oli laual ja vorstiviil ka üsnagi paks. Ometi leidsin, et piltniku töö pole see, mida tahaksin teha pensionini.

Aga võib olla oleksin siiski jätkanud pildistamist. Juhul, kui tollal oleksid olnud need vahendid ja tööriistad, mis tänapäeval. See praegune võimalus, et sajast klõpsust valid välja 1-2 tõelist õnnestumist. Või, et oma ebaõnnestumisegi saad pilditöötlusvahenditega parandada. Need viimatimainitud võimalused tekitasid minus kaua aega tõrget. Ajal, millal mina fotograafiaga tegelesin, loeti, et foto on dokument, mis peegeldab reaalsust. Oma töö ajal parandasin ka mina seda reaalsust. Ikka oli vaja retušeerida mõni negatiivile sattunud tolmukübe või kliendi palvel looduse poolt näkku antud furunkel. Seda aga, et teha lihtsalt paks peenikeseks või vastupidi ei tulnud pähegi. Taoliste iluvigade peitmiseks tuli juba pildistamisel valida õiged kadreeringud ja rakursid. Ühel hetkel jõudis siiski ka minuni, et fototöötlus on lihtsalt üks uus fotograafia haru ja nii see ongi.

Kõige enam muutsid minu suhtumist pilditöötlusesse sellised meistrid nagu näiteks Sergei Larenkov. See mees ei trikita lihtsalt nalja pärast. Tema loomingus on väljapaistval kohal mõtestatud tööd, mis räägivad iseenda eest. Oleks minu ajal olnud sellised võimalused, oleksin kasvõi lastepildistamiselgi mõnikord kasutanud Larenkovi põhimõtteid, aja sidusust.

Paar näidet Larenkovi töödest seeriast "Lennigradi blokaad". Paremaks mõistmiseks olen lisanud ka ajaloolised originaalfotod:

Meeleolu

Suured pühad ammu möödas. Jõuluvana puhkab raskest tööst ja ka päkapikud on kõik koju läinud. Minu elus on olnud igasuguseid jõule, sekka mõned valusad üksiolemised, kuid valdavalt on nad olnud helged. Ning vaatamata sellele, et ka seekord oli kõik ilus, jääb neid jõulusid meenutama üks nukker noot. Läksin pühapäeval oma noort koolivaheaja külalist bussile saatma - esmaspäeval hakkas tal taas linnas kool.

Ta oli minu juures ka pühade ajal. Pisut oli üllatav, et jõuludeks ei tahtnud ta koju minna aga see selleks. Kuna jõululaupäeval mu enda lähedane oli koos perega kaugelt tulemas, siis ma ei juurelnud pikalt miks ja milleks. See 17 aastane noormees pole ka eriti jutukas. Nüüd siis seal teeristil pärisin ega ta kahetse, et vaheaega kodus ei veetnud. "Ei kahetse," vastas ta. "Need olid mu elu esimesed jõulud."

Ma ei oska ega taha kirjeldada, mis emotsiooni see lause tekitas. Tean vaid seda, et olen ütlemata tänulik oma ammulahkunud vanematele kõigi jõulude, sünnipäevade, iga lapsepõlve päeva eest. Kui hiljem ei läinud siin elus mitte kõik ladusalt, siis selles olen süüdi vaid ise. Minu ema ja isa andsid mulle eluks väärtusliku kingi, kenad mälestused lapsepõlve kodust. Ajast, kuhu enam kunagi ei saa tagasi.

P.S. Ma kuulangi palju vene laule. Just laulusõnade pärast.

Tagantjärgi tarkus

Oleks ma sündides vaid teadnud, millest vanad inimesed mõtlevad siit ilmast lahkudes. Ehk siis oleksin osanud ka oma elu pisut teistmoodi sättida.

Sattusin lugema ühte võõrkeelset kirjutist. Ilma mingite faktideta öeldakse vaid seda, et keegi hoolduskodu põetaja, kelle tööks on teispoolsusesse minevate vanurite eest hoolitsemine, on teinud pingerea. Ta järjestas surijate sagedasemad pihtimused tegematajätmistest, mida lahkujad tagantjärgi kõige enam kahetsevad. Ma ise ei kavatse küll kohe praegu surema hakata. Kuid oma elamata elu põhjuseid otsides olen jõudnud lähedastele järeldustele. Nagu nad on kirjas selles surijate kahetsuste pingereas:

1. Ma kahetsen seda, et mul polnud julgust elada oma, just minu jaoks õiget elu, seevastu elasin sedasi nagu seda teised minult ootasid.

2. Mul on kahju, et ma nii palju töötasin.

3. Kahju, et mul polnud julgust väljendada oma tundeid.

4. Kahetsen, et ma ei osanud hoida suhteid oma sõpradega.

5. Kurb, et ma ei lubanud olla endal rohkem õnnelik.

Euro ja vuntsid

Midagi mind siiski häirib seoses selle euroga. Annan endale küll aru, et mõneti on mul esikohal emotsioonid. Teisalt olen viimastel päevadel lugenud liialt palju välismeedia peegeldust sellele sündmusele. Ning valdavalt on see arusaamatu imestus. Keegi meie endi kohalikest on väitnud, et euroga seotud Eesti kajastus maailma ajakirjanduses on olnud parim mainekampaania meie riigile. Loetu põhjal julgen väita, et eestlase maine ehk rahvuslik kuvand on kujunenud selliseks pisut kohtlasevõitu pugejalikuks tölliks, kes maailma asjdest, sealhulgas rahavärgist nüüd küll ei tea mütsi ega särki.

Kõige kokkuvõtlikumalt ja tabavamalt on minu kõhklust ja arusaamatust kirjeldanud National Review vanemtoimetaja David Pryce-Jones:

"I happened to catch an interview with Andrus Ansip, the prime minister of Estonia since 2007. He’s led the campaign to join the euro, and already is word-perfect in Brussels-speak. Membership in the EU, he solemnly droned, will create jobs, raise pensions, and enhance economic growth. Like the rest of the Eurocrats, Ansip no doubt believes what he is saying and will be horrified one day to discover how he has deceived his fellow citizens. All over the country, posters in Estonian and English warned the electorate to be realistic: “Welcome to the Titanic!”

---------------------

Whatever drives Prime Minister Ansip to tamper with his nation’s independence and sovereignty at this moment? Ireland, Greece, and the other financial wrecks are going to raise pensions and create jobs, are they really? Presumably he and those who voted to join the EU think that membership will replace German occupation with German protection, and that will keep the Russians out. Well, Estonia was once said to be a bone in the Soviet throat, and now it can pass on its national characteristics and become a bone in the Brussels throat."

Selline ühe mehe soolo, karjäärimehe eneseteostus on poliitikas normaalne, paratamatu ja vajalik. Kindlasti peab selleks olema terve rida isikuomadusi, mis enamikel inimestest puudub. Ning mis saab halba olla selles kui inimese isiklikud ambitsioonid ühtivad oma rahva soovide ja püüdlustega. Väidetaval ka enamus Eestimaa Kommunisliku Partei liikmetest olid pühendanud oma elu teenimaks rahvast ja ideed, saati siis needsamad eilsed kommunistid tänaste Eesti erakondade juhtfiguuridena.

Kõik oleks kena kui me ei teaks seda, kuidas asjad Euroopas tegelikult käivad. Pisikeste ja tublidena võime uhkust tunda, et Saksamaa kantslerile on lõpuks meelde jäänud Eesti peaministri nimi. Kuid kas meie riigijuhti mõnikord ka lõunalauda kutsutakse on juba iseasi, meie Presidenti ei kutsuta teatavasti juba ammu. Kes aga seal päriseurooplaste lõunalauas tihti istub, pole raske arvata. Millegipärast meenub ajalugu ja kellegi vuntsid.´