esmaspäev, 8. august 2016

Hetkeseis

Kuidagi on nüüd sedasi, et pole üldse aega. Jah, need toimetused võtavad palju, palju rohkem aega kui enne. Mõneti on minu tegemised muutunud haiguse tõttu isegi koomiliseks.

Näiteks puude saagimine. Ma pole kunagi olnud eriti osav sae pöörete timmija. Pealegi tuleks masinal küünal ära vahetada. Igatahes ei ole minu mootorsaag enam selline paugupill nagu vanasti. Peab teist ikka mitmeid kordi katkuma enne kui mootor käima läheb. Õues, sissesõiduteel seisab mitmeid nädalaid pindude koorem. Vaja ära tükeldada ja puukuuri ära vedada. Iga hommik ärkan lootusega, et täna on see päev, et täna jaksan ning jõuan. Pärast hommikukohvi võtan sae ja hakkan pihta. Esimesed nööritõmbed - pole viga, kuuendal tõmbel, kus saag ikka veel ei luba, hakkab õhk otsa saama. Pisike paus. Lõpuks, kaheteistkümnendal või kolmeteistkümnendal sikutamisel saab mootor hääled sisse, kuid minul on selleks ajaks pilt taskus. Olen keset õue neljakäpakil maas, rinnus ja kõris on valu, minu kähisevat hingamist on kuulda vist küla teise otsa. Lämbumine tekitab surmahirmu. Saag käib, kuid lähima paari tunni jooksul pole minust saagijat. Selle aja jooksul saan rohtudega hingamise taas kontrolli alla, kuid sae mootor on juba maha jahtunud. Alustan teist katset ...

Asi pole aga lootusetu. Enne jõululaupäeva jõuaksin ise ikkagi need mõned ruumid lõigatud. Õnneks on mul minu külalapsed. Need enamikus juba suured mehed, kes kus oma elu peal. Mõnel läheb paremini, teisel kehvemini. Siis kui siia kanti satuvad tulevad läbi ja ise küsivad, palumata, mida teha vaja. Mõni kord ei küsigi, vaid näevad ise, millest vanamehe jõud enam üle ei käi. Mina küll ei saa kurta, et ükski heategu ei jää karistuseta. Pigem ikka see: tee head ja sulle vastatakse samaga.

Eks ma siis proovin tegeleda jõukohasemate asjadega.


Alles sai keldririiulites tehtud suurem inventuur. Üksinda elades ei söö ju lõpmatuseni hoidiseid. Mõned purgid olid sedavõrd eakad, et nende sisu läks komposti. Ma ikka proovin oma purgikesi ühele ja teisele kaasa sokutada, kuid need varud on visad vähenema. Otsustasin, et see aasta ei tee kohe midagi sisse. Samas jälle nadi vaadata kui riiulid pooltühjad. Seepärast need tänased kurgipurgid terassi laual vaja ikkagi keldrisse viia. Veinist ei räägigi. Kui ma oleksin veinijooja, siis pudel päevas jätkuks peaaegu pooleks aastaks ...


Õnneks ei pärsi üha kehvemaks muutuv hingamisfunktsioon mõtlemist. Loogiline, et füüsilise nõtruse kompenseerimiseks võiks nagu sarikirjutaja täita oma ajaveebi, kuid ka selleks pole aega. Mul paluti hästi palju mängufilme vaadata. Kõik on värsked filmid, paljudel maailma esilinastus olemata või film hoopiski veel lõpetamata. Iga teose kohta pean kirjutama pisikese (professionaalse) arvamuse. Päevas 3-4 filmi vaadata on omaette päevatöö. Vahelduseks aga päris huvitav ja põnev. Loodan, et vähemalt mõni minu hinnangul suurepärane film jõuab ülejäänud heade, normaalsete, nõrkade ja halbade seas veel sellel aastal eksklusiivselt ka eesti vaatajani.

teisipäev, 5. juuli 2016

Padjaklubi Laura ja Sekspood

Mõnda aega tagasi arutleti elavalt Padjaklubi Laura ajaveebi kohta. Seda, kas oli ikka tunnustust, auhinda väärt või mitte. Vana teema juba, kuid üks asi jäigi mulle arusaamatuks. Et mida siis ikkagi hääletati, kas parimat blogijat või ajaveebi ennast? Ma võiksin nüüd tähtsalt rõhutada oma vaimseid väärtusi ja küsida, kes see Laura veel on? Aga ma ei tee seda, sest olen sellest seriaalist ikkagi kuulnud, kuigi vaatama pole seni veel jõudnud.

Täna aga avastasin, et meie sõbralikku eesti blogijate perre on lisandunud uus tegija, kodanik Sekspood, kes kirjutab loodetavasti "harivalt ja haaravalt" täiskasvanute mänguasjadest. Värisege laurad ja mallukad! Blogija Sekspood näol, kes kirjutab vägagi elulistel teemadel, olete ilmselt järgmiseks aastaks saanud endale arvestava konkurendi.

Mõnele võib jääda mulje, et ma nüüd hirmsasti imestan ja punastan. Kaugel sellest. Võin jutustada frivoolseid lugusid ajast kui mingeid erootikapoode polnud ja kusagilt ei hüpanud sulle näkku Vonneguti loomingust tuntud pärani piiber. Minu punastamised jäid noormehe ikka kui preservatiive müüdi ainult apteegis. Seisad seal mammide keskel pika järjekorra ära ja siis poolsosistades esitad oma soovi. Apteekritädi (jumal hoidku kui see veel noor naisterahvas sattus olema) küsib seepeale üle kogu pisikese ruumi kõva ja selge häälega: millist suurust vaja on? Ma teadsin küll, et ta seda pärib. Aga ikkagi, sure või koha peal ära. Justnimelt punastades küsid siis meheliku eneseväärikuse säilitamiseks kõige suuremat, kuigi ..., sest juba on sinu poole pöördunud uudishimulikud pilgud. Aga ega sellega see veel piirdunud. Järgmine küsimus, sama valjult: palju vaja on? Mulle tundus tollal, et kogu järjekord jäi hiirvaikseks, oodates pingsalt minu vastust ...

reede, 1. juuli 2016

Sahver

Kunagi kui siia elama tulin oli minulgi romantikat. Vesi kaevust ämbritega tuppa ja asjalkäimised välikäimlas. Viimasest tunnen mõnikord ka täna puudust, ööd on meil ju ilusad. Aga praegu ma ikkagi ei kujuta ette elu ilma veevärgita. Karm reaalsus, kuid ilma selleta peaksin ilmselt hakkama vaikselt vaatama kohta mõnes hooldekodus. Ei ole minust enam ämbrite tassijat.
Nagu maamajades ikka, siis sobilik ruum uues funktsioonis on muidugi sahver. Algul mõtlesin üle ja keeruliselt. Kuidas põrand valada ja seinad plaatida ja niiskust tõkestada. Läksin aga hoopis lihtsama vastupanu teed. Selle reegli järgi, et vanas majas tee niipalju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ning siiani ei kahetse. Nõndanimetatud veekeskkond ei ole kahjustanud ühtegi palki ega põrandat-lage.
Isegi sahvri uks on seesama, kellegi poolt kunagi värvitud. Boileri alla tuli robustne laudadest kapp, mille sees on hüdrofoor. Kasti peal pesumasin, sest kes on öelnud, et see peab tingimata põrandal olema?
Pesumasina kohal on maamajas hädavajalik kapp, milles esmaabivahendid. Kapi peal teemakohaselt vanad rohupudelid, mida siit-sealt olen leidnud. Ravimipudeleid on tegelikult hulga rohkem, kuid siia neid rohkem ei mahtunud. Ausalt öeldes on see üks tolmukogumise koht ja nii hea peremees perenaise rollis ma nüüd ka pole, et iga nädal sinna tolmulapiga jõuaks.
Muidugi on olemas ka dušikabiin. Sellega oli küll üks probleem. Kanalisatsioonitorud on sellistel kabiinidel pehmed "lõõtsad". Aga maamajas tuleb kord aastas võidelda kutsumata külalistega - hiirtega. Nemad leidsid, et need kanalisatsioonitorud on hea närimismaterjal. Ma mõtlen, et kui vaese mehe variandi asemel oleksin teinud korraliku vannitoa kahhelkivide ja muuga, siis poleks ka hiired sisse pääsenud. Kui aga need duši torud asendada ise tehtud hästi tehtud meetodil vastupidavatega, siis saab murest üle.
Ukse kohal on riiul, millele olen (tolmukogumiseks) asetanud supitirinad ja kausid. Minu lapsepõlvekodus ei pandud suppi kunagi potiga lauale. Täna ei tea ma ühtegi inimest, mina kaasa arvatud, kes kasutaks igapäevaselt sellist lauanõud.
Ühes seinas jookseb veel kaks riiulit. Nendes paras segadus. Üksinda elava vanamehe laiskus. Häbenen ja lähen koristama.

kolmapäev, 29. juuni 2016

Küüditamise aastapäev

Üleeelmisel nädalal oli juuniküüditamise 75. aastapäev. Spetsiaalselt ei otsinud, kuid sotsiaalmeedias ma ei märganud ühtegi teemakohast postitust. Professionaalne ajakirjandus kajastas poolametlikult korraldatud üritusi, mis erilise rahvarohkusega silma ei paistnud. Tegelikult katki pole midagi, kõik on loogiline ja seletatav. Oma blogikirjutistes, ajarännakutes minevikku olen ammu aru saanud, et ajalooline mälu on põlvkonniti erinev. Ning ei saa kuidagi noorematele ette heita kui mõnele vanainimesele tähtis ja kogu rahvale oluline ajastu pöördemoment on nooremale lihtsalt paar rida või kokkuvõtlik peatükk ajalooõpikus.
Taolistes vagunites viidi

Ma olin laps ja nooruk kui oleksin saanud ammutada lõpmatult lugusid ärkamisaja järgsest venestamisest, Vene tsaaririigi lagunemisest, I Maailmasõjast, Vabadussõjast, oma riigi ülesehitamisest ja selle mahamängimisest. Nende sündmuste vahetud osalised elasid minu kõrval, minuga koos ja kindlasti oleks neil olnud, mida jutustada. Ei huvitanud mind tollal need heietused - minu päralt oli tulevik, millel ei olnud mingit pistmist minevikuga, kogu selle abstraktse ajaga enne mind. Nüüd vanas eas olen muidugi kahetsenud, et ei kuulanud, ei küsinud, sest õpikutes kirjutatu mind ei rahulda või ei ole piisav.

Mul ei ole enam kelleltki küsida näiteks oma onunaise lapsepõlveloo kohta, millele juhuslikult komistasin digiarhiivis. Tema isa sattus I Maailmasõja ajal vangi. Kuidagi ta sealt aga pääses ja tema tütar, minu onunaine, sündis sõja viimasel aastal Šotimaal. Pärast sõda saadeti kõik endised sõjavangid sunniviisiliselt tagasi päritoluriiki. Mehe pere jäi aga võõrsile ilma igasuguse sissetulekuta. Sellel hetkel toimus Venemaal juba riigipööre ja eestlased deklareerisid oma riigi kehtestamisest. Tüdrukukese isa võeti Kaitseväkke võitlema Eesti iseseisvuse eest. Mees jätkas vaatamata Vabadussõja lahingutele võimaluste otsimist pere taasühendamiseks. Asjaga hakkasid tegelema Välisministeerium ja šoti heategevusorganisatsioonid ...

