Üksinda elamisel on olemas mõned halvad momendid, aga selle kõrval ka mitmeid häid külgi. Viimase alla käib vabadus harjumusteks ja kommeteks, mis kooselu puhul võiks teisi häirida. Minu lapsepõlvekodus, kus meid palju oli ja seepärast ka igale lapsele eraldi võetuna tähelepanu mitte alati vastavalt vajadusele ei jätkunud, põgenesime unistuste maailma muusika abil. Reaalsusest aitas eriti põgeneda kooslus, oma pea või ülakeha liigutamine muusika rütmis - nähtus, mis tuttav ja kõnekas kõigile kutsetööna lastega tegelevatele täiskasvanutele. Öine muusika kuulamine ühelt poolt ühendas meid, lapsi, samas andis vabaduse mõtetes täielikuks eraldumiseks. Selge see, et vendade puhul oli öömuusikaks see, mille valis vanem vend. Nii me siis kuulasime uinumiseks ragisevast eetrist legendaarset Radio Luxembourgi, akent teistmoodi maailma. Olime kursis briti ja ameerika muusika edetabelitega ja saime kätte oma vajaliku annuse unistuste maailmast. Mäletan, et sellel raadiojaamal oli edetabelisaatel isegi vastav pealkiri, Rockin' To Dreamland.
Järgnevas elus öömuusikale kohta ei olnud. Oleks vist ka kaaslastele olnud imelik kui argistel öödel oleks muusika olnud magamistoa lahutamatu osa, aga mine tea... Korra vaid mäletan, et olin väiksemate lastega suvemajas. Neil oli kaasas veel üks prantslasest sõbranna, mängukaaslane. Kuna tüdrukud pelgasid üksinda teisel korrusel pimedas magada, siis kolisin ka mina üles. Enne ma neid magama ei saanud kui panin mängima muusika. Järgmisel õhtul küsisid juba nemad öömuusikat. Ei tea tagantjärgi hinnata, aga äkki ka nemad tundsid puudust piisavast tähelepanust?
Siia, pagendusse jõudes olin endaga küllalt puntras ja sassis. Unehäireid ei leevendanud enam miski, ei tabletid ega "looduslikud ravimid". Tühja elatud elu ja purunenud lootused tekitasid ängi. Ja siis kuidagi märkamatult tuli jälle minu uinumiste rituaali öömuusika, võimalus kulgeda unistuste radadele. See on seletamatu seisund, kus magad ja samas oled poolärkvel. Võid näha isegi unenägusid, kuid samas suudad tänu muusikale oma mõtteid suunata. Selline seisund võimaldab unistada isegi luhtunud elu tegelikkusest paremaks, annab jõudu ärgata uueks päevaks.
Mul puudub püsivus ja viitsimine koostada endale mingeid isiklikke muusikaliste. Internet on täis raadiojaamu ja sealt ma siis valin endale ööjaama vastavalt meeleolule. Muusikamaailm on ütlemata kirev ja valikuid meeletult. Tihti lähen aga kergema vastupanu teed ja ööseks jääb mängima selline raadiojaam, mis laseb eetrisse laiatarbemuusikat. Nii, et hittidega olen ma kursis. Ja kahjuks või õnneks ei saagi ma küsida sama, mida see muusik vastas ühes teleintervjuus:
Ma ei saa aga eitada, et elukogenud artist ja osav meediasuhtleja väljendas oma tabava naljaga sügavat mõtet aja kulgemisest, põlvkondade ühtsusest ja erinevusest. Ole sa noor või vana, unistajad oleme kõik. Justin laulab asjadest, mis mind juba ammu ei huvita ja millest ma ei unista. Tema laulude ajal ma magan. Vanainimestel on muud mõtted ja teistsugused unistused pikkadel poolärkvel öödel, ainsaks kaaslaseks muusika ja norskav koer. Aga unistame meiegi.
Postitused
