Austatud neiu Erna !
Teie kirja sain mina laupäva õhtu 20 Julil kätte. Rõõmustan südamest Teie esimese kirja üle, sest ma arvasin juba, et Teie enam ei tahagi mulle kirjutada. Ma oleksin hea meelega Teile kül kohe vastust hakkanud kirjutama, aga mul oli reisuteekond Kokkale määratud, nii et sugugi aega ei saanud.
Meil juhtusivad vabrikus kolm püha päeva üksteise järele: laupäev, pühapäev ja esmaspäev; seda aega tarvitasime siis kasulikult, et maale sõitsime. Meie seltskond oli kõigist Teile tuntud isikudest koos - nimelt Nooraki perekond, Rentsel, Alfred ja mina. Kell 1/2 12 öösi jõudsime Saue vaksali, kust siis tasa hiljukesi tulema hakkasime. Süda öösi kell 12 oli mul seltskonna poolt tervitatud saada sel juhtumisel, et kella 12-ga 21-ne Juli, sellega ka minu 21 aastane sündimise päev peale hakkas. Öösel magasime värske heinte sees; päeval võtsime endid päevapiltlikult ülesse, õhtu sõitsime jälle Tallinna tagasi. Nii minu lühikene reisu kirjeldus.
Mis meie seltskonna meele olusse puutub, siis ei olnud see just kõige parem: Meie "daamid" olivad niisuguses tujus, kui oleks nad kahe peale kokku toop pippart ära pidanud sööma. Olivad nad ju südame linna maha jätnud, millest see vaikne olek siis tuligi. Rentsel, kes küllaltki ette vaatlik ei olnud, ning nii, kui ühe "kavaleri" viisakas kohus kunagi on, daamide aega viita, - kord ühe, kord teise jutuga neiu Alvine kõrvale ilmus, sai kõige kahetsemise väärilisemalt nina peale, nii et ta viimaks kõige kohasemaks arvas meie ulka kobida, et ühes meiega vait olla. Nii on Teie arvamine, et mina oma aega "lafer flott" mööda saadan, üsna vale. ma tunnen, et iga väljasõidul, paadiga sõitmisel jne. iialgi ei ole seda lõbu saanud, mida ma oleks soovinud: räägin ma niisugusel juhtumisel midagi aja lõbustamiseks, siis kuulatakse mind, aga kui ma rääkimisest väsinud ja kõik jutud otsas, siis jaevad ka daamed vait ja igavus ongi käes. Kui meie Alfrediga midagi laulma hakkame, siis kuulatakse meid jällegi, palutakse mõnda laulu korratagi, aga palume meie, et teised ka kaasa laulaks, siis on jälle kõiksugused vabandused, - ning jällegi hakkavad kõik haigutama igavuse pärast. On siis iseenesestki mõista, et sellest publikumist mingid lõbu ei või leida, et tingimata tahtmine tuleb mõne parema, täislisema lõbu järele, seltskonna järele, kes mind mõistaks ja keda mina mõistaks. Aga see on kõik tuleviku käes, kus ainult soovida, ette arvata võib, muud aga midagi.
Teie küsite, kas tohite Eestikeeli mulle kirjutama hakata- ja edasi - "kas ma võin Teid selles aidata -- siis pean tunnistama, et Teie ette panekud mulle üle määra meeldivad, sest sellega ei harjuta Teie mitte ainult oma mõtteid vabalt eestikeeles kirjutama, ehk see praegugi Teil juba õige heasti läheb, -- vaid mis pea asi on, siis saate ehk mulle edaspidi tihem kirjutama. Nii on siis kaup kindel: Teie lubage eestikeele kirjutada - õige palju, mina omalt poolt saan jälle tegema, mis iialgi võin, nii et Teie lühikese ajaga minustki ette peate minema. Peale selle ei pruugi Teie iialgi seda karta, et teie kirjad peale minu veel mõne teise läbi vaatamise alla tulevad - nad on täiesti tolli priid. Teie kirjad kannan ma alati kaasas - põue taskus, nii et ainult vägivallaga neid sealt võib kätte saada.
Uudes kortlis, kuhu ma esimesest kolin, ei saa Teie käegi kirja ära tuntama kuväri pealt, mis nüüd Nooraki perekond juba muidugi tundma on jõudnud õppida.
Nii kui ma arvan, on aeg kirja lõpetama hakata. Tulevases kirjas saan ma kirjutama, kuida Tallinn Vene ja Saksa keisrid vastu võtsid, mis ma aga muidugi enne ära ei saada, kui Teie minu praeguse kirja peale olete vastanud.
Elage õnnelikult ja terveste - seda viimast soovides jäen Teie vastust ootama.
Teie tuntud August
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar