Lähme rongiga

Sattudes üksikutesse maakodudesse või saunadesse aga ka mingitesse kõrtsidesse olen alati teatud kadedusega vaadanud seintele kinnitatud vanu silte. Olgu need tänavanimede ja bussipeatuste-liinide sildid või autode registrinumbrid. Mul endal on kodus ainult üks huvitav silt, mille leidsin siia kolides. Minu maja oli ümbritsetud tihedast võsast. Raiusin seda võsa ja juurisin labidaga. Ühel hetkel tuligi välja ovaalne roostes plekitükk. Puhastasin seda kuidas oskasin ja lõpuks sain ilusa rohelise sildi, mis kuldsete tähtedega teatab, et tegemist on kunagise valla kindlustusühisuse märgiga. Eks see silt on olnud maja küljes tähisena, et hoone on kindlustatud kõigi õnnetusjuhtumite vastu.

Kui autode registrimärke võib leida teedelt ja tänavatelt, siis muude siltide puhul on reeglina tegemist ülemeelikus tujus seltskonna "kangelastegudega". Oli/on minugi naiseema suvilas üks Pelgulinna bussiliini marsruudisilt, mõistagi, mitte ämma poolt sinna hangitud... Igal sildil seega oma lugu. Erandina vast üks ajajärk taasiseseisvunud Eestis, kus võisid autoga seigelda tundmatutel teedel sadu lisakilomeetreid lihtsalt seepärast, et metallikratid olid pihta pannud praktiliselt kõik teeviidad. Need teeviitade üksiklood moodustavad kokku üldistuse ajast, mil Eesti oli maailma metalliekspordis tegija.

Internetioksjonil on alghinnaga 3 dollarit müügil üks venekeelne rongisilt. Viis aastat tagasi kadusid Haapsalu liinilt ka viimased liiprid. Mälestused raudteest on talletatud raudtee muuseumisse, mis teatud irooniana paikneb linnas kuhu rongid ei käi.

Hiljuti helistas mulle lähedane, kes sellest sügisest õpib Tartu Ülikoolis. Tuleb välja, et tema kasutab koju, pealinna sõitmiseks hea bussiliikluse asemel hoopistükis rongi. Ise sõitsin viimati rongiga ei tea millal, arvatavasti kusagil välismaal, Euroopas.

Teen oma blogis välbat

Tegelikult on see postitus vastuseks Jaanile, kes jättis mulle ühe küsimuse:

"Rohkem huvitab mind aga "...selle talve surnud..." kirjade järg. Kas kirjad said otsa või sai TAHE neid avaldada otsa?"

Muidugi oli võimalik sellele küsimusele vastata lühidalt, kuid iseenda jaoks on olnud vajalik see asi lahti mõtestada juba pikemat aega ja laiemalt. Minu jaoks on kirjutamine üks kontsentreeritud mõtlemise vorm. Mõnikord on nii, et trükitud sõnad juhivad mõtet iseseisvalt, alustades ei tea alati kuhu lõpus välja jõuad. Teinekord proovid aga sõnastada juba küpsenud mõtet, kus sõnad ja laused annavad mõeldule vormi. Jaani konkreetsele küsimusele oli mul juba läbimõeldud vastus, kui äkki nägin kuidas tehakse välbat.

Ma ei ole teadlik televaataja. Minu pärast võib erinevates versioonides trükitud telekavad olematud olla. Ma lülitan televiisori sisse siis kui tahan televiisorit vaadata. Eelmise nädala suvalisel päeval, suvalisel kellaajal istun tugitooli ja näen ekraanil Anu Välbat. Kaameraga liigutakse kusagil majas, toast tuppa. Sobratakse riiulites ja avatakse sahtleid. Lõpuks jõuab mulle kohale, et tegemist on Hermann Simmi majaga. Anu Välba hoiak, liikumine, kommentaarid võõra pere asjades tuustimisel, reedavad, et tegemist pole pelgalt toimetaja poolt püstitatud ülesande täitmisega, Anu on tõeliselt uudishimulik, ta naudib seda, mida teeb. Kui asi jõudis võõraste viinamarjade söömiseni Simmide pere talveaias, vahetasin kanalit. Minu jaoks ületas Anu Välba mingi nähtamatu piiri.

Kuskohas on piir ja milline see on, seda ma ei oska seletada. Mulle pole oluline, et tegemist oli sellesama Simmiga. Vaevalt, et see mees on ainuke Eestis, kes palgatud välisriigi luure poolt. Kindlasti on neid veel, nii kõrgete riigiametnike kui tuntud poliitikute hulgas. Teised pole lihtsalt veel vahele jäänud. Enamgi veel, enamus nendest ei jää eales vahele ja keegi võõras ei saa kunagi sorida nende asjades.

