Evelini toetuseks

Ega see teema jätnud mindki emotsionaalselt ükskõikseks. Enam vähem olen läbi lugenud kõik ilmunud fakti- ja arvamuslood. Omamoodi, kohati iseennast segav elu sotsiaalse tunnetuse närv, õigluse ja ebaõigluse ussike sundis mind selleks. Midagi uut ju selles nn. skandaalses loos minu jaoks polnud. Kodanik Ilvese olin määratlenud enese jaoks juba aastaid tagasi,  "korteriküsimusega". Perekond Ilvese aga eesti keelde tekitatud uudissõnaga, ärmatamine. Hilbuskandaal on asjade loomulik jätk.

 

Ma kogu aeg lootsin, et keegi loendamatutest ajakirjanikest, tunnustatud arvamusliidritest, lihtsatest kommeteerijatest või muidu grafomaanidest väljendaks ka minu seisukohta. Mis õigustaks, õigemini selgitaks otseselt Evelini, formaalselt Toomase, de jure Kantselei tegevust antud kaasuses. Siiani pole seda olnud. Miks just sedamoodi? Sest Toomas ei puutu asjasse. Eluvend ja elukunstnik, viimased aastad mängimas  juba "kõrgliigas",  on süüdimatu aferist, pealegi välismaalane. Evelin ja kantselei on aga nõukogude aja produkt. Tuntud menukirjanik kirjeldas oma menuromaanis rehepappluse olemust ja sidustas selle äratuntavalt rahvusega. Üldinimlikult on samastumine raamatus inimloomusele sedavõrd suur, et romaan on avaldatud juba paljudes keeltes. Samas eestlastele on samastumine trükiarvu silmas pidades eriti magusvalus.

 

Ma kindlasti idealiseerin ilmasõjaeelseid eetilisi tõekspidamisi. Tühjagi! Virutati alati, sealt kus saadi - Verner Puhk ja Pojad. Kuid kolhoosikorraga sai asi sisse täistuurid. Olen poisikesena isegi tassinud ööpidmeduses koos tädiga mäe peal asunud sealaudast kombikormi OMA kõssakestele. Vanuigi, pagendusse tulles, olen imestanud seda, kuidas jõuka talu järeltulijad on visanud kogu prügi kuhugi emade-isade aida nurga taha, sest samune ait pole enam OMA, vaid siis juba kolhoosi jagu. Sealt sündis rehepapplus tänases mõistes. Seesamune utreering, et nõukaaja inimene ei saanud uinudagi kui ei suutnud väljamõelda, mida homme oma töökohast virutada.

 

Täna vurab meie teedel tuhandeid autosid rõõmsate peredega oma eraasjaajamistega firmade arvel. Olen hiljaaegu, siis kui veel tervist oli, ehitanud imelisi maakivist terasse eramutele, pereema ja pertütarde nõulike pilkkude saatel, mis kirjade järgi kuuluvad tegelikult hoopis firmadele. Olen konsulteerinud loendamatuid FIEsid, et peita isiklikke kulutusi ettevõtluse arvele ja pääseda maksudest. Olen üleüldse aidanud paljusid inimesi kanaliseerida isiklikke väljaminekuid ettevõtluskuludeks. Selles valguses lüüa käsi kokku ja imestada - vaata,  mida Evelin tegi! Teate, see on pisut variserlik. Evelin tegi ja teeb seda, mida teeb enamus meist, nõukogude produktidest. Tom oma korterite, nätsu ja muude veidrustega lisab lihtsalt üldinimlikku, kultuurideülest dimensiooni.

 

Evelini isast on hoopis kahju. Õnneks mul endal pole sedavõrd tuntuid ja meedia tähelepanu all olevaid lapsi. Kõik on nad mul toredadad ja mingil määral edukad. Ehk on äkki neilgi omaks mingil määral rehepapplust - ei usu... Usun vaid seda, et raske on vaadata kui oma lapse edulugu muutub põlguslooks. Seepärast, et igaüks pole omal valikul või asjaoludel süüdi, arvaku kõrvalised mida tahes,  et olla osaline ja vastutav oma lapse kujunemisloos. Sellegipoolest.

 

 

Pea vastu, vana.

 

 

Roosikasvataja rõõm

See muidugi on suurustamine. Mis roosikasvataja nüüd mina olen. Lihtsalt üks roosipeenar. Olen aru saanud, et aednikutarkused tulevad pika aja jooksul, kogemustega. Minul kui põlisel linnamehel pole neid kogemusi kusagilt võtta. Lapsepõlvekodus, ka linnas, oli küll aed, kuid huvid olid siis teised. Nüüd on huvid, kuid aeg ja ka jaks on läinud. Eks mitmelgi mehel on see käinud sedamoodi, et kakskümmend aastat valmistud eluks, teine kakskümmend ajad naisi taga ja kantseldad olemasolevaid lapsi, kümme aastat arutad teiste meestega maailma asju, kusagil viis aastat põed ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi. Ja alles seda ülejäänud antud aega saad elada juba pisut rahulikumalt ja süvenenumalt. Aiapidamine aga nõuabki süvenemist.

 

Roosipeenraga oli sedasi, et mäletatavasti tuli lumi maha ja jäi. Eelnevatel aastatel tegin kõik ettevalmistused talveks õigeaegselt ja nagu õpiku järgi - sügisväetamine, tagasilõikamine, muldamine, vajadusel painutamine, kuuseokstega katmine, lumekuhjamine ning kevadel siis need teised toimingud. Seekord jäid kõik need ettevalmistused talveks tegemata. Igal kevadel olen pidanud kurvastusega tõdema, et pea kolmandik roosidest pole talve üle elanud, vaatamata hoolitsusele ja õpikutarkusele. Sellel talvel hoolitses minu asemel rooside eest kohev lumi ja kõik minu roosid on elu ja tervise juures, ajavad juba pungi. Ning kuigi tean, et talved pole vennad, õpetas see talv koos möödunutega, et ainult loll rabeleb. Tihti tulemusteta, igas asjas.

 

Roosipeenar leevendas pika talvega kogunenud masendust. Lootsin väga, et kevade saabumisega taastub jaks, ramm ja vägi. Paraku tuleb leppida sellega, mis on jäänud. Vastupidi, hoopis rõõmu tuleb tunda. Roosipeenrast, saabunud kevadest, kõigist ilusatest hetkedest, mis olnud ja mis veel tulla võivad. Rohud, linnulaul, valgus ja päike teevad imet. Vähemalt meestele ja meelele. 

 

Unistaja

Üksinda elamisel on olemas mõned halvad momendid, aga selle kõrval ka mitmeid häid külgi. Viimase alla käib vabadus harjumusteks ja kommeteks, mis kooselu puhul võiks teisi häirida. Minu lapsepõlvekodus, kus meid palju oli ja seepärast ka igale lapsele eraldi võetuna tähelepanu mitte alati vastavalt vajadusele ei jätkunud, põgenesime unistuste maailma muusika abil. Reaalsusest aitas eriti põgeneda kooslus, oma pea või ülakeha liigutamine muusika rütmis - nähtus, mis tuttav ja kõnekas kõigile kutsetööna lastega tegelevatele täiskasvanutele. Öine muusika kuulamine ühelt poolt ühendas meid, lapsi, samas andis vabaduse mõtetes täielikuks eraldumiseks. Selge see, et vendade puhul oli öömuusikaks see, mille valis vanem vend. Nii me siis kuulasime uinumiseks ragisevast eetrist legendaarset Radio Luxembourgi, akent teistmoodi maailma. Olime kursis briti ja ameerika muusika edetabelitega ja saime kätte oma vajaliku annuse unistuste maailmast. Mäletan, et sellel raadiojaamal oli edetabelisaatel isegi vastav pealkiri, Rockin' To Dreamland.

 

Järgnevas elus öömuusikale kohta ei olnud. Oleks vist ka kaaslastele olnud imelik kui argistel öödel oleks muusika olnud magamistoa lahutamatu osa, aga mine tea... Korra vaid mäletan, et olin väiksemate lastega suvemajas. Neil oli kaasas veel üks prantslasest sõbranna, mängukaaslane. Kuna tüdrukud pelgasid üksinda teisel korrusel pimedas magada, siis kolisin ka mina ülesse. Enne ma neid magama ei saanud kui panin mängima muusika. Järgmisel õhtul küsisid juba nemad öömuusikat. Ei tea tagantjärgi hinnata, aga äkki ka nemad tundsid puudust piisavast tähelepanust?

 

Siia, pagendusse jõudes olin endaga küllalt puntras ja sassis. Unehäireid ei leevendanud enam miski, ei tabletid ega "looduslikud ravimid". Tühja elatud elu ja purunenud lootused tekitasid ängi. Ja siis kuidagi märkamatult tuli jälle minu uinumiste rituaali öömuusika, võimalus kulgeda unistuste radadele. See on seletamatu seisund, kus magad ja samas oled poolärkvel. Võid näha isegi unenägusid, kuid samas suudad tänu muusikale oma mõtteid suunata. Selline seisund võimaldab unistada isegi luhtunud elu tegelikkusest paremaks, annab jõudu ärgata uueks päevaks.

 

Mul puudub püsivus ja viitsimine koostada endale mingeid isiklikke muusikaliste. Internet on täis raadiojaamu ja sealt ma siis valin endale ööjaama vastavalt meeleolule. Muusikamaailm on ütlemata kirev ja valikuid meeletult. Tihti lähen aga kergema vastupanu teed ja ööseks jääb mängima selline raadiojaam, mis laseb eetrisse laiatarbemuusikat. Nii, et hittidega olen ma kursis. Ja kahjuks või õnneks ei saagi ma küsida sama, mida see muusik vastas ühes teleintervjuus: 

 

Ma ei saa aga eitada, et elukogenud artist ja osav meediasuhtleja väljendas oma tabava naljaga sügavat mõtet aja kulgemisest, põlvkondade ühtsusest ja erinevusest. Ole sa noor või vana, unistajad oleme kõik. Justin laulab asjadest, mis mind juba ammu ei huvita ja millest ma ei unista. Tema laulude ajal ma magan. Vanainimestel on muud mõtted ja teistsugused unistused pikkadel poolärkvel öödel, ainsaks kaaslaseks muusika ja norskav koer. Aga unistame meiegi.

 

Sõnakuulelik koer

Juba mitmendat nädalat "jooksen" talle järgi naabrite õuedes, põldudel, võsavahel. Mõnikord on silmade ees must. Nii vihastamisest kui õhupuudusest - ei ole ma enam sprinter oma kepiga tatsudes. Ma ei suuda talle kuidagi selgeks teha, et tal on omad piirid ja nendest üle minna ei tohi. Kutsikaohtu noore koera asi. Maailm on suur ja ahvatlev. Inimlaste iseloomud on erinevad, ega koerte puhul see teisiti pole. Vana koeraga oli see piiri probleem pea olematu. Nüüd kui hakkama ei saa on kaks võimalust - kett või elektriaed. Mõlemad on minu põhimõtete kohaselt julmad vahendid. Vaatan seda videot ja tunnen, et olen täielikult ebaõnnestunud koeraperemees. 

 

Kulmukarvad

Maa saan aru küll, et järgnev võib tunduda rubriigist, et "mul endal probleeme pole, kuid mu sõber tahab küsida...". Panen käe südamele ja kinnitan, et olen vähemalt viimased ikskümmend aastat oodanud, et ka mind tabaks see õnnis tunne, et vaataksin endast paarkümmend aastat nooremaid naisi. Kahjuks seda ei ole sündinud, kuigi lootus sureb viimasena. See ju vist minuealistel peamine põhjus, miks inimene enda välimusele ja ka puudustele äkki erilist tähelepanu osutab. Veelkordse kinnitusena vannun, et järgnev või analoogiline küsimus laiale ringile (nagu seda siin blogis oleks!?) meeldivusest ja väljanägemisest ei ole seotud kuidagi minu enda välimusega.

 

Ühesõnaga. Lühidalt. Mingil hetkel, täiesti lambist, küsib üks siinne küla noor kahekümne aastane mees minult, kuidas eemaldada ebasoovitavaid kulmukarvu. WTF! Holy s...! Poiss ise on selline blondide juustega. Kahjuks või hoopis õnneks on ta looduse poolt määratud elama mitte eriti karvase isendina. Heledate juuste kõrval torkavad muidugi silma need vasikalaadsed mustad pikad ripsmed ja tõmmud kulmud. Selgub, et tema kulmudele on iseloomulik pisut kokku kasvada. Mina märkasin seda alles siis kui mure oli välja öeldud ja sedagi vastu valgust hoolikalt uurides. Mitte nagu sellel pildil.

