Lapsed valima!

Küsimuse all on pisut vähem kui 15 tuhat häält valimistel. Parteinoored on elevil, sest alaealiste hääleõigus suurendab jugendi enda võimalikku elektoraati. Seeläbi suurenevad võimalused pääseda erakonna noortekogu asjapulgast-tibukesest juba noore broileri staatusesse. Ning ega selles midagi paha pole. Need ajad hakkavad paratamatult mööda saama, et suvaline jorss otsustab ühel päeval hakata poliitikuks ja saabki. Alustada tuleb ikkagi vihmavarju hoidmisest. Ei hakka pikalt selgitama, miks ma nii arvan, kuid ega meil poliitikuid seni polegi, meil on vaid parteilased. Samamoodi nagu pole Eestis ka maailmavaatelist poliitikat, vaid parteiline. Seega on igati loogiline, et poliitikuks tuleb kasvada. Ikka tibust broileriks ja siis poliitikuks. Ning mida varem alustatakse, seda parem.

Tunnistan ausalt, et ma pole lugenud kõike ja ammendavalt, mis puudutab 16 aastastele hääleõiguse andmist. Seepärast võin lüüa lahtisesse väravasse. Lihtsalt ma pole kusagil lugenud, et keegi räägiks selle sama asja teisest otsast. Kui on õigus valida siis peab olema ka õigus olla valitud. See on see elementaarne aabitsatõde, mida tihti kiputakse unustama. Minul endal on tegelikult (juba) sügavalt "kama" kas lapsed saavad hääletada või mitte. Nagu sellestki on suva, kas Riigikogu esimees või peaminister on 16 aastane laps - Eesti Vabariigis juhtub imelikumaidki asju. Eks ta pisut naljakas ole - kasiinomänguks ei ole isegi 18 aastane täiemõistuslik sotsiaalne olevus, kuid riigijuhtimiseks seevastu elukogemust juba piisavalt. Seega, miks mitte 16 aastastele valimisõigus. Trumm läinud, mingu ka pulgad, viimane kustutab tule.

Homsed valijad suundumas valimiskoosolekule?

Eino Baskin

Muidugi võib mälestusi kirjutada vormiliselt väga erinevalt. On selliseid faktiraamatuid-monograafiaid, "ilukirjanduslikke katsetusi", usutluvormis raamatuid koos intrvjueerija eneseupitusega. Eino Baskini "Naer läbi pisarate" on selline vorm, kus lugejatele jutustatakse lugusid. Ning kui seda tehakse hästi, siis see mulle meeldib. Selles raamatus pole ainult lood head. Sest mida saabki Baskini kirevas elus muud olla kui palju häid lugusid, isegi kui need on kurvad.

Mina tõstaksin esile hoopis avalehel tagasihoidlikus šriftimõõdus toodud "kirja pannud Piret Tali" nime. Ilmselt on raamatu autor teinud hulga intervjuusid Eino Baskiniga. Ilmselt ja vaieldamatult on Baskin küsimustele vastates olnud hea jutuvestja ning elukogenenud inimesena ka piisavalt tark vastamaks küsimustele nii, et vajadusel jätta vastamata või küsimustele vastates teinud valikuid selles, mida rääkida, mis kõlama jääks. Piret Tali fenomen seisneb selles, et erinevalt paljudest teistest ajakirjanikest, kes võõraste inimeste mälestusi "kirja panevad", oskab Piret jääda täielikult märkamatuks. Lugejale on jäetud mulje nagu Eino Baskin ise oleks selle raamatu kirjutanud. Kõik, kes asjaga aga veidikenegi kokku puutunud, teavad, et intervjueeritava suulised vastused pole pahatihti ja reeglina kirjalikult esitatuna eriti nauditavad. Ometi on enamus ajakirjanikest läinud kellegi mälestuste üllitamisel just seda teed. Tulemuseks siis igavad raamatud nagu seda oli minu viimati loetutest Heidy Tamme mälestusteraamat.

