reede, 13. jaanuar 2017

Tsitramon

Elu jooksul on neid kordi olnud ikka mitu, kus mulle ennustatud eluea pikkust ja seesugust. Huvitav, et midagi pole neist ettekuulutustest meelde jäänud. Välja arvatud millegipärast üks kui teismeline olin, milles lubati pikka elu, kuid vanaduses tugevaid peavalusid. Olgu selle elueaga nagu on, kuid peavalud on tõepoolest sagenenud. Olen püüdnud jälgida mingit tekke seaduspärasusi, kuid reeglipärasusele pole pihta saanud. Need valud tekivad nagu mittemillestki.

Pisut leevendust saan aurudušist ja muidugi tablette söön. Ikka need valu vaigistid, mis meil apteekides müüakse. Mõnikord võtavad need valu ära, sagedamini aga mitte. Kindel on aga see, et millegipärast hakkab neist ravimitest süda läikima. Teinekord ongi nii, et kaalun, kas kannatada valu või seda, et süda on pärast paha.
Keegi hea inimene tõi mulle tsitramoni. Seda kunagist nõukaaja rohtu toodetakse Venemaal siiamaani. Ma ei teagi, milline meil müüdavast valuvaigistist on sellele vene rohule kõige lähedam. Igatahes ei tekita tsitramon minul iiveldust ja peavalu võtab ka ära. Mõistagi on tulemus tähtsam kui seletus. Kuid siiski, kas ma lihtsalt sisendan endale, et see vana vene rohi aitab, aga need tänapäevased mitte?

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Billboard

Nagu kõik normaalsed inimesed, nii ka minu jaoks on nn. popmuusika oma variatsioonides olnud teatud vanuses oluline. Aastate lisandumisega muutub aga muusikaline maitse komplitseeritumaks, valikuliseks. Mõned uued stiilid ei pruugi enam sobida kõrvale ja hingele, mis ei tähenda, et see muusika ilmtingimata halb oleks. Mulle on meelde jäänud teatrikriitik Enn Siimeri kunagine tees, et kunst sünnib alles tarbides. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et teosel peab olema vaataja või kuulaja. Seepärast teen mõnikord lahti Billboardi lehekülje, et olla pisutki kursis sellega, mida laiem publik peab muusikamaailmas kunstiks.

Minu jaoks oli aastalõpu põrutavaim uudis kui Universal Music Group teatas, et nende müüdavaim CD plaat on W.A.Mozart. Tean küll, et see helikandja on üleüldse eilne päev ja selle segmendi müüginumbritesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja analüütiliselt, kuid ometi. On ju UMG artistideks Rihanna ja Justin Bieber ja nüüd siis äkki Wolfgang, kelle CD on möödunud aasta maailma enimmüüdud muusikaplaat.
Siiski, tegemist pole üksikplaadiga, vaid helilooja 225. surma aastapäeva puhul realiseerunud megaprojektiga, kus terviklikus komplektis on 200 heliplaati. Komplekte on müüdud aga sedavõrd palju, et üksikplaatideks ümberarvestatuna saamegi tublisti üle miljoni plaadi paari kuuga.

Ja isegi selle jutu juures ei saa ma oma mõtetes üle ega ümber aja suhtelisusest, aja mõõdetest ja kummalisusest. Ma teadsin hästi oma vanaema. Tema lugudest mäletan, et tema teadis omakorda hästi enda vanaema. Ja tolle ema ja isa olidki Mozarti kaasaegsed. Kummaline ...

Mozart suri noore mehena (35) ja pildiaparaate siis ei tuntud. Kusagil üheksakümnendatel lustisid Saksamaa Wiesbadeni kriminaalpolitsei kunstnikud, need kes ütluste põhjal püüavad luua tagaotsitavate näopilte, Wofgangi elu ajal maalitud väheste portreedega. Tulemuseks valmis Wolfgang Amadeus Mozarti arvatav välimus kui helilooja oli 21 aastane. Selline oli mees, kes veel kakssada aastat hiljem on edetabelite tipus:
 

neljapäev, 5. jaanuar 2017

Tee Revalisse

Üks Hoffmann on jälle saadaval. Järgmisel kuul müüakse rahvusvahelisel internetioksjonil meie kuulsaima baltisaksa kunstniku Oskar Hoffmanni (1851-1912) teos, mida meile näidati umbes seitse aastat tagasi Mikkeli muuseumis, 19. sajandi Eesti kunsti näitusel, mis koostati erakogudest pärit töödest. Antud õlimaal, "Tee Revalisse", mis tollasele näitusele ka nime andis, toodi ühest erakogust Venemaalt. Ning nüüd on ta siis müügis, alghinnaga 31 tuhat dollarit. Maali audentsust kinnitavad ühe Moskva kunstieksperdi ja meie enda kunstiteadlase Mai Levini väljastatud sertifikaadid.

Ma eriti ei orienteeru kunstikogujate maailmas, see on väga spetsiifiline ja minusuguse jaoks kindlasti ka mitte taskukohane. Ning pealegi on selles kunstiäris mitmed asjad mulle "mõistmatud". Eesti mainekad vana kunsti vahendajad, kellede galeriid asuvad väärikates ja kallites linnarajoonides, majandavad ennast ära majandusaasta aruandes näidatud paari või paarikümne tuhande euro suuruse aastakäibega, samas kui nende käest läbikäivate teoste väärtus on faktilistes müügihindades muljetavaldav ...

Mul on jäänud arusaam, et koguda kaasaegset kunsti on kordades kergem kui luua erakollektsioon vanade meistrite töödest. Mida rohkem teevad muuseumid oste oma kollektsioonidesse, seda vähem kunstiesemeid jääb vabasse ringlusesse. Seda enam, et erakollektsioonidest satuvad sellised teosed, arvestades kollektsionääri "kogumishaigust", müüki harva. Ja kui siiski, siis ainult põhjalikult kaalutletult või hoopis erakorralistel asjaoludel - pankrotid, pärandvara jms. Oskar Hoffmanni teoseid turul siiski liigub. Asjatundmatu jaoks jääb mõistetamatuks hinnakujunemise mehhanism - miks sama autori, samas tehnikas teostatud tööde hinnavahe on sedavõrd suur. Teadagi kehtestab oksjonimaja kooskõlastatult müüjaga objektile alghinna, kuid müügihind kujuneb pakkumiste käigus. Aga siiski, kui "Tee Revalisse" prognoositavaks hinnaks on pandud 31000 USD, siis eelmine minule silma jäänud müügis olnud Hoffmanni maal, "Kalurid rannal"  osteti eelmisel kevadel vaid 6250 euro eest:

Või siis näiteks 2013. aastal oksjonitel müüdud kolme Hoffmanni tööde hinnad. Kunagi ühe taanlase vanaisa omandas Venemaal sellise piibuga mehe portree. Nüüd vahetas maal oksjonil omanikku 2700 euro eest:
Samal aastal USAs toimunud oksjonil müüdi üks Hoffmanni talvine maal 9000 dollariga:

Ja põhjanaabrite juures, Helsingis veel üks Hoffmanni piibumaal 3297 euro eest:

Kuigi nüüd müüki tulev "Tee Revalisse" oodatav hind tundub olevatki paisutatud, siis samas näiteks Hoffmanni selle maali eest on oksjonil makstud ümmarguselt 28000 dollarit:

Igatahes põnev saab olema, kas ka Eesti kunstikogujad ütlevad oksjonil sõna sekka.

Kunsti rahalises väärtuses pole ma asjatundja. Kollektsionäärid armastavad rääkida emotsionaalsest väärtusest. Raske on selle arvamusega mitte ühineda. Minule Oskar Hoffmanni tööd meeldivad. Hoffmann kujutas paljudel maalidel oma kodumaa, Eesti loodust, inimesi ja olustikku, see on omaette väärtus. Minu jaoks on aga Hoffmanni tööd erilised eelkõige mingis jutustavas elemendis. Näiteks selline Hoffmanni kõrtsistseen:

Keegi Mari B on olnud osaline selle maali elustamisel. Kas mina näen just seda lugu nagu seda pakuvad koolitööna selle video autorid, see on iseküsimus. Aga igatahes tasub sellele lingile vajutada - need minu jaoks tundmatud noored on saanud valmis ühe andeka asja. Minu lugupidamine neile.

