Peresisene tööjaotus ja palgalõhe

Pärast leilitamist istusime noore sõbraga eesruumis ja arutasime neid maailma asju, meeste asju ja ... pere asju. Ma ise õllejooja ei ole, kuid mul pole selle vastu midagi kui mõni teine seda jooki saunas pruugib. Pereasjadest mehed tavaliselt ei räägi. Ka saunas. Vahest harva ehk siis kui üks õlu juba üle normi. Jutt sai alguse sellest, et muretsesin, kas sõber ikka korralikult toitub - alles äsja oli tal mao operatsioon. Tuleb välja, et ei ole tal selle söömisega asjad korras. See igivana asi, et kahekümnesed noored mehed ei hooli oma tervisest.

Noor inimene on praeguses eluetapis metsamees. Tavaliselt peale kolmandat paagitäit on lõuna. Selleks ajaks on kõht rassimisest parajalt tühi. Istub siis seal kusagil kännu peal ja nosib neid võileibu, mis hommikul kodunt kaasa teha jõudis. Mõnikord juhtub, et hommikul läheb nii kiireks, et söögiga pole aega mässata, kodusest hommikusöögist rääkimata. Objektid on kaugel ja ärgata tuleb vara, kusagil kella kuue ajal. Mõistagi proovib ta uneaega pikendada maksimumini ja seda hommikueine arvelt. Ning ka leivakott jääb siis kaasa tegemata. Ütleb, et on nii juba harjunud. Kui õhtul kusagil seitsme ajal koju jõuab siis pugib kõhu täis poe valmistoidust või nendesamade võileibadega. Mul jätkus lollust küsida, kas elukaaslane siis hommikuti teda ära ei saadagi, toiduga ja sedasi.

Tüdruk, kellega ta koos elab käib samuti tööl. Vahetustega töö supermarketis. Tööpäevad on selles ametis pikad, mis kompenseeritakse vabade päevadega. Seega mõlemad poisiga tööinimesed. Objektiivselt tuleb tõdeda, et tüdruk tuleb tööpäevadel koju palju hiljem kui poiss. Ja noormees samuti ei oota oma armastatud neiut aurava supipoti või maitsva praega. Seega igati võrdõiguslik suhe. Selline, kus toiduga ei tegele kumbki osapool. Igaüks leiab iseseisvalt, kuidas ja millal süüa.

Aga selgub, et noort meest ikkagi häirib selline asjade korraldus. See tuli jutuks vast just selle ühe üleliigse õlle mõjul. Ta nagu hea meelega näeks, et elukaaslane teeks mõnikord selle paganama hommikusöögi ja need võileivad. Noorel mehel endal puudub eeskuju "ürgaegsest" traditsioonilisest peremudelist, meeste- ja naistetöödest. Eeskuju polnud võtta, sest selles peres isa ei olnud. Tema on astunud ellu rohkem minu praktiliste õpetustega kodutöös, s.h. ka pliidi ääres ja teoreetilise kreedoga, et naised tulevad ja lähevad, aga mees peab oskama ise enda eest hoolitseda. Jah, tegelikult ta seda ka oskab, kuid... hing vist tahab midagi muud. Pisut ehk vähem võrdõiguslikkust. Aga selle tüdruku peret tean ma ka. Liialdusega võin ütelda, et selle pere lapsed oleksid vist kõik nälga surnud kui poleks seal alkohoolikust isa, kes toidu oma aiamaal kasvatab ja valmis teeb.

Kui mu noor sõber oli poisike, siis rääkisime mõnikord võrdõiguslikkusest. Sellest, et toimiv pere eeldab võrdset panustamist. Nüüd tuli see uuesti jutuks. Rahast rääkimine on üleüldse inetu. Ometi. Noor mees leidis, et tal oleks nagu õigus äkki isegi midagi enamat nõuda. Tema toob igakuiselt ühisesse rahakotti keskmiselt tuhat, tüdruk kusagil nelisada viiskümmend eurot. Ausalt öeldes jäin ma hätta, et midagi arukat vastu kosta. Oleks võinud ju hakata midagi palgalõhest rääkima :). Või taaskord tänapäevastest tõelistest inimväärtustest ilma nende gender rollideta. Aga seda võib minu kogemuse järgi arutada kontoriinimeste, mitte aga metsameestega :).

Minu õnneks enamus mehi selliseid pereasju teistega ei jaga - ma olin seal õlleklaasi taga tõepoolest kimbatuses. Kahetsusväärselt aga osa meestest mõnikord hoopis tegutsevad ja keegi ei saa pärast aru, miks pealtnäha kena suhe lõhki läks. Aga see selleks, hoopis poisi toitumine valmistab mulle tõepoolest muret.

Õpikujuhtum kommentaaridega

Mõned loetud, kuuldud või nähtud lood jäävad kummitama. Eriti kui neid kellegiga jagada ei saa. Üks lähedastest, kes siin tihedamini käib, neid jutte kuulata ei taha. Need ei sobitu tema turvalise maailmaga. Ta muidugi teab, et selliseid asju juhtub, kuid need ei puutu temasse. Imetlusväärne omadus, mida ma mingil määral kadestan, kuid lõpuni ei mõista. Annan endale aru, et samamoodi ei pruugi ta mõista, miks mind ei eruta mõni temaga linnas juhtunud olmekatastroof, näiteks katki läinud külmutuskapp. Või siis inimeste ennast ületavad võitlused lisakilodega ja muud tõepoolest elus ja elamises olulised asjad.

Eelmise aasta suvel palus politsei meedia vahendusel abi ühe kodunt lahkunud Tüdruku leidmisel. Iseenesest ei midagi erakordset. Teismelised tüdrukud ongi põhilised kodunt ärajooksjad, konstateerib kiretu statistika. Minul on aga kohati iseennast häiriv omadus näha taolises juhtumites pea alati mingit süžeed oma pea- ja kõrvaltegelastega. Igal kodunt ärajooksmisel on kindlasti oma eel- ja järellugu.  Ma elan nendele päriselu tegelastele kaasa, otsides oma mõtetes seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Ma samastun reaalse eluga sedavõrd jõuliselt, et samade motiivide ja teemaga tegelevad kunstiteosed raamatute või filmidena jätavad sageli mind külmaks oma traageldatud, kunstlikult konstrueeritud narratiivi ja "kohustuslikult" didaktilise sõnumiga.

Arvestades kadunud laste hulka on politsei abipalve kadunud lapse leidmiseks üldsuselt siiski haruldane ja seega märk juba iseenesest. Seekord veel eriti, sest politseiteatele oli lisatud, et Tüdruku elu võib olla ohus. Alust selleks andsid kadunud tütarlapse viimased teated internetis ja ka koju jäetud kirjad. Ning kuigi politseile oli teada, et tüdruk ka varasemalt on korduvalt kodunt jooksus olnud, otsustati seekord siis pöörduda avalikkuse poole. Ühe asjaolu jättis politsei muidugi enda teada. Sellest pisut allpool.

Netikommentaar: "NII EI MINDA ÄRA !!! Laps mõtle ka ennem kui teed midagi .. mis hingepiinad ja mured teistel on ? kui vaevab midagi siis räägi sellest .. mitte ära hakka ise oma aruga "lahendust" otsima ja ära jooksma ... Mul endal sama seis .. mitte küll oma lapsega kuid siiski !! ja korduvalt - kõik tuleb ringiga tagasi .. ega ennem ei mõistagi kui ühel ilusal päeval oma laps samu tempe tegema hakkab !! siis tunned seda valu ja ahastust :/ hea ,et elu ja tervena tagasi on vähemalt ... JA VANEMATELT PALU VABANDUST !!!! kui sellest piisab muidugi :("

Netikommentaar: "Neliteist - Ju siis juba hormoonid möllavad!" 

Nendel murelikel päevadel kirjutab sotsiaalmeedias ka Naine, kelle Tütart otsitakse. Ta arvab leidnud olevat äreva olukorra süüdlase, "põhjus käes..." - nagu ta kirjutab. Selleks olevat teismeliste seas populaarne masohhistlik lehekülg, kus konto loojalt võib anonüümselt kõike küsida ning kuidastahes kommenteerida. Osa noori kasutab seda aktiivselt ja seal nad siis üksteist laikivad ning heitivad. Naise Mees oli see, kes avastab, et Tüdruku kontol soovitatakse neiule lehekülgede viisi, et ta ennast ära tapaks. Ühe asja jätavad Naine ja Mees sotsiaalmeedias targu ütlemata. Ka sellest sealsamas allpool.

