kolmapäev, 14. juuni 2017

Emotsionaalne minevik

Kõige nooremad, kes sellest päevast midagi isiklikult saavad veel mäletada on täna üle kaheksakümne aasta vanad. Need mälestused on lapsepõlve omad, emotsionaalsed ja subjektiivsed. Ning kuigi mineviku hindamisel peame usaldusväärseks vaid faktoloogilist, siis mina pole kunagi alahinnanud emotsionaalset ajalugu. Kui lahkuvad meie hulgast viimasedki sündmuse tunnistajad, siis tulevikus muutub see kauge sündmus üha abstraktsemaks. Isegi kui sellele lisandubki mingi inimlik mõõde, siis pigem on see kroonumüütiline kui emotsionaalselt objektiivne. Palju üldse on meie hulgas inimesi, kes tunnevad huvi mineviku vastu, isegi kui see puudutab oma suguvõsa? Küüditamisest saab paratamatult lühike faktiline tekstilõik või rida ajalooõpikus. Ei midagi enamat.


esmaspäev, 12. juuni 2017

Abivalmis inimesed 3.

See töökoha otsimine ei anna mulle siiani rahu. Mulle omase jäärapäisusega oli mul kindel soov leida noormehele justnimelt selline töö, mis vastaks tema kutsekoolis õpitule. Ma millegipärast unustasin ise ära oma paari aasta taguse seisukoha, et õpingute jätkamine antud juhul on vajalik eelkõige selleks, et erivajadusega nooruk saaks teatud ülemineku perioodi kohanemaks reaalse elu ja iseseisva eluga. Eriala oli siis teisejärguline küsimus. Nüüd aga millegipärast olin jäigalt kinni selles, et ta ilmtingimata peab saama tööle ehitusele. Õnneks jõudis lõpuks reaalsus ka minuni.

Suunavahetus töökoha otsimisel tõi kiiresti soovitud tulemuse. Oma helistamistel kohtasin jällegi teisel pool toru mitmeid abivalmis inimesi. Isegi siis kui nende poolne vastus oli eitav. Kuulates minu mure ära - puudega, töökogemuseta noor inimene, proovisid mitmed neist anda mulle nõu, kus suunas ma peaksin liikuma. Ning lõpuks see viimane telefonikõne personalijuhiga, kes muidu teeb kõike nii nagu peab ühes soliidses firmas - kandideerimine CV-keskuse kaudu, motivatsioonikirjad ja muu taoline. See abivalmis inimene oli äärmiselt paindlik ja vastuvõtlik, visates konkreetsel juhul kõik need nõuded oma laualt. Selgus, et tal on varasem kogemus puudega inimese tööle võtmisel. Saades aru sellestki, et puudest tulenevalt ei ole noormees lisaks suulisele kommunikatsiooniraskusele suuteline ka korrektseks, grammatiliselt arusaadavaks kirjalikuks suhtlemiseks. Igatahes on nüüd üks noor kahekümne aastane raske puudega mees juba teist kuud tööl. Oma elukogemusest, tähelepanekuist tean, et tööl käimine ei ole pelgalt elatusvahendid. Töökoht on inimese eneseväärikuse küsimus, vaatamata sellele, et tööl käies tihti viriseme kõikvõimalike asjade üle. Muutused selles inimeses on lühikesele ajale vaatamata ilmselgelt märgatavad. Suurenenud enesekindlus, mingid olmelised unistused ja plaanid, tüdrukud ...

Nüüd aga seisin vastamisi sellise asjaga nagu töövõime reform. Sellest on nii palju kirjutatud. Asjaajamistes satuvad raskustesse ka need, kellel pole tervislikust seisundist tingitud probleeme suhtlemisega. Mis siis rääkida inimesest, kes normaalselt pole suuteline suhtlema. See oli meil ikka mitu päeva kätega vehkimist, paarkümmend lehte täiskirjutatud sõnu, mõlemapoolset ajude pingsat ragistamist, kus üks pilkudega huultelt ja mina vanainimeseliku madala kuulmisega tema artikuleerimata sõnasid mõistatades püüdsime teineteisest vastastikku aru saada. Ma arvan, et ega ta täpselt aru saanudki, milleks ja mida ta peab tegema. Senist süsteemi ta teadis, et võrreldes tervete inimestega on tema puudega ja riik maksab talle seetõttu pensionit. Mis asi on aga reform, mis töövõime, miks osaline, ega ma ei suutnud neid termineid talle lõpuni selgeks teha.