Või kuulmata ja küsimata lood ühelt teiselt sugulaselt, kelle mees oli II Maailmasõja eel küllalt suure rahvusvahelise kaliibriga "spioon", tegelikult aga ärimees, kelle kaubaks oli erinevates riikides "kodumaa reeturitelt" ostetud salajased materjalid, mida ta siis asjasthuvitatud riikide salateenistustele müüs. Sellesse ärisse oli kaasatud ka proua, minu sugulane, kes seda sensitiivset materjali toimetas ühest riigist teise. Ähmaselt on lapsepõlvest meeles selle daami jutustus episoodist Istanbulist Euroopasse suunduval rongil kui tema kupesse sisenes salateenistus, et teostada läbiotsimine mehe arreteerimiseks vajalike tõendite leidmiseks ...

Aga sellest samast juuniküüditamisest. Noorimad, kellel võiks olla mingigi adekvaatne lapsepõlve mälestuskild sellest traagilisest päevast on või oleksid täna vähemalt kaheksakümne aastased. Iga päevaga jääb neid üha vähemaks, kellelt seda üksikut mälestuskildu pärida. Ja nii muutubki selle päeva kümme tuhat erinevat lugu paarirealiseks kuupäevaliseks faktiks ajalooõpikus. Pisut punnitatud, kohustuslikuks päeva tähistatavateks üritusteks, sest nii on lihtsalt kombeks. Meid on sadu tuhandeid, keda ühendab emotsioon sellest, kuidas me käsikäes seisime inimketis, kuidas ühiselt laulsime ennast vabaks. Ja samas on juba sadu tuhandeid, kes kogu selle asja peale õlgu kehitavad, sest see kõik toimus enne neid.
Küüditatud, Kirovi oblast 1942 

Tõepoolest ei ole selles midagi imelikku. Lähiajalooga oleme hingeliselt seotud eelkõige läbi isikliku, põlvkondliku osaluse. Või siis läbi vanemate või vanavanemate juttude. Kaovad aga jutustajad, muutuvad elulised sündmused abstraktsiooniks, millega on raske suhestuda. Täna hommikul poetas Vikerraadio hommikuprogrammi juht Toomas Luhats eetriaja täisrääkimisel möödaminnes mõtte, et tema jaoks on ausambad 19. sajand. Teisisõnu sündmuste jäädvustamise selline vorm, mis eriti ei sobitu kaasaega. Ma mõistan, kuid päriselt ei nõustu. Ausammas või mälestusmärk on ajend millegi jutustamiseks kui oleks vaid kuulajat. Kindlasti "Russalka" mälestusmärgi lugu kogub vähem kuulajaid kui "Estonia" parvlaeva hukkumise mälestusmärk, sest viimasega on täna ja veel järgmine viiskümmend aastat mingi osalusside. Alles siis muutub see mälestusmärk tähenduslikult eelkõige kunstiliseks objektiks linnaruumis, mis möödujates ei tekita mingeid emotsioone peale hinnangu, ilus või kole. Objektiks, kus palaval suveilmal hea korraks istmikku toetada, et juua lonks värskendavat õlut.

Ülalöeldu taustal järgin huviga arglikku ja loidu diskussiooni Okupatsioonide Muuseumi ümbernimetamisest. Tegelikult hakkasid need mõtted tekkima juba mõned aastad enne, kus mitmed noored ja tegusad avaldasid arvamusartiklites mõtet, et oleks aeg loobuda sellest raskemeelse minevikutaaga pidevast kaasavedamisest. Sellest, et kui väike ja paljukannatanud rahvas me oleme, kuidas ikka meile igatmoodi liiga tehti. See on seesama juhtum, kus konkreetne ajalooline sündmus on muutunud abstaraktsiooniks. Mingil määral ma isegi nõustun noorematega. Suurte arvude keeles on need meie mitmekümned tuhanded küüditatud kaasmaalased tühisus kogu nõukogude impeeriumi represioonimasina kümnete miljonite hulgas. Siiani ei räägita sõnagi aga ka näiteks miljonitest sakslastest, kes deporteeriti pärast sõda oma sünnikodudest, sest nende sünnipaik joonistati uuel Euroopa kaardil teise riigi koosseisu.

Jah, ma ei eita, et meie ohvrite arv küüditamiste tõttu on suur. Jah, ma tahaksin, et igaüht mäletataks ja sellel päeval lehviksid leinalipud. Kuid veelgi enam tahaksin, et sellistel tähtpäevadel räägitaks  ka sellest, et meie kaasmaalased proovisid ka küüditatutena elada ja ellu jääda. Seepärast, et väikerahvana kasutasime oma peamist trumpi - olla töökad ja haritud, olla eestlased.
Küüditatud, Kirovi oblast viiekümnendate aastate algus

teisipäev, 21. juuni 2016

Maksim

Maksimi isa oli kiiret ja kõrget karjääri tegev sõjaväelane. Ema oli küll eelkõige ohvitseri naine, kuid hilisemalt matemaatika-füüsika teaduskraadi omav programmeerija ühes teadusasutuses. Maksim on oma vanemate teine ja viimane laps, vend on temast kaksteist aastat vanem.
Maksim emaga, 1976

Samal, 1976. aastal on Alla juba mitmeid aastaid esinenud lavadel erinevate ansamblite solistina. Suurim läbimurre tuli kaks aastat varem kui teda märgati üleliidulisel estraadikonkursil, kus ta jagas mitme teise lauljaga, nende hulgas ka meie Boris Lehtlaanega lohutusauhinda. Koos tollase ansambliga tuuritab Alla suurel kodumaal, aga ka sõbralikes välisriikides. Saabuvad karjääri olulised võidud sotsialismimaade estraadikonkurssidel. Läbi teleekraani saab üldtuntud hitiks tema poolt lauldud laul "Arlekino". Alla on juba mõned aastad lahutatud ja kasvatab 5 aastast tütart.
Alla tütrega, 1976

Koolipoisina, algkoolis, jääb Maksim silma artistliku poisina. Ta on selline klassi vembumees, kes naerutab kaasõpilasi ja paneb ka õpetajad muigama. Vanemates klassides suunatakse poisi andekus kooli näiteringi. Erinevate rollide kehastamisel õnnestuvad tal paremini koomilised tegelased.
Maksim, umbes 1984

Maksimi algkooliaastateks on Allast saanud ülipopulaarne lauljatar ühel kuuendikul planeedist. Igal aastal loendamatu arv kontserte, mis koguvad staadionitäied publikut. Kontsertturneed välismaal, millest pikim peaaegu aasta. Pidevalt teleekraanil, üks hitt teise järgi. Tema plaate müüakse meeletutes kogustes. Olles muusikakooli lõpetanud koorijuhtimise erialal on ta selleks ajaks omandanud kõrgema hariduse ka mainekas teatriinstituudis, GITISes, estraadilavastaja erialal. Just see ongi Alla trump, et omandatud erialaga hakkab ta lavastama ise enda kontsertetendusi. Need on teatraliseeritud lavashow'd, kus omapärase tämbriga lauljatar esitab näitlejameisterlikkusega laule, mõttelise tervikuga kavasid, mis poevad kümnete miljonite naiste hinge. Alla teab, millest laulab. Ta on kolmekümne viie aastane, oma ala professionaal. Lisandunud elukogemus - ta on äsja lahutanud oma teise abielu, muudab küpse naisterahva laulud tihti mõtlikeks jutustusteks, millega kuulaja saab samastuda.
Alla, 1984

1993. aastal lõpetab Maksim keskkooli ja asub õppima humanitaarinstituudis lingvistikat. Üliõpilasena liitub ta koheselt tudengiteatriga, jätkates edukalt just komöödianäitlejana, tehes seda nii hästi, et hakkab saama pakkumisi esinemisteks ka kutselistes estraaditeatrites. Tegemata allahindlust õpingutes, hakkab kujunema Maksimi tee estraadinäitlejana. Läbimurre publiku südamesse toimub mõistagi läbi teleekraani kui noormees suurtel galakontserditel astub ülesse parodistina. Just tema noorus on see, mis müüb - sinnamaani on rahva lemmikuteks olnud keskeas humoristid.
Maksim, 90-ndatel aastatel

Maksim on alles koolipoiss kaheksandas klassis kui Alla saab armastatud artistina lagunevas impeeriumis, ühena viimaste seas, kõrgeima riikliku tunnustuse, NSVL rahvakunstniku aunimetuse. Juba mõnda aega ei kutsu keegi teda lihtsalt Allaks, vaid aupaklikult isanimega Alla Borissovnaks. Ta on megastaar, keda sõidutakse limusiinidega, kontsertreisidel on hotellides tema käsutuses vaid parimast parimad numbritoad, šampanja voolab ojadena, kõrged riigitegelased Kremlis jooksevad võidu diiva ees uksi avama, tema esinemishonorarid on muinasjutulised. Kuid see on väline. Kõige taga on intensiivne töö. Ta loob oma Lauluteatri, legendaarsed on Alla Borissovna korraldatav igaaastane kontsertfestival "Jõulukohtumised". Naine pöörab palju tähelepanu noorte talentide avastamisele ja nende toetamisele. Ja seda kõike pideva kontserttegevuse kõrval. Alla Borissovna töötempo on meeletu. Aga on olemas ka lihtsalt Alla, naine kes jätkuvalt otsib isiklikku õnne. Ta on lahutanud oma kolmanda ametliku abielu ja astunud neljandasse. Tervis pisut jupsib ning Alla võtab pärast temast peaaegu kakskümmend aastat noorema mehega abielludes kaheks aastaks aja maha. Ehk on selles sammus ka pisut püüdu olla tavaline naine, koduperenaine, hea abikaasa iseenda poolt lauljateele aidatud mehele.
Alla, 90-ndatel aastatel

Sajandivahetusega algab kahekümneviie aastase Maksimi teekond venekeelse meelelahutustööstuse absoluutsesse tippu. Tulevad suured soolokontserdid, gastrollid, telesaatejuhi töö, tema esinemisi salvestatakse ja pea iga nädal on ta televaatajate kodudes ekraanidel. Seda noort poissi armastatakse. Ka Alla Borissovna on tagasi bisnessis, ikka meeletu põlemise ja tempoga. Naine laiendab oma haaret, hakates paigutama teenitud raha investorina erinevatesse, loomigust kaugel olevatesse äridesse. Ning jätkuvalt jätkub tal silma ja südant noorte ning andekate jaoks. Artistimaailma reegel on lihtne, eelkõige populaarsus tähendab raha. Paljud artistid otsivad sünergiavõimalust. Seepärast pole midagi imelikku, et noore Maksimi ja teeneka Alla Borissovna loomingulised teed ristuvad. Koos salvestatakse mitmetimõistetava tekstiga laul "Ole või ära ole", mida trehvamise korral esitatakse ühiselt ristuvatel kontsertesinemistel. Ei tohi üle hinnata, aga kindlasti ka alahinnata selle laulukese tähendust Maksimi karjääris. Alla Borissovnal on selleks ajaks saavutatud primadonnana eriline staatus, kelle kasvõi üksainus lause määrab saatusi. Tema soosing, hea sõna avab mitmele noorele andekale esinejale kergemini uksed meelelahutusmaailma tippu. Maksimist on saanud vaatamata noorusele tipphonoraridega staar.
Maksim ja Alla, 2002, "Ole või ära ole"

