Emane lapsevanem, isane lapsevanem

Blogide lugemisel vihastan tihti enda peale, et ei ole omandanud oskust oma mõtteid selgelt ja lühidalt sõnastada. Tahaks kommenteerida, kuid ajus tekkinud mõttekonstruktsioonid on sama pikad kui puhvetikapi kirjeldused de Balzac'i romaanides. Mitte kuidagi ei taha need mahtuda raamidesse, mida pean kommentaari puhul sündsaks.

Täna lugesin homode õigusest lapsendada. Taolise teema puhul on kasvatatud inimestel kombeks kohe alguses näidata üles toleraablit suhet samasugulisse intimiteeti. Teen seda minagi sõnadega ühest filmist, kus vanemad ütlesid oma nukkudega mängivale pojale: "Mis sest, et sa oled teistest erinev - meie armastame sind siiski".

Viidatud kirjutises põhjendatakse, miks on tarvis homodel õigust lapsendamiseks. Argumentatsioon tundub olevat igati selge. Taolise õiguse nõudlejad peavad silmas lapse heaolu. Bioloogilise vanema surma korral jääks lapsele alles tema teine vanem. Laps ei satuks lastekodusse, kasuperesse, lapsele oleks tagatud harjumuspärane keskkond nüüd juba üksikvanema lapsena. Seega on "lapsendamisõiguse "nõudmisega" väga lihtne lugu", nagu kirjutab ancientboy sodipodi. Selle üldselgitusega olen ma täielikult nõus. Kui poleks aga seda aga.

Mina olen jõudnud ikka, kus osatakse pealtnäha lihtsad asjad enda jaoks keeruliseks mõelda. Ma mõistan, et homo-kooselu ei erine milleski hetero-kooselust. Seda seletavad mulle ka kõik "homoblogid". Kaasajal oleme edumeelsed, kui kinnitame sugude võrdsust. Me aktsepteerime soorollide tähenduse muutumist ühiskonnas, sealhulgas pereelus. "Normaalses" kodus ei tohiks laps näha eelmistest sajanditest pärit tavapärast ema- ja isarolli. Homoühiskond on oma ettepanekutega lihtsalt kiirendamas neid protsesse, lõhkumas niiöelda juba praegu varemetes oleva traditsionaalse peremudeli viimaseid müürijuppe. Seega, kui mitte juba täna, siis kindlasti homme oleks poliitiliselt ebakorrektne rääkida lapse emast või isast. Samamoodi nagu väldime sõna neeger. Peaks juba praegu hakkama end harjutama sõnaühenditega: emane lapsevanem, isane lapsevanem. Ega see terminoloogiline kalambuur pole siinkohal iroonia. Homode soov seadustada ka neile lapsendamisõigus nõuab uut terminoloogiat - lapsendamise tulemusena saab täiskasvanu praegu seadusliku ema- või isastaatuse. Kuidagi tuleb ju hakata nimetama uut mõistet. Sõnade semantilised tähendused muutuvad väga pika aja jooksul. Sõnal ema ja sõnal isa on meie alateadvuses sellised tähendused ja seosed, et neid ei ole võimalik niisama muuta. Me teame, mida tähendab ema. Me ei tea, mida tähendab ema Nr.1 või Nr.2. Sama kehtib mõiste "isa" kohta.

Tänapäeval ei ole paarissuhted püsivad. Peetakse loomulikuks, et meil on elu jooksul mitu kooselu/abielu. Lapsed näevad oma emastel ja isastel lapsevanematel mitmeid elukaaslasi. Ei usu, et homoperekondades asi teistsugune oleks. Milliseid eriarvamusi tekib laste bioloogilistel vanematel lahkumineku korral, võime lugeda Eesti värvikamatest blogidest. Eks siis tulevikus, homode algatatud peresuhete revolutsiooni võidu korral, "jagavad" lapsi kaks ema või kaks isa või kuidas neid nüüd tuligi nimetada.

Homoperedele aga väike lohutus. Heteroseksuaalses peres on üksikvanema perekonda tulnud mehel või naisel samamoodi võimatu elukaaslasese lapsi lapsendada. Terve mõistus ja ka vist seadus eeldab, et kui lapsel üks vanem puudub, siis peaksid elukaaslased enne lapsendamise teema tõstmist tõestama, et järjekordne tädi või onu ei ole samasugune nagu kõik eelnevad. Praegu on selleks tõestuseks abielu. Siit järeldub, et homode vähemus peab koos heteroenamusega purustama lõplikult abielu kui juriidilise institutsiooni. Tunnistan, vanamoodsa inimesena oleks mul sellest kahju.