reede, 23. detsember 2016

Lugeja kiri

Sellel ajaveebil siin on olemas ka meiliaadress, hundiulg2010@hotmail.ee . Mõnikord keegi kirjutab ja mina vastan. Selline teistmoodi suhtlemine väljaspool blogi. Märtsi lõpus sain ühe kirja ja siis tuli ka lugu, inimene oli oma mure kirja pannud. Kuidagi liikus meie jutt selleni, et äkki saaksin seda mure siin blogis jagada. Aga siis kirjavahetus soikus. Detsembri keskel võttis ta minuga uuesti ühendust ja arvas, et võiks siiski selle avaldada täpsustusega, et lugu leidis aset aastatel 2010-2014 ja oma jutustuse on ta kirja pannud paar aastat tagasi. Siin see kiri on: 

Tere,

sind ehk ei huvitagi tegelikult võõra inimese saatus. Lapsed aga tahest tahtmata on sageli ohvrid.

Ma ei rõhu siin mingile haletsusele. Kaasa tunda võib siiski. Enim ootan aga õiglast viha, et asjad on läinud nii kaugele. Ma ei salli Eestis valitsevat sots.poliitikat, mille tulemusena peavad lapsed elama võõra katuse all.

Alkoholismist rääkides - õnneks suudan ja tahan olla kaine ja tõsise elusuhtumisega. Sihitu ja vaimselt muserdatuna olen tahtnud mitmelgi korral kõigele käega lüüa. Aga ma ei suuda, silme ees on lapsed. Ja paras ports eneseväärikust on mul ka. Ma ei saa langeda nii madalale, et joon nii, et maa on must.
Lähiplaan on siiski üürida avaramat korterit ja hakkata taastama hooldusõigusi. Isalt kui joodikuna ennast näidanult võeti HÕ täiel määral. Minult neid ära ei võetud, palusin ise võtta lapsi (ajutisele) eestkostele.



Küllaltki tihti mõtisklen oma kodutunde peale.
Ma tõesti ei taha inimesi kurvastada, niigi on ümberringi koledaid lugusid. Aga see lugu ei ole ainult minu, vaid ka mu kolme lapse kurb elusaatus. Tahtsin teile jutustada oma lastest ja nende kodutundest, nii nagu ma nende emana seda mõistan. Ise nad on alles väikesed teile seda lugu rääkima.

Olen 36-ne kolme lapse ema, sündisin ja kasvasin üles Tallinnas. Kodutunnet nagu sellist ei ole ma oma elus kogenud – juba imikuna sattusin Mustamäe lastekodusse, kus elasin kuni 7.eluaastani. Selliseid sõnu nagu ema, isa, kodu, pere, armastus minu sõnavaras ei olnud kuni selle ajani. Kasuperes, kuhu sattusin elama 7-aastasena, kuulsingi neid esimest korda. Loomulikult tegi naabite klatš ja mu enda sisemine hääl üpris varsti selgeks, et see kodu ja perekond ei ole minu oma. Mu kasuema püüdis mulle seletada, et olin aastaid jäljetult kadunud mingi tobeda äparduse tõttu sünnitusmajas.
Sellel naisel, kes osutus mu võõrasemaks, olid omad bioloogilised kaksikutest pojad juba täiskasvanuks sirgumas, neid ootas ukse ees sõjaväeteenistus. Olin mitu aastat selles peres ainuke laps... võõras laps.

Ma ei olnud raskesti juhitav laps, olin üpris vaikne ja alaheitlik laps, sest aastad lastekodus ometi jätsid oma jälje. (Kasu)ema saatis mind nädalavahetuseks oma vanemate juurde pesema - elasime Kadriorus majas, kus sooja vett ei olnud ning vanaema elas Koplis suures Stalini aegses majas, kus oli gaasküte.

Mäletan oma (kasu)ema kui ranget, võõristust tekitavat inimest. Ta oli küll korralik, hoolitsetud välimusega, töötas õmblejana – kuid tema põlvedel ma ei istunud oma raskematel hetkedel, tema ei olnud see. Hüüdsin teda küll emaks, kuid tema tütreks ma pole ometi saanud, veri on siiski paksem kui vesi.

