esmaspäev, 19. veebruar 2018

Netikiusajad

Lugesin MERJE lugu ahistamisest. Kirjapandu järgi on vist küll õigem öelda netikiusamisest, kuid antud juhul on ka sõna ahistamine omal kohal. Iseenda jaoks üllatusena jõudsin alles mõned kuud tagasi lihtsa elutõeni - ei tea küll, miks selleni jõudmine mul nii kaua aega võttis, et ju vist neid sõimajaid-kiusajaid on sootsiumis läbi aegade olnud ikka ühteviisi sama palju. Võimalused on lihtsalt muutunud ja anonüümse ärapanemise või mõnitamise magus laks on vaid nupuvajutuse kaugusel - no küll ma talle ikka ütlesin! See oli minu jaoks ikka suur üllatus kui mulle anti viide teatud portaali, kus blogijate teemat käsitletakse järjekindla regulaarsusega. Lugesin ja ei uskunud, et madalalaubaline õelutsemine on omandanud epideemia mõõtmed. Ja küsimus ei ole selles, et blogijad ja blogimine peaks olema kriitikavaba, puutumatu. Ise ju oma tekste avaldame ja elu eksponeerime. Oluline on kuidas meid kritiseeritakse. Kuigi jah, mis ma ikka imestan, sest kõik minu haridusteemalised mõtted kasvõi siinsamas ajaveebis läbi aastate löövad häirekella sellest, et ühiskonna matsistumine algas juba taasiseseisvumise algusest, esimestest reformidest meie hariduses. Ja see protsess jätkub täie hooga.

Nõndanimetatud delfi peldikuseina fenomen on tõestanud seda, et meie hulgas on käputäis aktiivseid haigeid. Blogijate teema lugemine kinnitas seda väidet. Ka Merje/Rentsi "netisõbra" puhul on vihjatud haigusele. Haigele inimesele tuleb muidugi kaasa tunda, aga asjaosalisi vaevalt selle üldinimliku väärtuse rõhutamine lohutab. Loogiline lahendus oleks see, et kui kellegi vaimsed terviseprobleemid muutuvad personaalse sihiga või üldse ümbritsevatele häirivaks, psühholoogilist elukvaliteeti halvendavaks, siis tuleks seda haiget ravida. Ja siit jõuamegi juriidiliste reeglite "mänguilu" rägastikku - faktiväide vs väärtushinnang, kas sitapeast kommenteerija solvang on tavakodaniku olematu au ja väärikuse riive või ühiskonna jaoks mitteohtlik diagnoos. Haiget ei tohi ravida ja tervemõistuslikku matsi karistada.

Olen minagi haige, uskudes jätkuvalt naiivselt, et sünnipäraseid kiusajaid pole olemas. Need omadused omandavad lapsed sotsiaalse küpsemise käigus ja eeskujudele tuginedes. Sealhulgas netikommentaatoreid matkides. Nähes, et täiskasvanud mölaklusele ei järgne mingit reaalset vastumõju ... Probleem aga kasvab ja paisub ning kogukonnana jätkame üha rohkem raha kütmist voldikutesse, küberkiusamist käsitletavatesse projektidesse, netikäitumist õpetavatesse koolitustesse. Ja tulemus? Piisab ilmuda mõni abipalve kadunud lapse leidmiseks kui kõigist urgastest ujuvad välja onu heinod oma spetsiifiliste ekspertarvamustega.

Aga onu heinod olid kunagi kindlasti normaalsed poisid, mitte netikiusajad.

reede, 9. veebruar 2018

Hõbedast viinapits

Eelmisel sajandil, minu lapse- ja nooruspõlves kingiti tähtpäevadeks, ümmargustel sünnipäevadel lauahõbedat ja kristalli. See oli väärikas kingitus. Nüüd on see komme vist valdavalt minevikku vajunud. Kui ehk, siis tänapäeval mõnikord hõbelusikas vastsündinule. Kes teab, paljudel aga see lusikas veel alles on kui beebist on saanud täiskasvanud inimene? Igatahes omal ajal töötas Tallinna Juveelivabrik täistuuridel ja masstoodang läks hästi kaubaks. Sealhulgas pisikesed hõbedased viinapitsid ehk topkad. Sellised 50 ml mahutavad, mis tollal oli alkoholi baasmõõt. Shot mõõtühikuna jõudis Eestisse alles taasiseseisvumise järel.

