kolmapäev, 19. aprill 2017

Vana asi

Avastasin, et minu blogist on kadunud mitmed videod, mida olen siia kopeerinud. Tõdesin seda eile kui tulin bronhoskoopialt. Ebameeldiv protseduur, kuid edasiseks raviplaaniks vajalik. Mingil hetkel oli just see video mulle hingeliselt jõudu andev. Otsisin nüüd seda oma ajaveebist, kuid see oli kustutatud. Internetis on õnneks ressursse palju ja panen selle taas üles. Minule kahjuks uuesti aktuaalne teema. Proovin kuidagi oma hingeseisundiga hakkama saada.

pühapäev, 16. aprill 2017

Kalvi-Kalle ja Kim Jong-un

Ei. Ma ei ütle, et me kõik, igaüks peaksime huvi tundma välispoliitika vastu. Ometigi oleksin oodanud meie meedialt pisut enam viimaste nädalate ärevate sündmuste taustal. Kas vajutatakse nuppu? Kes vajutab esimesena? Kes kolmandana? Meie rahulikus Eestis see nagu eriti polnudki sündmus. Kuigi on siinkohal kohatu rääkida minevikust - sündmused jätkuvad, muutuvad igas tunnis.

Ise tunnen olevat nagu vene vanamutt enda lapsepõlves: "Peaasi, et sõda poleks". Mõtlen, kas jõuan lähedastele ütelda, pole hullu, küll me SEAL taas kohtume. Naiivne? Kahtlemata.

Jälgides ülalöeldu taustal muu maailma on-line meediat sattus ette karikatuur. Otsisin mõnikümmend minutit autorit, kuid ei leidnud. Pildi teemaks: purjus mees tuleb koju. Kes välispoliitikat jälginud, saab aru allteksist, nõustudes või mitte. Ülejäänutele lihtsalt pilkuköitev graafiline joonistus:
Aga äkki ongi õige, et mis seal ikka muretseda. Igaüks meist elab hetkel ja praegu. Meil on meie pisikese omamaailma rõõmud ja mured. Ja meile olulised uudised. Eestikeelse meedia tähelepanuväärsemad uudised möödunud nädalatel olid pühendatud Kalvi-Kallele, aga mitte mingile tähtsusetule Kim Jong-un´ile.  

esmaspäev, 27. märts 2017

Muusikaline vahepaus

Märkimaks, et olen jätkuvalt elus. Mõnikord võtan ette ja proovin internetist järele vaadata ja kuulata, milline muusika on erinevates riikides parasjagu populaarne. Minu imestuseks polegi taoline otsing niiväga kerge. Või äkki ma ei oska leida koondlehekülge, mis kajastaks riikide edetabeleid? Millegipärast ei kahtle, et mainstream on igal pool sama. Tunduvalt huvitavam on aga kohalikud bändid. Eesti enda hetkepop on tapeedina kättesaadav pidevalt ja kõigile. Muuseas, oma unehäiretega mängib mul öösiti tihti raadiomuusika. Tahan esile tõsta just Vikerraadio öömuusikat. Ei, see ei ole vanuseline iseärasus, et selline raadiojaam. Pigem tunnustus Vikerraadio muusikatoimetajatele. Nende koostatud öölistid on esiteks loomingulise töö tulemus - minule tundub, et igaöisel valikul (mis nädalapäeviti väga eriilmelised) on olemas mingi ühine nimetaja, siduv element, läbiv joon. Aga peamine, neis on palju kodumaist head muusikat, mida raadiotes sageli ei mängita. Need on palad, mis ei ole pääsenud edetabelitesse, kuid minu hinnangul tõepoolest märkimisväärsed.

Välismaisest muusikast. Oma eri riikide internetiotsingutes avastasin enda jaoks saksa grupi AnnenMayKantereit. Tegelikult oli minu esmatutvus selle kollektiiviga läbi pala, mida nad on teinud koostöös Milky Chance'ga. Siit sain aru, et tegemist on justnimelt muusikutega, mitte pelgalt lauluesitajatega. Minu jaoks on selles mõisteliselt suur erinevus.



Selline on siis üks näide minu muusikamaitsest. Muidugi on minu eelistuste ampluaa palju laiem. Hetkel räägin vaid sellest muusikanäitest, Kölni ühe keskkooli seinte vahel sündinud bändist. Aga et ettekujutus sellest kinnistuks, siis veel üks muusikavideo AnnenMayKantereit'lt. Mitte kõige värskem, aga eks seepärast polegi see minu mõistes tapeet:



reede, 10. märts 2017

Peetri kooli seelikud

Tundub, et kooli juhtkond ja hoolekogu nägid vaimusilmas ette midagi niisugust konservatiivselt diskrimineerivat:


Pärast võrdõigusvoliniku arvamust, et sedaviisi diskrimineeritakse poisse (või oli see tüdrukuid?), said poisid sellise vormi:


Siiski, proovides leida täiuslikumat kompromissi ning konsulteerides usuasjade volinikuga, et kooli edaspidi ei süüdistataks ka usulises diskrimineerimises, käib praegu töö uue koolivormi kujundamisel:

teisipäev, 7. märts 2017

Sisutühjus

Proovisin tähelepanelikult lugeda teemat blogide sisutühjusest. Adekvaatselt sain aru, mida üks või teine mõtles ja ütles. Nõustusin peaaegu kõigega. Kui aga teise nurga alt vaadata, siis absoluutselt ei nõustu. Sellel fotol on sisuliselt tühjus:


Aga tegelikult ei ole. Me igaüks anname ju sellele pildile sisu. Sellisena nagu oskame või tahame. Sama on ka blogidega. Meie/minu iga mõte, lause, sõna ajaveebis loob ettekujutuse kirjutajast. Blogijatena oleme vaimsed stripparid. Mida rohkem me kirjutame, seda vähem jääb kõrvalseisjale midagi varjatuks. Ning kuigi meist paljud, mina kaasaarvatud, arvame ning loodame, et oleme osavad ja väldime enesepaljastust, siis see ettekujutus on petlik. Pole oluline, kas kirjutan eile söödud kapsasupist või sellest, et susisemisega päästab rasvatihane oma elu. Aines, millest kirjutame räägib meist juba mõndagi. Stiil, kuidas kirjutame räägib juba palju üksikasjalikumalt meie lapsepõlvest, minevikust, vaimsest kapasiteedist. Tahame või ei taha, blogijatena avame lugejatele oma mina isegi siis kui millestki isiklikust ei kirjuta. Rääkimata siis sellest kui ajaveeb ongi vaid keskendunud oma isikliku mina eksponeerimisele.

Ka kõige sisutühjem blogi kannab rikkalikku informatsiooni kirjutajast. Ja põhiküsimus on hoopis selles, et kas mind huvitab konkreetse inimese enesepaljastamine või mitte. Kas see enda vabatahtlik lahtikoorimine on mulle meeldiv või mitte väga.

teisipäev, 28. veebruar 2017

Nikolai Triik - kunstnik ja alkohoolik

Ligi viiskümmend aastat tagasi ilmub kunstiajaloolase Evi Pihlaku monograafia sõjaeelse kujutava kunsti suurkujust Nikolai Triigist. See kunstnik on ka tema väitekirja teema. Monograafia on teatavasti teadustekst, mis seab sisulised ja vormilised piirid mingite eluliste faktide kirjeldamisel. Pihlak, vaatamata pieteeditundele lihtsalt ei saa oma raamatus vaadata siiski mööda ka Nikolai Triigi kahesest olemusest. Kunstniku tumedama poole võtab autor kokku sõnadega: "inimese väärikust unustav joomamees".

Aastaid hiljem peale monograafia ilmumist selgitab Pihlak kujutava ja tarbekunsti almanahhis "Kunst" (1984, nr.65/3) neid raskusi, millised taolise teadustöö kirjutamisel tekivad. Ta oli kogunud palju kaasaegsete mälestusi Nikolai Triigist, kuid sellised subjektiivsed meenutused ei oma paraku faktilist kaalu ja seega ei sobitu need teadustööle esitatavatele nõuetele. Aga, et need märkmepõhised mälestused raisku ei läheks, avaldabki tollane almanahh valiku Triigi kaasaegsete mälestustest. Muuseas on neis kirjeldatud ka andeka kunstniku ja õppejõu alkoholisõltuvust.

Õde Lydia Triik:
"Jooma õppis ta juba üsna noorelt. Jooma hakkas ta sellepärast, et elu ei olnud mitte päris niisugune nagu ta oleks tahtnud. --- Kui nad Põllusaarega abiellusid, ütles: «Nüüd olen naise leidnud, kes on mulle päris naine.» Aga pärast ütles, et see on kõige hullem. Viimane naine oli kergemeelne, aga esimene oli väga kena inimene. Lõpuks ei olnud tal peaaegu üldse enam sõpru. Viimased aastad elas Triik päris üksi ja elas onupoja Voldemar Evaldi juures, kus ta ka suri."
Nikolai Triik ja Anna Triik-Põllusaar

Esimest korda abiellub Nikolai Triik 22 aastasena. See on nooruslik tudengiabielu, mis kestab peaaegu viis aastat (1906-1910). Kohe järgmisel aastal peale lahutamist Nikolai abiellub teistkordselt endast seitse aastat noorema Viktoria Martnaga. Perre sünnib tütar. Nikolail hakkavad tekkima probleemid alkoholiga. Kunstnik ja hambaarst kasvavad abielu jooksul (1911-1929) teineteisest lahku ja lahutus on lihtsalt vormistamise küsimus. Viktoria abiellub koheselt peale lahutust uue mehega ja suhetest eksabikaasaga räägib vaid kõnekalt fakt, et see uus mees lapsendab(!) Nikolai tütre. Võib ainult spekuleerida, mis toimus Nikolai isiklikus elus tema teise abielu jooksul. Fakt on see, et kaks aastat peale lahutust abiellub 47 aastane Nikolai Triik kolmandat korda. Uueks naiseks saab temast kaheksateist aastat noorem Anna, kellega Triik tutvus juba siis kui see alles kahekümnene - Anna oli Triigi õpilane. Ka see abielu arvatavasti kuidagi hääbub, sest Nikolai Triigi viimastel eluaastatel abikaasat tema kõrval ei ole.

Kirjanik Friedebert Tuglas:
"Väga raskelt elas Triik üle 1919. aasta arvustusi. Seejärel ta nagu ei tõusnudki enam uuesti. Lausa uskumatu, et nii tõsine ja kindla iseloomuga mees seda nii südamesse võttis. Hiljem algasid Triigi sagedased joomised. Tallinna Paul Raua matusele tulles unustas ta pärja rongi. Ta oli täitsa purjus. Raudteelased tõid pärja järgi. Purjus peaga ütles ta matusel, et kunstiühing «Pallas» tervitab Paul Rauda tema surma puhul."

Elva raudteejaam. 1921.aastal juhtub siin ränk õnnetus - purjus mees astub rongi ette. See mees on kunstikooli "Pallas" õppejõud Nikolai Triik. Kunstnik viibib vigastustega pikaajalisel haiglaravil.

Kunstnik ja Triigi õpilane Henrik Olvi:
"Triik oli koosolekutel tihti purjus, jäi laua taha tukkuma. Aga kui küsimuses selgust ei saanud, ütles Nyman ikka: «Küsime Triigi käest.» Triik aeti üles ja ka purjus peaga oskas ta küsimusi paremini lahendada kui mõni teine mees kaine peaga."

Teatrikunstnik ja graafik, Triigi õpilane Natalie Mei:
"Vahel ilmus Triik tundi ka purjus peaga, oli määrdunud. Pintsak oli ükskord eest hobusesõnnikuga koos. Mõnikord viis ka õpilasi restorani. Oli nii purjus, et rahamaksmisel võttis lihtsalt peoga kotist. Ükskord mõtlesime, et «Pallasesse» on tulnud uus õpilane, sest istus üks noormees kooli koridoris. Aga tuli välja, et see oli restorani kelner, kes ootas Triiki arvemaksmise pärast. Kui Triiki taheti «Pallasest» ära saata ja Kesneri asemele võtta, siis õpilased leidsid, et parem ikka purjus Triik kui kaine Kesner. Tema joomine oli muidugi suur tragöödia. --- Triik elas mõnda aega minu õe Kristine juures. Vahel kaotas ta purjus peaga võtme ära, siis ei julgenud helistama ja tülitama tulla, magas öö samas majas restorani laua peal." 

Kolleeg, skulptor ja raamatukujundaja Kristine Mark-Mei:
"Tallinnas veel ta joomine nii märgatav polnud. --- Tartus elas Triik meie juures 1923. aastal umbes pool aastat. Korter asus Emajõe kaldal, maja neljandal korrusel. Seal Triik siis maaliski jõe vaadet. Siis Triik ei joonud mitu kuud. Ta luges palju meie raamatukogust. Siis äkki hakkas jooma ilma pidurdamata. Kuid ka purjus peaga oli ta teiste inimeste vastu viisakas."

