reede, 24. veebruar 2017

Öö hääled

Varahommikul kui veel väljas pimedus, kuulasin laulu. Autor ütleb, et see on kingitus Eesti 99. sünnipäevaks. Tahan seda kingitust jagada. Ega ma lõpuni saa aru, mida laulutekst otse tahab ütelda, ning see ongi hea - jääb oma mõtetele ruumi. Kuigi esitaja elab võõrsil ja mina kodu Eestis, siis kuidagi tundub mulle, et oleme temaga ühel lainel. Olin ööpimeduses ja ootasin hommikuvalgust.

ÖÖ HÄÄLED
Tekst: Lembe Lokk ; Muusika: Jean-Christophe Onno / Lembe Lokk

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü 
on koiduni jäänud vaid minutid 
mu kodu nii hommikuhall, 
jääb mõistetamatuks mu süü 

Sind kaua ma kitkusin südamest 
kuid hellana huugas mu rõõm 
kas leidub veel kohta kus iganes 
mu kodu, kord kauge kord külm, 
nii õigena tunduks mu lõõm Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Sind otsisin, hüüdsin ja igatsen
kui maailm läks magama
kui pimedail tänavail ligastel
mu kodu, tumm vaikiv idüll
mul puudusid tagalad

Sind ootan ma õrnuse, raevuga
sind hoian ja manan ja nean
sinu mullale langen ma naeruga
mu kodu, see igatsus hell
iga haava su nahal ma tean

Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü
on koiduni jäänud vaid minutid
mu kodu, nii hommikuhell, 
kuhupoole me vaatame nüüd




kolmapäev, 22. veebruar 2017

Täna pole eile

Proovin teadlikult ennast jälgida, et lapsekasvatuse teemadel ei alustaks ma kunagi sõnadega: meie omal ajal ... Annan endale täielikult aru, et igaühel ongi oma aeg. Ainult ühe põlvkonna jooksul muutuvad olud, tingimused ja tõekspidamised. See on hoopis teine maailm, milles kasvasin mina ja lapsed kolm põlvkonda hiljem.
Kuigi ma alustasin pretensioonikalt - mina ja lastekasvatuse teema, siis tegelikkuses, ega ma kellegiga niiväga ei räägigi. Veelgi enam, ma ei oskagi midagi tarka ütelda. Kõik need "lumehelbekesed", autismispektrid, hüperaktiivsed jne. Mõtlen, kas seitsmekümne aastaga on genofond sedavõrd suure muutuse läbi teinud, et selline hulk erivajadustega lapsi? Aga lapsi ju arvuliselt palju vähem kui aastakümneid tagasi. Või olid kõik need vaimsed häired samasugused ja sama esinemissagedusega ka siis kui mina laps või mu enda lapsed väikesed? Lihtsalt ei pandud neid tähele? Äkki "eripedagoogika" oli tunduvalt efektiivsem? Muidugi oli neid hüperaktiivseid ka siis, kuid tavaliselt käratati lapsele: lõpeta see ringijooksmine, õpik lahti ja tee koolitund ära! Ja nii oligi. Praegustes mõistetes üsna karm ja lapsevaenulik värk.

Seesama internet. Voldikud, seminarid, artiklid, koolitused - lapsed ja internetiohud. Seda, et lapsevanem peab teadma, mida laps netis teeb. Muidugi saan ma sellest aru, kuid ... Vaevalt, et ükski lapsevanem niiväga tahaks teada, milliseid lehti teie varateismeline või teismeline poeg külastab siis kui kedagi kodus pole. Turvalisuse nimel peaks lapse järel nuhkima, aga tegelikult ei tahaks. Tingimused, milles lapsed täna kasvavad ei ole võrreldavad aegadega, millal mina kasvasin. Seepärast polegi mul midagi asjalikku ütelda. Minuvanused ei tohikski nendel teemadel niiväga kaasa rääkida, eriti siis kui tahaks ütelda: minu ajal ... Igaühele jäägu tema lapsepõlv ja hiljem lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured.

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Telesaade "Eesti Laul 2017" arvustus

Ei taha kuidagi olla see irisev kommentaator, kes "ma küll Eurovisioni ei vaata, aga ma arvan, et ...". Väga paljusid poolfinaali esimese saate kohta ilmunud (sotsiaal)meedia kommentaare oli piinlik lugeda. Muidugi, miks ei võiks olla sirgjooneliselt otsekohene, kuid kas arvamus peab olema tingimata artisti, isiksust solvav? Aga ega ma veendunud pole, kas üleüldse eksisteerib kriitikat ilma solvumisteta.

Minul õnnestus seekord sedaviisi, et vältisin võimalikult palju mistahes eelnevat informatsiooni ja vaatasin saadet nn. puhtalt lehelt. Kui lõputiitrid olid ära jooksnud, selgus, et minu tähelepanu ei olnud koondunud niivõrd lauludele, vaid rohkem sooritustele ja kõige enam vaatajale näidatud telesaatele. Just telesaade on see, mis minu silmis vääriks asjatundjate analüüsi ja heatahtlikke arvustusi. Sest olgem ausad - raske uskuda nähtu põhjal, et kunagi olime Euroopa suurima telesaate, Eurovisioni lauluvõistluse korraldaja maa. Ah jah, tollane telesaade oli suures osas välisautorite looming ja produktsioon ...

Seekord otsustas loominguline meeskond etendada meile poolfinaali terviklikust, kontserti, sedamoodi, et eelsalvestatud klipid vaheldusid nn. green room otsesaate lõikudega. Asja ehedust pidi rõhutama lavastuslikud "lavale minemised" ja stuudiosse kokkukutsutud osalistele kohustuslikud lavakostüümid, mis pidanuks tekitama vaatajas tunde aja lineaarset kulgemist. Mulle tundub, et selline stsenaarne plaan ei õigustanud ennast. Kuidagi jäi õhku rippuma mingi tehislikkus. Audiovisuaalkunst kui illusioon, mis võimaldab petta aega ja ruumi ei töötanud seekord täiega. Mina isiklikult oleks selle punnitamise asemel lähtunud hoopis teisest kontseptsioonist. Artistid kogunevad otsesaateks pisut pidulikumas või argisemas riietuses kokku ning vaatavad sundimatus õhkkonnas üheskoos žürii ja televaatajatega kodudes oma stuudiotöö resultaate. Siit oleks avanenud võimalused erinevateks lähenemisteks ka saatejuhtidele antud ülesanneteks.

Seda tüüpi saadete episoode seovad tervikuks just saatejuhid. Filmidesse näitlejaid valides tehakse tihti kaameraproove, otsitakse näitleja vastavust rollile. Ilmselt oleks pidanud selle saate juhtide valikul lähtuma samadest printsiipidest. Dissonants oli ekraanil sedavõrd ilmne, et jääb arusaamatuks, kuidas seda ei märgatud enne eetrisse minekut. Ning ma ei viskaks kivi ainult debütandist saatejuhi poole. Vaieldamatult on Marko Reikopil suured telekogemused, kuid mõnikord needsamad kogemused koos liigse enesekindlusega toovad saatele pigem kahju kui kasu. Antud juhtumi puhul võimendus häiriv ebakõla saatejuhtide stiilis, nagu oleks kummalegi esitatud erinev lähteülesanne. Muidugi tuleb siinkohal tunnistada ja tunnustada, et numbritevaheliste episoodide väljamõtlejal-kirjutajal oli mitmeid toredaid leide, mis panid artistid küll võistlejatena ebavõrdsesse rolli (suurem tähelepanu artistile kajastus pärast ka telefonihääletuses?). Kuid telesaate seisukohalt kõik need twitterid, tuhkatriinukingad jms. õigustasid ennast igati.

Ülalöeldud ääremärkused mõjutavad saate lõpptulemust, kuid need on tühiasjad võrreldes asja tuumaga. Saate keskmeks on poolfinaali valitud lood, nende stuudiosalvestused. Ma võin eksida, kuid üsna tõenäoliselt pärast valituks osutumist hakkab lavalise poolega tegelema konkreetse laulu pisike tiim. Ei saa aru, kas neis väikestes meeskondades puudub liider, või vastupidi - liider on liiga autoritaarne, kuid nähtud kümne loo puhul tekkis tihti mõte, et selle esituse lavashow on kokku pandud üksikutest iseseisvatest elementidest, nägemata idee tasandil mõtestatud tervikut, mis toetaks laulu ja lauljat. Mõistagi soleerivad paljudes esitustes nõndanimetatud stilistid. Seejuures ei oma nende jaoks tähtsust artisti välised andmed või koreograafi mõtted. Kindlasti võib olla viga ka minus, kuid ometi jäi mõnes numbris minu jaoks hoomamatuks, mis seos üleüldse on tantsijatel esitatava teosega - selline asi iseenesest, kohustuslik komponent. Ning lavalise liikumise juures ka see vana asi, et meie lauljad arendavad küll oma vokaalseid võimeid, kuid lavalise liikumise treeninguid, mis on lavashow aluseks, seda peetakse teisejärguliseks. Ei aita ka see kui konkreetse esinemise jaoks mõned korrad tantsusaalis käidi.

Oletame, et üksiku laulu meeskond saavutabki sellise tulemuse, millega nad ise rahul on. Kuid siis astub mängu telemeeskond, kellel omad tingimused ja ettekirjutused artistidele. Ma kujutan ette kui enesega rahulolevad oli telesaate produtsendid, et stuudiosse saadi valguspaneelid. Jällegi maitseküsimus, kuid nii pisikeses stuudios need kolm tagapaneeli ja massiivne valgusvõlvistik ülal tekitas minus küll tunde, et kõik klipid on salvestatud kusagil valgustehnika laoruumis. Lavalise liikumisega sattusid artist ja tema tantsijad tihti selg vastu paneeli, visuaalselt kadus igasugune pildi sügavus. Kuna see valgusvärk aga juba hangiti, siis lasti sellel vilkuda mitmevärviliselt kogu raha eest. Valgusmäng hävitas suuresti üksiku laulu pisikese meeskonna väljamõeldud asjad. Valgusmeistril polnud mõtteski süveneda laulu teksti, tõukuda stilisti valitud värvigammast, koreograafi liikumisjoonisest (mis niigi metsas, sest lavapind oli praktiliselt olematu), ega helilooja muusikalistest aktsentidest, esitaja kõlanüanssidest. Või vähemalt mina ei näinud mingit püüdlust luua laulu toetavat valgusdramaturgiat. Lava, dekoratsioonid ja efektid, mis peaksid lauljat toetama, lükkasid seekord mitmel korral solisti teisejärguliseks tegelaseks.

Midagi oleks saanud ju päästa režissuuriga. Kuid olgem ausad. Kindlasti suurepärased režissöörid mõne muu saate salvestamisel jäid seekord hätta muusika visualiseerimisega, Rütmitunne on üks asi, kuid partituuri lugemine kaamera liikumiste tarbeks, plaanide vahetusteks, muusikaliste rõhuasetuste esiletoomiseks, see on hoopis teine tase. Ja lisaks muusikale peaks režiipuldis siiski jälgima ka solisti lavalist liikumist ja tantsijate koreograafiat. Ja seda kõike veel selles juba mainitud imepisikeses valguspargi laoruumi salvestustingimustes.

Kas midagi oli väga kehvasti? Vaevalt. Tavavaatajana ma tavaliselt ei mõtle sellele, miks mulle meeldib või ei meeldi. Sellised detailid ei mõjuta taolise saate vaatajanumbreid, kuid vähesel määral mängivad osa telefonihääletuses. Teadmata on, kas asjaoslised üleüldse mõtlevad sellistes kategooriates nagu mina. Mõnikord oleks see ilmselt vajalik, et tunda rahulolu professionaalsest tööst, kvaliteetsest telesaatest.

Esimese Eurovisioni lauluvõistluse võitja Lys Lassia lauluga "Refrain", 1956

reede, 10. veebruar 2017

Olen lootusetult vana

Nüüd saan aru, mida minu vanemad pidid tundma ja arvama kui kasvatasin endale pikad juuksed ja panin jalga alt laienevad lillelised püksid.

Ma olen kuradi vanaks jäänud. Mu soovunelm, et see oleks libauudis. Aga, et mitte, siis tõden, nüüdseks olen oma elus näinud kõike mehelikkusest - rohkem ei taha. Vist on aeg ära surra.

Foto on pärit ja vastav uudis SIIT. Sellel lehel on palju fotosid hispaania moekunstniku Alejandro loomingust.

pühapäev, 29. jaanuar 2017

Abort

Lugesin Marca juures abordist. Siis lugesin Rentsi juures sellest, et mingi poleemika käib meeste vahel, kus mõned neist püüavad olla meestest meestemad. Ja siis meenus mulle, et olen ise sündinud ajal, mil Eesti territooriumil olid abordid keelustatud. Veelgi enam, selline tegu oli kriminaalkorras karistatav. Meie naaber, Venemaa, oli esimene riik maailmas, kus seadusega reguleeriti abortide lubatavust. Need protseduurid pidid toimuma haiglates ja formaalselt oli kehtestatud ka põhjuste loend, meditsiinilised ja peamine, sotsiaalsed põhjused, mida iga suvaline naine võis raseduse katkestamise ettekäändeks tuua.