Oma blogis sorin ka mina teiste asjades, võõrastes mälestustes, ning kompan lubatavuse piire. Eesti lood ja Roosa paelaga kirjad on minu jaoks probleemitud. Mälestused müügiks on mõnedel juhtumitel tekitanud minus avaldamistõrkeid. Näiteks siis, kui olen tuvastanud mõne oksjonil müüdava riikliku autasu omaniku. Teadmata asjaolusid, miks ese müügis, olen loobunud selle kajastamisest blogis - äkki on eseme omanikul olnud lihtsalt kõht tühi. Ei tahaks pealtnäha süütu blogisissekandega teha kellegile välbat.

Tundmatuid mälestusi hakkasin avaldama tõepoolest selliselt, et ei teadnud autorit ega mälestustes kirjeldatavaid tegelasi. Ühel päeval sain toreda vastukaja, millega seni tundmatu autor asendus konkreetse inimesega. Seeläbi muutusid ka "kirjanduslikud" tegelased reaalseteks isikuteks. Muidugi, nii nagu mälestustes ikka, on autor subjektiivne. See on tema õigus, õigus oma arvamusele. Nende mälestuste autor on hinnangutes oma küla inimestesse tihti sirgjooneline. Kas ka tabav, seda teavad paremini prototüübid ja nende järeltulijad. Tundub, et kedagi see sirgjoonelisus siiski riivas, sest ühel päeval sain sellise kommentaari:

"Tuletaksin meelde, et autoriõiguse seaduse § 38 (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12957346) järgi peate enne 70 aastat ootama või on teil olemas autori kirjalik luba antud materjalide avaldamiseks? Veelgi enam - juba praegu on tegu seaduserikkumisega."

Autoriõigusega on tõepoolest nii nagu on. Millegipärast tundus mulle siis ja ka praegu, et taoline kommentaar on ajendatud millestki muust, olgu selle anonüümse kommentaari kirjutajaks kes tahes. Mul tekkisid kõhklused, et nende mälestuste avaldamisega teen midagi niisugust, millele ei oska nime anda. Nüüd aga oskan sõnastada oma kahtlused: ega ma ometi nende mälestuste avaldamisega ei tee välbat?

Igal juhul on üks pisike ports käsikirja on veel avaldamata ja lisaks veel mõned vihikud kuhu pole sisse vaadanud. Eks kuulan arvamusi ja siis otsustan.

Rikka mehe pensionifond

Nagu ma aru saan, peavad teise pensionisamba omanikud tegema täna-homme oma otsuse. Ning igaüks vastutab oma otsuse eest ise. Väljaarvatud poliitikud, kes otsustasid muuta kogumispension kohustuslikuks, leides et riik on kardinaalseks pensionireformiks valmis. Kuna poliitikul vastutust ei ole, siis kehtib ka põhimõte - riik lubab ja riik võtab ka lubaduse tagasi. Seega, kui asi korralikult tööle ei läinud ja paljudes fondides on hiired läbi käinud, siis nüüd ütlebki riik: vaadake ise kuidas hakkama saate!

Muidugi on tekkinud olukorras süüdi rahvusvaheline imperialism ja sedasi. Seda õpetavad minule ja mu rahvale täna needsamad, kellega koos olen õppinud poliitökonoomiat, NLKP ajalugu ja teaduslikku kommunismi. Aga ka nooremad. Lihtsalt me nimetame neid asju teiste nimedega. Asja olemus aga ei muutu. Ei hakka siia kirja panema dissertatsiooni teese, kuid globaalne majanduskriis oli etteaimatav. Sellest, et üheks oluliseks teguriks globaalse majanduskriisi tekkel oli Euroopa Liidu laienemine vaeste riikide näol, võib kirjutada vähemalt ühe doktori-, mitmeid magistri- ja sadu bakalaureusetöid. Kuid ega nendest töödest kasu poleks. Kes neid loeb!?

Seega, igaüks nüüd sedasi nagu oskab. Mõned teevad nii. Mida enam me kasutame virtuaalraha, seda enam korjavad nemad pärisraha. Ja pärisraha kallineb pidevalt. Pildil olev ühekroonine rahatäht on praktiliselt käibelt kõrvaldatud. Mäletan, kuidas tuustisin raamaturiiulites, et ega kuskil vedele, mõtle kui jäävad kätte, kahju missugune. Targad mehed panid aga needsamad uued ühekroonised raamatulehtede vahele tallele ja nüüd müüvad internetioksjonil alghinnaga 1,50 eurot. Tõele au andes peab lisama, et ringluses olnud 1-kroonine rahatäht maksab "vaid" kusagil 8 krooni tükk. Mistahes pensionifond kahvatub säärase tootlikuse juures.

Mis aga siis saab kui tuleb käsk eurole üle minna? Järjekordne majanduskriis tuleb, see on selge. Aga lisaks sellele, tõuseb järsult lepalehtede hind. Ah jaa, ka mälestused OMA rahast jäävad, nii, inimpõlve jagu, vast.

Kas nunnu tõde või must huumor?

Üldjoones olen ma inimene, kes unustab halva. Ega see pole mingi eriline omadus. Tavaline kaitsemehhanism, mis aitab meil olla oma eluga liikumises. Omadus, mis ilmselt meestel rohkem väljaarenenud kui naistel. Teate ju küll, kui naine hakkab "saagima": "Mäletad, Sa ütlesid mulle 15 aastat tagasi bla-bla-blaa..., " ning mees vastab, et ei mäleta. Ja ta tõesti ei mäleta!

Internetioksjonite kaardikaste sorides leidsin ühe kaardi. Selline tüüpiline mesimagus pildike, mis ületab hea maitse piiri, kuid mille kohta me ütleme nunnu.

Vana aja inimesed teavad, et kaardi valimine oli tõsine töö. Et oleks ilus ja teemakohane ja mida veel. Sama on teada ka blogijatelegi - leida selline pilt, mis haakuks postituse sisuga. Parem veel kui illustratsioon kannaks endas veel täiendavat, verbaalselt väljendamata sõnumit, oleks postituse sisule laiendiks, lisadimensiooni andvaks. Pöörasin ma siis seda nunnut kaarti eeldades leida sealt tavapärased "soovin Sulle..." Leidsin aga järgneva teksti:

Kallis Endine abikaas.

Soovisid konkreetset vastust, siin ta on: soovin maja, soovin autot, soovin raha, soovin mehi. Olen ahne ja liiderlik, olen kogu elu sind petnud, olen maganud paljude meestega ja kõik nad on olnud targemad, ilusamad kui sina. Olen kolm aastat sind ninapidi vedanud ja mänginud sinuga - aga sina pole sellest aru saanud. Saa õnnelikuks sest sa oled lihtsameelne. Eks ju sa usud ju mind nüüd ometi. Hääd rahulikku und, mul on väga lõbus elu.

Selline nunnu tekst siis oksjonil müügil. Alghinnaga 4 dollarit. Peaks vist ostma, paljundama ning jagama noortele poistele koolides ja nõustamiskeskustes. Las nad seal õpetavad ja nõustavad noormehi, mida sellise kirja saades tuleb teha, kuidas edasi?

Solaris

Olin minagi nende hulgas, kellele meeldis Sakala keskus. Seda hoonena. Minu poolehoid ei ulatunud barrikaadidele ja allkirjadeni, sest mõtetega olin juba sellest linnast ja enamgi veel lahkumas. Lihtsalt mulle meeldivad paekivist müürid, sest see on midagi, mis on Eestile omane. Tallinna linna diktaatorina oleks ma ammu põlistanud linna ehituseeskirjadesse järgneva põhimõtte. Mistahes hoone lammutamisel, selle asendamisel uue hoonega, peab uus hoone sisaldama samas mahus paekivi elemente, mis oli lammutatavas hoones. Praegune Tallinna isevalitseja pole seda käsku veel(?) teinud. Ja ju ka linnaarhitektidel praegu ja minevikus on olnud sellest paekivist kama kõik.

Tegelikult on tore kui majad sünnivad. Kuna ma ise pole Solarises käinud, siis piilusin "vastsündinu" pilti uue kultuurimaja koduleheküljelt:

Midagi on vanast majast "geneetiliselt" üle kandunud ka järglasele. Vanast endast nagu lahkunud inimestestki jäävad mälestused. Üks neist on postkaardina müügil internetioksjonil alghinnaga o,75 eurot. Ju siis see oli ja on vana Sakala Keskuse õiglane hind.

Kutse mõrvale - projektiteater?

Eile tekkis jällegi tahtmine korra inimeste hulka sattuda. Sõitsin seekord sellesse linna, kus elavad kaks haiget blogijat. Sõitsin teatrisse. Teater ise on suurepärane. See tähendab hoone ja inimesed. Ma ei oska seletada, miks minu aktiivsetel teatriskäimise aastatel ma sinna kordagi ei sattunudki. Mäletan, et ülejäänud Eestimaa teatrites käisin, kuid seal pole käinud. Ehk oli põhjuseks see, et selle teatri toonane trupp polnud minu jaoks huvitav või hoopis lavastused polnud need, mis oleks uudishimu tekitanud.

Minu teatrihuvi periood oli tegelikult ka suhteliselt lühike. Peagi asendus see suuremal määral filmihuviga ja ühel hetkel kadus vajadus teatri järele hoopiski. See juhtus siis kui teatrikultuur senises mõistes hakkas muutuma - alustas liikumist massidesse, siis kui minu lemmiknäitlejad hakkasid ennast tapma või lihtsalt surema, kui suvelavastus muutus erandist normiks, kui kadus vajadus teatri dress code'iks.

Seekord siis suvaline päev ja suvaline etendus. Nähtu oli tõeline kompott. Segu tublist rahvateatri entusiasmist, üksikuna säravast professionalismist, segatuna ambitsioonikast diletantismist. Tore oli vaadata kogu trupi püüdlikust abistada armastatud ja eakat näitlejannat pikemate monoloogide meeldetuletamisel. Sõbrakäsi ulatati ka teistele partneritele kui tekst kippus meelest minema. Tekkis selline vahva näidend näidendis, mida kohati oli isegi põnevam jälgida kui laval etenduvat süzeed.

Nagu ma aru sain oli tegemist projektiteatri tükiga. Kodus hiljem lugesin, et asjal olevat olnud ka lavastaja, kuid lavale tema mõju seekord küll ei ulatunud. Igaüks ajas laval oma asja. Ühed esitasid oma rolli mõnusas palaganivõtmes, üks väga hea, kuid vähekasutatud näitleja tegi samas tõsist psühholoogilist draamatükki; teine teeneline kunstnik laveeris kahe zanri vahel omamata seisukohta, mida teha; üks tubli harrastusnäitleja oli lihtsalt tubli oma püüdlikuses, olgu tükk milline tahes. Kunstnik (hea) oli vaeva näinud. Tekitanud palju uksi, millest pooled dramaturgiliselt vajalikud. Ülejäänud uksi ja dekoratsioonivahesid kasutati sisenemiseks-väljumiseks juhuslikkuse printsiibil või äkki hoopis kontseptuaalselt, kes seda lavastajat teab.

Täna küsiti, kuidas etendus ka oli? Projektiteater, vastasin väljapeetud pausiga. Nagu teaksin millest ma räägin.

Käisin linnas ja vahtisin tüdrukuid

Ega ma ei oska kindlalt öelda, kas selline noorte tüdrukute vaatamine minu vanuses on päris normaalne. "Normaalses" ühiskonnas küsiksin seda oma prühhoterapeutilt. Seekord siis aga sedasi, et algul jäi silma üks, siis kaks ja niimoodi, kuni lõpuks avastasin end sellelt, et ma kohe otsin selles ülikoolilinna tänavapildis tüdrukuid, kes vanuselt kõlbaks mulle tütreks.

Peagi adusin, et see tüdrukute vaatamine ei ole õnneks ilming pagan teab juba mitmendast "noorusest". Sellest samasest pisut naeruväärsest aga ehk ka pisut kurvast ealisest iseärasusest, mis kaasneb meeste vananedes. Ei, enda rahustuseks võib öelda, et minu ootamatu huvi noorte tüdrukute vastu kandis pigem moetaeaduslikkku alget. Nimelt avastasin, et teatud regulaarsusega kohtab tänavapildis kaht teineteisest selgelt eristuva välimusega tüdrukutüüpi.

Esimene rõhutab kogu oma riietusega poisilikkust ja teine nukulikkust. Tuleb tunnistada, et jahedas ja niiskelt kõledas oktoobriilmas on poisilikud tüdrukud oma lühikeste mantlite, soojade saabaste, sonide, sallide ja kinnastega tunduvalt tervislikumalt riides. Ja ka nende jume on kuidagi tervem, kuigi riietuse põhitonaalsus on hallikaspruun. Teine grupp, kes reeglina mustaks värvitud või blondeeritud sirgete juustega, pisut ebaterve pruunika jumega ja rõhutatud meigiga on valdavalt riietatud heledates toonides. Teksad ja topid ja joped rõhutavad armsalt, et tegemist on tüdrukutega. Mul vanainimesel vaid mure, peaasi, et külm sügistuul ei teeks midagi paha nende värvli vahelt vilkuvatele punnukestele.

Tegelikult on see üks keeruline värk, kuidas inimesel tekib arusaam ilust. Kas need kaks tüdrukutüüpi, kes seekordsel linnaskäigul millegipärast silma hakkasid, säilitavad "oma stiili" ka vanemaks saades? No mitte nüüd just üks üheselt, vaid pigem midagi noorpõlvest kaasavõetud suundumusena. Või tasalülitab kogu järgnev elu oma kohustuste, ootuste ja halli argipäevaga noorpõlve iluideaalid?

Mistahes... Eesti tüdrukud on ilusad. Seda igapäevaselt. Aga see tõdemus võimendub mitmekordselt kui olen vaadanud laulupeo ülekandeid või filme. Siis tunnetan emotsionaalselt seda, et ilusatest tüdrukutest saavad ka ilusad naised.

Foto leidsin siit.