Kuna tegemist oli masstoodanguga, siis on neid hõbepitse ka praegu palju liikvel. Ega need rahvaoksjonitel eriti palju ei maksa. Parimal juhul saab müüja 60-80 eurot tükist. Mõnikord aga ostjal veab ja hõbetopka võib omanikku vahetada ka 10-20 euroga. Seda märkimisväärsem on fakt, et praegu on oksjonil müügil üks tavaline Tallinna Juveelivabriku hõbedast viinapits alghinnaga 20 000 US dollarit. Kindlasti kõrgeim hind, mida kunagi on pisikese, viie sentimeetri kõrguse, vene ajal Eestis toodetud viinapitsi eest on küsitud.
Graveeringu tõlge: Kallile mehele sünnipäevaks. 18X61.a.

Veelkordne tõestus sellest, et ese iseenesest ei ole tähtis. Väärtuslikuks muudab mingi asja sinna juurde kuuluv lugu. Selle viinapitsi lugu on Marina Prusakova ja Lee Harvey Oswaldi oma. Mul ei ole mõtet seda jutustada oma sõnadega. Paljusid see niikuinii enam ei kõneta ajalise distantsi tõttu, sest muidu peaksin hakkama selgitama, kes on Kennedy ja muud seesugust. Internetist võib lugeda Marinast ja Leest tohutul hulgal materjali. Need, kes sellest sajandimõrvast on kuulnud ja huvi tunnevad, need on ka kindlasti lugenud. Mina olen samuti lugenud - aastaid. Ausalt öeldes mind ei huvita niivõrd tõde atentaadi kohta, vaid isiksuse kujunemine. See, kuivõrd oluline on, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Kas lapsepõlv määrab saatust?

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Vigade parandus

Sellel ajaveebil on olemas ka meiliaadress: hundiulg2010@hotmail.com . Tormilist kirjavahetust seal pole, kuid mõnikord ikka. Üks hea inimene juhtis mu tähelepanu sellele, et mitmete vanade postituste juures, kus olen kasutanud videomaterjali, need ei avane. Ma ise ei taha varasemaid kirjutisi lugeda. Küll tundub ülelugedes väljendatud mõte idiootse või primitiivsena, ei rahulda sõnumi vorm ja sõnakasutus, grammatikast rääkimata. Mõnikord on piinlik, et üleüldse olen tegelenud üle piiri mineva hingestriptiisiga. Aga olgu häbi kui suur tahes, vead tuleb ära parandada. Ma ei muuda kirjapandust ühtegi sõna ega koma. Asendan vaid katkised videolingid tervetega. Ei tea, miks, aga mulle käib närvidele kui asjad on poolikud.

Siin siis videod koos viitega postitusele, kus olen mittetöötava video asendanud töökorras olevaga:

25. aprill 2013 Unistaja




14. mai 2012 Tüdrukute kaklus (algne video on asendatud samaväärsega)




18. oktoober 2015 Läbi eetriragina Filharmoonia kontsertsaali






12. oktoober 2015 Olid ka niisugused filmid




22. aprill 2014 Lenini sünnipäev




3. märts 2014 Ukraina



Tuleb välja, et neid kadunud videosi on küllalt palju. Selleks korraks vast aitab.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kõik peksavad kõiki - normaalne

Allolev video on illustratiivne sellest, kuhu poole viimaste signaalide järgi tõekspidamistes liigume. Mäletan, et siinsamas ajaveebis, jumal teab kus, tekkis poleemika, teineteisest möödarääkimine minu eelajaloolise hoiaku suhtes, et poiss ei tohi kunagi lüüa tüdrukut, mees naist. Kusagil oli mul sissekanne koos videoga sellest, et imestasin tüdrukute, TÜDRUKUTE! omavahelise kakluse üle. Noorem põlvkond seletas mulle siis kommentaarides, et minu nõutuses on midagi väga eluvõõrast. Tüdrukud ikka kaklevad omavahel.