 

 

Igaühel meist on kindlasti midagi, mida me iseenda juures heameelega peeglist ei vaata. Isegi poistel on elus periood, kus tihedamini peeglisse vaadatakse. Tõekspidamised üleüldse on muidugi aegade jooksul muutunud. Kui mina habet ajama hakkasin, siis olid ainult vahupintsel ja seep. Sellega see välimuse eest hoolitsemine piirduski. Nüüd on pisut teisiti. Nägin ise ühes kodumaises modellisaates meesterahvast, kelle meigikott suurem kui minu tööriistakohver. Ega ma ise ka sedagi salga, et mõni hea lõhnavesi on teinekord olnud päris meeldiv kingitus saada. Kuid kulmukarvad ja nende eemaldamine...? Tunnistan ausalt, see pole just minu ampluaa.

 

Seega see küsimus suurele ringile. Kuidas siis nende meeste liigsete kulmukarvadega saab? Noorel inimesel ilmselge mure ja mina ei viitsi oma aega raisata, et asjale lahendust endale selgeks teha.

 

Tallinn, kevad 2013

Võiksin ju siit ääremaalt, puhta õhu ja looduse keskelt küsida, et keda see Tallinn kotib? Aga ma valetaksin endale. Läheb korda küll. See on mu sünni-, lapsepõlve- ja nooruselinn. Seal elasin kogu oma elu. Seal on sündinud mu oma lapsed ja ka lapselapsed. Nähes neid fotosid portaalis, mille külastatavusest võib DELFI ainult unistada, tunnen end ebamugavalt. Vaatamata sellele, et sealse teema algataja on hästituntud eesti ja eestlaste vihkaja.

Äkki alustaks sellest, et linnapea võiks olla tallinnlane?

"Norma" mänguasjad

Kui ma homme peaksin kellegi mudilase sünnipäevale minema, oleksin kindlasti hädas. Ma ei tea, mida tänapäeval lapsed kingiks saavad ja tahavad. Olen kuulnud, et igal aastal ilmub lelupoodi mõni hitt, mis lapsel "tingimata" peab olema. Selle eest aga hoolitsevad tavaliselt vanemad. Juba järgmine ring: lähisugulased, lapse enda sõprade vanemad, peretuttavad on aga valikute ees. See, mis lapsele kindlasti meeldib ei ole alati kasulik või taskukohane. Ja siis see teistpidi asi. Mänguasi või muidu kink võib olla kasulik ehk õpetlik. See aga ei pruugi tuua sära lapse silmadesse. Tee, mis tahad...

Meenuvad hoopis vanad mänguasjad. Keegi Nižni-Novgorodist müüb kusagil interneti ostu-müügikeskkonnas vana "Norma" isekallutajat. Tahab saada selle eest 350 rubla.

Mäletan, et olen ise selliseid kunagi kingituseks ostnud. Pannes need ülalmainitud rublad ümber meie rahasse, saame pisut üle kaheksa ja poole euro. Kui mäletaksin selle auto kunagist poehinda nõukogude rublades, siis saaks heietada raha väärtuse üle. Aga see on tühja tuule tallamine. Selline võrdlus. Sest ma ei tea isegi seda, mis rahatähega tänapäeval arvestatakse lapse kingi ostmisel. Et poleks üle pakutud ja et häbisse ei jääks.

Rootslased lõpetasid "Normas", õigemini siis juba peatehase tütarettevõttes, mänguasjade tootmise 1997. aastal. Vene ajal oli aga mänguasjade tootmine Eestis päris võimas. "Normas" endas oli see seismekümnendatel isegi 70% tootmismahust. Lisaks olid aga veel "Tegur" ja "Salvo". Eks neid kunagisi mahtusid ole näha ka interneti müügioksjonitel. Põgus ringkäik meie endi kuulutuste portaalides annab mingisugusegi meenutuse, ettekujutuse kasvõi sellesama "Norma" toodetest.

Selle kõrval on ikkagi põnev kohata "Norma" mänguasju erinevates müügiportaalides igal pool maailmas. Mitte ainult endise impeeriumi territooriumil, vaid ka mujal. Ning mõnikord on hinnad küllalt muljetavaldavad. Kusagil nägin müüdavat sama tehase Pipi-mängupesumasinat hinnaga 120 eurot. Midagi inimesed nendes, tänaste arusaamade järgi kummalistes mänguasjades leiavad. Eks seepärast on hea külastatavusega ka meie endi vanade mänguasjade näitused, mida teatud regulaarsusega eksponeeritakse ka väljaspool mänguasjade muuseumi.