esmaspäev, 14. mai 2012

Tüdrukute kaklus

See postitus oli eile valmis kirjutatud ja tahtsin vajutada avaldamise nuppu. Siis tuli meelde, et see ei ole kuidagimoodi sobilik. Oli ju emadepäev. Eks minagi mõtlesin eile eelkõige oma ema peale. Muidugi õnnitlesin oma kõikide laste emasid, seda siiralt ja südamest. Lisaks saatsin sõnumid nendele lähedastele järgmisest põlvkonnast, kes ise on juba saanud emaks. Passlik oleks tagantjärgi soovida midagi ilusat ka kõigile nendele vähestele selle blogi alalistele lugejatele, kes on emad. Minu jaoks on emadepäev olnud midagi olulist juba lapsepõlvest alates. Sellest ajast kui enamikes peredes tähistati naistepäeva. Meie peres oli naistepäev tavaline argipäev, seevastu emadepäev oli oluline.

Nüüd aga see lugu, mida ma ei pidanud võimalikuks emadepäeval avaldada.

Selles blogis on viimasel ajal mõned jutud tekitanud hajevil vestluse meheks ja naiseks olemisest, võrdõiguslikkusest, poiste ja tüdrukute erinevustest või vastupidi, sarnasusest. Mina olen esitanud oma seisukohad ja tunnistanud enda märgatavat konsvervatiivsust. Samas olen õppinud vestluspartneritelt teistsuguseid arvamusi ja lähenemisnurkasid. Olen siiani oma arvamistes, aga ka vestluspartnerite omis piisavalt skeptiline mõistmaks, et kusagil ega milleski pole absoluutset tõde. Samaaegselt eksisteerib aga mingi märgatav trend, muutus meie igapäevastes arusaamistest, mis mõjutab meie nägemust sellest, kuidas see maailm toimib.

Siin on üks video. Ma ei püüagi seda vene keelt mitteoskavatele reaaluselt tõlkida. Mõned vene keelele ainuomased sõnad on siiani juurdunud ka meie noorte tavakeelde, mida kasutatakse tõlkimatult. Pealegi on liikuv pilt siinkohal olulisem kui verbaalne helitaust, mis selgitab antud konflikti olemuse. Minu sõnum selle video kopeerimises on järgmine: näete nähtust, mis minu lapsepõlves-noorusajal oli tundmata. Ning isegi kui seda esines, siis oli see midagi enneolematut. Jutt on tüdrukute kaklusest. Mitte seesugusest, mida pisut paljad plikad meestele raha eest näitlevad. Tegemist on reaalse eluga. Ja minule üllatuseks selgub mitmetest vestlustest noortega, et see, mis selles videos kujutatud, on tegelikkuses ka meie, paljude Eesti laste igapäevase elu pärisosa. Meie lastel on lihtsalt rohkem "tarkust" selliseid videosid mittelaadida internetti. (Ning mitte rääkida kodus, mis tegelikult väljaspool koduseinu toimub, nagu mõnikord ei räägita sõpradele sellestki, mis elu kodus elatakse). Tüdrukute kisma on mitmete meie koolide tavapärane rutiin.


Ma olen enam kui kindel, et mingil ajahetkel pole see video enam vaadatav. Samamoodi kui Youtube'st kadus video, kus Kalingradis peksis üks alaealine tüdruk omavanust invaliidist tüdrukut. See kadunud video sai sedavõrd suure resonantsi, et Venemaa parlament arutab hetkel võimalust alandada vanust täisrauaga kriminaalkaristuse kohta kaheteistkümnenda eluaastani. Ning pange tähele! Selle arutelu ei põhjustanud poiss peksab julmalt teist poissi, vaid see fakt, et tüdruk peksab tüdrukut. Ei taha olla irriteeriv nagu kunagine staarblogija Ninataga, kuid eks seegi nähtus räägib mõndagi võrdõiguslikkusest tegelikkuses.

Lisandus täna: nendestki tüdrukutest saavad emad, kellele oleks kombekas edaspidi soovida ilusat emadepäeva.

teisipäev, 8. mai 2012

Poeg või tütar, ei lapselaps!

Uudishimu sai minust võitu. Helistasin siiski lähedasele, et teada saada, keda siia ilma on oodata. Minu ajaga võrreldes jääb  kahjuks ära see üllatusmoment, mis oli oluline. Olgu tüdruk või poiss, rõõm oli tollal ühesugune. Olles iseenda vastu päris aus, siis oma laste puhul oli poja sünd ehk ikka oluline küll. Mitte millegi muu pärast kui ainult seda, et arvasin poistega omavat suuremat ühisosa. Kui minu ellu tulid aga tütred, siis sain aru, et see on täiuslik õnn. Olgu ma pealegi nii koba lapsevanem kui tahes. Nüüd jääb jälgida, mida ütlevad vennad ja õed.




laupäev, 5. mai 2012

Dieet

Kes oskab öelda, miks ja kuidas keegi lolliks läheb. Ei viitsi otsida, et viidata, kuid eile lugesin mingit vana, kuid järjekordset lugu, kus noor tüdruk on näljutanud ennast poolsurnuks. Selge see, et tegemist on kiiksuga. Sarnaste lugude puhul, mis ajakirjades, ajalehtedes, televisioonis regulaarselt ilmuvad, antakse mõnikord sõna ka nende õnnetute tüdrukute emadele. Need on tavaliselt kurvad emad, kes ei oska oma tütre haigusega midagi peale hakata. Siiani pole ma kohanud, et keegi nende haigete tüdrukute isadest oleks sõna võtnud. Mõnikord tundub mulle, et neil lastel isasid polegi. Või siis nendel isadel pole olnud tahtmist või võimalust osaleda lapse kasvatamisel. Kui taoliste tüdrukute kujunemisel oleks isa saanud selgitada poiste nägemust asjast, oleks ehk mitmedki sellised haigestumised välditavad.