Maksim jätkab tööd täistuuridel. Igal aastal valmib tal vähemalt üks täispikk soolokontsert, ringreisid, telesalvestused jne. Sama intensiivselt või veelgi enam töötab ka Alla Borissovna. Seda vaatamata sellele, et riigi seaduste järgi võiks ta minna sotsiaalametisse vormistama oma väljateenitud vanaduspuhkust ja pensioni.  Selle asemel lahutab "pensionär" oma neljanda abielu ja alustab kooselu Maksimiga. Kollane ajakirjandus, kellele Alla Borissovna on suures mahus aastate jooksul leiva lauale toonud, teab väita ja mida naine ka ei eita, et nende lähedus, teineteise mõistmine Maksimiga sai alguse sellest samast esimesest koos salvestatud laulust. 2010. aastal teatab Alla Borissovna, et ta loobub kontserttegevusest. Järgmisel aastal, pärast kuut aastat kooselu Maksimiga abiellub Alla Borissovna viiendat korda.
Maksim ja Alla, 23.12.2011

Pärast abiellumist vähendab ka Maksim järsult oma töökoormust. Kolm aastat tagasi teatavad 37 aastane Maksim ja 64 aastane kolmekordne vanaema Alla meediale, et nende perre on 18.septembril sündinud surrogaatema kaasabil kaksikud Jelizaveta ja Garri.
Kaksikud Jelizaveta ja Garri ema-isaga, september 2013

Mõned päevad tagasi sai Maksim neljakümne aastaseks. Jelizaveta ja Garri lapsepõlve fotost kirjutan neljakümne aasta pärast.

neljapäev, 16. juuni 2016

Naisepeksja Tiit

Ei oleks uskunud, et mina, arvestades kõiki mu väljaütlemisi ja tõekspidamisi, üldse järgnevat kirjutan.

Ojasoo juhtumi kirjeldamisel ja arutamisel millegipärast riivab mind "naisküsimuse" sissetoomine. Ometi olen ma ise sellest vahutanud aastaid. Rääkinud, et poiss ei löö tüdrukut, mees ei löö naist. Naised, kes ei taha, et neile bussis istet pakutakse, kellele käib närvidele, et neid hoolitsevalt, õrnalt ja aupaklikult meestest nõrgemaks peetaks, me kõik, mehed ja naised,  need, kes vähemal või suuremal määral seisame võrdõiguslikkuse eest, taunime küllalt ühemõtteliselt mitte seda, et Ojasoo lõi inimest, vaid oleme nördinud, et löödi naist. Kui Jüril läheb silme ees mustaks ja ta lööb Jaani, siis, näh, mehed ägestusid. Kui Jüri lööb Mari, siis, vaata raibet, naisepeksja va värdjas.

Tiit meesterahvana ongi selles eluepisoodis minu silmis värdjas. Sellepärast, et naist ei lööda. Aga millegipärast ja enda jaoks seletamatult ei taha ma seekord, et juhtum oleks ajend taaskord laialdaselt ja paraku kasutult heietada naiste vastu suunatud vägivallast. Vägivald on sootu. Mingis avalikus kirjas ühes teises küsimuses lugesin hiljutise uuringu andmeid. Selle järgi on iga kolmas naine Eestis alates 15. eluaastast kogenud mingis vormis füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. Ma usun, et vastav uuring meeste seas näitaks, et oluliselt üle poolte meeste on sedasama kogenud. Kui nad küsitluses päritule ausalt vastaks. Vägivallatseja ja kannatanu sool pole tähtsust. Ohvri jaoks on valus ja alandav ikka, sõltumata, mis soost süüdlane on. Kui mõni naislavastaja lööks näitlejannat, siis ha-ha, naiste kätš? Kui Ojasoo oleks löönud näitlejanna asemel näitlejat, siis, ah, mehed klaarisid arveid? Vägivallal ei ole sugu.