Seevastu panime ühiselt paberile tegutsemiskava. Esimese asjana tuli korda ajada tähtaja kehtivuse kaotanud ID-kaart. See läks tal kerge vaevaga. Seletasin kuhu, mida ja kuidas, ning selle asja sai ta korda. Jällegi, "passilauas" juhtus olema abivalmis klienditeenindaja.

Arstidega oli pisut keeruline. Kusagilt ajusopist meenus järsku lause jutuajamisest tema põhikooli klassijuhatajaga: "Tal on ju liitpuue." Midagi ma ju elukogenuna aiman, aga kindel ei olnud, milliste eriarstide juures peaks noormees nüüd käima, et taotleda töövõime hindamist. Küsisin talt endalt, milliste arstide juures ta viis aastat tagasi käis. Kahjuks ta ei teadnud või ei mäletanud. Palusin, et ta  annaks mulle oma ema telefoninumbri. Kes siis veel paremini teab kui mitte ema? Paraku ema ei teadnud, mis arstid või diagnoosid. Ka see, et ta pojal liitpuue on, oli ta jaoks "üllatus". Selgus, et viis aastat tagasi töötas ema kusagil farmis ja omanik, abivalmis naisterahvas, sai muuhulgas teada, et puudega noorukil pole mingit riigipoolset toetust. Võttis siis ise poisi käekõrvale ja ajas asjad korda. Nii hakkaski poja pension järgmised neli aastat ema pangarvele laekuma kuni mina noormehe nõusolekul ja vanemate vendade toetusel selle internetis ümber vormistasin noormehe enda pangakontole.

Ma olen tänulik noore mehe perearstile, eriarstidele, Töötukassa ja Sotsiaalameti infotelefoni töötajatele. Abivalmis inimesed, kes nõu ja konkreetse tegevusega aitasid mul selle pusle kuidagimoodi kokku panna. Muidugi pidin ma korduvalt vastama küsimusele: Aga kes teie talle olete? See küsimus on minu jaoks külalastega tegeledes alati olnud raske vastata. Noh, lihtsalt võõras, perekonnatuttav(?), sama küla mees. Nüüd olen õppinud silma pilgutamata vastama/valetama, tugiisik olen! Ja saavadki asjad aetud. Ka sellistes delikaatsetes asjades nagu noore inimese tervis ja puue. Seejuures sedaviisi, et ametiisikud kordagi otseselt ei jaganud mulle informatsiooni delikaatsete isikuandmete kohta. Õigemini aitasid need abivalmis inimesed mind noore puudega mehe suunamisel. Minu poolt olid vaid telefonikõned, meilid ja muu kirjatöö. Oma asju ajas ta ikkagi ise, eneseväärika tööl käiva inimesena. Aga see oligi minu ettevõtmise, "külalapse" aitamise eesmärk.

Ning muidugi oli nendel sehkendamistel ka konkreetne rahaline lõpptulemus. Töökohal on ta ju veel madalapalgalise õpilase staatusega, järgmisest kuust töötasu tõuseb. Igatahes on talle sellel kuul laekunud pangakontole töötasuna, osalise töövõime toetuse ja puudetoetusena 720 eurot. Töötasu suurenemisel peaks 900 ära tulema. Kõik peaks nüüd nagu korras olema.

Aga mina urgitsen edasi, tegelen "peenhäälestamisega". Pidasin temaga pärast rahade laekumist pika jutu maha. Üks tema vanematest vendadest oli mind toetamas. See, et ta peab internetipanga enda jaoks ära tegema, see oli elementaarne. Kuid minu tungiv soovitus oli, et ta peab avama endale veel ühe teise arve, kuhu ta rahade laekumisel koheselt kannab üle mingi summa. Sellelt arvelt ei tohi ta teha makseid ega midagi, olgu see hoiuarve. Õnneks talle see mõte meeldis ja ta ei võtnud seda selliselt nagu keegi tuleks ta rahaasju korraldama. See, et ma kunagi soovitan tal pangast laenu võtta ja endale kasvõi pisikene elamine osta, selle jutuajamise jätan järgmisse aastasse. Ning kui mind siis pole, teeb seda ta vanem vend - olen selle sedasi kokku leppinud. Niisiis, mul polnudki vaja pikalt vanainimeslikult heietada, et ajad võivad olla heitlikud ja need muud asjad. Esimesel tööst vabal päeval läkski panka asju ajama, internetipanka vormistama ja lisaarvet avama. Pangast ta helistas mulle. Teller ei saanud päris hästi aru, mida see kurt klient soovib. Ütlesin pangatöötajale telefoni, mida mees tahab. Ma kohe tundsin, et abivalmis inimene. Paberigi andis kaasa meeldetuletusena, millal võib mu külalaps uuele kaardile järgi minna. 

neljapäev, 8. juuni 2017

Abivalmis inimesed 2.

Erivajadusega noormehe edasise elu korraldamisel, peale lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetamist, suhtlesin paljude abivalmis inimestega. Pidasin aru tema klassijuhatajaga saamaks nõu, milleks poiss suuteline on. Mulle on jäänudki mulje, et meie erikoolides töötavad enamuses väga toredad inimesed. Lapsed on ümbritsetud hoolivusega. Ainukeseks probleemiks oli antud juhul see, et sellel konkreetsel poisil puudus nn. tagala, kodu ja perekonna näol. Erikooli ja selle õpilaskodu vatine keskkond on erivajadusega lapsele küll turvaline, kuid väga paljud oskused ja teadmised edasiseks eluks jäävad probleemsest perest pärit lapsel omandamata. Seepärast olingi veendunud, et see konkreetne külalaps peaks tingimata pikendama koolipoisi elu veel mitmeid aastaid.

Väga abivalmid olid valitud ametikooli vastuvõtu inimesed ja järgneva kolme aasta jooksul tema kursuse juhendaja. Me suhtlesime selle meepedagoogiga nii tihti kui vajalik ja nii harva kui võimalik. Arvatavasti mõistsime me teineteist sõnatult. Mõlemapoolne eesmärk oli lasta ujuda noormehel sotsialiseerumise heitlikes voogudes omasoodu. Seejuures käed pidevalt toetuseks valmis kui lained kipuvad üle pea.

Ning siis ühel päeval oligi tööturu jaoks valmis kutsetunnistusega ehitaja. Ma mäletan, et ametikooli valides kõhklesin, kas see eriala on tuleviku perspektiivis õige. Tagantjärgi võin öelda, et see otsus polnud kõige õigem. Kuna aga tegemist oli lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetanuga, siis ega neid erialasid eriti polnudki. Ma ei kujuta ette kui palju meie tööturg siis ikkagi vajab kokaabilisi, mida taolistele lastele peamiselt kutsekoolides õppimiseks pakutakse. Tollase valiku põhiargumentideks said kolm asjaolu. Esiteks informatsioon klassijuhatajalt, et minu külalapse üks klassikaaslastest, ka kurt, asub õppima sinna kooli ja just seda ametit. Teiseks, kooli kinnitus, et kurtidel on kindlustatud viipekeele tõlk. See osutus küll hiljem müüdiks, sest seda tõlki nähti vaid kooli aktustel. Ja kolmandaks ning peamiseks, et selles koolis hakkas õppima noormehe vanem vend, kes vajadusel nooremal saaks silma peal hoida ja abistada. Praktikas pidigi vanem vend oma isiklikud eluplaanid ümber vaatama ja ta vormistas ennast noorema vennaga samale kursusele, et noorem saaks kuuljate seas selle kooli kuidagi lõpetatud.

Mõistagi tööturg ei vajanud kurti ehitajat. Ma mõistan tööandjaid. Liikuvad mehhanismid ja tööohutus. Suhtlemisbarjäär, kus sa pole kindel, kas kurt tööline saab tööülesandest aru, rääkimata sellest, et sa ise ei saa 90% aru sellest, mida kurt sulle kui tööandjale räägib. Taustaks üleüldine ehitussektori heitlikkus. Pisut irooniline on vast see, et kurtuse tõttu tööturu jaoks kõlbmatu ehitaja oli juba varem, aga ka hiljem, peale kooli lõpetamist teinud väikeobjektidel ehitaja tööd koos vanemate vendadega "mustalt" ja saanud oma töödega hakkama.

Ei jäänudki midagi muud üle kui noor mees maabus peale ametkooli taas ema juurde ning tema põhitööks sai nooremate õdede-vendade hoidmine, sest ema käis laudas tööl. Katus pea kohal, toit laual ja mõnikord pudel viina nagu mainisin esimeses osas. Tema enda poolt siis prii kosti eest vastutasuks ema poolt äravõetud töövõimetuspension ja puudetoetus ning tasuta osutatav lastehoiuteenus. Seda siis seniks kuni sekkusin. Selle viina pärast.

Ma ei saa öelda, et Töötukassa inimesed oleks kuidagi halvasti suhtunud või käitunud. Nagu keegi anonüümne on eelmise kirjutise all kommenteerinud, siis täna pole nende eesmärk leida tööotsijale töökoht. Põhiaur läheb sellele, et failid oleksid korrektselt täidetud, voldikud jagatud ja selles osas on nad väga abivalmid. Aeg on muutunud ja tänast päeva ei saa võrrelda vene ajaga. Siis otsis tööbörsi töötaja vastavalt sinu võimetele, haridusele, oskustele ja soovidele oma kartoteegist võimaliku vaba töökoha, andis suunamiskirja ja sa pidid kohale minema. Tööandja muidugi otsustas, kas ta võtab sind või mitte. Tänapäeval on aga siis teisiti. Konsultant vaid konsulteerib kuidas tööd otsida. Ning hoiab faili korras, et lahtrid oleksid õigeaegselt täidetud. Mõned takistused küll tekkisid. Vaidlesin igakuiselt konsultandiga viipekeele tõlgi osas. Tema oli hädas, et mees tuli kohustuslikule märkimisele ilma tõlgita. Mina vastu, et ise te kutsusite kurdi inimese vastuvõtule.  Tema omakorda, et Töötukassa viipekeele tõlgi teenust ei osuta. Mina omalt poolt, et puudega inimese poolt tellitav viipekeele tõlk ei saa tulla kui teie tahate, vaid nemad osutavad teenust vastavalt oma graafikutele. Tema küsib, et mis me siis teeme ja mina küsin vastu, tõepoolest, mis me siis teeme. Aga abivalmis inimene oli, täitis faili ära ilma tõlgita. Muuseas Töötukassa kodulehel on ka tööandjate kuulutused. Ikka räägitakse seesamast arenevast töökeskkonnast jne. Ja palk kokkuleppel. Külalapsi aidates tean, mida see kuulutus Töötukassa ametlikul kodulehel tähendab ehitussektori ja muude valdkondade väikeettevõtetes - miinimum ametlikult ja ülejäänud mustalt. Ja võta siis, noor inimene, laenu, loo endale kodu ning perekond ...

Igatahes oli see aasta tööotsingutes mitmes mõttes minu jaoks masendavalt väsitav, kohati lootusetuna tunduv. Vahepeal sain ta kuhugi saekaatrisse tööle, muidugi mustalt ja näruselt väikse palga peale. Mulle endale tundus, et ega see raha antud situatsioonis polegi peamine. Ema pangakontolt tagaselja poisi enda arvele vormistatud töövõimetuspension (ema ei tahtnud teda kodunt ära lasta - väiksed lapsed vajavat hoidmist, aga pärast seda kui poisi pensionit enam endale ei saanud, polnud enam küsimustki, et poiss linna venna juurde kolib), see pension ja puudetoetus andis mingi kindlustunde, et ta saab kuidagi hakkama. Minu jaoks oli olulisem see, et tundsin mingit pöördepunkti, et kui ma  ei ole suuteline aitama teda stabiilsele ametlikule tööle, siis kogu see sotsialiseerumise protsess, mille olin ette võtnud, jookseb liiva. Aga see sotsialiseerumine näeb välja selliselt, et lasen tal endal kõiki asju ajada. Jah, igale asjaajamisele eelneb alati tundidepikkune selgitamine, kuhu, miks, kuidas jne. Kui tal on selge, mida ta tegema peab, siis saab ta enamikel juhtudel hakkama. Vaatamata sellele, et ta ei kuule ja olenemata sellest, et ega temast alati aru saada. Pealegi pole ta kõige teravam pliiats Tagavaravariandina on tal alati olemas minu või venna telefoninumber, kuhu ta hädaolukorras helistab ja meie siis selgitame kuuljale, mida mees soovib ja kuidas teda aidata saab. Siiani on see toiminud üpris hästi. Ja sellistes asjaajamistes on inimesed, saades probleemist aru, reeglina olnud väga abivalmid.

(Taastun ägedast ja pikast haigusest. Jätkan sama teemaga üsna pea.)