Ma kujutan ette seda töö mahtu, mida Piret Tali pidi tegema Eino Baskiniga tehtud intervjuude toimetamisel. Küsimus pole lihtsalt Tali poolt tehtud valikutes ja terviku komponeerimises, mis selle raamatu puhul on väga hea. Tõstaksin esile hoopis muud. Kirjalike tekstide toimetamine on mõnikord keeruline töö. Suuliste tekstide "tõlkimine" kirjalikuks tekstiks on seda enam vaevanõudev. Raamatu autor, Piret Tali on ka sellega suurepäraselt hakkama saanud. Ma ei tea, kas kirjastajad on ülalöeldut tähele pannud ning kui oluliseks nad seda peavad - mälestusraamatute kvaliteeti. Kvantitatiivselt müüvad need raamatud niigi. Igal juhul on Piret Tali minu silmis kvaliteedimärk.

Tagastatud "kaup"

Vaevalt, et kaheksaaastane Artjom Saveljev sellest unistas. Ühelt poolt oli ta kindlasti rõõmus, et teda tahetakse. Teisalt loomulik hirm ja teadmatus eesootava suhtes. Ma ei usu, et Venemaa Primorje krai ametiisikud ja kohus oleksid teinud tahtlikult midagi valesti. Eelmisel sügisel andsid nad nõusoleku Artjomi lapsendamiseks USA-sse. 27-aastane meditsiiniõde, üksinda kümne aastast poega kasvatav ameeriklanna Tory-Ann Hansen oli täitnud kõik vajalikud sisulised ja vormilised nõuded, et saada Artjomi kasuemaks. Artjom oli senini kasvanud Partizanski linna lastekodus, kuhu ta oli sattunud pärast oma bioloogilise ema vangistamist.

Poisi uuel kodumaal ja perekonnas ei läinud aga kõik päris nii nagu pidanuks. Imelik, et poiss ei käinud koolis ja arvatavalt ei tegeletud temaga ka koduõppes. Kindlasti ei ole Tory-Ann Hansen teeninud ära avalikku hukkamist meedias selle eest, et tal ei tekkinud kasupojaga nende loetud kuude jooksul hingelist sidet. Paratamatult seda juhtub adoptiivperedes. Küll aga on jahmatanud kõiki see, mida kasuemana ebaõnnestunud noor naine otsustas ette võtta. Eile pani ta lihtsalt Artjomi üksinda lennukile ning saatis Venemaale tagasi. Saatis tagasi nagu tagastamisõigusega kauba. Ta oli kellegiga 200 dollari eest kokkuleppinud, et see võtab "kauba" lennukilt vastu ja toimetab ametivõimudele. Praegu viibib Artjom kvalifitseeritud psühholoogide ja meedikute järelvalve all.

Venemaa ametivõimud otsustasid täna, et sulgevad määramata ajaks oma laste adopteerimisvõimaluse Ameerika Ühendriikidesse. Kahtlemata tegeleb juhtumiga ka USA pool. Konkreetse kaasuse puhul on spekuleeritud ju ka sellega, et "kasuema" adopteeris lapse võimalike sotsiaaltoetuste saamiseks.

Ma olen alati imetlenud neid inimesi, kes võimaldavad vanemateta lastele kodutunde. Avavad oma südame, aga ka rahakoti võõrastele lastele, annavad lootusi ning unistusi, olgu see kuitahes raske. Meie siin Eestis pole ammu enam postkommunistlik ühiskond, Ida-Euroopa vaene riik, kes ei saaks ise oma orbudega hakkama. Vaatamata sellele ja ometi on meilt viimase kümne aasta jooksul adopteeritud välismaale umbes 300 last. Mõnede laste tegemistest saame osa nende vaprate kasuvanemate blogidest, millest mõned olen lisanud ka oma avalikku blogirulli. Kui oleksin usklik, siis palvetaksin, et kõigil välismaale adopteeritud lastel ja ka nende kasuvanematel läheks hästi. Et keegi ei peaks tundma ennast selliselt nagu seda hetkel tunneb äratõugatud väike Artjom kusagil Moskva haiglas. Et meie ametnikud ja kohtunikud oleksid selles küsimuses tasemel.

P.S. Olen teadlik isikuandmete avalikustamisest ja seonduvast, eriti kui tegemist on alaealisega. Paratamatult on Artjomi lugu eeldatavalt koos kõigi andmetega kättesaadav nii Venemaa kui muu maailma meedias.

Moodsad ajad

Ma olen sunnitud kasutama ühte igavesti lahja kanalivalikuga sateliittelevisiooni operaatorit. Viasat ei püüagi varjata, kuidas ta suhtub eesti televaatajasse. Nende poolt edastavate taevakanalite puhul oleme lihtsalt ühe suure venekeelse turu marginaalne osa. Ega muidu ole seletatav see, et nende poolt edastavate keelevalikuga kanalitel pakutakse eesti vaatajale vaikimisi eelistatud keeleks vene keelt. Mulle ei valmista raskusi klõbisatada telekapulti keele vahetamiseks. Ja ega mul ka vene keele vastu midagi pole. Lihtsalt nagu solvav veidi, et Eesti riigis peab telekaga suhtlemiseks kasutama "sunduslikult" vene keelt.

Aga võib olla peitub minus pisike ebanats. Selline, kes uudisloos mõnuga irvitab selle umbkeelse teenindaja üle Maxima-poeketis, mõnuga nöögib venekeelse inimese püüdlikus eesti keeles tehtud lapsusi ja aktsenti. Samas aga püüab igapäevases elus oma raudtee inglise keelega olla meelepärane oma umbkeelsele lääne ülemusele.

Viasati omanik on MTG (Moodsate Aegade Grupp). Milline peaks olema moodsa aja inimese valulävi keeleküsimuses?

+10

Ega ma ei tea kas see number on õige. Enesetunne ütleb, et asi on väga tõsine. Tegelikult arvan, et tänaseks on juba 10+. Selle s tähega loo puhul on ainukeseks valguskiireks ja lohutuseks see, et ma pole kunagi naernud, irvitanud, õelutsenud paksude inimeste üle.

Kõik sai alguse sellest, et haigusega seoses jätkus tahet lõpetada suitsetamine. Tahe on öeldud pisut suurustavalt. Pigem pole tahtnud sülitada näkku saatusele, kes andis nagu teise võimaluse. Tossutasin katkematult tublilt üle neljakümne aasta. "Parimatel" päevadel tõmbasin kaks pakki päevas. Halvimatel päevadel korjasin konisid. Nüüd siis, kaks kuud peale lõpetamist siis selline šokk. Ega ma muidu poleks aru saanudki, kuid asi on kasutatud riietes. Mitme lapse puhul on reegel selline, et esiklaps(ed) on need korralikud. Nendel ei kulu riided ja ka muidu on nad ontlikud. Mu vanem poeg on siis toonud mulle selliseid korralike teksaseid. Peaaegu nagu uued. Tema on "hea elu" peal keskkohast mõned sentimeetrid juurde võtnud, mina aga olen olnud alati ja senini selline niruvõitu. Ühesõnaga, minul õnn riidekapis ja temal riidekapist.

Iseenda jaoks tahtsin ükspäev pisut kobedam välja näha. Üksiku vanamehena proovin ikka korda hoida, et vanainimese lõhn külge ei hakaks. Avan riidekapi ja võtan riiulist kenasti kokkuvolditud teksased. Proovin jalga - midagi on valesti. Nojah, mõtlen, ju siis need püksid on ajast kui esiklaps polnud veel pereinimene. Samas, ma pole juba ammu naisemees - miks need püksid siis on mulle kitsad? Teine paar, kolmas, neljas - ja sama jama. "P" tähega sõna - ma olen paksuks läinud!

Ma paneksin põlema kõik need leheküljed ja nõustajad, kes räägivad, et suitsetamise mahajätmine on la-laaa-laaaaa. Seda kuradi postitust kirjutades on mul meeletu suitsunälg. Jah, 70 päeva pärast viimast sigaretti on suitsunälg hooti väljakannatamatu piin. OK, vaheta oma harjumisi ja muud! Kurat, läheks jalutama, kuid püksid ei lähe jalga! Pealegi, pärast seda kui oluline osa kopsust äras lõigati, teen oma pikemaid jalutuskäike ainult kahe suusakepi toel. Kuradi paks, rasvane liikumatu elukas!

P.S. Üks ilus meil tuli sealt, kus kirsid õitsevad. Tuleb välja, et ta ema loeb seda blogi. Huhh, piinlik hakkab!Lisaks saatis üks järeltulija õnnitlused Pariisist, teisega rääkisin Austraaliast. Soome jättis seekord vahele. Üks kallis lubas nädalavahetusel tulla külla - mis vanal mehel rohkem tahta.

Mihkel Raud

Lõpuks ometi sain ka seda lugeda. Osadele raamatutele on külaraamatukogus järjekord. Ning ega siin ole siis sedasi, et võetakse raamat ja pärast läbilugemist tuuakse kohe tagasi. Külaraamatukogus käivad tõsisemad lugejad kümnete kilomeetrite kauguselt ja raamatuid võetakse ja tuuakse seljakotiga. Kuna raamatud on laenutajal kaua käes, oleksin ma selle bestselleri pidanud enda kätte saama kõige varem ehk selle aasta lõpus, järgmise alguses. Kuidagi juhtus nüüd aga nii, et "Musta pori näkku" jõudis minuni väljaspool järjekorda. Ning muidugi lugesin ta läbi samuti väljaspool oma lugemiste järjekorda.

See raamat on väärt seda kära, mis ilmumise ajal oli. Ning kõiki neid kiitvaid arvustusi, mida jooksvalt olen püüdnud jälgida. Antud juhtumil kinnitus taaskord memuaarikirjanduse seaduspärasus, et mida rohkem on lugejal ühisosa kirjutajaga, seda parem tundub resultaat. Ning kui kirjutajal jätkub veel sõnaosavust ja stiilitunnetust, seda suurem on lugemiselamus.

Mina leidsin Mihkel Rauaga piisaval määral ühisosa. Väga paljud asjad, mis toimuvad selles raamatus autori enesega on toimunud ka minuga. Muidugi pisut teistmoodi ja mõnes asjas hoopis teisiti. Kuid ühisosa on kindlalt olemas. Samas on Raud sedavõrd noor mees, et maailm, milles tema oma mälestustes möllab, on minu jaoks kohati ikka väga "uus aeg". Mõned konkreetsed sündmused, isikud ja emotsioonid oleks võinud ju vanusevahe tõttu jääda mulle seetõttu võõraks, kuid ometi seda ei juhtunud. Seda seepärast, et autori poolt valitud vorm on väga õnnestunult "ilukirjanduslik". Kuigi nendes mälestustes esinevad tegelased on konkreetsed isikud, on autor osanud kirjeldada nende isikutega väidetavalt toimunut sedavõrd ehedalt literatuurselt, et lugedes see konkreetsus ununeb. Raamatutegelased elavad raamatus koos autoriga oma värvikat elu, mistõttu unustad lugedes selle, et Mihkel ongi Mihkel, et Hardi ongi Hardi, et Hendrik ongi Hendrik ja nii edasi.

Tean oma kunagistest kogemustest kui valuliselt olen ise reageerinud mõne minust või preagugi mu lähedastest kirjutatud "mitteilusa" artikli või kommentaari peale. Muidugi olen ma nendel juhtumidel iseendale ütelnud, et tegelikult on täna lehes kirjutatu kõigil lugejatel juba homme meelest, pole vaja nagu seepärast põdeda. Ja tegelikult nii on läinudki. "Musta pori näkku" tegelased on aga kirjutatud "raamatusse". See oleks nagu pisut teine asi, raamat pole ajaleht-ajakiri. Olen mitutki Mihkel Raua mälestuste tegelast kunagises elus tundnud. Ometi on Raud osanud need inimesed kirjutada inimlikeks tegelasteks. Need konkreetsed inimesed, kes raamatu erinevates, ka frivoolsetes situatsioonides on kujutatud ei peaks nüüd küll oma ülejäänud elupäevad ringi käima peidetud silmadega.

Ma usun Mihkel Raua kirjutaja-geniaalsusesse. Kahjuks pole ma algaja kirjaniku avalikes sõnavõtudes juhtunud peale tema ohtratele tänusõnadele käsikirja esimes(t)ele lugejale, kes andsid talle kindlustunde, et valitud vorm ja kriitikavaba avameelsus, siirus sündmuste ja tegelaskujude kirjeldamisel on igati õigustatud. Vaatamata sellele, et ehk need sündmused polnud päris täpselt nii nagu autor arvab või tal meeles on. Igal juhul tahan lugejapoolselt südamest tänada seda käsikirja esimest lugejat. Sest ilma tema julgustuseta poleks juhtunud seda, et kollasest tekstist olulisemaks ja kõrgemaks tõuseb selles raamatus varjatud, sõnadesse kirjutamata eufooria, äng ja vabadus, mis toimub raamatu minategelase Mihkel Rauaga kogu romaani vältel. Mulle tundub, et autor heas mõttes ehmatas kõiki kirjanduskriitikuid, et nad pole siiani suutnud mõtestada Mihkel Raua debüütraamatu "Musta pori näkku" tegelikku olemust. Kuidagi automaatselt püütakse seda raamatut lahterdada mälestusraamatute hulka ja ei osata teda vaadelda kui hästi komponeeritud, leidliku vormiga romaani.