Netikommentaar: "Arvan, et see tüdruku psüühika segasus tuleb ema eluviisidest. Nupsu foorumis kirjutab ema näiteks suitsetamise kasulikkusest imetamise ajal..."

Netikommentaar: " kirjutasin tema emale,et miks te teda ip-e aadressi jargi ei otsita? Eesti politsei saa hakkama ju. Tüdrukule häbi sellise asja eest!!" 

Viis päeva hiljem tuleb teade, et Tüdruk on leitud, elusa ja tervena. Meie inimesed on sellistes olukordades üldiselt abivalmid ja kohalik politseijuht tänab teleekraanil kõiki otsingutele kaasaaitajaid. Tüdruk on toimetatud koju ja antud üle vanematele. Arvatavasti jätab aga politseiametnik teadlikult midagi ütlemata?

Netikommentaar: "Nüüd ei pea enam mures ema ööd ja päevad läbi arvuti taga istuma ja kommentaare klõbistama. Tüdruk tahtis lihtsalt natuke vabamalt ringi silgata."

Netikommentaar: "see on nagu uppumine, kui järgmine kord karjud -appi, appi , siis enam keegi ei tule!!! Selliste asjadega ei mängite!" 

Netikommentaar: "Kas lihtsalt hulkuja või oli röövitud? Tavaliselt on vaja sellisele jooksikule vaja anda üks hea keretäis!" 

Netikommentaar: "maksis kätte, et koristama pidi."

Netikommentaar: "Vaatas et juba liiga palju kuulsust saanud ja siis mõtles et läheb kodu tagasi."

Netikommentaar: "Sellised kodust ära kadunud piigad võiks kas ÜKT d teha või peaksid nende vanemad hüvitama riigile tekitatud kahju-ka politseil on tähtsamaid asju teha kui armu -ja tähelepanunäljas piigasid otsida ."

Netikommentaar: "Vanasti mõjus sellistel juhtudel üsna tervendavalt paar sahmakat vitsa pehme koha peale. Eriti sellises vanuses." 

Netikommentaar: "Tegi k...i, vabandust! - tervisekõndi.." 

Netikommentaar: "Tead Sa tüdruk, kui Sa vähegi hoolid oma kallitest vanematest, sõpradest ja teistest lähedastest inimestest, siis Sa rohkem nii ei tee, ega muud ei oskagi öelda!" 

Netikommentaar: "Üks koralik keretäis oleks vaja plikale, millist muret oma perele tekitab."

Netikommentaar: "Arvan,et vastus on enamikel lugejatest üks,oli vaja lõbusamat elu nautida.Kui õigesti aru saan,polnud see ju vist esimene kord." 

Netikommentaar: "Ei kõnele küll antud juhtumist, kuid politseis teatakse, et üle 90% sellistest LAPSEEAS/ALAEALISE TÜTARLASTENA põgenemistest on seotud tärkava madala sugukiimaga (psühholoogias ka 'sugutung'), millest tingitud käitumisest ka konflikt vanemate või teiste lähedastega. Loomulikult ei soovi ükski hooliv lapsevanem oma (tüdruk)lapse sattumist kellelegi odavaks lõbuobjektiks. Sellest ka konflikti teke vanematega. Tärkav sugukiim alandab tugevasti lapse IQ-d, piirates enesekriitikat ja perspektiivset-vastutustundlikku mõtlemist. Tütarlapsena sugukiimaellu astumine aga röövib reeglina õnneliku tuleviku. Toimub kujuneva isiku vaimne degradueerumine ja kombelõtvus, mis välistab hilisemas eas normaalsete lähisuhete arengu. Ühegi normaalse mehe esimeseks eelistuseks ühise kodu loomisel ja oma tulevastele lastele ema leidmisel pole naine, kes on teiste meeste poolt korduvpruugitud." 

