neljapäev, 21. oktoober 2010

Ega's tõlkimises masina vastu saa

Eks ma ikka mõnda teist keelt pursin ka peale kalli emakeele. Pisut on sellest abi kui võõrastes keeltes tekste loen. Teinekord on mõni vajalik asi kirjapandud aga selles keeles, millest kuidagi kohe jagu ei saa. Siin tulebki masin appi - küll Google tõlgib. Tulemus on tavaliselt, ütleme... huvitav.... Hiljuti leidsin aga veelgi põnevama kiiksuga tõlkemasina.

Lasin sellest masinast läbi lõigukesi üsnagi pea aktuaalseks muutuvast, kõigile tuntud harrastest ja armsatest jõululauludest. Resultaat oli kohati mõtlemapanevalt sisutihe. Ning pealegi veelkordselt tõestav, et kultuuride erinevus rikastab maailmapilti, seda ka tõlketöös.

P.S. Jõulupaanikaks pole siiski veel põhjust. Alles paari nädala pärast tuleb mustad prillid ette ja kõrvaklapid pähe panna.









Kui mõni mu vähestest lugejatest seda ülalviidatud lehekülge külastab ja avastab mõne toreda tõlkeleiu, siis oleksin rõõmus kui seda ka minuga jagate.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Seltskonnahing

Mitte heatahtlikult, vaid päris otseselt olen elus kadestanud neid meeshingi, kes puistavad anekdoote nagu käisest. Kindlasti olen oma elu jooksul kuulnud neid loendamatult, naljakaid aga tuhandeid, kuid mulle nad meelde ei jää. Ning asi pole vanuses. Juba lapsena oli nii, et kui kordamööda pidi rääkima, siis järjekorra minuni jõudes mõmisesin piinlikustundega, et mul praegu ei tule meelde... Nagu mingil muul ajal nad mul meeles oleksid olnud! Eriti vihale ajas siis kui juba tüdrukute sebimise aeg tuli. Mingi jobu on endale sadu anekdoote meelde jätnud ja kõik tüdrukud siis vaimustatud, et küll see X või Y on ikka lõbus ja seltskonnahing ja puha!

Täna varahommikul lugesin seda tüüpi anekdooti, mis mulle meeldib. Tähendan selle ülesse, sest homme pole see niikuinii enam meeles:

"Teate, Izja, selgus tõsiasi, et Rabinovitsch on ikkagi pederast."
"Kas ta tõesti ei maksnud laenu tagasi!?"
"Mis Te nüüd! Ma mõtlesin selle sõna paremas tähenduses."

Et mind aga ei süüdistataks ühe rahvuse halvustamises, siis veel teinegi anekdoot, eneseirooniline:

Vene toll küsib piiril eestlasest veoautojuhi käest: "Mida veate?"
Autojuht osutab ükskõikselt pöidlaga kasti poole: "Трупы."
Toll satub segadusse sellisest avameelsusest. Kohale kutsutakse lisaks veel hulk mundrimehi ja verekoeri. Kastist laaditakse maha terve koorem torusid, kuid laipu ei leita.
(трупы = laibad, трубы = torud)

neljapäev, 14. oktoober 2010

Pisike Hendrik

Oma blogi päisesse olen kirjutanud: mõistmiseks vajame mälu. Ja nüüd on sedaviisi, et see mälu on mõne koha pealt kustunud. Leen Kullamit mäletan, Endel Puuseppa, Matrossovit, Nikonovi, Presidendi onupoega isegi, kuid nimi Hendrik Kuivas kohe kuidagi ei meenu. Asi selles, et ükskord sattusin ühele laevanimede registrile. Otsisin tollal eestlasi, kes on olnud sedavõrd kuulsad, et nende nimed on suurte tähtedega kirjutatud laeva vööri. Ja siis leidsingi selle nõukaaegse Leedu NSV merelaevanduse kaubalaeva "Hendrik Kuivas".

