neljapäev, 25. aprill 2013

Unistaja

Üksinda elamisel on olemas mõned halvad momendid, aga selle kõrval ka mitmeid häid külgi. Viimase alla käib vabadus harjumusteks ja kommeteks, mis kooselu puhul võiks teisi häirida. Minu lapsepõlvekodus, kus meid palju oli ja seepärast ka igale lapsele eraldi võetuna tähelepanu mitte alati vastavalt vajadusele ei jätkunud, põgenesime unistuste maailma muusika abil. Reaalsusest aitas eriti põgeneda kooslus, oma pea või ülakeha liigutamine muusika rütmis - nähtus, mis tuttav ja kõnekas kõigile kutsetööna lastega tegelevatele täiskasvanutele. Öine muusika kuulamine ühelt poolt ühendas meid, lapsi, samas andis vabaduse mõtetes täielikuks eraldumiseks. Selge see, et vendade puhul oli öömuusikaks see, mille valis vanem vend. Nii me siis kuulasime uinumiseks ragisevast eetrist legendaarset Radio Luxembourgi, akent teistmoodi maailma. Olime kursis briti ja ameerika muusika edetabelitega ja saime kätte oma vajaliku annuse unistuste maailmast. Mäletan, et sellel raadiojaamal oli edetabelisaatel isegi vastav pealkiri, Rockin' To Dreamland.

Järgnevas elus öömuusikale kohta ei olnud. Oleks vist ka kaaslastele olnud imelik kui argistel öödel oleks muusika olnud magamistoa lahutamatu osa, aga mine tea... Korra vaid mäletan, et olin väiksemate lastega suvemajas. Neil oli kaasas veel üks prantslasest sõbranna, mängukaaslane. Kuna tüdrukud pelgasid üksinda teisel korrusel pimedas magada, siis kolisin ka mina üles. Enne ma neid magama ei saanud kui panin mängima muusika. Järgmisel õhtul küsisid juba nemad öömuusikat. Ei tea tagantjärgi hinnata, aga äkki ka nemad tundsid puudust piisavast tähelepanust?

Siia, pagendusse jõudes olin endaga küllalt puntras ja sassis. Unehäireid ei leevendanud enam miski, ei tabletid ega "looduslikud ravimid". Tühja elatud elu ja purunenud lootused tekitasid ängi. Ja siis kuidagi märkamatult tuli jälle minu uinumiste rituaali öömuusika, võimalus kulgeda unistuste radadele. See on seletamatu seisund, kus magad ja samas oled poolärkvel. Võid näha isegi unenägusid, kuid samas suudad tänu muusikale oma mõtteid suunata. Selline seisund võimaldab unistada isegi luhtunud elu tegelikkusest paremaks, annab jõudu ärgata uueks päevaks.

Mul puudub püsivus ja viitsimine koostada endale mingeid isiklikke muusikaliste. Internet on täis raadiojaamu ja sealt ma siis valin endale ööjaama vastavalt meeleolule. Muusikamaailm on ütlemata kirev ja valikuid meeletult. Tihti lähen aga kergema vastupanu teed ja ööseks jääb mängima selline raadiojaam, mis laseb eetrisse laiatarbemuusikat. Nii, et hittidega olen ma kursis. Ja kahjuks või õnneks ei saagi ma küsida sama, mida see muusik vastas ühes teleintervjuus:


Ma ei saa aga eitada, et elukogenud artist ja osav meediasuhtleja väljendas oma tabava naljaga sügavat mõtet aja kulgemisest, põlvkondade ühtsusest ja erinevusest. Ole sa noor või vana, unistajad oleme kõik. Justin laulab asjadest, mis mind juba ammu ei huvita ja millest ma ei unista. Tema laulude ajal ma magan. Vanainimestel on muud mõtted ja teistsugused unistused pikkadel poolärkvel öödel, ainsaks kaaslaseks muusika ja norskav koer. Aga unistame meiegi.

laupäev, 20. aprill 2013

Sõnakuulelik koer

Juba mitmendat nädalat "jooksen" talle järgi naabrite õuedes, põldudel, võsavahel. Mõnikord on silmade ees must. Nii vihastamisest kui õhupuudusest - ei ole ma enam sprinter oma kepiga tatsudes. Ma ei suuda talle kuidagi selgeks teha, et tal on omad piirid ja nendest üle minna ei tohi. Kutsikaohtu noore koera asi. Maailm on suur ja ahvatlev. Inimlaste iseloomud on erinevad, ega koerte puhul see teisiti pole. Vana koeraga oli see piiri probleem pea olematu. Nüüd kui hakkama ei saa on kaks võimalust - kett või elektriaed. Mõlemad on minu põhimõtete kohaselt julmad vahendid. Vaatan seda videot ja tunnen, et olen täielikult ebaõnnestunud koeraperemees. 
 


reede, 12. aprill 2013

Kulmukarvad

Maa saan aru küll, et järgnev võib tunduda rubriigist, et "mul endal probleeme pole, kuid mu sõber tahab küsida...". Panen käe südamele ja kinnitan, et olen vähemalt viimased ikskümmend aastat oodanud, et ka mind tabaks see õnnis tunne, et vaataksin endast paarkümmend aastat nooremaid naisi. Kahjuks seda ei ole sündinud, kuigi lootus sureb viimasena. See ju vist minuealistel peamine põhjus, miks inimene enda välimusele ja ka puudustele äkki erilist tähelepanu osutab. Veelkordse kinnitusena vannun, et järgnev või analoogiline küsimus laiale ringile (nagu seda siin blogis oleks!?) meeldivusest ja väljanägemisest ei ole seotud kuidagi minu enda välimusega.
 
Ühesõnaga. Lühidalt. Mingil hetkel, täiesti lambist, küsib üks siinne küla noor kahekümne aastane mees minult, kuidas eemaldada ebasoovitavaid kulmukarvu. WTF! Holy s...! Poiss ise on selline blondide juustega. Kahjuks või hoopis õnneks on ta looduse poolt määratud elama mitte eriti karvase isendina. Heledate juuste kõrval torkavad muidugi silma need vasikalaadsed mustad pikad ripsmed ja tõmmud kulmud. Selgub, et tema kulmudele on iseloomulik pisut kokku kasvada. Mina märkasin seda alles siis kui mure oli välja öeldud ja sedagi vastu valgust hoolikalt uurides. Mitte nagu sellel pildil.
 
 
Igaühel meist on kindlasti midagi, mida me iseenda juures heameelega peeglist ei vaata. Isegi poistel on elus periood, kus tihedamini peeglisse vaadatakse. Tõekspidamised üleüldse on muidugi aegade jooksul muutunud. Kui mina habet ajama hakkasin, siis olid ainult vahupintsel ja seep. Sellega see välimuse eest hoolitsemine piirduski. Nüüd on pisut teisiti. Nägin ise ühes kodumaises modellisaates meesterahvast, kelle meigikott suurem kui minu tööriistakohver. Ega ma ise ka sedagi salga, et mõni hea lõhnavesi on teinekord olnud päris meeldiv kingitus saada. Kuid kulmukarvad ja nende eemaldamine...? Tunnistan ausalt, see pole just minu ampluaa.
 
Seega see küsimus suurele ringile. Kuidas siis nende meeste liigsete kulmukarvadega saab? Noorel inimesel ilmselge mure ja mina ei viitsi oma aega raisata, et asjale lahendust endale selgeks teha.
 

kolmapäev, 10. aprill 2013

Tallinn, kevad 2013

Võiksin ju siit ääremaalt, puhta õhu ja looduse keskelt küsida, et keda see Tallinn kotib? Aga ma valetaksin endale. Läheb korda küll. See on mu sünni-, lapsepõlve- ja nooruselinn. Seal elasin kogu oma elu. Seal on sündinud mu oma lapsed ja ka lapselapsed. Nähes neid fotosid portaalis, mille külastatavusest võib DELFI ainult unistada, tunnen end ebamugavalt. Vaatamata sellele, et sealse teema algataja on hästituntud eesti ja eestlaste vihkaja.







Äkki alustaks sellest, et linnapea võiks olla tallinnlane?


reede, 5. aprill 2013

"Norma" mänguasjad

Kui ma homme peaksin kellegi mudilase sünnipäevale minema, oleksin kindlasti hädas. Ma ei tea, mida tänapäeval lapsed kingiks saavad ja tahavad. Olen kuulnud, et igal aastal ilmub lelupoodi mõni hitt, mis lapsel "tingimata" peab olema. Selle eest aga hoolitsevad tavaliselt vanemad. Juba järgmine ring: lähisugulased, lapse enda sõprade vanemad, peretuttavad on aga valikute ees. See, mis lapsele kindlasti meeldib ei ole alati kasulik või taskukohane. Ja siis see teistpidi asi. Mänguasi või muidu kink võib olla kasulik ehk õpetlik. See aga ei pruugi tuua sära lapse silmadesse. Tee, mis tahad...