Tiidust, naisepeksjast, olen ka kusagil siin kirjutanud. Ei viitsi otsida, mida. Vaevalt, et oma seisukohta olen muutnud. Ei muuda seisukohta ka selles, et naisterahvale pakutakse istet, avatakse uks või makstakse kohtingul. Olen pärit ajast kus mees oli veel mees ja naine oli naine (loe: naiselik). Ma peaksin, tegelikult olengi sügavalt rahul, et aja jooksul on naine saanud võrdsed õigused mehega. Teistmoodi ma ei saakski suhtuda tütarde isana. Samas ma ei taha, et mees kaotaks kohustused naise ja oma perekonna ees. Need, mis seadusesse kirjutatud, aga eelkõige kõik kirjutamata reeglid. Ja pole vaja tulla mulle uuesti rääkima genderist, sooneutraalsusest ja muudest seesinastest asjadest. Peksmine muuseas ongi sooneutraalne f...ministeeriumi ideoloogia paradoksina Lubage mulle jääda illusioonidesse, et on olemas mehelikkus ja naiselikkus. Mida iganes see tähendab.


reede, 19. jaanuar 2018

Väikesed hooldajad

Sellest hetkest kui avastasin, et võin oma arvuti ekraani üle kanda suurele televiisori ekraanile, vähenes minu teleri vaatamine selle tavapärases tähenduses tugevalt. Interneti mõõtmatutes avarustes on sedavõrd palju head ja huvitavat audiovisuaalset toodangut, mida saan ise valida ilma igasuguse saatekavata. Ning need üksikud saated, mis minule kättesaadavates telekanalites huvi pakuvad, neid saan vaadata mulle sobival ajal järelvaatamises ilma reklaamita. Nii, et selles asjas olen iseenda "telekanali" peremees ja programmijuht.


Eile vaatasin ühte brittide dokfilmi lastest, kes suuremal või väiksemal määral hooldavad oma haigestunud, puudega vanemat. Jõudumööda olen jälginud, mis toimub meie enda  riigi sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas puudega inimeste hooldamisega seonduvalt. Ma ei saa väita, et kogukonnana, läbi riigi kui institutsiooni pole me midagi teinud. Oleme, aga häbiväärselt vähe. Hooldaja tasu, 25 eurot sügava puudega täiskasvanud haige ja 50 lapshaige eest kuus on piinlikkust tekitav. On olemas veel mitmeid abistavaid meetmeid nagu poliitikud armastavad väljenduda. Palju sellest kõigest kasu ning abi on, seda teavad need 14,5 tuhat täiskasvanut ja 750 last, kellel on sügav puue. Teavad ka kõik need, kes päevast päeva, ööd pealekauba, peavad leidma lahendusi puudega lähedase ja iseenda elu korraldamisel.

(Arvasin, et teab ka Riigikogusse asendusliikmeks läinud Tiina Kangro. Lootused muutusteks ja RK kompetentsuse tõusuks olid suured. Pettusin täiega. Need mõned arupärimised saalis ja sõnavõtud sotsiaalkomisjonis on olnud marginaalsed. Põhiaur on läinud moraalsete värdjate otsingule kolleegide seas ja muidugi iseenda ...)

See dokumentaalfilm on märkimisväärne just lähenemisnurga poolest. Oleme ühiskonnas palju arutanud probleeme - täiskasvanud terve inimene ja hooldamist vajav vanur, lapsevanem ja raske/sügava puudega hoolitsust vajav laps. Selles filmis vaadeldakse kolme last, vanuses 9-12, kes hoopis ise hooldavad ja abistavad oma puudega emasid. Teemapüstitus sedavõrd ootamatu, et terve tänase päeva otsisin internetist materjali Eesti kohta. Midagi märkimisväärset ei leidnud. Kas me üldse teame selliseid peresid, kus väikesed lapsed hooldavad oma vanemaid? Kas me teame, mis toimub nende laste hinges ja kuidas see mõjutab isiksuse arengut? Kuidas meie saaksime abistada väikesi abistajaid?