Tükk aega hiljem komistasin sama nime otsa ühes interneti vanakraamipoes. Postkaardil on Punaarmee mundris väike poiss. Selline postkaart on enampakkumisel müüki pandud ühe Iisraeli kaupmehe poolt alghinnaga 14.99 USD dollarit. Hiljem leian veel samasuguse kaardi ühel teisel oksjonil, kus Iževskist pärit müüja küsib alghinnaks 8 rubla (0,27 USD dollarit). Ja ikkagi veab mälu alt - kes on see väike poiss, Hendrik Kuivas? Peaegu kõik "punased" kangelased meenuvad, kuid väike Hendrik kohe mitte kuidagi.


Kõiketeadev internet jääb poisi nime otsingul lakooniliseks. Ainult üks korduv copy/paste tekst, mis vabas tõlkes vene keelest kõlab umbes nii: "Eesti pioneer Hendrik Kuivasest saab sõja esimestest päevadest hävituspataljoni luuraja. Osav ja julge, täpne laskur Kuivas sai kiiresti kogenud luurajaks, kes korduvalt saabus tagasi ülesandelt väärtuslike andmetega vaenlasest. 1941. aasta augustis lähenes rinne Tallinnale. Raskestihaavatud pioneer satub sõjavangide laagrisse. Ettevalmistatud põgenemiskatse nurjub, sest sellele saadakse jälile, teda piinati ja seejärel lasti maha. Nii hukkus Balti kotkapoeg, snaiper, kes hävitas kümneid fašiste."

Jah... 1969. aastal, kui selline postkaart trükiti, oli liiga palju veel elus inimesi, kes mäletasid üpris hästi, mis toimus 1941. aastal. Seda hävituspataljonide asja mäletati, ning seepärast ühe armsa välimusega eesti poisi joonis postkaardil Punaarmee mundris oli ikka pisut ülepingutatud. Nagu kogu see snaipri jutt ja muu garneering. Äkki seepärast ma seda nime ei mäletagi nendest punastest aastatest, lohutan ennast. Iga liiduvabariik pidi ju olema esindatud oma lapskangelasega Suures Isamaasõjas ja sedaviisi siis räägitigi meie "vennasrahvastele" nõukogude Eesti kotkapojast?

Midagi aga ikkagi pidi selles propagandas olema ka tõene. Ega muidu siis 1975. aastal Rumeenias ehitatud laev poleks ristitud nimega "Hendrik Kuivas". Saabus aeg, millal lagunes riik, mille kangelaseks oli see eesti poiss. Laev nimetati esmalt ümber ja sai nimeks "Rusne". Päras olulist kapitaalremonti kandis laev nime "Scorpio", hilisemalt veel "Santa Maria". Ning ei mäleta meremehed ega mina, kes oli see väike eesti poiss, kes ristimisel sai nimeks "Hendrik Kuivas".

reede, 8. oktoober 2010

Talvelõkked

Kui ma siia tulin, siis kaks meetrit maja seinast hakkas võsa. Lõikamine ja juurimine oli küll vaevaline, kuid äärmiselt põnev. Iga ruutmeeter võidetud maad avas uusi vaateid. Võsa oli sedavõrd tihe, et kui müüja tütar, minust pisut vanem inimene, pani südamele, et ma ta ema istutatud tamme maha ei saeks, siis muidugi innukalt lubasin seda. Tegelikult leidsin aga selle üle viiekümneaastase tamme võsast ülesse alles järgmisel aastal.

Mul peaks olema kahju kui palju kütet sai lõkkes põletatud. Esimesel aastal panin lõkked põlema augusti esimesel nädalal ja need põlesid kuude viisi - viimane kustus alles pärast jõule. Kuid seesama praktiline pool ütleb, et oleks ma seda vibalikku võsa veel sorteerinud ja tükeldanud eraldi kütteks ja lõkesse, siis ega ma eriti kaugele poleks jõudnud. Pealegi oli kärsitus ja avastusrõõm suurem praktilisest meelest. Nüüd võin öelda ja tean, et mu hooldataval krundil on kümmekond põlispuud, sellised, millel aastaid ikka rohkem kui sada. Kui ma aga alustasin, siis oli iga sellise puu leidmine tihedas võsas tõeline rõõm, mis innustas järgmisel päeval varavalges taas uutele avastustele. Siiani on meeles emotsioon kui sain avada valgusele ühe vana, neljameetrise ümbermõõduga saarepuu. Noh, ja neid allasajaseid puid, paarikümne aasta vanustest rääkimata, neid ma pole lihtsalt viitsinud kokku lugeda.