Meenuvad hoopis vanad mänguasjad. Keegi Nižni-Novgorodist müüb kusagil interneti ostu-müügikeskkonnas vana "Norma" isekallutajat. Tahab saada selle eest 350 rubla.
Mäletan, et olen ise selliseid kunagi kingituseks ostnud. Pannes need ülalmainitud rublad ümber meie rahasse, saame pisut üle kaheksa ja poole euro. Kui mäletaksin selle auto kunagist poehinda nõukogude rublades, siis saaks heietada raha väärtuse üle. Aga see on tühja tuule tallamine. Selline võrdlus. Sest ma ei tea isegi seda, mis rahatähega tänapäeval arvestatakse lapse kingi ostmisel. Et poleks üle pakutud ja et häbisse ei jääks.

Rootslased lõpetasid "Normas", õigemini siis juba peatehase tütarettevõttes, mänguasjade tootmise 1997. aastal. Vene ajal oli aga mänguasjade tootmine Eestis päris võimas. "Normas" endas oli see seismekümnendatel isegi 70% tootmismahust. Lisaks olid aga veel "Tegur" ja "Salvo". Eks neid kunagisi mahtusid ole näha ka interneti müügioksjonitel. Põgus ringkäik meie endi kuulutuste portaalides annab mingisugusegi meenutuse, ettekujutuse kasvõi sellesama "Norma" toodetest.











Selle kõrval on ikkagi põnev kohata "Norma" mänguasju erinevates müügiportaalides igal pool maailmas. Mitte ainult endise impeeriumi territooriumil, vaid ka mujal. Ning mõnikord on hinnad küllalt muljetavaldavad. Kusagil nägin müüdavat sama tehase Pipi-mängupesumasinat hinnaga 120 eurot. Midagi inimesed nendes, tänaste arusaamade järgi kummalistes mänguasjades leiavad. Eks seepärast on hea külastatavusega ka meie endi vanade mänguasjade näitused, mida teatud regulaarsusega eksponeeritakse ka väljaspool mänguasjade muuseumi.

kolmapäev, 3. aprill 2013

MS Finlandia

Üleeelmisel nädalavahetusel käisin Soomes. Nägin ära väikesed ja suured armsad, nende äsjaostetud maja. Ning esimest korda nägin ka palju väikesi nõidasid, kes ukse taga lugesid oma Virvon varvon... Luuletus, mille mõtte ja sõnastuse  täpne tõlkimine eesti keelde paneks proovile mistahes elukutselise tõlgi võimed. Mu lähedased on selles asumis väga värsked elanikud. Seepärast muretsesin ehk pereemast veel rohkemgi kui ta nõidadele kohalikust "külapoest", Rimist, tõi meeleheaks ühe aluse šokolaadimunasid. Oleks ikka hirmus sant värk, eelkõige väikestele, kui ühtegi nõida poleks tulnudki. Õnneks hakkas uksekell jätkuvalt helisema.

Mäletan hästi neid kunagisi esimesi reise välismaale. Minul oli sagedasem reisukoht Kesk- ja Lääne-Euroopa. Aga mingil perioodil oli tööasjade tõttu ka Soome tihedalt asja. Algselt oli nii, et pääs SINNA oli juba elamus omaette, Soome kasvõi lappaja-paadiga. Hiljem tuli rutiin. Mina oma tegemistes selleni ei jõudnudki, et võrrelda, hinnata või arvustada erinevate lennufirmade või laevakompaniide pakutavat. Viimased kümme aastat on juba maakonnalinna minek sündmus iseenesest.

Seekord sõitsin üle lahe selle, Koreas ehitatud praamiga:


Vaatamata sellele, et ma ujudagi ei oska, see laevade värk mingil põhjusel paelub mind. Arvatavasti "mereriigi" poisi asi. Kasvõi seesama laevakompanii. Eckerö iseenesest on ühe valla nimi Ahvenamaa saarestikus. Meil on küll oma Tallink, aga uhke oleks seegi kui oleks näiteks KärlaLine. Selle Ahvenamaa valla nimi pole laeva peal juhuslik. Üle viiekümne aasta on selles vallas tegutsenud ühele perele, Mansenitele kuuluv reederfirma. Koos teise perega, Dahlmanitega, ollakse täna tuumikomanikud kontsernile, mille üheks osaks on seesama ülalpildil olev mootorlaev, praam "Finlandia" koos kõigi vastavate teenuste ja taristuga. Kontsern ise tegeleb veel reisjateveoga Rootsi suunal, turismindusega, bussitranspordiga. Aktsionäre on kompaniil muidugi rohkem, üksikisikud ja pensionifondid, pea 900 aktsionäri, kuid need kaks peret on tooniandjad.