reede, 12. jaanuar 2018

Uue aasta lubadustest

Uue aasta lubadused pole minu teema. Viimati proovisin midagi sellist teha üle neljakümne aasta tagasi. Mida ma endale siis tõotasin, pole enam meeles. Küll aga, et see lubadus jäi muidugi täitmata. Taaskord. Samamoodi nagu varasematel aastatel. Selleks ajaks olin ennast piisavalt tundma õppinud, et mõista - olen kehv lubaduste täitja. Ka igapäevaselt. Seepärast, erinevalt normaalsetest inimestest, võtan mina lubadusi väga tõsiselt - kui mees ütleb, siis mees teeb. Normaalne inimene suhtub uue aasta lubadusse mõnusa huumori ja laheda eneseirooniaga. Minu jaoks on see aga väga valulik. Liialt palju on elatud aastate jooksul olnud minupoolseid tühje lubadusi. Kergem on oma ebaõnnestumisi ajada saatuse süüks, mitte aga tähele panna seda, et mitmed elu olulised pöörded on põhjustatud tahtejõuga katmata lubadustest. Masendavalt muserdav see lubaduste andmine ja mitte täitmine.

Möödunud aastast kokkuvõttete tegemine on ka kuidagi iseeneslikult hääbunud. Kui elamine asendub olemisega, siis sünnipäraselt ambitsioonikas inimene väldib ühel hetkel sellist aastainventuuri. Pisiasjadest ei oska rõõmu tunda ja suurte asjade olematus toonitab omaenda tühisust. Sünd ja surm on olulised verstapostid. Vahepealne osa on vaid emotsioonikas etapp kulgemises.

Eelmisel aastal olid kaks surma, mis minu jaoks väga isiklikud. Augusti viimasel päeval olen teinud oma virtuaalmärkmikusse sellise kande:


"Olen varajase ärkamisega. Täna enne kuut otsisin ühte fotot. See on mu ema pliiatsijoonis oma esimesest lapsest. Mõned aastad tagasi mõtestas K. kunstnikuna, sealhulgas ka fotokunstnikuna, selle joonistuse kuidagi helgelt positiivselt. Täna omandas see töö minu jaoks uue, veel sügavama tähenduse. Jõin oma hommikukohvi, vaatasin fotot ja aknast paistvat päikesetõusu valgust puudeokstel. Samal hetkel, üksteist tuhat kilomeetrit eemal sängitati mu vanem vend mulda."

Venna lahkumine oli omamoodi valus. Võiks öelda, et ta oli minule võõras inimene, sest vahetult, silmast silma nägin teda viimati viiskümmend aastat tagasi. Ei, me oleme lihased vennad, sama ema ja isa lapsed. Elu lihtsalt läks sedamoodi, et noor mees sõitis ükskord kaugele ja sinna ta jäigi. Saatus või olid need hoopis lubadused ...? Ja kuigi ma teda päriselt ei tundnud, siis ometi olen kaotanud mulle lähedase ja olulise inimese - vanema venna.

Venna surm tähendas asiselt seda, et liikusin järjekorras ettepoole. Seda ängi tekitavam on see kui surmasabas on väljaspool loomulikku järjekorda ettetrügijaid. See teine surm, "võõra" noore inimese lahkumine lõi mind ikka väga liimist lahti. Eelmisel nädalal panime tema õega urni mulda. Nooremana ei oleks tihanud, vana mehena on emotsioonid lubatud. Nii me seal kalmistul olime. Nooruke tüdruk, vana mees, urn tuhaga ja põske mööda jooksvad pisarad.

Eelmisel aastal oli muidugi ka rõõmsaid sündmusi. Üks neist oli minu jaoks väga eriline. Mida suurem perekond, seda väiksem tõenäosus, et kõik pere liikmed saavad ühel ajal ja ühes kohas kokku. Eriti kui pered elavad eri riikides. Ometi oli minu jaoks selline suursündmus isadepäeval. Nägin ühe korraga ning koos kõiki oma lapsi abikaasadega ja lapselapsi. Viimane kord juhtus see viis aastat tagasi. Selline kokkusaamine on kirjeldamatu õnnetunne, teades, et mida vanemaks saavad lapselapsed oma isiklike asjatoimetustega, seda vähetõenäolisem, et taoline sündmus kunagi veel kordub.

Perekonna mõiste muuseas aja jooksul muutub ja teiseneb. Siinjuures ei räägi ma sellest ühiskonda erutavast ja seni mittevaibuvast diskussioonist. Mõtisklen hoopis ülalmainitud, oma pere kokkusaamise kontekstis.
Kunagi elasid minu isa ja ema.
Meid oli kokku kuus last.
Õdede-vendadega leidsime endile abikaasad ja meie peredes sündis kokku 11 last.
Need üksteist on leidnud omakorda abikaasad/elukaaslased ja hetkel on nendes peredes 17 last.
Jne.

Ühest perekonnast on saanud suguvõsa. Koos kõigi abikaasade/elukaaslastega on meid kolmes põlvkonnas ainuüksi viiskümmend inimest. Mis kokkusaamistest saame siin rääkida. Kasvõi vaba nädalavahetuse leidmine, mis kõigile sobiks on juba ületamatu takistus. Pealegi on meil teistmoodi peretraditsioonid kui mitmetes teistes kultuurides. Seepärast, mitte uue aasta lubadusena, vaid püüdlusena, proovin sellel aastal hoida pisut tihedamat kontakti oma enda perega, laste ja lastelastega. Ja jõudu mööda elan kaasa kogu oma suguvõsa liikmete õnnestumistele ja ka ebaõnnele.

neljapäev, 28. detsember 2017

Jaan Soopa

1942. aasta veebruari alguses istus Jaan Viljandi vangimajas. Tea, kas ta niiväga enda käekäigu pärast muretseski. Rohkem ikka koduste pärast - kuidas neil seal läheb, kuidas hakkama saavad. Sakslased olid juba pool aastat Eestis. Viimased aastad olid olnud üldse absurdsed. Algul riigipööre ja siis vene võim senist harjumuspärast maailmavaadet peapeale pööravate seaduste ja reeglitega. Ja nüüd siis need saksa sõjaaja seadused. Täidesaatev tsiviilvõim Eestis oli Berliinist antud kohalikule Omavalitsusele, kes vorpis järjepanu kõiksugu käsulaudasid, millede täitmatajätmine võis kergesti kaasa tuua karistuse. Just sellel talvel hakkas kõvasti tundma andma üleüldine toiduainete nappus. Nii toit kui ka muud asjad olid talongikaup. Ning muidugi pani see 38 aastase Sürgavere raamatukogu juhataja Jaan Soopa muretsema. Ise istud vangis ja naine peab lastega üksinda hakkama saama.

Viljandi vangla

Väljaspool vanglamüüre toimus aga pidevalt midagi, mis mõjutas tavalise inimese igapäevast elu. Omavalitsus andis välja selgesõnalisi korraldusi, mis kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Samas oli ka selliseid propagandakastmes ettevõtmisi, vabatahtlikke kampaaniaid, milles kodaniku mitteosalemine võis äkki mingit moodi tulla halva bumerangina tagasi - meelsuse küsimused riigivõimu suhtes või midagi taolist. Jaanuaris näiteks kuulutati välja ülemaaline aktsioon soojade talveriiete kogumiseks rindevõitlejatele. Ja andsidki ära oma mehe lambanakse kasuka ning vastutasuks said mõne toidutalongi lisaks, et lastel kõht täis oleks. Iroonia vaid selles, et külmad talved määrasidki ära sõja võitja, nagu punaveteranid ja sõjaajaloolased pärast sõda rääkisid.

Või siis samuti jaanuaris 1942 sakslaste poolt alustatud kampaania 18-20 aastaste noormeeste värbamiseks vabatahtlikena Riigi tööteenistusse Saksamaale. Jah, esimesel sõjaaastal polnud veel eestlaste sundmobilisatsiooni Saksa armeesse. Selle ettevõtmise läbiviijad Eestis kirjeldasid seda tööteenistuse asja kui põnevat turismireisi Euroopasse, omalaadset aastast töö- ja puhkelaagrit, kus poistest kasvatatakse mehed. Meie poisid aga polnud niiväga vaimustatud sellisest võimalusest. Registreerimise tähtaega pikendati ja anti küllaltki üheselt mõista, et teadke, meil on selle vanusegrupi nimekirjad olemas ... Tagatipuks leidsid meie eestlastest omavalitsejad hea nipi, kuidas noorte "entusiasmi" turgutada. Just äsja avati taas üliõpilaste vastuvõtt ajutiselt kinni olnud kõrgkoolidesse ja sinna sissesaamise eeltingimuseks seati aastane tööteenistuse sooritamine vabatahtlikuna. Seda, et mingil hetkel satuvad tööteenistuses olevad poisid saksa mundris rindele, seda tollel hetkel ei osanud keegi arvata.

Sellel ajal kui Jaan vanglas oli käivitati veel kolmaski üleeestiline aktsioon, mida omavalitsus hellitavalt talguteks kutsus. See oli elanike sunniviisiline mobiliseerimine metsatöödele. Küttepuude puudus oli katastroofiline. Asi ei puudutanud ju üksnes elamuid ja kortereid, kütmist vajasid ka töökohtade ruumid, avalikud hooned ja halud olid põhiline soojaallikas. "Talgutega" oli tegelikult aga nii, et näiteks iga maal elav meesterahvas pidi kuu aja jooksul tegema metsas küttepuid esmalt kümme täistööpäeva, järgmisel kuul aga lisati neid tööpäevi veelgi.

Kindlasti tekitas Jaanis muret see, et sinnasamasse Viljandisse oli jõudnud sõjaga kaasnev lahutamatu haigus - tähniline tüüfus. Linnas suleti ajutiselt kino, teater, raamatukogu ja linna ainus kohvik. Oleks need haigusjuhtumid omandanud epideemia mõõtmed, siis vaevalt oleks sellest puutumata jäänud ka lähedased ja sõbrad Sürgaveres.

Põhiline mure oli muidugi toit. Ei tähendanud midagi, et sul võis olla oma maalapike, jõulusiga sulus kasvamas või lehm piima andmas. See tõi kaasa ka kohustuse müüa oma saadused normikohaselt riiklikule kokkuostjale. Riigi poolt varutud toit jaotati talongimajandusega elanike vahel ära. Veebruari esimesel nädalal kui Jaan kodustele kirja kirjutab on kehtestatud järgmised toidunormid nädala peale:
   Leib 2000 gr
   Liha ja lihasaadused 350 gr
   Rasvained (ka või) 100 gr
   Piim 1/2 liitrit
   Kuivained 100 gr

Tööstuskaupasid sai osta ostulubade alusel, mida väljastas kohalik omavalitsus. Näiteks jalanõude ostuloa said siis kui tõestasid vallavalitsuses, et sul on neid vaid üks paar jne. Mõistagi tekkis ahvatlus, et proovida mõni seakints (märkus: loomade tapmine väljaspool riiklike tapamajasid oli karistatav) realiseerida mustal turul vahetuse korras või raha eest, et sealtsamast hankida mingi vajalik riidetükk või seep või lambiõli jne. Vahelejäämise korral said muidugi rangelt karistada. Nii näiteks jaanuari keskpaigas tehti Tallinnas hilisõhtune ja varahommikune haarang spekulantidele. Arreteeriti 91 inimest, kes kõik said karistada.

Karistada võis saada iga asja eest. Näiteks kuulasid raadiojaama, mis polnud kantud lubatud raadiojaamade nimekirja. Või siis rikkusid kellaajaliselt pimendamisreegleid. Lahkumine maakonnast piirkonnakomissari loata tõi kaasa karistuse ... Käskusid ja keeldusid jätkus, nagu karistusigi. Aga oli veel üks asi. See omandas sellised mõõtmed, et okupeeritud/vabastatud riigi sisedirektor Oskar Angelus oli sunnitud raadiost pöörduma eesti rahva poole üleskutse ja manitsusega: lõpetage ometi ükskord see teineteise peale kaebamine! Angelus tõi välja, et kaebajaid innustab eelkõige omakasu, jättes lisamata meie inimlikud nõrkused kiusu ja kadeduse näol. Asi oli sedavõrd tõsine, et mõni nädal peale raadioesinemist võttis sisedirektoraat vastu korralduse, millega valekaebuse esitajaid hakatakse ... rangelt karistama.

Pühapäeval, 8. veebruaril kirjutab Jaan Soopa oma naisele:



Sellel ajal kui Jaan pühapäeval oma naisele kirjutab, kuulatakse nendes kodudes, kellel raadio, eestikeelset ringhäälingut. Kell 14.15 hakkab saade saksa opereti alusepanijast Paul Linckest. On sõda, aga elu läheb edasi.


Jaan Soopa postkaart Viljandi vanglast oma kodustele Sürgaveres on müügis ühes USA internetipoes ka pärast allahindlust küllalt krõbeda hinnaga, 45,53 USD.