Juba 2.klassis läksin esimest korda kodunt ära – sugugi mitte põnevuse pärast. Ja veel mitmeid kordi olin lahkunud – iga kord raske südamega. Ma mõistan, et mul polnud lihtsalt lähedast inimest, kellele puistata oma süda, oma üksindust. Sest elada ilma vanemateta on jube raske. Kasuvennad küll püüdsid olla lahked ja mõistvad, kuid alati jäi midagi vajaka... Ei saanud neist mulle tõelisi vendi, ka mu kasuema tobedate kasvatuslike põhimõttete eest kaitsjaid, sest ihulikult sain ma karistada ka üksjagu. Mu kasuema oli selle pere ainuvalitseja ja sellega pidi leppima, kui tahtsid rahu majja. Kasuisa toetusele ei saanud mina samuti loota, kuna tema isegi ei saanud oma elu ja tööga hakkama, heitles ta ju isegi tõrjutuse, alavääristamise ning alkoholiga.

Hiljem vennad asusid elama eraldi, mina olin selleks ajaks 15. Kolisime kasuemaga tema vanematele lähemale, Koplisse. Korteril polnud viga, kasuema oskas alati maitsekalt sisustada korterit, ta oli loodud disaineriks. Aga minul hinges ikka veel kripeldas – see pole sinu kodu, sinu pere. Olin nagu varemgi alaheitlik tütarlaps. Ei olnud mul silmnähtavaid probleeme, ainult meie niigi pealiskaudne lähedus kasuemaga hakkas nüüd veelgi rohkem mõranema. Juhtus, et mulle öeldi, et ära enne kella 9 õhtut koju tule, mulle, kes ma olin 16! Päevade viisi lonkida linnas ringi... Loomulikult ei jäänud ma märkamatuks jultunutele tüüpidele, aga mida mina, süütu, oskasin karta? Loomulikult nägin ma neis häid mehi, kes hoolivad minust... Loomulikult pärast seda ei saanud ma sellest rääkida ühelegi hingele, pealegi veel kasuemale, kelle käest saaksin ainult riielda...

Kodu, nagu kohta, mis oleks igas mõttes turvaline – seda ei olnud, inimest, kellele toetuda, armastavat ema... Kasuema hakkas vist seda tajuma aina teravamalt alles siis, kui lahkusin kodunt 16-aastasena – ei otsinud enam mina sinna teed, ei pakkunud temagi enam võimalust tulla tagasi.
Nii ma jäin elama koos 42-aastase äsja vabanenud vangiga, tema pahede ja isekuse võrku. Kuigi mina süütu tütarlapsena otsisin omale kodu, inimest, kes veidigi hoolib, pidin ma maksma selle eest liiga kõrget hinda... Too mees veetis hulk aastaid vanglamüüride vahel ning püüdis hilinenud rongi peale saada, saada lapsi, korraliku elu. Ja mu kasuema käis minuga alla kirjutamas avaldust, et ta on nõus, et ma abielluks tolle tüübiga, kuigi ma ei olnud veel 18. Aga tolle mehe isekad tahtmised kandsid vilja – ma ootasin oma esimest tütart. Üleöö sai minust abikaasa, pereema, täiskasvanu oma kõigi kohustustega – kuigi sisemiselt olin veel alles laps. Ma ei ütle, et olin kole saamatu ema ning abikaasa – püüdsin olla mõlemad nii palju, kui tajusin oma rolli. Aga armastust tolle mehe vastu ei tundnud ma iialgi – rajas ju ta oma õnne minu elu jalge alla tallates. Hiljem ta hooples sellega, et päästis mind kasuema küüsist. Kas mul oli üldse mingit muud valikut? Kas olin üldse eluks ettevalmistatud?