Pärast seda kui Eesti riigi parlament 1940. aastal loobus meie iseseisvusest, hakkasid siin kehtima Nõukogude Venemaa seadused. Selleks ajaks oli Vene riigi suhtumine raseduse katkestamisse kardinaalselt muutunud - abordid olid juba mõned aastad keelustatud. See keeld kehtis kuni 1955. aastani. Raseduse katkestamine oli lubatud tollal vaid rangelt meditsiinilistel näidustustel - rasked tagajärjed naise tervisele või võimalus sünnitada raske päriliku haigusega laps. Protseduuri lubati läbi viia ainult haiglas. Sündivus riigis kahtlemata tõusis. Aga sellele vaatamata jätkus raseduse katkestamine edasi. Nüüd siis nurga taga ja eraviisiliselt või siis eneseabina rahvameditsiini võtete ning vahenditega. Paljud naised lasid ennast sandistada tänu keelule. Märgata oli ka noorte naiste surmade arvu kasvu seoses "ootamatu verejooksuga". Enneolematutesse kõrgustesse kasvasid alla aastaste laste suremuse näitajad. Ebasoovitavatest lastest, kes sündinud tervetena, vabaneti pärast sünnitamist letaalset tagajärge toovate tegudega. Näiteks Leningradis kasvas abordi keelustamisega imikute suremus õnnetuste, tapmiste ja terviserikete läbi tervelt veerandi jagu võrreldes keelueelse perioodiga. Tõe huvides tuleb mainida, et abortide keelustamise ajal kehtestas riik sellele vastukaaluks sünnitoetused, sotsiaalabi paljulapselistele peredele, laiendati tormiliselt koolieelsete lasteasutuste võrku, alimentide mittetasumine muudeti kriminaalkuriteoks jms.

Muidugi kehtestati abordikeeld tollast retoorikat kasutades, "tulles vastu töötavate naiste arvukatele pöördumistele". Keeldu toetati sotsiaalsete kampaaniatega. Lapse saamine polnud enam pere siseasi, vaid nõukogude naise kodnikukohus. Ei saadud läbi psühholoogilise mõjutamiseta kõikvõimalikel moodustel, näiteks plakatid "Ja mina tahtsin teha aborti ...":

Abordikeelu hilisem tühistamine 1955. aastal muutis ühiskonda kardinaalselt. Abortide arv kasvas hüppeliselt. Rasestumisvastased vahendid olid küll olemas, kuid inimeste seksuaalkäitumislikud harjumused olid samas visad muutuma. Naine oli muutunud nüüd paberil ja üha enam ka tegelikus elus pereplaneerimises ainuotsustajaks. Mehe nõusolekut nendes asjades ei vajatud. Mehele jäi küll vastutus kindlustada nende laste materiaalne heaolu, keda naine otsustas sünnitada. Utreeritult - enam-vähem sellest ajast hakkas ka Eestis levima praktika, kus mees palgapäeval tõi raha köögi lauanurgale ja naine siis andis sellest rahast mehele mõnikord taskuraha. Kuna rahakott oli naise käes, siis liikus ka muud pere toimimiseks vajalikud otsused sujuvalt naise vastutusvaldkonda. Kusagilt siit võiksime otsida ka lätteid tänapäeval probleemiks olevale palgalõhele - jäänuk minevikust, kus mees peab kindlustama pere sissetuleku.

Aga veelgi enam võiks luua mõttelisi seoseid abordi ja mehelikkuse hääbumise vahel. Poistel polnud enam isadest eeskuju võtta, mida tähendab perekonnas olla tubli mees, perekonnapea. Matriarhaalses peres tekkis mingi lödipükste-meeste põlvkond. Ja alles nüüd hakkavad mehed leidma endas taas mehelikkust, oma kohta perekonnas. Kas uues kvaliteedis või siis verbaalselt agressiivsetes püüdlustes reanimeerida vanu arusaamu pereelust. Seda ka abordi küsimuses.

