Austatud neiu Erna!
Ometi ükskord see ammu oodatud kiri, mille peale umbes 3 kuud aega on saand oodata. Teie tegite õigesti, kui ei hakanud ennast puhtaks pesema, sest süüaluseks jäeksite ikkagi. Aga ometi noomite mind, et mina, kui Teist vanem, Teile pole selle aja sees kirjutanud. See nõudmine on ühe sõnaga ööldud - ülekohtune: tuletage meelde, kes oli see, kes viimaseks kirjutas? Eks olnud mina see. Kui ma Teile juba kaks kirja olin saatnud ja ikkagi vastust polnud saanud, siis tulin viimaks selle otsuse peale, et minu kirjad Teid on ära tüüdanud. Ning et neist lahti saada, siis jätsite nende peale vastamata. Kui ma valesti pole arvanud, siis tegin vist õieti. Peale selle ei teadnud ma Teie adressi, sest nii kui oma sõbra käest kuulsin, olite seda ammu juba muutnud. Niisugusel juhtumisel oli mul ka võimata oma lubamist, Teile piltisi saata, pidada. Aga küll ma katsun oma viga parandada. Nii näiteks soovisite Teie, et ma Teile ühte omast viimasest ülesvõttest saadaksin, mis Alfredi juures olete näinud, aga seal juures unustate Teie ära, missugust? Ma olen selle vahe sees palju üles võtnud - küll gruppesi, küll landschftisi. Missugune neist aga Alfredi juures on ja Teile meeldis, seda palun teadvustada - kõige kiirem post saab seda Teie kätte tooma.
Missugust algupäralist mõtet Teie avaldate - otsekui oleks minu süü läbi Tallinna Teater põlema hakanud! Taevas halasta! Missuguseks võllanäoks mõistate Teie mind tembeldada. Aga oota, neiukene! Ka Teile katsun ma kättetasumiseks midagi algupäralist tuua. Katsume üles uurida, kust see tuleb, et Teie Tallinna sugulased ja ka mina Teilt nii väga vähe kirjasi oleme saanud. Kergemad ei või ju midagi olla, kui selle põhjust leida. Oodake, kannatust! Silmapilk teen hakatust:
"Oh Jumal! Küll võivad need päevad Peterburgis pitkad olla. Need igavesed tööd ja talitused, millas saavad nad täna jälle ühele poolele? Milla jõuab see lühikene prii tunnikene? Aga oh! Kannatust - veel vähe aega ja siis...! Oh, kui tormiselt tuksub mu süda! Viimaks, viimaks ometi, kus need talitused kõrvale võin visata ja vaba õhu kätte minna. Võib olla, ehk võtab ta juba ammu mu peale."
Ja nüüd? Ruttu paneb ennast Erna riidesse ja tõttab uulitsale, kus ta kõige kiirema käiguga otsast teise rändab, inimestest ja poodide vaate akendest - mingi asi ei pea teda. Viimaks ometi hakkab samm väiksemaks, pikaldasemaks jäema - määratud koht on käes - ja korraga - põsed, mis kiirest käigust ja vilust õhust roosaks on tõmmanud, saavad mingi iseäralise väe läbi seda meeldivat värvi veel juurde. Mis vägi see peaks olema? Aga eks sealt uulitsa nurga takka ilmunud pitk, sirge, kena mehise välja nägemisega noormees, kes Erna poole kübarat kergitas. Noh! Eks mõistatus olegi käes - svidanie. Rõõmsalt rändab kena paar mööda uulitsaid, süüta nalja tehes, ja aeg kaob, kiiremini, kui see meele järele oleks. Aga ometi ei tohi hiljaks jäeda, muidu ehk pahandakse - ja juba on nad kodu jõudnud. Jumalaga jätmine, üks pilk ja - do skorogo svidanija - ning neiu sammub majasse, kuna noormees kodu poole üksi päini tõttab.
Jah, nii see ilma viis on. Kes selle üle hakkab pahandama, see teeb valesti. Ning õhtul, kui Erna magama läheb, siis surub ta käekese vastu südant ja mõtleb mööda läinud päeva peale. Ja kes on süüdlane, et kiri täna kirjutamata jäi? Kas Erna süda, või kena noormees? Vastake.
Aga on, mis on, ma pean oma lori lõpetama hakkama, muidu ehk pahandate minu üle nii, et edaspidi põrmugi enam ei kirjuta. Ainult ühte asja palun - kui ma Jõuluks oma sõbraga Peterburgi tulen ja Teiega ehk kokku juhtume, siis ärge minuga selle pärast liiga palju tapelge. Kirjutage varsti ning teadustage, mis pilte ma Teile pean saatma.
Elage õnnelikult ja tervitage oma vendasi.
August
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar