pühapäev, 24. märts 2019

Lahkumised

Õige pealkiri oleks vist kurtmised või hoopis halisemised? Reede õhtu tuli üks külalastest koos perega. Täna, pühapäeva hommikul lahkusid bussile. Neil kümne kuune poeg ja oligi nädalaplaanis, et käivad vanaisal külas. Tore oli. Ning kui nad hakkasid hommikul bussi peale minema, väikemees issi süles, siis saatsin neid aknast pilguga kuni nad üha väiksemaks muutuvana kadusid käänaku taha. Ja taas saabub vaikus. Üksindus.


Üha raskem on neid saata, kes siin käivad. See on minu jaoks midagi uut üksinda olemises. Seal käänaku taga ootab neid päris elu, siin on aeg seisma jäänud. Ma ei taha, et minu pärast nad on võtnud endale kohustuse tulla. Õnneks ei ole veel sinnamaani langenud, olen elus kohanud ka sääraseid vanainimesi, et mõelda välja ettekäändeid. Seda, et lambipirn vajab väljavahetamist, millega ma hakkama ei saa või midagi muud tobedat.

Proovin iseendas selgusele jõuda. Ma väga tahan, et lapsed ja lapselapsed tuleksid ning samas kardan. Sellest on juba igavik kui mu isa suri. Surma hetkel olin ma temaga. Kuid reaalse lahkumise hetkest eredamalt on mul meeles mälupilt mõned kuud enne. Isa oli õe pere juures teises Eestimaa servas olnud mõned nädalad. Ta oli juba väga kõhnaks jäänud ja õemehe auto juurde, mis ta tagasi koju viis, tuli teda käimisel toetada. Ta istus auto tagumisele istmele ja hakkas lehvitama. Ei mulle, ega õele, vaid õetütardele, oma lastelastele, kes meiega koos olid trepil vanaisale lahkumiseks lehvitamas. Ma ei usu, et need tüdrukud, kellel täna kokku seitse last, seda mäletavad. Minul on aga see selgelt silme ees, sest teadsin, et tüdrukute vanaisa lahkub, jäädavalt.

Seepärast ei ole ma kombeks võtnud käänaku taha minejatele lehvitada. Ma isegi peidan ennast, et neid pilguga saadan. Raske aasta on olnud. Käänaku taga on toimunud mõndagi. Lastel on pereelus tekkinud probleemid. Ühel ootamatult talle enesele, teisel aga enda poolt korraldatud. Kohutavalt elan üle. Seetõttu olen aru saanud, et laste emad proovivad isegi midagi varjata minu eest.

Mõnikord laste emad helistavad mulle ja muljetavad. Lastelaste hoidmisest. Teinekord kurdavad, et pisut väsivad sellest. Ma siis lohutan, et meie vanuses on õnn lugeda kordi, millal laselastega saab koos olla. Ise olen mõnda lapselast näinud alla kümne korra. Mälu on kehvaks jäänud. Kuid kõige vanemat nägin nendel jõuludel siin vist teist korda elus. Ja ei ole midagi valesti selle lapselapse vanematega. Käänaku taga on nende elu. Ja lapselapsel ammugi ...

Ma tahan, et nad tulevad ja kardan, et nad lahkuvad. Tegelikult peaks õue riisuma minema. Ei lähe. Oma kehvaks jäänud jõuvaru vabandan suure tuulega - see kannab kõik laiali. Äkki oleks hea ettkääne lastele kurta, et nad eakat vanaisa ei abista ja nad peaksid kiirabi korras kohale sõitma, et asjad korda saaks? 

neljapäev, 14. märts 2019

Kirjad leerivennale 14.

6. november 1983
(järg)
Oled korduvalt kirjutanud oma huvist lindistuste vastu. Võiksin sulle teha kollektsiooni BEATLES lugudest viiel kassetil a 90 min., hinnaga kokku 85.- või 50.-, aga ma arvasin esialgu, et tahad seda mitte endale vaid mingitele kundedele. Kui aga endale, siis saan aru küll, et sul momendil teatavad finantsprobleemid on. Aga see kõik läheb mööda.

Pisut pühendunumad teadsid või olid kuulnud sellisest asjast nagu autoriõigus. Tavaline nõukogude inimene teadnud sellest midagi. Ümberlindistusi tegid kõik.

Nagu aru saan, saadetakse sulle peale minu veel ajalehti jms. Ega kattumist pole, s.t. ega ma samu lehti ei saada? Aitäh pakkumise eest, aga "S&V" ja isegi "Nõuk.Naise" saime järgmiseks aastaks tellitud. Ka NH ja "Õhtulehe", aga "Spordilehte" mitte, nii et seda tuleb sul kelleltki teiselt hankida.

Tööl tegemist palju. Meil käib 1-2 korda kuus koos džässikohvik. Hakkasin selle õhtutest saateid tegema. See nõuab aga aega, peale selle veel muidki džässi saateid, sest muidu keegi neid nagu eriti ei tee. Aga vaja ehk on. Kodus kah majaga tegemist, kuigi poisi saime lasteaeda. See hõlbustas asju märgatavalt. Käib seal väga meelsasti.

Pilt Manjana blogist. Lisaks kirjastusele "Rahva Raamat" asus hoones teisigi kirjastusi. Üks neist kirjastus "Valgus", mille välja antud õpikute järgi õppisid sajad tuhanded nõukogude Eesti lapsed. Sellel kirjastusel oli hooones oma (ametkondlik) kohvik. Seal toimusidki tollal alla kolmekümnese energilise Toivo Tuberiku eestvedamisel džässikohviku õhtud

Sul ikka nende tõbedega veab. Pead vist ikka siia tagasi tulema - siin vast ravitakse sind veel enne surma terveks. Kaua sul veel jäänud olla? Vaevalt sulle enne ärasõitu lehepaki teele panen, aga peale tagasitulekut kindlasti.
Pea vastu!
M.

kolmapäev, 6. märts 2019

Valimisjärgne õiendus ja spikker saastatöösturile

Kirjutasin Vakra plagiaadist. Valimistulemusi vaadates arvasin esimese hooga, et panin ikka kõvasti puusse. Asjatundjad on ju nüüd ikkagi kommenteerinud, et sotside valimiskaotuse üheks põhjuseks oli (ajastatud) Vakra skandaal. Pean tuhka pähe raputades tunnistama, et õigel ajal loo avaldanud ajakirjanik siiski küll teadis, mida ta tegi. Samas aga valimistulemuse olulise mõjutajana seda ülitähtsustada ei tohiks. Jah, võrreldes eelmise Riigikogu hääletamisega kaotas Rainer Vakra 65% iskuhäältest. Aga see polnud mingi erand selles erakonnas. Võrreldes eelmiste valimistega kaotas Tanel Talve lausa 93% valijatest, Kalvi Kõva 70%, välisminister Sven Mikser 66%, Ivari Padar 64% ja Riigikogu esimehe Eiki Nestori poolt hääletas 60% vähem valijaid. Seega sotsiaaldemokraatide valimiskaotuse olulised põhjused on mujal.

1. Elutarkus ütleb, et kui kellelgi on probleeme alkoholiga, siis reeglina see hästi ei lõppe. Koalitsioonipartnerid mängisid oma ühise aktsiisiotsusega sotsiaaldemokraadid osavalt nurka. Rahvale jäeti mulje, et ainult sotsidel on viinaviga küljes.

2. Sotside juhtmotiiv oli ja on väärtused. Kampaania ajal rääkisid nad nendest palju ja innustatult. Valitsedes on nad viinud oma ideoloogilisi väärtusi ka ellu. Viimase nelja aasta jooksul tõusis esile ka üks teine erakond, kes jutustab väärtustest. Samadest asjadest, kuid hoopis vastupidiselt.


Nendel valimistel hääletas osa rahvast väärtuspõhiselt. Pole tähtis milliseid väärtusi mina personaalselt hindan. Kogu mu jutt on pigem sellest, et Vakra juhtum ei otsustanud mängu tulemust.

Aga nüüd siis spikrist töösturitele. Traditsiooniliselt valisin oma ringkonna noorima kandidaadi poolt. Seekord sattus see noor inimene olevat roheliste nimekirjas. Erakond sisse ei pääsenud ja seega järgneva nelja aasta jooksul ei saa keegi mind süüdistada, et mina olen kuidagi osaline kui riigiajades midagi mäda on. Teemaparteina näitasid rohelised debattides üles asjatundlikkust oma valdkonnas, kuid ülejäänud eluvaldkondades oli kohati piinlikku ebakompetentsust. Mälusopist tuli esile pilt mineviku poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi eksamitelt, kus mistahes eksamipileti puhul veeretasid jutu sellele vähesele, mida viitsisid paar lehekülge enne lugeda, kinnitasid oma juttu mõne Lenini tsitaadiga ja hea tulemus oligi käes. Poliitikas see reeglina ei tööta või toimib vaid erakordsete isikute puhul. Ületamatu oli selles vana Edgar, kes mistahes küsimuse peale rääkis alati seda juttu, mida ta parasjagu tahtis rääkida. Hiigelaegadel oli ta selles briljantne, karjääri lõpusirgel lõbusalt koomiline.

Rohelised räägivad samuti väärtustest. Aga ühiskonda see eriti ei huvita. Avalikult oleme me muidugi kõik suured puudekallistajad - teisiti ju ei sobi, pole sünnis. Salajasel hääletusel saame aga pikalt saata kõik need meie välised poosid kliimasoojenemise, röövmetsanduse, energiamahuka tootmise, poosetavalt maheda ja hirmkalli mahetoidu suhtes ning mis need muud roheliste programmilised leivanumbrid ongi, millega nood Toompeale tahavad pääseda. Inimesi kõnetavad argised lubadused, asisemad ja käegakatsutavamad asjad kui need väärtused:

Hiite kuvavõistluse võidutöö, autor Martin Mark

Rohelised said kõige suurema toetuse Tallinnas ja Tartus. Seega loll on see, kes oma miljardieurose tselluloositehase tahab paigutada nende linnade külje alla. Kahtlase keskkonnamõjuga tööstuse asukoha valikul on alati mingi käputäis lärmakaid kohalikke. Seega tuleb sellise tööstuse rajamisel valida piirkond, kus kõige vähem hinnatakse rohelisi väärtusi. Ilma suurema mokakobinata saab tööstuse paigutada muidugi Narva linna (roheliste toetus 0,4% hääletanutest). Valga on samuti hea koht (0,69%). Aga head kohad on ka Mulgi vald (0,68%), Lüganuse (0,69%) ja lõpuks Alutaguse vald (0,70%) oma ürgmetsadega. Kohalikele pisut präänikut, kasvõi elanike-kinnistuomanike igaaastane maamaks. Pisut määrimist vallavalitsuses ja tehased las kerkivad. Need 10-20 kohalikku rohelist ei tohiks olla mõni suur mõis. Enne ikka präänik ja määrimine ja las alles siis tulevad need mõned protestijad.

Muuseas, fosforiit ootab kaevandamist. Lüganuse juures võiks hakata varsti sonkima. Lihtsalt lubadusi tuleb anda, need müüvad, sott sinna-sott tänna. Sest need ajad vaevalt, et kunagi tagasi tulevad - iseseisvus juba ammu käes.

Juhan Aare erakogust

pühapäev, 3. märts 2019

Kirjad leerivennale 13.

6. november 1983
Tervisi siis jälle pika aja tagant!

Sain sinult hiljuti kirja kahe ümbriku peale. Kiirustan kohe vastama, sest varsti pole jälle võimalik kirjutada. Peale pühi nimelt sõidan Tartu sessile. Hakkasin, näe, vanas eas veel tarkust taga nõudma ja astusin Tartusse ajakirjanduse kaugüliõpilaseks. 4 aastat hooleta. Tea, kas sellest erilist tolku on, aga teatavat abi oma ajakirjandustegevusele sellest loodan. On lihtsalt mõned spetsiifilised küsimused, mida sel kombel kõige lihtsamini selgeks saab. Pluss veel igasugused sidemed ja uute inimestega läbikäimise võimalus. Eks paista. 11.-17. november on esimene sess. Eksameid küll pole, ainult loengud, aga eks neidki huvi paku. 17. nov. on Tartus džässikontsert, selle järel sõidan kohe Leningradi festivalile "Sügisrütmid".
Sügisrütmid-83 kontserditest ilmus mõni aasta hiljem kaks fantastilise helikvaliteediga plaati, kus muuseas ka Tõnu Naissoo ja Lembit Saarsalu kontsertsalvestus on peal

Eks sealtki saa saatematerjali, mille vormistamine muidugi omakorda aega nõuab, nii et novembri lõpuni on tegevus kindlustatud. "S&V" lubas sealt jutu kah sisse võtta. Tundub mulle, et džässist peab ajakirjandus pidevalt juttu tegema, et ei tekiks enam võimalust see aastateks maha matta. Pillimehed reageerisid mu möödunud hooaja kirjutistele NH-s küll meeldivalt. Seegi kena, omast kohast asja ette. Katsun sel suunal jätkata, kuigi sellel hooajal NH keeldus džässitemaatikat avaldamast. Neil tähtsamaidki asju. S&V ja TMK on aga seni veel soodsal positsioonil.

Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu häälekandja "Noorte Hääl" toimetajaks oli lühikest aega (1981-82) Enn Siimer, kultuurihuvidega inimene, kelle ajal avaldati ka džässitemaatikat. Tema järglane, kes tõmbas pidurit džässiteemadele, oli Toivo Aare (1982-89), kelle Tartu Ülikooli diplomitöö teemaks oli "Mõningaid küsimusi välismaise raadiopropaganda teooriast". Oma viimasel eluaastal töötas 55 aastane Toivo ajalehe "Videvik" korrespondendina. Toivo Aare läks teadmata põhjustel vabasurma 1999. aastal.

Kuule - mul on sulle tungiv palve: palun ära šokeeri mind sellega, et kleebid ümbrikule -.50 ja -.25 kataloogihindadega marke. Kui sul neid veel on ja sul targemat nendega teha pole, saada mulle, saadan sulle aktuaalsemaid kirjale kõlblikke marke vastu. See on lihtsalt kole.


Margikogumine on investeering. Selle kirja kirjutamise aastal, 1983, lasti massitiraažis välja postmark esimese naiskosmonaudi lennu kahekümnendaks aastapäevaks - ploki hind oli tollal postkontoris .-80 kopikat. Üksiku margina võib seda internetipoodides leida täna hinnaga 1-2 dollarit. Perforeerimata margiplokkina teatakse neid säilinuna olevat vaid kuus eksemplari. Üks nendest vahetas oksjonil omanikku, müüduna 97750 dollari eest.

(järgneb)

laupäev, 23. veebruar 2019

Valitud!

Istusin suure toa tugitoolis ja lõpetasin raamatust peatüki lugemise. Siis tuli mõte, et käiks õige valimas ära. Tähtis riigiasi ajada, et äkki oleks pidanud ennast natuke viisakamalt riide panema? Aga olgu peale, kirjutuslauani vaid kaheksa sammu ja hakka siis mõne minuti pärast uuesti koduriiete vastu vahetama. No on ikka mugav küll see e-hääletamine.

Ma seekord taas tahtsin erakondade valimisprogrammid enne läbi tudeerida. Aga tegelikult lihtsalt sirvisin. Seda propagandistlikku vahtu on ikka palju ja lubadustes präänikuid. Muidugi oleks võinudki teha valiku oma supikausi järgi. Nooremad ju tavaliselt üleolevalt kritiseerivad, et pensionär on loll, kelle hääle on võimalik saada vinge pensionilubadusega. Ausalt öeldes ei olegi ma meelde jätnud, kes kui palju on lubanud. Poliitikas see ju ei kehti, et mees lubab ja mees teeb. Ja pealegi on minul kui valijal haugi mälu prääniku-lubaduste koha pealt. Keskerakond-Isamaaliit-Sotsiaaldemokraadid lubasid, et nende poolt hääletades saame ägeda elu.

Nelja aasta taguse lubaduste järgi peaks meil täna olema alampalk 1000 eurot (Keskerakond) või 800 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid), lapsehooldustasu kuni kolmanda eluaastani vähemalt 350 eurot kuus (Keskerakond), lastetoetus alates kolmandast lapsest 300 eurot kuus (Keskerakond), keskmine pension 560 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid) või erakorraline pensionitõus (Keskerakond), õpetajate töötasu alammäär 1500 eurot (Keskerakond). Elu peaks täna olema nagu lill. Uute lubaduste järgi on aga nelja aasta pärast lausa paradiis.

Mind igatahes selliste lubadustega ei osta. Ootasin, et nendel valimistel tõuseb mingi tulevikku suunatud teema. Mulle on tunduvalt olulisem teada, mis suunas liiguvad poliitikute mõtted selles, milline on Eesti riik umbes kahekümne aasta pärast. Millises riigis hakkavad elama minu lapselapsed. Isamaa ärgitas diskussioonile pensioni II sambaga, tehes ettepaneku midagi lammutada, et uppuja päästmine oleks uppuja asi. Poliitilised oponendid selle teemaga ei haakunud. Olgem ausad, keda see tulevik niiväga huvitab. Kõik me oleme inimesed, ka poliitikud. Valimised on muidugi olulised. Erakondade ladviku ja seotud toiduahelas olevate inimeste olmeküsimuste lahendamiseks. Ning Eesti elu edendamisel pole oluline, kas valima minnes panen ennast pisut viisakamalt riide või mitte.


Minu jaoks ikka need vanad küsimused - valid Mari, saad Jüri. Isikuvalimine meie hääletussüsteemis on tinglik. Valida tuleb ikkagi nimekirja ja ei oma tähtsust millise nime taha selles nimekirjas olevate kandidaatide seast linnukese teed. Nimekirjade vahel valides jälle teine häda - mingi idee mõnest programmist tundub sümpaatne, samas ülejäänud puhas vaht - tõstame, parandame, täiustame, taotleme jne. Või siis kahtled selles, et need näod kes tõenäoliselt sellest nimekirjast sisse pääsevad, no need kujud pole nüüd küll need, kes selle sümpaatse idee oleks suutelised ellu viima.

Seega kasutasin jälle oma vana taktikat. Minu hääle sai järjekordselt ringkonna noorim kandidaat, seekord osutus see noor inimene olema Eestimaa Roheliste nimekirjas. Olgu tal siis ema-isa ja vanavanemate kõrval veel üks hääl. Noori tuleb toetada. Valdav osa kõigist kandidaatidest on küll minust nooremad, kuid kui oleksin täna 25-35 aastane, siis iseloomustaksin vist kõiki nimekirju ühe sõnaga - kalmistu.

neljapäev, 21. veebruar 2019

Kirjad leerivennale 12.

31. märts 1983
Tere, kulla leerivend!

Noh, hea seegi, et sul nüüd kaks kätt kasutuskõlblikud on. Ilmselt mõjus see ka sinult üldise stiili paranemisele. Märksa elurõõmsam kogu su viimane kiri.

Ega mul miskit uudist pole. Ühe asja said sa küll valesti aru. Kassette ma võin osta ja sulle saata koos lindistustega aga mitte enne, kui olen sult vastavad summad saanud. Nagu ma aru sain, vajad sa vähemalt 10 kassetti, aga niisugust kapitalimahutust teha ei näe ma mõtet. Ka lunamaksuga saatmine on niivõrd tülikas ja kulukas, et ma seda moodust enam ei kasuta. Muidugi, selle jutu võiksime nüüd sinnapaika jätta, kuna sa ilmselt vahepeal ikkagi siiakanti jõuad. Astu siis läbi, eks räägime. Aprillis peaksin ma üldiselt kodumaal olema. 5.-8. mai on Tartus rockfestival - sel ajal olen Tallinnast ära ja 19.-22. mai Novosibirskis jazzfestival. Sinna tahaksin kah saada, sealt veel hiljem Nazarovosse sõita, kus omal ajal aega olin. Muidu olen aga üldiselt Tallinnas. Millal tuled?

Soolalõhe on 18.- gorbuuša 3.- ringis.
Rohkemat siis praegu ei kirjuta.
M.



teisipäev, 19. veebruar 2019

Uudistes uidates

Ma usun, et need, kes elavad inimeste keskel, arutavad ikka omavahel seda, mis meedias parasjagu kõneaineks. Olen ju samasugune meediatarbija, kuid üksiku inimesena saan arutleda neid asju vaid iseendaga. Mingite uudiste peale, mis eeldavad hinnangu andmist, on mul olemas isiklik arvamus. Mõne nähtuse peale ei oska aga midagi arvata ja targemaid inimesi pole kõrval, et oma arvamust nende järgi kujundada. Enamikel juhtudel aga olen üldse kõhklev. Elu on palju keerulisem kui ajalehes kirjas. Ajus tekivad mingid seosed, vastamata küsimused. Proovin selgitada mõne näitega, konspektiivselt.

Vakra ja plagiaat. Asi toimus tükk aega tagasi. Ja just nüüd, paar nädalat enne valimisi ... Jah, luukerede puhul huvitab mind alati, kes tellib muusika. Mõnikord aga tellijat polegi. On ajakirjaniku edevus saada tähelepanu (äkki isegi Bonnier!), et materjali avaldamine oleks just õigele hetkele ajastatud. Vakra kommunikatsioon on muidugi ämber, ajakirjaniku võimalik Bonnier samuti. Poliittehnoloogiliselt on võimatu vahetada hobust lõpusirgel. Sellele lootmine on valearvestus. Õige hetk ja efektiivne tulemus poliitlaiba näol oleks saavutatud kui materjal oleks ilmunud koheselt peale valimistulemuste kinnitamist. Eriti kui Vakra oleks poliit-nomenklatuurina hakanud kuuluma koalitsioonikõneluste delegatsiooni. Nii, et ma ei saagi aru, mis on kogu materjali avaldamise tegelikud põhjused.

Seda enam, et ei ajakirjanik ega keegi muu ei räägi jätkuna asjast. Vakra on juhtum, kuid sisu on mujal. Olid ju sellelgi lõputööl juhendaja, lõputööde kaitsmise komisjon, kes hindas töö väga heaks. Arvatavasti oli ka mõni retsensent. See on asja sisu. Kunagi oli lõõpiv loosung, igale TPI-ikale keskharidus. Ma olen lugenud ja kuulanud kõrgkoolide õppejõudude kurtmist, et paljud tänastest üliõpilastest on "kirjaoskamatud". Ehk isegi liialdus, kuid see on Eesti, rahvusliku kõrghariduse tänase taseme kõrvalgrimass. Ma olen lugenud palju tugevaid bakatöid, kuid suurel hulgal ka selliseid, mis heal juhul oleks kvalifitseerunud nõuka ajal esimeste kursuste tudengite nõrgaks kursusetööks, mitte mingil juhul aga diplomitööks.

Plagiaat on meie haridussüsteemi norm - see on asja sisu. Kõik koolilapsed peavad mingil ajahetkel tegema nn. loovtöö, mis on eelduseks, et viiakse üle järgmisse klassi. Siin pagenduses on külalapsed ka minu juurde tulnud viimasel hetkel abi järele. Ning seepärast tean, et praktikas ja kooli poolt aktsepteerituna on need loovtööd enamikel juhtudel copy-paste tööd - muidugi viideteta. Õpilase toimikusse saab kirja, et loovtöö on esitatud ja kaitstud. Kõik on rahul. Ja pole kellegi asi, et plagiaat vohab, süsteem õpetab plagieerima. See on teema ja mingi Vakra on selle kõrval prügikala, lihtsalt ajend kirjutada ja rääkida tõsisel teemal.

Kurjategijad erakondades. Ei eita, et efektne materjal. Kuid mölaklikult ebaeetiline, sest ühte patta pandi kehtiva ja kustunud karistusega isikud. Absoluutselt ei saada aru, mis on üldse karistuse mõte. Kui karistus on kantud, siis on inimene oma süü lunastanud. Punkt. Muidugi ei saa mööda vaadata, et eksisteerib retsidiivsus või tunda sisemuses seda, et mõni kantud karistus on olnud liiga leebe. Kuid see ei anna õigust eeldada, et kord kurjategija, siis seda surmani. Kakskümmend aastat tagasi, kui kirjanduslikult väljendada, tappis meie traditsioonilise pere esivõitleja isa liikluses kaks inimest. Ta sai selle eest karistuse. Kakskümmend aastat hiljem, vana mehena on ta ikka veel meie ühiskondliku mõtte kujunemise üks arvamusliidritest. Mina tõmban küll paralleele nende avaldatud nimekirjade ja esitatud näite vahele.

Prügitelevisioon. Ma päris täpselt ei saa aru, miks on selline vaenulikkus Katrin Lusti suhtes. Nii kui ajalehtedes tema nimi ilmub, siis näiteks kindlasti ERR Vikerraadio hommikuses pressitutvustuses saatejuhid tema üle ka ilguvad. Kas see on mingi ajakirjanike kambakas, et pekstakse mõnuga. Sedasi, et parteijuhid keelduvad osalemast valimisdebatis, mida juhib Katrin Lust jne. Ajakirjanduses antakse sõna auväärsele meediaeksperdile ja -õppejõule (muuseas järjekordne kriminaalkurjategija :D, kes selle kümnendi alguses tappis oma autoga 17 aastase poisi). Ekspert liigitab Lusti autorisaate tähtsusetuks prügitelevisiooniks. Ma ei tea televisiooniteooriast midagi - järelikult eksisteerivad teleajakirjanduses mingid kriteeriumid. Ja ma ei saagi aru, miks "Pealtnägija" pala  mingi vanamehe naistekabistamisest Kadrioru puuõõnes on kvaliteettelevisioon, mis nomineeriti Bonnieri auhinnale ja Katrin Lusti viimane pala Eestlaste Kolmnurgast on tähtsusetu prügi.

Külalapsed näitasid mulle Eestlaste Kolmnurka umbes pool aastat tagasi. Ma olin sõnatu sellest, et mul on olnud õigus. Kümne aasta jooksul olen ma siin ajaveebis väljendanud muret meie hariduse allakäigu pärast. Öelnud, et haritud eestlane on meie rahvuse püsimise ainuke garantii. Ühe põlvkonnaga oleme jõudnud Eestlaste Kolmnurga tasemele. Kahju, et paljude arvates on ka see prügi. Tähtsusetu, mis ei vääri tähelepanu. Tunduvalt turvalisem on poliitilistel vastutajatel osaleda ERR-i hambututes valmisdebattides ("No küll läks tuliseks!" nagu armastab ennast kiita üks saatejuht juba "Foorumi" aegadest iga saate lõpus) kui vastata otseeeteris Katrin Lusti "meelelahutuslikele" küsimustele. Ei tea ...


Aga üldiselt on väljas libe tatine ilm. Kuidagi peaks keldrisse pääsema, aga kuidas? Vägagi libe on. Minu jaoks tunduvalt olulisem küsimus kui ajakirjandus või kõik see, mis teil seal inimeste seas toimub.