Firmal olid keerulised ajad umbes viis aastat tagasi kui omandati sajaprotsendiliselt aktsiad Rootsi vedudega tegelevas ettevõttes Birka Lines. Mõlemad pered omasid enamusosalust selleski firmas, kuid ülevõtmine sisaldas kartusi, et perede mõju- ja otsustusjõud võib väheneda. Selleks tuli teha vangerdusi firma nõukogus, mis Ahvenamaa reeglistikus oli suhteliselt raske. Nimelt on selles autonoomses piirkonnas kehtiv nõue, et nõukogu liikmetest peavad olema vähemalt 2/3 Ahvenamaa elanikud. Lõppkokkuvõttes asi õnnestus. Täna on tõsiseltvõetava kontserni aktsiad ostetavad kohalikul börsil kusagil 45 eurot per aktsia ja dividendide lootus umbes 2 eurot aktsia kohta. Oleks mul raha, ostaksin. Tallinkil on mille üle mõtelda.

Tallinkiga seoses tuleb koheselt meelde nende laevastikku kuuluv "Superstar". Äris on, nagu elus, palju kurioosumeid. Teatavasti on laevad naissoost. Nii on juhtunudki, et samal liinil kurseerivad ja konkureerivad kaks õde, "Finlandia" ja "Superstar", identsed kaksikud. Üks ja sama projekt, kuid nagu öeldud, üks ehitatud Koreas (2001) ja eestlaste oma Itaalias (2008). Seejuures ahvenamaalaased ostsid oma korea laeva secondhandina justnimelt Itaaliast. Nii nagu kaksikute puhul, kui nad just sõnajalad pole, erinetakse teineteisest oma outlooki poolest. Seepärast siia ka pilt "Superstarist":


See laevade välisilme on täiesti omaette teema. Tavasõitja nagu mina olen kusagilt vaid lugenud, et Eesti laevu on kujundanud näiteks Navitrolla või Alo Kask. Internetist vaatasin, et EckeröLine "Finlandia" eelmine kujundus, siis kui laeval oli veel nimi "Moby Freedom" ja see seilas Itaalia ja Kreeka vahel, oli see inspereeritud Disney temaatikast, autor Cuny Antoine:


Igaüks saab ise otsustada, kumb õdedest kaunim. Soomlasest õe puhul veel sedagi, milline välimus huvitavam, varajasem või nüüdne.

Kõrvalpõige läks pikemaks kui see, millest rääkida tahtsin. Nimelt seda, et rootslastest omanike, Ahvenamaa kodanike kontseptsioon "soome" laevast töötab täiega. Enamgi veel kui perussuomalaiste nägemus oma riigist ja rahvusest. Kõik algab juba laeva nimest. Jätkub aga sellega, et kaldateenindus ja laevapersonal püüavad püüdlikult ja igati ignoreerida kasutamast mistahes eestikeelseid viisakusvormeleid nagu palun või tänan. Edasi jätkub asi meelelahutusega kus maksimaalselt on püütud vastu tulla soome iskelmäsõbrale elava muusika baarides. Viimasega seoses jäi silma imearmasad tegelased Nosturi baaris. Selline eelpensionieas või muidu hästisäilinud mees ja naine võtsid istet. Ilma igasuguse võltshäbita vahetas mees oma saapad kingade vastu ja tants koos värviliste kokteilidega jätkus sadamani - armas! Muidugi oli põrandal veel mitmed soomeugrilastest tantsulõvid, kes julgust saanud kraadidega pudelist või need igikestvad "tüdrukud", kelle aeg ja stiil jäänud peatuma aastakümnete taha.

Tagasisõit sama laevaga pühapäeva õhtul oli pisut kummastav. Reisijaid ja autosid oli vähevõitu. Sõitsin oma autoga väikeses järjekorras laeva siis kui viimased autod olid veel mahatulemas. Kuna keegi tekimeeskonnast kohal polnud, siis tekkis selline kodune olukord - pane oma auto kuhu tahes. Otsides kohta, kuhu ennast selleks paariks tunniks istutada nägin sedagi, kuidas laevapersonal püüdis "elustada" väsinud reisijaid: "Tämä on nyt Helsinki - herätys!" - kalevipojad jõudsid töömaale. Ma ise arvan, et EckeröLines "Finlandia" hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Sõita koristamata ja kohati haisvas laevas tagasi kodu poole pole hullu. Ootamas ikkagi oma voodi ja peni, kuigi koju jõudsin alles esmaspäeval. Aga võib olla oli  laev kasimatu vaid seetõttu, et peredefirma suuromanik, seismekümneviiene proua Alice Linnea Mansen pole minusuguse pensionärina juba ammu oma jalga sellele laevale tõstnud, kardulad varsti mulda ja muud toimetamised. Või siis veel - laev alles esimesi kuid Tallinn-Helsingi liinil.