Abortide taaslubamine põhimõttel: ma otsustasin, et ma seda last ei taha - katkestage mu rasedus (= tõmmake mul hammas välja), avas meile mingil moel tee seksuaalrevolutsiooniks. Parim viis raseduse vältimiseks abieluvälistes suhetes on muidugi selle asjaga mitte tegelemine. Rasestumisvastased vahendid on muidugi ka hea asi. Kuid tollal võis teinekord tekkida meestel-naistel narr olukord. Meeleolu on - ihu jampsi täis, partner on, koht on, kuid ... oota kallis, ma jooksen valveapteeki. Neis situatsioonides lootsid ja loodavad muidugi kõik, et juhuvahekord ei too kaasa soovimatuid tagajärgi. Kui aga siiski, siis ... Ei, vaevalt nüüd abort oli see, mis peamiselt tingis selle, mida mu vanaema oleks nimetanud kombelõtvuseks. Aga olukordade lahendamiseks oli ja on arvatavasti abiks seegi. Praegu siis viiskümmend protsenti Haigekassa hinnakirjast (kuni 100 eurot) ja "piinlik moment" on likvideeritud. Viimase iroonilise lause pärast palun vabandust kõigilt naistelt ja meestelt, keda see puudutab isiklikult. Ma tean, mis on raseduse katkestamine ...

Abordi poolt ja vastu võib rääkida emotsionaalselt. Põhivaidlus on selles, kas naise kõhus on mis või kes. Õnneks mul endal, isiklikult, pole vaja selle üle enam juurelda. Eneseirooniana võiks minu tähelepanu paeluda hoopis küsimus sellest, kas juurviljana elustamisaparaatide küljes olevana oleksin mis või kes.


kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Kodanikuargus

Teen oma igapäevaseid pisikesi asju ja samal ajal otsib mu aju sobivat sõna või terminit. On niisugune mõiste nagu kodanikujulgus - midagi sellist, kus inimene kartmatult väljendab oma arvamust, võtab seisukohti, kaitseb veendumusi. Et kui ta seda aga ei tee, siis oleks nagu tegemist argusega.

Ma olen elanud suure osa oma elust riigis, kus kodanikuargus oli normiks. Ilma selleta poleks olnud küüditamisi, venestamist, plaanimajandust, dissidentlust jne. Väikesed vene lapsed ei oleks koostanud nimekirju, kes käisid lihavõtete ajal kirikus. Kümned tuhanded eestlased ei oleks vaevanud pead, kes tema rühmast või töökaaslastest on koputaja.
Kodanikujulgus oleks kõik selle ära hoidnud, kodanikuargus aga toitis seda, valmistades ette tulevasi ärastamisi, seltsimeeste "totaalseid muutumisi" ja neid igasugu muid kasvuraskusi taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel.

Mõni aeg tagasi avastasin ühtäkki, et minus on säilinud mingi kodanikuarguse erivorm. Kuigi, see pole päris kodanikuargus, vaid midagi muud, millele otsingi sõnalist vastet. Märkasin, et me peaaegu kunagi ei räägi oma täiskasvanud lastega poliitikast. Ma ei tea, mis parteide poolt nad valimistel hääletavad. Kas Trump neile meeldib või mitte (kuigi aiman ...). Ma ei tea, kelle poolt hääletab minu Prantsusmaa pere lähenevatel presidendivalimistel. Mida nad arvavad sellest, et Kaljurandlaid ei läinud tänujumalateenistusele või tema seisukohast, et ta ei läheks Pätsu ausamba avamisele. Palju asju ei tea, sest me pole nendel teemadel rääkinud. Ma ei tea, kas mu lapsed on liberaalid, konservatiivid, sotsialistid, kommunistid või muud "istid". Ja ma vist ei tahagi teada. 

Kas selline asi on peredes normaalne?

laupäev, 21. jaanuar 2017

Benedict

Benedict on nii noor mees, et temast pole palju rääkida. Esimene näitlejaroll kaheteist aastaselt, inglise keele õpetaja kusagil Tiibeti kloostris jne.

Mind huvitab rohkem see. Nooremad inimesed kirjutavad ja räägivad, et nad vaatavad telesarjasid internetist. Mul on tõsine reklaamiallergia. Umbes teise-kolmanda pausi ajal juba tukun teleka ees. Hea meelega vaataksin tema poolt mängitut ilma kommertspausideta. Aga ei tea, kus ja kuidas internetist leida.