Netikommentaar: "järgmisel kevadel siis uudis, et laps sai lapse."

Netikommentaar: "Plika tegi vähe sõud !"

Netikommentaar: "Nagunii pani pidu nagu eakaaslasedki..."

Selline juhtum, pealtnäha õnneliku lõpuga ja nende valitud kommentaaridega. Ülalesitatud arvamusi võib lugeda meedias eranditult kõigi politsei teadete juures, kus palutakse abi kadunud teismelise leidmisel. Alati on neid "kasvatusteadlasi", "meil omal ajal" ja muidugi alati "vaimukaid" onu Heinosid, kes teavad kuidas need asjad käivad. Võikski punkti panna kui poleks seda eel- ja järellugu.

Täpselt kuu aega varem, enne Tüdruku lahkumist teadmatus suunas, toimus hilisel õhtul tema kodus täiskasvanute ja laste vahel tüli. Põhimõtteliselt ei oma tähtsust, mis järjekorras asjad arenesid. Fakt on see, et Naine haaras Tüdrukul juustest ja tiris teda trepist alla. Oma osa sai Tüdruku noorem õde. Naine võttis pastaka ja lõi mitu korda sellega lapse abaluu piirkonda. Torgete tagajärjel sai laps pindmisi haavu. Tülis osales ka Mees, kes haaras Tüdrukul käega kõrist, ise astudes lapse labajalale. Ta sai tüdruku väändesse, haaras käega juustest ja tõukas trepist alla. Eks nad ise teavad täpsemalt, kuidas seekord tüli majaseinte vahelt välja pääses. Õiguskaitseorganid reageerisid hämmastava ja lugupidamist vääriva kiirusega.

Juba kahe nädala pärast peeti Naine ja Mees kuriteos kahtlustatavatena kinni. Käiku läks uurijate rutiinne töö. Teostada ülekuulamine, tihti lisandub sellele hea ja halva võmmi mäng. Muidugi kuuluvad asja juurde sõrmejäljed, DNA proov, mõõdulati pildistamine ning peamine, hoida inimest kinni rauduksega, kõva asemega pisikeses akendeta kongis seadusega lubatud kaks ööpäeva. Selline teatav psühholoogiline mõjutus. Muidugi toimub samal ajal kannatanutelt tunnistuste võtmine ja tõendite kogumine, mida kahtlustatav vabaduses olles võiks muidu kuidagi mõjutada. Kirjeldatud toimingud sooritatud, lasti Naine ja Mees koju. Ning kahe nädala pärast oli Tüdruk kadunud. Politsei käivitas üleriigilise otsingu.

Me teame, et kõik lõppes siiski õnnelikult, Tüdruk ju ometi leiti. Aga eel- ja järellugu pole ikka veel lõpuni räägitud. Pool aastat hiljem toimub kaks kohtuistungit. Uurijatele oli otstarbekas koostada Naise ja Mehe kohta eraldi kriminaalasjad. Prokurör oli valmis kohtus tõestama, et

- 2010. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt viiskümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.

- 2011. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt nelikümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.

- 2012. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt nelikümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.

Prokurör oli valmis kohtus tõestama ka seda, et 2010. aastal peksis Naine Tüdrukut vähemalt kakskümmend korda käte ja põlvedega ning küünistas näost. 2011. aastal peksis ja küünistas Naine Tüdrukut vähemalt kümnel ja järgmisel aastal samuti vähemalt kümnel korral. Tegelikult võiks siinkohal kordusena lugeda ülalesitatud "asjatundjate" kommentaarid ja soovitused.

Prokuröril polnud kohtus vaja midagi tõestada. Ta sõlmis süüdistatavatega kokkuleppe, millega kohtunik nõustus. Mees ei tohi kolme aasta jooksul sooritada mõnda uut kuritegu, vastasel korral ootab teda vangistus kaks aastat ja neli kuud. Naine on vabaduses samadel tingimustel. Tema kolme aasta jooksul õhus rippuv vanglakaristus on millegipärast Mehe omast kahe kuu võrra pikem.

Isegi kui me sellest asjast enam kunagi rohkem ei kuule, teame, et sellel lool lõppu ei olegi. See elab edasi asjaosalistes ja nende järglastes. Miks aga õpikulugu? See on ilmne. Valdkonna spetsialistid oskavad paremini ja pikalt seletada.

Kaido ja Nikita

Eelmise aasta oktoobris, mõni nädal enne oma sünnipäeva, kirjutas Kaido FB lehele: "vahel on elu nii sitt,et hakka kasvõi ise ka uskuma,olles ise veel positiivselt kõike võttes".  Kes nüüd täpselt teab, miks sellised sõnad ja muremõtted. Midagi täpsustavat kirjas polnud. Võin ainult oletada. Enam vähem sellel ajal sai Kaido süüdistuse kuriteo toimepanemises. Halvimal juhul võis teda oodata kuni üheaastane vangistus. Tema väidetav kuritegelik käitumine oli kestnud juba viis aastat. Jätkuvalt ja süstemaatiliselt. Seepärast piirati ka tema liikumisvabadust elukohast lahkumise keeluga. Eelmisel kuul, vahetult enne jõule toimus kohtuistung. Kaido tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises ning seadusega anti talle võimalus see otsus edasi kaevata. Ma ei tea, kas ta seda võimalust kasutas.

Ma ei tunne ega tea Kaidot üldse, ega seda, miks tal see asi nüüd sedasi läks. Küll aga meenus seda kohtuotsust lugedes hiljuti nähtud vana foto. Sellel on kasakas Nikita oma naise ja kümne pojaga. 

Kasakatel oli sedasi, et iga sündinud poeglaps arvati pärast siiailma tulemist koheselt oma staniitsa kasakapolgu hingekirja. Seepärast sellel pildilgi kõik poisid naksilt mundris. Muidu, nagu ikka pereelu. Igapäevaselt kindlustada poistele toit lauale (uskumatu kui palju võivad kasvueas poisid süüa!), riided-saapad, mingid kooliasjad muretseda ja sedamoodi. Ning muidugi maksud tasuda. Kasakad polnud talupojad ja riigimaksudest olid nad vabastatud, kuid igaaastane maks väeosakassasse tuli ikkagi tasuda. Ning kui aeg käes, läksid poisid aega teenima. See nimekiri, mis tolleks hetkeks tuli noormehele muretseda, oli ikka väga pikk. Esmalt muidugi saduldatud ratsahobune ja mõõk. Edasi sumadan, nahkkotid kuivainetele, hobuseharjad, -tekid, -rauad ja -naelad. Omaette nimekiri oli kogu munder sinna juurde kuuluvaga jne. Iga suureks saanud poisi kroonusse saatmiseks pidid vanemad korjama raha, umbes kooliõpetaja aastapalga jagu. Kuna emad kantseldasid rohkem lastega, tuli isadel seda enam pingutada - igasugune käsitöö ja "kalevipojaks" käimine, pisike põllulapike, kalastamine ja jahipidamine ning muud nipet-näpet, et pere eelarve klappima saada. Selline tavaline elu. Eks oli ka nii, et mõnel perel oli keerulisem, teisel jälle lahedam oma kohustustega hakkama saada. Kes ikka päris hätta jäi, sellele tuli appi seesama väeosa kassa.

Kuidagi sai Nikita sada aastat tagasi oma kümne poja ülalpidamisega hakkama. Sada aastat hiljem jäi aga Kaido oma isakohustustega jänni. Kaido võlgneb oma kahele lapsele ligi kaksteist tuhat eurot. Eeldatavalt selgitas Kaido kohtus, miks ta mõned aastad varem kohtu poolt tehtud varasemat otsust, maksta oma kahele lapsele elatist, ei ole täitnud. Kohus leidis, et see mittetasumine on olnud kuritahtlik - neljakümne nelja aastane isa on töövõimeline, ning mees pole teinud mõistlike jõupingutusi, et kasvõi kuidagimoodi igakuist elatist oma lastele maksta. Kohtu arvates on Kaido kriminaalkurjategija ja määras talle seaduses ettenähtud karistuse.

Kogu asjast ei oleks juttugi teinud, kui mitte see ülaltoodud foto. Ja lisaks see asjaolu, et Kaido on viimaste aastate üks vähestest ja eeldatavalt viimane alimentide mittemaksjatest, kes on süüdi mõistetud elatise maksmisest kuritahtlikult(!) kõrvalehoidmise eest. Politsei saab igal aastal paarsada avaldust, et konkreetsed lastele elatise mittemaksjad võetaks kriminaalvastutusele. Kohtusse jõuavad paraku neist mõned üksikud -  kes see neid teise pere värke ikka niiväga arutada tahab. Isegi sedamoodi, et tublid asjatundjad tahtsid mõned aastad tagasi karistusseadustiku revisjoni käigus selle paragrahvi üldse kuritegude loetelust välja visata. See on kättemaksuparagrahv - oli spetsialistide tollane hinnang. Kui asi Riigikoguni jõudis, siis pisut leebuti. Elatise maksmisest kõrvalehoidmine on nüüdki kuritegu kui seda tehakse teadvalt(!).  Jah, eks sõnade väänamine ole samuti juristide leib.

Ah jaa, Kaido karistus? Kaido on jätkuvalt vaba mees vabal maal. Kolme aasta jooksul ei tohi ta sooritada mõnda muud kuritegu, muidu läheb pooleks aastaks vangi. Ning muidugi kõige olulisem. Vaene mees peab riigile tasuma ligi kuussada eurot sunniraha, et kõrge kohus asja üldse arutas. Mis aga lastele võlgu olevat raha puudutab, siis... sellega on nagu on.

Kadunud purjus tüdruk

Laupäeva öösel vastu pühapäeva helises hilisel õhtutunnil telefon. Naaberkülas elav mees vabandas hilja helistamise pärast, kuid jälle olevat abi vaja. Mõned päevad varem vedasin sama mehe otsad andnud autot nööri otsas. Mõtlesin, et ju ta siis ei saanud autot korda ja jälle seisab kusagil metsa vahel. Kuid ei, tal tütrega hoopis probleemid. Keegi oli talle helistanud lähimast suuralevikust, et ta seitsmeteistkümne aastane tütar on sealsel peaväljakul. Ja sedavõrd juua täis, et ei võta jalgu alla. Ema-isa ehmatus muidugi suur. Laps käib tihti selles alevikus ja mõnikord jääb ka hilja peale või hoopis sõbranna poole. Ning sellest pole olnud mingit probleemi, noorte inimeste asi. Nende teada tüdruk ei joo ega suitseta, poistegagi jalutab vaid käest kinni. Ning nüüd järsku siis selline asi. Tean seda tüdrukut, mitmeid kordi ka minu juures käinud, koolis läbinisti nelja-viieline, seepärast mingil määral ootamatus ka minule.

Mul seisab nädalalõppudel sageli siin hoovi peal päris korralik auto. Tehnilises passis kasutajana isegi mu nimi kirjas. Muidugi läksin mures vanematele appi, sest neil endil parasjagu mingit liikumisvahendit kasutada polnud. See oli see öö, kus hakkas tormile sättima. Sõitsin suure maantee kaudu ja sealt pöörasin sellele külavaheteele, kust kaudu tüdruk loogiliselt oma kodukülla läheb. Ei mingeid jälgi lumisel teel. Natukene edasi sõites näen tulede valguses kahte kogu. Need olid kadunud tüdruku vanemad. Selle kõleda vinge tuule ja taevast alla sadava lumelörtsiga aleviku poole rühkides olid nad juba päris läbi külmunud. Isa oli unustanud suure kiiru ja ähmiga isegi mütsi pähe panna.

Aleviku peaväljakule jõudes oli seal tühjus. Ainult kaks autot tuledega. Otsisime kõik nurgatagused läbi, kuid ei kedagi. Tüdruku ema ja isa helistasid juba kodunt alates pidevalt tütre mobiilile. See kutsus, kuid keegi ei vastanud. Läksime platsil seisvatest autodest küsima. Seal olevad poisid ütlesid, et olid tüdrukut kaugelt näinud küll, kuid too vist läks ühe teise poisi auto peale ja nad sõitsid kuhugi - äkki viskas noormees ta koju ära? Autol ots ringi ja küla poole tagasi. Sõites telefonikõne koju noorematele vendadele, et kas õde on juba kodus? Veel mitte. Neiu enda mobiil pidevalt kutsub, aga ei vasta. Sõitsime suurelt maanteel läbi kõik need pöörded, kust küla poole tee läheb, kuid ei mingeid autoratta jälgi.

Väikese koha suur eelis on see, et kõik tunnevad kõiki. Peilisime selle poisi elukoha välja ja läksime tagasi alevikku, noormehe ukse taha. Maja oli pime, akendes ei ühtegi tuld - kell oli juba veerand kaksteist öösel. Pika kolistamise peale tuli lõpuks üks naine, poisi ema, öösärgis uksele. Ei, poega veel ei ole, ta kusagil oma auto ja sõpradega. Naine helistab oma pojale, telefon kutsub, kuid toru ei võeta. Pika otsimise peale leiab naine poja sõbra telefoninumbri. Jah, autoga poiss on tema kõrval. Nad on vallakeskuse tanklas. Ei, kadunud tüdrukut nendega pole, nad nägid plikat õhtu alguses, kuid hiljem mitte... Nemad küll ei näinud, et tüdruk oleks koos teisega joonud ...

Hetkeline nõutus ja sadaüks mõtet. Eriti selles valguses, kus neiu ema alustab ikka ja uuesti oma heietust sellest, mida kõike võivad poisid abitus seisundis oleva tüdrukuga ette võtta. Isa ammu nohiseb üha valjemini selle jutu peale ja mina lihtsalt lollakana vaikin, sest meestena teame kümme korda paremini, kuidas mehed võiksid purjus tüdrukut ära kasutada. Siis muidugi plahvatab selgus järgmiseks sammuks - sõbranna! Kuidas kohe selle peale ei tulnud? Tüdruk jäi täis ja mõni sõbranna viis ta enda juurde välja magama. Ema teab uduselt, kus tütre parem sõbranna selles alevikus elab. Selles tänavas on kõik majad ühte moodi - millises? Äkki linnas elav, mõni aasta vanem vend teab õe sõbrannade telefone? Venna mobiil kutsub, kuid keegi ei vasta, tüdruku enda telefon samamoodi. Kõigis nendes ühesugustes majades on vaid kahel tuled akendes. Teades sõbranna nime koputame ühele neist, kuid see pole õige. Õnneks osatakse juhatada. Selle maja juurde, kus samuti veel ei magata.

Kell on kohe kaksteist öösel. Mõistagi ei avata ust kohe. Lisaks uksele tuleb koputada akendele. Kui mees ukse avab ja meie jutt räägitud, reageerib ta täie mõistmisega - ta on isa. Teab otsitavat hästi, tütre parim sõbratar ja mitmeid kordi nende juures ööbinud. On vaid imestunud, et selline asi - uskumatu! Sõbranna aetakse voodist üles, kuid tema ei tea midagi. Ta täna noorte kogunemiskohas, väljakul pole käinud. Aga, et purjus? See ei saa võimalik olla! Ta ju üldse ei joo! Äkki on hoopis oma poisssõbra juures. Seal, teda ei ole, teab ema kindlasti. Tütre poiss elab linnas ja on praegu kuhugi kaugele ära sõitnud. Mitte see, vaid see poiss, kellega tüdruk alevikus sõbrustab, oskab sõbratar selgust tuua. Tüdruk helistabki koheselt sõbranna poisile, telefon kutsub, aga keegi ei vasta. Möödaminnes valib ta ka oma purjus ja kadunud sõbratari numbri. Vastatakse kohe: mis purjus? LOLLIKS OLETE LÄINUD VÕI? Ma istun praegu autos ja sõidan kodu poole. Ning kell kaksteist olen kodus nagu lubasin! Misasja? Helistati ja öeldi, et ma olen maani täis? Mis lollid naljad need on?

Tüdruku vanematega kodu poole sõites hakkab isa tea mitmendat korda vabandama, et mind hilja õhtul välja ajas ja nii palju ilmaasjata tüli tegi. Lõpuks käsin tal selle jutu ära lõpetada, et parem reageerida ilmaasjata kui jätta reageerimata. Ka minul on olnud teismelised tütred.