neljapäev, 10. jaanuar 2008

Mille peale Valgeseelik punastab?

Uurisin tükk aega oma vaikses üksinduses neid modäärnseid kooslusi, mida iternet võimaldab. Logisin ennast kõikvõimalikesse kohtadesse. Paberileht täitus üha uutest kasutajanimedest ja paroolidest. Muu kirjutuslaua rämpsuga viskasin aga selle lehe kogemata pliidi alla. Nüüd olen jälle prii sellest tobedast vajadusest toksida ennast mingitele mõtetutele salasõnaga kaitstud lehtedele. Ja õnneks need 1001 erinevat parooli ei jäänud mulle ka meelde. Oma telefoninumbritki pean vaatama telefoni sees olevast mälust, sest pean seda nii harva kellelegi ütlema.

Mida ma sellest kogemusest õppisin?

Esiteks seda, et inimesed on nii kuradi üksikud. Neil on perekond, sõbrad, mingi seltsielu. Ja vaatamata sellele kükitavad nad tundide viisi arvutis - räägivad, vaidlevad, kaklevad, lepivad. Lapsed koguvad mingeid feime, lapsikud noored ja lapsemeelsed vanad orkuteerivad niinimetatud sõpru, jututubades käib staatusevõitlus armastatuima tegelase ja kommentaariruumides targima ning teravmeelseima palngumäärija tiitlile.

Võib ju väita, et traditsionaalsele suhtlusele, kus inimene räägib inimesega silmast silma, on lisandunud lihtsalt uus suhtlusviis. Kohati võib ju see ka nii olla. Paraku reedab läbi klahvide sisestatud tekst pigem siiski seda, et aktiivsed internetisuhtlejad ei suhestu enam adekvaatselt ümbritsevasse. Mida rohkem on nad internetis, seda vähem teevad nad pingutusi hoida normis inimlikke "normaalsuhteid" perekonna, sõprade ja seltsieluga. Ja seda enam süveneb nende üksindustunne.

Teiseks õppisin seda, et inimene on meeletult laisk. Isegi looduse poolt seatud seksuaalvajaduste suhtes. Miljonid inimesed kasvatavad arvutitoolil tagumikku ning otsivad ja ootavad kuulutus- ja suhtlusportaalide kaudu keda k...da. Hämmastav! Kuidas me küll välja surnud veel pole? Ja seegi järeldus kinnitab esimest, inimesed on väga üksildased. Ainuüksi Eestis on kümneid tuhandeid, kes loodavad kaaslast leida internetist. Kui palju kordi on aga rohkem neid, keda pole internetis, keda kammitseb sisemine tõrge oma "kaupa" turule sättimast.

Kolmandaks. Küll me oleme edevad. Nagu normaalelus nii ka internetielus tahame ikka, et oleksime keegi teine, parem. Et meid armastataks. Et meid imetletaks. Et meid loetaks. Et meid mõistetaks. Ja siit jõuangi Valgeseeliku juurde.

Lubjakate noorusraamatute hulgas oli Rannamaa "Kadri" - raamat, mida tänased lapsed ei loe. Dramaturgia reeglite kohaselt olid raamatukeses omad kulminatsioonid ja sõlmitused. Üheks selleks võõrastesse kätesse sattunud päevik. Ei tea mina, kas Valgeseelik kirjutab oma blogis "naistekat" või peab päevikut. Olgu tema kirjutised stiilselt kirjutatud järjejutt või hingestriptiis päevikulehtedel. Ühteviisi põnevad mõlemad. Kindel on aga see, et need kirjutised on edevusest ajendatuna mõeldud publikumile lugemiseks. Valgeseelik ei ole Kadri, kes punastab millegi väga isikliku võõrastesse kätesse sattumise pärast.

Valgeseelik on minu jaoks mõistatus. Tema häbelik punastus mingi anonüümse kommentaari peale, samas reveranss tänulikule ja ustavale lugejale on kaheselt tõlgendatav. Kui tema blogi on ilukirjanduslik, siis tuleb tema punastust pidada huvitavaks kirjanduslikuks võtteks, mis toonitab, et blogikirjanduses on ka lugejal võimalik sattuda tegelaseks. Kui aga Valgeseeliku tekstid on avalikusele mõeldud päevik, siis jääb õnnetule kirjutajale ainult kaasa tunda. Mitte tema punastamise pärast.

Nii Valgeseelik kui ka teised interneti hingestripparid peavad mõistma, et lugejate jaoks te pole enam ammu reaalsed luust ja lihast inimesed, vaid kirjanduslikud. Te olete virtuaalsed tegelaskujud. Mida paremini kirjutate, seda kirjanduslikumaks te muutute. Kirjutiste minategelastena olete te nagu "päris elus", keda armastatakse ja vihatakse, mõistetakse ja ei mõisteta, austatakse ja ei austata. Ning lõpuks, kommenteeritakse ja ei kommenteerita. Paradoksaalne - üksindusest tekkinud või seda kompenseeriv kirjutamisvajadus on tegelikult muutnud teid üksildasemaks kui kunagi varem.