Pildil olev 16 aastane Tiit Ojasoo ei osanud kindlasti tollal arvata, et olles 38 aastane arutab kogu Eesti ja isegi Riigikogu tema personaalküsimust naisepeksjana

Ning see Riigikogu osade liikmete pöördumine Ojasoo küsimuses oli minu silmis variserluse tipp vägivalla suhtes. Möödunud aastal pandi Eestis toime 7044 registreeritud isikuvastast kuritegu. Mitu avaldust Riigikogu liikmed seoses sellega tegid? Jah, see, et keegi Jüri lõi Jaanil silma siniseks, see ei müü. Ojasooga saab olla aga pildil ja koguda poliitilist kapitali.

Täna astus Tiit Ojasoo teatrijuhi kohalt tagasi. Ta võttis endale avalikkuse meediasurve all vabatahtlikult koodeksites mitte ettenähtud lisakaristuse. Ühiskond on rahul. Suure tõenäosuse ja statistilise keskmisena registreeritakse tänase päeva jooksul Eestis 19 isiskuvastast kuritegu. Registreerimatuid pannakse toime ilmselt kordades enam. Elu läheb edasi.

esmaspäev, 13. juuni 2016

Sooneutraalne lastetuba

Lugesin Madlikese ajaveebist, et ta soovib anda oma pojale soostereotüüpidest vaba lastetuba. Tahtsin jätta sinna kommentaari, kuid paigutan oma mõtte siiski siia, sest see haakub kuidagiviisi minu äsjase heietusega piinlikust bussisõidust. Viitasin ju ka mina selles loos oma enda ammusele lastetoale ja kirjeldasin oma põlvkonna soosterotüüpset käitumist, õigemini mõtlemist. Madlikesele tahtsin aga öelda järgnevat.

Ma arvan, Madlike, oma sooviga kasvatada väliselt ja suhtumiselt sooneutraalne inimene, oled selle eesmärgi realiseerimiseks püstitanud õige lähtekoha. Selleks on kodune eeskuju, mida ei saa kuidagi alahinnata. Kui poiss näeb, et isa kannab sooneutraalseid riideid, värve, soenguid, evib mitte stereotüüpseid huvialasid või tööd, siis see on juba pool võitu eesmärgi poole liikumises. Laps näeb vanemate suhteid ühistegemistes ning kohustustes ja suure tõenäosusega püüab järgida seda mustrit saades kord ise täiskasvanuks.

Mina olen poistele ja noormeestele pidevalt korrutanud: "Naised su elus tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama teha kodus kõike, ka nõndanimetatud naistetöid." Ja ega ma ei lahmi tühjalt kohalt. Viimase statistika järgi kestavad registreeritud abielud keskmiselt 12 aastat, vaba kooselu puhul arvan, faktidele tuginemata, et kooselu on veelgi lühem. Ning minu hoolealused oskavadki valdavas enamuses lisaks "meestetöödele" ka kõiki "naistetöid".


Ma kindlasti kordan iseennast siin ajaveebis kui ka mujale blogidesse jäetud kommentaarides. See eelmise sajandi alguse postkaart illustreerib, et stereotüübid on ajas muutuvad. Seda siis ka poiste-tüdrukute riietuse värvides.

Mina aga jätkan juurdlemist selle üle, seda juba aastakümneid ja korduvalt ka siin ajaveebis, mis on mehelikkus ja naiselikkus. Siiani pole ma suutnud seda defineerida. Kuid nendel mõistetel on olemas kindlasti sisu, milles välised tunnused, peresisene tööjaotus, indiviidi välimus ja huvid ei oma kaalukat tähendust. Me tunnetame, näeme igapäevaselt situatsioone, kus mehelikkus või naiselikkus on olemas või puudub. Targemad inimesed oskavad ehk seletada, milles see minu jaoks seletamatu väljendub. Mina ei oska.