Lugesin seda raamatut nädalalõpul kui mul oli külas hea sõber, mu poegade ema. Järjekordse naerupahvaku peale küsis ta, olles ise seda raamatut varem lugenud, et mis mind naerma ajab. "Ropult naljakas," vastasin, sest parasjagu loetav episood oli tõepoolest ropp ja naljakas. Mis sest, et raamatu minategelane ja kirjutaja just äsja, läbi selle ropu episoodi, oli tõmmanud lugeja ees puruks viimasedki räbalad, mis muidu varjanuks peategelase kirjeldamatut ängi. Seda, ropu naljaga looritatud ängi oskavad kirjutada-kirjeldada vähesed kirjanikud.

Tahad meest - oska leida

See on kõigile teada tõde, et meestega on kehvad lood. Küsimus pole mitte üksnes nirude meeste saadavuses, vaid üleüldse. Poisslapsi sünnib küll reeglina rohkem, kuid nad saavad otsa ja kuluvad kiiremini kui samal aastal sündinud tüdrukud. Selline enneaegne ots ennem loomulikku otsa. Seepärast ongi siis naistel mõnede asjade toimetamisel meestest puudus käes. Näiteks nael vaja seina, prügikast välja - sellised tõsised meeste tööd. Sobiva mehe puudumisel kirub loll naine saatust ja välimust, tark naine aga pöördub statistika poole uurimaks, et kus nagu lihtsam oleks parasjagu vaba meest leida.

Iseendast mõistetavalt tuleb selleks kaardistada piirkonnad, kus mehi elab rohkem kui naisi. Olgu siis siinkohal ära toodud need meheleidmiseks sobilikud kohad:

Harjumaa - Kernu, Kuusalu, Padise

Hiiumaa - kogu saar, välja arvatud Kärdla linn
Ida-Virumaa - Alajõe, Iisaku, Lohusuu, Maidla, Sonda, Vaivara
Jõgevamaa - Pala, Palamuse, Saare, Tabivere
Järvamaa - Albu, Imavere, Koeru, Koigi, Paide(vald), Roosna-Alliku, Väätsa
Läänemaa - kogu maakond, välja arvatud Haapsalu linn, Risti ja Taebla
Lääne-Virumaa - Rägavere, Vihula, Viru-Nigula
Põlvamaa - kogu maakond, välja arvatud Kõlleste, Orava, Põlva linn, Räpina, Veriora, Värska
Pärnumaa - Are, Koonga, Sauga, Surju, Tõstamaa, Varbla, Vändra
Raplamaa - Käru, Raikküla, Vigala
Saaremaa - kogu maakond, välja arvatud Kuressaare linn, Orissaare, Ruhnu, Salme

Tartumaa - Kambja, Konguta, Laeva, Meeksi, Peipsiääre, Piirissaare, Rannu, Rõngu, Tartu(vald), Vara

Valgamaa - Hummuli, Karula, Puka, Sangaste, Taheva, Tõlliste, Oru
Viljandimaa - Halliste, Kolga-Jaani, Paistu, Saarepeedi
Võrumaa - kogu maakond, välja arvatud Antsla, Vastseliina ja Võru linn

Noortele tüdrukutele võib rääkida mida tahes, nemad niikuinii ei kuula. Kogemustega naine seevastu teab, et linnades leidub vajalikul määral mehi ainult ehk pisipere soetamise tarbeks kui ühte meest mitme peale pidada. Mingil hetkel on siis see Hetk, kus uued väljakutsed ja need asjad. Siis osutub kasulikuks see teadmine, kus need ripakil mehed pesitsevad. Et mitte tühja tuult tallata, tasubki ülaltoodud nimekirjas näpuga järge ajada. Vastasel korral võib otsingutega sattuda ühe mu lemmikblogija juurde, kolkakülla täis leski, mahajäetud maju ja rebaseid. Õpetuse järgi talitades on aga nii, et kes otsib see leiab. Mis sest, et mitmetel leitutest võib "parem enne" olla juba möödas või muidu mõni defekt küljes. Aga nagu mu lapsepõlve muldvana vanatädi ütles kunagi kümne aastasele poisikesele paberossi ulatades: "Poiss, tossuta niisama - siis oleks nagu mehe lõhn tares."