Meile sündisid veel kaks tüdrukut. Leppisin oma saatusega, eluga ilma armastuseta. Püüdsin täita oma rolli ema ja abikaasana veelgi hoolsamini – ma ju tahtsin oma lastele head, sooja kodu. Elasime kahetoalises korteris, küllaltki avaras ja toredas, juba pisut kitsaks jäi ta meile. Sain edukalt lõpetatud kesk-eriharidust tehnikumis, tahtsin õpinguid jätkata – kuid abikaasa leidis alati põhjuse, et ma oleksin hõivatud koduste töödega, perega. Eks kolme lapse eest hoolitsemine, kodu korrashoid oligi mu põhiline tegevus, kuid ma andsin endale aru, et ilma tugeva hariduseta ei jõua kuigi kaugele. Mu abikaasal jätkus sihikindlust ennast üles töötada – vanglast vabanedes ajas ta läbi kojamehena, pärast läbis mitmeid kursusi, töötas katlakütjana, siin ja seal transporttöölisena. Pärast õpis autokoolis ning seejärel trammijuhiks. Ütleme nii, et peamiseks ajendiks oli temal ikka tema suur ego - tema suudab, tema näitab kõigile! Ta on kah midagi väärt! Minul oli tegemist laste ilmale toomisega, ei mina tema hingest veel nii hästi aru saanud, mis taotlused tal olid
.
Asjad hakkasid kiiva kiskuma meie kolmanda tütre sünni eel – meie suhted abielus olid väga korrast ära, käisime koguni abielukriisi nõustamisel, tahtsin olla mõistetud, et keegi mind ka kuuleks. Tundsin aina teravamalt, et mida aastad edasi, seda rohkem irdun eemale – eelkõige kui abikaasast. Ma ei armastanud teda, jah, ta jätkas ikka samas vaimus – tuli, nägi, võttis. Hoidusin eemale, kuulsin süüdistusi, inetusi. Vaikisin ja alistusin. Püüdsin olla hea ema oma lastele, hoida kodu korras. Muid sidemeid mul ei olnudki – meie kodu oli suletud mu sõbrannadele, meil ei olnud ühiseid tuttavaid, meid ei kutsutud külla, me ei käinud väljas – kuigi ma oleksin väga seda kõike tahtnud! Püüdsin sobitada tutvusi teiste lapsevanematega, kuid abikaasa laskis mul haruharva veeta mõni tund sõbrannaga. Mäletan, kui otsustasin sõita väikesele 3-päevasele puhkusele Lätti koos lastega, ta ei tahtnud mingil juhul kaasa sõita, kuid veel samal päeval pani imeks, mida mind sinna Lätti tõmbab ja millal ma tagasi tulen?
Loomulikult hakkasid silma tema soovimatus veeta oma perega aega ning minu ilmne aheldamine koduseinte vahele. Aina tihemini hakkas temagi õhtuid veetma tuttavate juures, ikka viinapudel kõrval. Aina sagedasemaks nähtuseks oli tema purjus nägu, mingid pretensioonid minu suhtes, süüdistused, et ma ei armasta teda, kuigi tal pole häda midagi jne. Samas hakkas ta harrastama lotomängu – ei läinud kaua, kui ta mängis maha oma kuupalgast 10-15%, arvestamata tema võlgu ja viinakulusid. Mu noorem tütar sai 2-aastaseks, kui pidin minema osakoormusega tööle – lihtsalt selle tõttu, et lastel oleks igapäevane piim ning minul ihukatet. Lõpuks urises mees juba ise, et mingu ma tööle ja kandku pere eest hoolt, see on mu kohus. Tema aga jätkas samas vaimus joomist ja lotomängu, arvestamata tema hilisõhtuseid kojutulekuid, sõimamisi, pealesunnitud seksi, korrast ära perekliimat, laste käitumishäirete mitte tähelepanemine.

Ei läinud kaua, kui nii suure vaevaga ülesehitatud (näiline) kodu muutus minu jaoks päris põrguks. Mäletan, kord istusin ostukeskuses pingi peal ja ma ei tahtnud enam tagasi minna. Läksin ostma oma lapsele mähkmeid, aga enam ei suutnud ega tahtnud tagasi minna. Siis ütlesin mehele, et ma ei suuda enam nii jätkata – kriisinõustamisest kriisinõustamiseni.

Alles siis läks põrgu lahti, kuid taevas teab, et laste huvides ma tahtsin perekonda koos hoida. Kasvasin ju mina isegi ilma perekonnata, küllap ma tahtsin säästa oma lapsi nii palju kui võimalik! Aga mu närvikava enam ei pidanud vastu – juhtus nii, et ei suutnud oma nutuhoogu tagasi hoida, vaevlesin unetuse ja ärevuse käes, olin iga kord muserdatud peale pealesunnitud vahekorda. Ja kui mu laste isa ütles mulle, et tema ei liigu siit korterist mitte ühtegi sammu ning mingu hoopiski mina, kui ei ole millegagi rahul... ma läksin. See ei olnud kerge samm, sest abikaasa kuulutas mulle sõja. Veel mitmed aastad kulusid selleks, et lahutada abielu (ta ei andnud mulle lahutust, tõi ettekäändeks koguni mu hullumeelsust).

Ja kõige koledam tahk selles loos on tõik, et mu lastel ei ole enam kodu. Jah, aastast 2009 olen teinud kõik endast oleneva, et laste kodu ei oleks see räämas, korrast ära kodu, kus elab nende alkoholikust isa. Jah, minul ei ole kuhugi minna, sest mul endal ei ole oma perekonda, olen lastekodulaps, mind ei ole kellelegi vaja. Jah, mu lapsed elavad juba mitu aastat Maarjamäe lastekodus (Pirita-Kose, Kase tänav 64, Tallinn), sest linnaametnikud ei ole meie perele pakkunud midagi asemele. Ei võinud ju meie enam taluda joomahoogusid ega sellega kaasnevaid viletsusi lõpmatuseni! Jah, elan isegi maa ja taeva vahel – kord ühes sotsiaalmajas, kord teises, lapsed aga linna teises otsas. Jah, ei ole meil mingit kodutunnet, sest meie ei ela isegi ühise katuse all. Minu endise abikaasa riiukad on ära röövinud tema enda lastelt kodu, turvalist ja kindlat paika. Jah, linnavõimud ei suutnud minu lapsi aidata ei uue koduga munitsipaalkorteri näol ega elatise väljamõistmisega nende isalt. Jah, me oleme omaenda kodumaal kodutud, kodutundeta. Jah, mulle anti mõista, et pean ise omi asju korraldama, kas või hambad ristis – kõik need tobedad vastused linnaametnikelt juba mitme aasta vältel! Ja nüüd olen kolinud väga suure vastumeelsusega uude sotsiaalmajja – kõledasse Lasnamäe paneelmajja, ühetoalisse korterisse, mis vajab ka remonti, kus pole mööblitki sees, vana tolmunud laevalgustiga. Kirjade järgi mul on olemas kodu, aga milline see kodu on? Kas uus remont ja teised kardinad loovad olulisema – kodutunde? Muidugi mitte. Nagu mu lastel ei ole kodutunnet, kuigi elavad nad just kui korralikes tingimustes asenduskodus, Tallinna eestkostel.

Ma oleksin tahtnud kustutada oma elust need viimased viis aastat, kui meil pole normaalset kodu ega kodutunnet, aga selline meie elu nüüd on. Tallinn, meie sünnilinn - miks meil pole siin linnas kohta, kus elada ühe katuse all? Miks mu lapsed peavad üles kasvama lastekodus? Miks ametnikud on nii lühinägelikud? Kelle armule või mõistvale südamele võime me siin elus veel loota? Miks ma pean vägisi tagasi hoidma mõtteid enesetapust – mille nimel veel elada, milleks elada? Peita oma laste fotosid sahtlipõhja, et mitte ahastusest hulluks minna?

Lugesin värskest Rohelisest Pealinnast
Lastehaigla Vaimse Tervise Keskusest. Hakkavad valusalt silma murelikud üleskutsed meedias mis puutub laste ja noorte psüühikahäiretesse või nende häirete ennetamisse. Kild siit kild sealt
Mariannega (Minu unistuste päeva eestvedaja) tutvusin sellel talvel.
Unistuste Puu tegijatega Kalamaja Päevadel.
Südamete Soojus, Serve The City jmt ühingud...
Dharma, Igale lapsele kodu, Kodutunne (saade) jmt. FB ja uudislistist saan nö jooksvat infot.

Aga tegelikult ei ole suutnud või ei pidanud vajalikuks sekkuda (aidata) meid neist keegi. Kummaline, et mu kolm last on elamas juba mitu head aastat lastekodus (Kase 64, Tallinn) linna eestkoste all ja sellega abi piirdub. Ja mina olen pendeldamas ahastuse ja süveneva alkoholismi vahel. Kus on siin tõde ja õigus?

P.S. Teie ehk ei tegele otseselt lastega. Aga kas ka teile ei lähe korda mu laste tulevik? Või võõras mure on võõras mure? Oleks mul ükskõik ei oleks ma öösiti üleval ega kirjutaks selliseid kirju. Ma otsin abi. Palun aidake meie perekond ummikust välja.

Lisainfoks nii palju, et elasime viimati ühe perena munitsipaalkorteris, laste isa nimel oli nn üürileping. Linnaametnikud ei ole suutnud lahendada korteriküsimust, mulle pakuti võimalust üürida sotskorterit, enne seda olin mitmed aastad pendeldamas erinevate varjupaikade vahel. Minu korduvatele avaldustele vastati "milleks teil on vaja munitsipaalkorterit, kui kõik on niigi hästi korraldatud?" (loe: lapsed lastekodus, minul sotskorter).

Laste isalt loomulikult ei ole me sentigi saanud vaatamata algatatud elatise väljamõistmisele.

Olen korduvalt palunud Kesklinna Valitsuse Lastekaitse ametnikelt mingitki abi... või vähemalt tugiisikut mulle. Ainuke nõu oli soovitused minna psühhiaatri vastuvõtule, et ennetada joomist või depressiivsust.
Lastekaitse spetsialist kes tegeleb minu perega on Katrin Rannaste.

*****

Selline lugeja kiri. Otsad jäävad lahtiseks, sest algamas on aasta 2017, kirjeldatud sündmused ise aga 2010-2014. Jõulude eel tahaks muidugi uskuda, et sündis ime ja ... Äärmiselt ebaõiglane kui lapsed peavad avastama maailma oma vanemateta, olgu see lahusolek põhjendatud või põhjendamatu. Nendel jõulupühadel on Eestis umbes 8000 last, kes kuuluvad vanemliku hoolitsuseta ja abivajavate laste kategooriasse. Häid pühi neile kõigile.

neljapäev, 1. detsember 2016

Teadmiste varasalv

Üleeelmine peaminister oli NLKP kooliga inimene, propagandist. Tagantjärgi tarkusena tuleb tõdeda, et eks ta oma tööga sai hakkama, aga isiklikult mulle käis mees inimesena närvidele. Eriti tema avalikud esinemised, kus igal võimalusel esitas sobivalt sobitatud arve kui hästi meil kõik on, kuidas võrreldes teiste liiduvabariikidega oleme tublid, ning ka seda, et Brüssel meid katkematult ja lõpmatult kiidab - väikesed ja töökad. Ka vene ajal oli paljudele funktsionäridele oluline, et Moskva kiidaks. Samas aga seda, et me olemegi olnud tublid mitmetes asjades.

Selline sissejuhatus seepärast, et tegelikult olen ka mina viimased kümme aastat jälginud oma isamaa edusamme ja ebaõnnestumisi võrdluses teiste riikidega. Seda kõike tänu internetis vabalt kättesaadavalele informatsioonile. Oma ajaveebis ma eriti ei kirjuta neist asjadest, mis aga ei tähenda, et ma ei mõtleks. Internet on täis igasugu uuringuid, statistikat, analüüse. Mõistagi enamus võõrkeeltes. Eestikeelne meedia eriti neid andmeid ei kajasta. Või siis teeb seda valikuliselt. Mõnikord on mul sellest kahju. Ajakirjandus neljanda võimuna saab oluliselt mõjutada poliitikaid ja poliitikuid.

Minu lugemisnimekirjas on palju sedatüüpi võõrkeelseid veebilehti, millest ma saan ainest mõtisklusteks. Toon vaid ühe viite blogile, mida pidevalt jälgin. Jakub Mariani hariduslik ajaveeb on kergelt loetav. Ma loen praktiliselt kõiki ta artikleid, olgu need mistahes ainevallast. Aga muidugi erilist huvi pakuvad mulle tema maakaardid. Neid on meelelahutuslikke, harivaid - hea teada, ning sügavalt mõtlemapanevaid. Viimased on just need, millepärast mainisin üleeelmist peaministrit ja meie meediat. Näiteid?

Tegelikult peaksime virisemise lõpetama, sest kõik on suhteliselt hästi:

Küll ma ootasin pagulasteema vaidlustes seda argumenti, et meie poliitikud Brüsselis ja ajakirjanikud meedias selgitaksid, et Eesti on juba niigi väga külalislahke riik võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega. Seega rääkida proportsionaalsest solidaarsusest pagulaskriisi lahendamisel on pisut palju palutud ja lubatud:

Kusagilt aegade hämarusest väidame, et eestlased ja ungarlased on Euroopa suitsiitsem rahvus. Õnneks on see tänaseks juba müüt:

Ah, et peaksime erinevate valdkondade poliitikates otsima narratiivi. Siin see on:

Aga miks ka midagi üldharivalt "kasulikku". Muidugi oleme me laulu- ja muusikarahvas. Metallimuusika poolest aga juba kohe-kohe Euroopa viie rikkama seas:

Mulle meeldib lugeda hästikirjutatud emakeelseid elublogisid - inimlikud mured ja rõõmud, olme ja muu. Üha tihedamalt aga väsin sellest ja lülitun ümber just nimelt sellisele lugemisele, mida Jakub pakub. Soovitan teilegi kui minu sisekaemused ja hala muutuvad tüütavaks.

Děkuji, Jakub!

reede, 25. november 2016

Novembrihala

Käisin taaskord arsti juures. Hommikul pimedas läksin ja õhtul pimedas tulin. Need paar kilomeetrit bussipeatusest koduni on muutunud minu jaoks mõõdupuuks. Vaevalisemaks on jäänud see käimine. Ütled endale, et vaat, selle teekäänakuni ja siis puhka, pinguta selle puuni või kivini ja siis tee pisike paus. Mõte harjub lõpuks ka sedaviisi olemisega. Et nii need asjad nüüd on ja sedasi ka jääb, loodetavasti.

Kilomeeter on siin oldud ajaga läinud pikemaks. Pimedas, niiskuses ja tuule käes hakkad mingil lollakal kombel iseennast haletsema. Olen vist aru saanud, mis on üksinduse juures kõige raskem - see kui kedagi sind kodus ei oota. Liigud seal pimeduses, ületad iseennast, aga keegi ei oota sind. Minu kõige targem otsus siin pagenduses on olnud koera võtmine. Tema ootab ikka, alati ja tingimusteta. Nii ka seekord.

Kui lõpuks kodus olen, pliidi all tuli praksub ja joon piparmündi teed, siis imestan ise ka, et mis halamine see lõppude lõpuks seal võsade ja väljade vahel mul oli. Mulle ju tegelikult meeldib üksindus. Kuigi sunnitult, samas siiski vabatahtlikult valitud. Või olen ma endale seda sisendanud? Minusuguseid üksikuid, üksielavaid pensionäre on Eestis üle 86 000. Kas me nüüd kõik seda naudime, pigem oleme leppinud, et sedasi on. Oleme harjunud sellega, et kui kusagilt tuleme, siis kodus keegi ei oota.

Fotoseriast "Selline elu", autor Julia Batova

Üksi elades peaks eakam inimene olema sotsiaalselt aktiivsem, käima ja suhtlema, mitte lukustama ennast oma kodu seinte vahele. Jaa, jaa ... Kuuldud ja paljud seda teevadki. Mõnel aga miskipärast see ei õnnestu. Olin minagi kunagi seltskondlik, kuid nüüd küllaltki inimkartlik. Ma ei tea, aga äkki on selle mittekäimise põhjuseks ka oma vaesuse häbenemine. On tehtud kindlaks, et kolmveerand Eestis üksi olevatest pensionäridest elab alla suhtelise vaesuse piiri. Esmavajalik on olemas, kuid enamaks ei piisa. Sealhulgas ka selleks suhtlemiseks väljaspool kodu. Ei tea miks, kuid seal linnas käies raha kulub. Ju ma olin elujõus olles, siis kui seltskondlik ja puha, oma olemuselt paras priiskaja, lahtise käega. Vananemisega harjud ära, vaesusega mitte. Ja nii ei tahagi kusagil käia. Istud ja häbened.

neljapäev, 17. november 2016

Denis ja Katja

Selle sildi, Lapsepõlve foto, all olen avaldanud mingi foto ja jutustanud loo. Seekord pole fotot, vaid paari päeva tagune video. Mingit lugu ma juurde ei jutusta. Selle videoga lõppeb kahe viieteistkümne aastase inimese lapsepõlv. Ning Denisi ja Katja ühisel otsusel ka, koheselt peale video lõppu, nende mõlema maine elu.

See kõik on masendav. Kolm päeva olen nendest lastest lugenud ning vaadanud Denisi ja Katja fotosid/videosid. Mul on liialt palju mõtteid - emotsionaalseid ja ratsionaalseid, olemuslikke ja sündmuspõhiseid - mul on liialt palju öelda, et ei suuda midagi arukat ütelda, veel vähem niisama heietada.