*****
Diplomaat, krahv Joseph Delpech de Fraysinett on aastatel 1928-32 Prantsusmaa konsuliks Saksamaal. Kuid lisaks igapäevasele tööle on Josephi huviks veel grafoloogia. Ta on Prantsusmaa Grafoloogiaühingu president. Grafoloogia pole ammu enam pseudoteadus. Kõrvuti kriminalistikaga on peaaegu kõigi suurriikide salateenistustes tööl spetsialistid, kes profileerivad käekirja alusel luureteenistuse huviorbiiti jäänud isikuid.

Grafoloog de Fraysinett teeb Saksamaal tihedat koostööd Seksuaaluuringute Instituudiga, kogudes ligi kümme tuhat käekirja proovi, püüdmaks leida seoseid käekirja ja inimese homoseksuaalsuse vahel. Kuid tal on ka muid teemasid, mis samuti otsivad seaduspärasusi ametlikult määratud diagnooside ja isiku omakäelise kirjapildi vahel. Nii saadabki keegi inimene talle Tartu närvikliinikust patsientide käekirjasid koos samadele lehtedele lisatud diagnoosiga.

*****
Üks soliidne internetipood Itaalias müüb juba pikemat aega krahv de Fraysinettile kunagi Tartu närvikliinikust saadetud patsientide käekirjanäidiseid. Need on üksikutel lehtedel. Ma ei mäleta, kas minu poolt esmakordselt nähtuna oli neid lakoonilise tekstiga lehti rohkem. Praegu on müügis Pärnumaalt, Kõnnust pärit 27 aastase Linda Rulli käekirja näidis, kes põeb Basedow' tõbe. Keegi Karl Mägi (s.1887), kes teatab, et ta on haige alates 28. jaanuarist 1930 ja kelle diagnoosiks on märgitud neurosüüfilis. Näitleja A(da)? Klein, kes põeb Parkinsoni tõbe. Ja siis see, Nikolai Triigi autograaf, müügis 40 euroga:
Diagnoos - alkoholism, lisamärkusena - pikaajaline

*****
See paberilehekene on allikdokument selles, et kunstnik Nikolai Triik püüdis siiski oma pahega võidelda. Tema joomingutest räägitakse sedasi, et jääbki mulje boheemlaslikust pummeldajast, kes ei osanud pidada piiri. Nii see oligi, kuid vähemalt teise abielu lahutamise järele ja enne kolmandat naisevõttu püüab mees meditsiinist abi saada. Kahjuks on Nikolai Triigi üldlevinud biograafias lause: 1934. aastal haigestus ta uuesti. Delikaatsed kunstiteadlased ei täpsusta, millesse kunstnik haigestus. Ehk tasub uuesti lugeda ülaltoodud Nikolai õe kommentaari venna naistest? Ei tea, pealegi alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks või siis taasalustamiseks. Kes aga tollal teadsid ja levitasid põrutavaid seltskonnauudiseid suust suhu, need on ammu surnud. Ajakirja "Kroonika" kui usaldusväärse ja ammendamatu faktiallika asutamiseni, esimese numbri ilmumiseni, jääb siis veel kuuskümmend kaks aastat.

reede, 24. veebruar 2017

Öö hääled

Varahommikul kui veel väljas pimedus, kuulasin laulu. Autor ütleb, et see on kingitus Eesti 99. sünnipäevaks. Tahan seda kingitust jagada. Ega ma lõpuni saa aru, mida laulutekst otse tahab ütelda, ning see ongi hea - jääb oma mõtetele ruumi. Kuigi esitaja elab võõrsil ja mina kodu Eestis, siis kuidagi tundub mulle, et oleme temaga ühel lainel. Olin ööpimeduses ja ootasin hommikuvalgust.

ÖÖ HÄÄLED
Tekst: Lembe Lokk ; Muusika: Jean-Christophe Onno / Lembe Lokk

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü 
on koiduni jäänud vaid minutid 
mu kodu nii hommikuhall, 
jääb mõistetamatuks mu süü 

Sind kaua ma kitkusin südamest 
kuid hellana huugas mu rõõm 
kas leidub veel kohta kus iganes 
mu kodu, kord kauge kord külm, 
nii õigena tunduks mu lõõm Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Sind otsisin, hüüdsin ja igatsen
kui maailm läks magama
kui pimedail tänavail ligastel
mu kodu, tumm vaikiv idüll
mul puudusid tagalad

Sind ootan ma õrnuse, raevuga
sind hoian ja manan ja nean
sinu mullale langen ma naeruga
mu kodu, see igatsus hell
iga haava su nahal ma tean

Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü
on koiduni jäänud vaid minutid
mu kodu, nii hommikuhell, 
kuhupoole me vaatame nüüd