Aga punastamiseks pole põhjust, kui oleme üksikud, laisad ja edevad. See on modäärne inimlikkuse tunnus.

12 kommentaari:

Toivo ütles ...

"aktiivsed internetisuhtlejad ei suhestu enam adekvaatselt ümbritsevasse."

kas telefoniga rääkimine on virtuaalne või "päris"suhtlus?

Hundi ulg ütles ...

Ma millegi pärast kaldun sinnapoole, et see on midagi virtuaalset.
Läksin kord telefoni ostma. Lahke kaupmees tutvustab, et sellel on sellised vidinad ja tollel neid veel rohkemalt ja uhkemalt. Ei mõistnud ma midagi - ma tahtsin telefoni, millega rääkida saab.

t. ütles ...

üsnagi teema põhiideed mittepuudutav kommentaar, aga:

"Rannamaa "Kadri" - raamat, mida tänased lapsed ei loe."

võib-olla ei peaks ma ennast enam lapseks lugema - aastaid rohkem kukil, kui seaduse definitsioon lubab - kuid "Kadri" on mu lapsepõlve üks lemmikraamatuid. praeguseni meenutan seda sooja nostalgiaga, sellest hoolimata, et tüdruku probleemidega end nüüd vähem samastada suudan ja Tammsaare ehk rohkem hinge poeb. nii et loetakse küll.

valgeseelik ütles ...

Aitäh. Kuna mu vastus Sulle (ja mitte ainult Sulle :D) tuli üsna pikk, siis kirjutasin selle enda blogisse. :) Head lugemist. :)

valgeseelik ütles ...

Muide, "Kadri" ja "Kasuema" meeldisid mulle ka! :)

Hundi ulg ütles ...

Igal põlvkonnal omad lapsepõlve raamatud. Olen seda usku, et lapsepõlve raamatu-, laiemalt kunstielamused mõjutavad suurel määral meie edasist elukäiku.Kui minu lapsepõlves poleks olnud poissi nimega Nemescek, poleks ma see, kes ma olen praegu.

Rõõm teada, et Rannamaa raamatud on pidanud vastu mitu tüdrukute põlvkonda. Lihtsad ja südamlikud lood, kus selge, mis on hea ja halva vahe. Inimesed, kellele need raamatud, õigemini lugemisel tekkinud hingeseisundid on lapsepõlvest meelde jäänud, ei saa olla olemuselt halvad inimesed.

Hea valgeseelik. Koerad nüüd jalutatud, toit vaaritatud, leivaahi köeb - lähen astun Sinu tuppa sisse.

sjgelle ütles ...

Loen Su blogit päris hoolega. Need vanad lood on väääga põnevad.
Kui tuli see käesolev postitus, siis olin ma natuke üllatunud. See oli midagi hoopis teistsugust...
Ma tahan siin ära öelda, et ma ei heitnud Sulle midagi ette.Tekkis lihtsalt tahtmine natuke Seelikut toetada. Selle tõe monopoli suhtes ei mõelnud küll midagi konkreetset.
Ja Rannamaa teosed on ka minu lapsepõlvelemmikud olnud, aga ma olen lubjaks kah juba.
Head ulgumist!

hundi ulg ütles ...

Tänan, sjgelle.

Minu endagi jaoks oli üldsuunast kõrvalekalduv heietus üllatav. Aga las ta siis ikkagi olla.

Mul on hää meel(edevus, mis muud!), et loed minu põhiteemat. Lehelugudes on minu jaoks oluline mitte niivõrd lugu ise, kui sündmuse aasta ja kuupäev. Iga nupukese võiks tegelikult lõpetada sõnadega: "Sõjani jäi ..... päeva".

valgeseelik ütles ...

Aitäh! :) Jõudu edaspidiseks ja Sinu lahkel loal külastan Sind edaspidigi.;)

sjgelle ütles ...

hundi ulg
Riskin jätta rumala mulje, aga ma ei tea, mida tähendab sõna "modäärne". Kasutad seda oma tekstis kaks korda, järelikult mingi näpukaga tegemist pole.
Ole hea, hari mind.

hundi ulg ütles ...

Minu praegune keelekasutus omab ilmselt tugevaid mõjusid omaaegsest lastetoast. Minule lähedane inimene kasutas lapse jaoks põneva kõlaga sõnu. Nüüd on hakanud need kummitama.

modäärn = modern = moodne. Ju see ä täht on tulnud algsõna prantsusepärasest hääldusest.

Veel lapsepõlve sõnu, mida märkan end kasutamas - sakvujaaz, hasardeerima, kuväär jne.

Kunagi ehk pikemalt. Lähen teen üks brotstück.

sjgelle ütles ...

Kahtlustasin ka, et tähendab "modernne" = modern+ne. Kui just norida õigekirja kallal.
Väga huvitav lastetuba tundub olevat!
Kirjuta veel vahel "millestki muust"!