Selle talve surnud 5.

(....järg)

Liide ikka nurises minia üle. Aga hiljem oli väga õnnelik, kui see lastega teda vaatama tuli. Eriti meeldis talle uue mehe poeg - kui mehelikku juttu ta ajab: "Noh, kuidas sul ka läheb?".

Aavo jälle oli tavaline "jota". Vahetas töökohti ja oli suur viinamees. Peale seda, kui ta esimesest naisest lahutas, kurtis Liide, et näe temal kui isal on õigus oma last näha, kuid ega vanaemal seda õigust ole.

Aeg läks edasi, mõlemad läksime vanemaks - tema oli minust pisut üle kümne aasta vanem. Jäime pensionärideks. Vahest harva ka pensionäridena kohtusime. See vanem poeg Hillar elab Nõmmel Eeva lähedal. poeg on tal nii Tõnu ealine. Kord, kui Eeva suvel puhkusel, oli see poiss ka siin. Läksid Eevaga poodi. Koju tulles naeris Eeva, et Nõmme poiste hirm läheb "vanaema" käest kinni hoides poodi.

Viimasel ajal ma teda ei juhtunuid enam nägema, sest mina ei saanud muidu väljas käia, kui keegi mind autoga viib. Ja küllap sel Liidel oli samuti, olgugi, et ta hulga poele ligemal elas. Enne jõulusid tuli Klaasi Õie mulle jõulukinki tooma ja ütles, et kõigil on kingid käes, ainult Liide omad on andmata. Ta oli ümber maja käinud, aga ühtegi jälge pole kuskil ja lukk olevat kinni. Hiljem ma kusagilt kuulsin, et olevat Aavo juures.

Kui Andres läks mu veebruari kuu pinsi järel, oli ta läinud mu lehtede järel Tõugule. Mati hakanud siis seadma Liide hauda tegema ja kutsunud Andrest ka. Muidugi ta läks. Teisel päeval olnud ta veel abiks, kuid matusele ei läinud. Vaadanud ukse pealt. Laual olnud vähe süüa, aga palju juua. Egas see Liide lõpp küll kerge olnud.

Lõpetasin juba Kärdi pere loo, kuid Eeva tuletas meelde vana Kärdi ihnsust.

(järgneb...)