Võsa ja lõkkeid jagus ikka mitmeks aastaks. Aja jooksul on neid lõkkeid olnud sedavõrd palju, et küllastusest olen loobunud "kohustuslikust" jaanitulest. Küll aga on mul tekkinud oma traditsioon - talvelõke. See on üks ütlemata müstiline ja hingepuhastav kogemus kui jõulude ajal või uusaastal sumpad soojast toast läbi paksu lume külma talveöösse ja süütad valguse pimedusse.

Ega võsa ei lõppe kunagi, ta on visam kui inimene. Kaks selle aasta lõket jäävad ootama pimedat detsembrit. Aga maja ise? See on seal taamal, kust paistab ühe kolmekümnemeetrise kuuse tipp.

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Õpetajate päev oli

Aga siiski on tore, et minu lapsed õppisid omal ajal eesti koolis ja eesti õpetajate käe all. Mis sest, et vanemate laste puhul oli selleks nõukogude kool ja nõukogude õpetajad. Siinkohal võiks pikalt arutada millal ja miks toimus meie koolis see muutus, et kool loobus kasvatamisest ja keskendus ainult õpetamisele. Ning sellega seotult võiks heietada, kas see on hea või paha, õige või väär. Olgem õnnelikud, et ühinenud Euroopas saame eesti koolides toimetada seni veel oma enda tõekspidamiste järgi. Ja täname neid, kes veel viitsivad koolis meie lapsi õpetada (minu eriline tänu vähestele meesõpetajatele*).



*ei, ma ei ole naistevihkaja, austatud võrdõiguslikkuse volinik, enda arvates lihtsalt selles küsimuses terve mõistusega inimene.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Appi!!!!! Tsenseeritakse!!!!!



Teatavasti vahetas blog.tr.ee omanikku. Alates sellest hetkest valib see blogikeskkond minu postitusi blogipuusse omal valikul. Kas vaikiva ajastu saabumine ka blogipuusse? :)) Vaja uurida tausta... :))
Fotode eksponeerimine blog.tr.ee's on teatavasti juba vana probleem....
Käesoleva postitusega testin, kas asi on minu blogi sisus? :))

Ärita ärimehe juhtum



Vaevalt, et keegi pööras 1987. aasta 28. aprillil tähelepanu sellele autole, mis peatus sammastega maja juures Narva maantee alguses. Musta värvi sõjaväe numbrimärkidega autosid seisis siin alalõpmata ja seega oli see kõik vähehuvitav nii kõnniteel ruttajatele kui trammiaknast väljavaatajatele. Kedagi ei huvitanud ka autost väljujad, kes sisenesid hoonesse. ENSV Sõjakomissariaadi uksest käidi tööpäevadel pidevalt sisse ja välja, nii vormis kui tsiviilriietes. Need tulijad olid aga pisut erilised. Korrapidaja vineerletist marsiti mööda kui tühjast kohast, ei peatanud neid ka sõjakomissari kabineti vastuvõtutoa sekretär. Nendel meestel polnud viisakusavaldusteks ja sõjaväeliseks etiketiks aega - töö vajas tegemist. Vastavalt saadud korraldusele toimus sellel päeval ENSV sõjakomissari Roomet Kiudmaa kabineti läbiotsimine.

Kuidagi umbes niimoodi võiks alata mingi episood filmistsenaariumis või peatükk tõsielu rekonstrueerivas romaanis, lugu ühest koloriitse saatusega mehest. See jutt ei ole aga mitte Roomet Kiudmaast, kunagisest NSVL relvajõudude noorimast kindral-majorist, ENSV sõjakomissarist. Kuigi ka tema vääriks oma lugu. Seda juba kasvõi seetõttu, et sõjaväeprokuratuur hakkas tema toimikusse materjali koguma ajal kui mees ise oli ajutiselt komandeeritud Tšernobõli, tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimist juhtima. Antud episoodis huvitab meid hoopis üks isiklik toimik, mille läbiotsijad tollel päeval Roomet Kiudmaa kabinetist koos muude dokumentidega kaasa viivad. Selle toimiku kaanele on kirjutatud nimi, Эйсмаа Андрес Эльмарович.

Nende eesti perekonnanimedega toimusid vene ajal mõnikord metamorfoosid. Esmalt kirjutati need eesti keelest ümber kirillitsasse, siis "tõlgiti" nimed taas maakeelde, tulemus pandi jälle vene keelde jne. Nii ka selles ühes ja samas asjas esineb üks ja ainus Andres Elmari poeg, kuid kord on ta Eismaa, siis Eismjae, aga tegelikult on tegemist Andres Eesmaaga. Arvatavasti olid sõjaväeprokuratuuril käed tööd täis sõjakomissari tribunaliasja "traageldamisega", seepärast antakse mõned asjad järelvalvemenetluseks tsiviilprokuratuuri. Andres Eesmaa toimik saadetakse augustis Tallinna Mererajooni prokuratuuri kontrollimaks, kas mees pole kõrvale hoidunud sõjaväeteenistusest Nõukogude Armees. Igal juhul on see pisut delikaatne teema. Andres Eesmaa on olnud aastaid komsomoli kõrge funktsionär, ELKNÜ Keskkomitee asjadevalitseja. Järelvalve toimiku avamisel töötab ta aga nomenklatuursel ametikohal, Tallinna Hotellikoondise peadirektorina.

Mõne aja möödudes teeb sõjaväeprokuratuur järelpärimise uurimise tulemuse kohta. 1988. aasta alguses saadabki Mererajooni prokurör, nooremõigusnõunik (pärastine EV Sisekaitseakadeemia rektor) Priit Männik järelvalvetoimiku 122KT-87 Klooga garnisoni sõjaväeprokuratuuri prokurörile. Ei tea, kas meeltesegaduses, kuid kaaskiri on millegipärast koostatud eesti keeles. Seepärast peab reamees Ruslan Murtazin tõlkima eestikeelse teksti vene keelde, andes oma tõlkele tavapärase allkirja selle kohta, et ta on teadlik vale tõlke esitamise eest ettenähtud karistusest - vabaduskaotus kuni üks aastat.

Ma ei usu, et Eesmaa ise oli üldse teadlik, et prokuratuur tunneb huvi tema pisut segastest suhetest Nõukogude Armeega. Siiani oli ju kõik läinud elus suurepäraselt, ka sõjaväega. Kutsealusena, pärast keskkooli lõpetamist, astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli õppima rahandust ja krediiti ning seoses sellega sai sõjaväkke kutsumisel ajapikendust. Oli igati aktiivne üliõpilane, kommunistlik noor, viimasel koolisuvel juba EÜE Väinamere regiooni komissar. 1977. aastal astus NLKP liikmeks, oli ka lühikest aega üilkooli komsomolikomitee palgaline töötaja. Pärast töötas juba ELKNÜ keskomitees, ikka üliõpilaste ehitusmaleva liinis - kolm aastat komissarina ja olümpiaaastal EÜE komandörina. Siis tehti ettepanek jääda tööle keskkomitee asjadevalitsejana. Just siis, järjekordse ankeedi täitmise ajal pöördus ta ise sõjakomissariaati, et kuidagimoodi saaks ka need sõjaväepaberid korda. Asjaolu, et ta tegi seda koheselt pärast 28. sünnipäeva, mis vabastanuks ta ea tõttu automaatselt tegevteenistusse kutsumisest, võib ju pidada lihtsalt kokkusattumuseks.

EÜE aeg oli Andrese elus ehk üks õnnelikumaid aegu. Vandenõuteoreetikud räägivad palju Eesti Üliõpilaste Seltsi "pikast ja karvasest käest" meie iseseisva riigi elu korraldamisel. Mina arvan, et see väide on tugevalt liialdatud. Isiklikult usun aga hoopis enam Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva semuliikmeskonna olulist rolli meie ühiskonna kujunemisel viimase kahekümne aasta jooksul. Rühmajuhtide, regioonistaapide ja keskstaabi liikmete, ka lihtsalt malevlaste võrgustik on kindlasti olnud paljudele täna toetuseks ja abiks nii töös kui isiklike asjade ajamisel. Ka Eesmaa teed ristuvad aastaid hiljem mitmete kunagiste "tema aja" malevakaaslastega, näiteks endiste peastaabi liikmete Olari Taali ja Harri Veeringu omaga. Aga tagasi kaheksakümnendatesse.

Võib olla hilisematel aastatel häbeneb Andres Eesmaa nendest ilusatest maleva- ja komsomoliaastatest muude pisiasjade kõrval kõige enam seda fotot ( siit):

Kohtutoimiku foto: Andres Eesmaa tuvastamas kurjategijat Viktor Niitsood, kes noortemajas sõimas tähtsaid komsomolitöötajaid "komudeks"

1980. aasta aprill. EÜE komandör Eesmaa, maleva komissar Mart Raik ja ülejäänud seltskond napsitavad Tartu noortemajas "Sõprus". Ajendiks on Noortemaja direktori Riho Illaku sünnipäev. Samahästi oleks võinud tähistada ka Andrese enda või seltskonnas olnud TRÜ komsomolijuhi Madis Kallioni sünnipäeva - kõik kolm on sündinud aprillis. Seekord juhtus lihtsalt Rihol olema "ümmargune" sünnipäev. Viies noor mees oli veel, ülikooli komsomolikomitee palgaline asesekretär Valev Plato. Õnnetuseks sattus "lipsustatud" noorte seltsimeeste kõrvallauda "kampsunitega katlakütjate" seltskond, teiste hulgas Viktor Niitsoo. Sellest paljukirjutatud sõnasõjast sai hiljem üks Viktor Niitsood ja tema meelsust iseloomustav episood Niitsoo ideoloogilisel kohtuprotsessil. Tasakaalustatust silmas pidades olgu lisatud, et umbes viisteist aastat hiljem pissib taasiseseisvunud Eesti parlamendisaadik Viktor Niitsoo oma teisitimõtleja renomee täis ühes Tallinna hotellis. Asi seegi häbeneda.

Jah, paljudel juhtudel me ei aimagi, milliseid toimikuid nendel aegadel meie kohta koostati. Ise tean, et kusagil arhiivis on minu väljasõidutoimik, mille vastu pole mul olnud mingit huvi. Ükskord tahaks aga küll lugeda oma kadunud ema väljasõidutoimikut, et teada saada, miks teda, kuue lapse ema, ikkagi ei lubatud korduvatele taotlustele vaatamata enne surma külastada korraks vaid oma õdesid, venda ja ema. Seega ikkagi arvan, et ka Andres Eesmaad ennast selles sõjaväeasjas ei tülitatud. Mererajooni prokuratuur tegi mõned järelpärimised ja leidis, et midagi kriminaalset asjas pole. Eesmaa kaasus oli selline imelik juhtum. Prokuratuuri toimikus leiduv spravka fikseerib kiretult, et kutsealuse Andres Eesmaa toimik pole säilunud, samuti ei ole ülikoolis säilinud Eesmaa õpingute ajast mingeid sõjalise algõpetuse kateedri dokumente. Küll on teada fakt, et üliõpilane Eesmaa hoidus kõrvale õpingutest sõjalise algõpetuse kateedris. Tuvastatud on see, et ELKNÜ Keskomitee vastutav töötaja Eesmaa elas Tallinnas sissekirjutuseta, seejuures Tartu sõjakomissariaadist ennast arvelt maha ei võtnud ja Tallinnasse ennast arvele ei pannud. Üheski nimekirjas esmase nõukogude ohvitseri auastme saamiseks kodanik Eesmaad ei figureeri;... Kokkuvõttes selline "otsad vees" ehk ehtvenelaslik bardak-juhtum - proovi midagi tõestada kui pabereid ei ole. Pealegi kommunist Eesmaa ju ise pöördus ELKNÜ Keskkomitee töötajana sõjakomissariaati palvega selgitada arusaamatust, miks pole talle omistatud Nõukogude Armee reservohvitseri auastet. Aga võib olla oligi segaduse põhjuseks see ladina tähestik ning kirillitsa - Eesmaa, Эйсмаа, Эйсмяе...

Ning kellel enam oligi aega tegeleda mingi Andres Eesmaaga. Juba oli alnud fosforiidisõda, MRP-AEG ning Hirvepark, IME ja kõik see muu. Sündmused arenesid sellises tempos, et igaüks ise, sealhulgas ka prokuratuuri töötajad, pidi vaatama kuidas omadega puhtalt välja tulla. Andres Eesmaal oli uue aja saabumisel hea hüppelaud. Ühe teise kindralmajori poeg, Raivo Vare kutsus ta ENSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsejaks (asetäitjaks?). Pärast seda tuli kasuks varasem töötamine Hotellikoondise peadirektorina. Kutsus ju tema omal ajal Toomas Sildmäed Olümpia hotelli juurde looma ühisettevõtet. Sildmäe ei unustanud, kes teda järje peale aitas ning kutsus omakorda Eesmaa tööle erastatud Finest Hotel Groupi oma asetäitjaks. Mingil ajahetkel oli Eesmaa päris ligidal päris suurele rahale - siis kui ta oli Hansatee/Talllink direktori asetäitja. Lihtsalt ta valis vale poole, Enn Rohula paadi ja seekord kaotas mängu. Hädast aitas aga välja malevakaaslane EÜE keskstaabist, Olari Taal, kes pani Eesmaa juhtima Hoiupanga Liisingut. Kui ka see suurele rahale ligiolev võimalus kadus, tuli päästerõngaks jällegi töö nõukaaegses Hotellikoondises. Kunagi erastati sellest asutusest üks osakond, millest sai AS Hotronic ja Eesmaa oli jällegi juhtival tööl. Taasiseseisvunud Eestis istus kunagine malevakomandör mitmete ettevõtete nõukogudes. Ajakirjandus hakkas Andres Eesmaad tituleerima lugupidavalt ärimeheks, kuigi Eesmaa ise rõhutas korduvalt, et temal endal ühtegi äri ei ole, teda lihtsalt kutsutakse igasugustesse nõukogudesse ja juhatustesse. Selline ärita ärimees.

Meedia kõrgendatud tähelepanu pälvis Andres Eesmaa muidugi sellega, et ta hakkas kunagise kamraadi Riho Illaku eeskujul korvpallimänedžeriks. Tunnustus saabus ruttu. Eesmaa juhitud korvpalliklubi TTÜ/A.Le Coq võitis 2003. aasta sügisel Eesti korvpallikarika.

Foto siit

Klubi pidamine on teatavasti kulukas. Üha sagedamini tuli raha laenata, miljoneid. Eks seepärast tekkiski Eesmaal soov, tema hinnangul perspektiivsena näiva võimaluse avanedes, alustada lõpuks tõsiselt päris oma äriga. Tagantjärgi tundub see ärivõimalus muidugi "Nigeeria kirjana". Tõeline äriedu saabub teatavasti riskides. Seepärast haaras Andres Eesmaa kinni kellegi Urmas Tiiveli jutust, et kusagil on mingi Ühtne Püha Katoliku ja Apostellik Õigeusu Kirik, kes on valmis Eestisse investeerima sadu miljoneid kroone. Võlad kasvasid aga miljonid mitte kuidagi ei saabunud. 2003. aasta 29. detsembril leitakse viiekümneaastase Andres Eesmaa kuulihaavaga surnukeha oma töökohal, kabineti diivanilt. Kõrval on ta isiklik relv ja laual pikk hüvastijätukiri. Uurimine tuvastab, et tegemist on enesetapuga. Kuid see on juba teine toimik.


**********

Internetioksjonidele on müügile saabunud esimesed jõustruktuuride toimikud. Esialgu on kaubaks need suhteliselt "süütud". Kõiki huvitavad aga need päristoimikud, KGB omad. Mis segastel aegadel olevat küll Venemaale viidud, mõnede arvates aga osa nendest on siiski kusagil siinsamas Eestis tallele pandud. Ning küll ka nende toimikute müügiaeg veel saabub. Aga kes teab, ehk neid müüakse juba nüüdki. Muidugi mitte oksjonidel, vaid asjaosalistele endile, ei tea, mis summade või teenete eest.

Andres Eesmaa toimik, kus ei midagi kompromiteerivat, on ühel oksjonil müügis alghinnaga 60 dollarit.