neljapäev, 1. detsember 2016

Teadmiste varasalv

Üleeelmine peaminister oli NLKP kooliga inimene, propagandist. Tagantjärgi tarkusena tuleb tõdeda, et eks ta oma tööga sai hakkama, aga isiklikult mulle käis mees inimesena närvidele. Eriti tema avalikud esinemised, kus igal võimalusel esitas sobivalt sobitatud arve kui hästi meil kõik on, kuidas võrreldes teiste liiduvabariikidega oleme tublid, ning ka seda, et Brüssel meid katkematult ja lõpmatult kiidab - väikesed ja töökad. Ka vene ajal oli paljudele funktsionäridele oluline, et Moskva kiidaks. Samas aga seda, et me olemegi olnud tublid mitmetes asjades.

Selline sissejuhatus seepärast, et tegelikult olen ka mina viimased kümme aastat jälginud oma isamaa edusamme ja ebaõnnestumisi võrdluses teiste riikidega. Seda kõike tänu internetis vabalt kättesaadavalele informatsioonile. Oma ajaveebis ma eriti ei kirjuta neist asjadest, mis aga ei tähenda, et ma ei mõtleks. Internet on täis igasugu uuringuid, statistikat, analüüse. Mõistagi enamus võõrkeeltes. Eestikeelne meedia eriti neid andmeid ei kajasta. Või siis teeb seda valikuliselt. Mõnikord on mul sellest kahju. Ajakirjandus neljanda võimuna saab oluliselt mõjutada poliitikaid ja poliitikuid.

Minu lugemisnimekirjas on palju sedatüüpi võõrkeelseid veebilehti, millest ma saan ainest mõtisklusteks. Toon vaid ühe viite blogile, mida pidevalt jälgin. Jakub Mariani hariduslik ajaveeb on kergelt loetav. Ma loen praktiliselt kõiki ta artikleid, olgu need mistahes ainevallast. Aga muidugi erilist huvi pakuvad mulle tema maakaardid. Neid on meelelahutuslikke, harivaid - hea teada, ning sügavalt mõtlemapanevaid. Viimased on just need, millepärast mainisin üleeelmist peaministrit ja meie meediat. Näiteid?

Tegelikult peaksime virisemise lõpetama, sest kõik on suhteliselt hästi:

Küll ma ootasin pagulasteema vaidlustes seda argumenti, et meie poliitikud Brüsselis ja ajakirjanikud meedias selgitaksid, et Eesti on juba niigi väga külalislahke riik võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega. Seega rääkida proportsionaalsest solidaarsusest pagulaskriisi lahendamisel on pisut palju palutud ja lubatud:

Kusagilt aegade hämarusest väidame, et eestlased ja ungarlased on Euroopa suitsiitsem rahvus. Õnneks on see tänaseks juba müüt:

Ah, et peaksime erinevate valdkondade poliitikates otsima narratiivi. Siin see on:

Aga miks ka midagi üldharivalt "kasulikku". Muidugi oleme me laulu- ja muusikarahvas. Metallimuusika poolest aga juba kohe-kohe Euroopa viie rikkama seas:

Mulle meeldib lugeda hästikirjutatud emakeelseid elublogisid - inimlikud mured ja rõõmud, olme ja muu. Üha tihedamalt aga väsin sellest ja lülitun ümber just nimelt sellisele lugemisele, mida Jakub pakub. Soovitan teilegi kui minu sisekaemused ja hala muutuvad tüütavaks.

Děkuji, Jakub!

reede, 25. november 2016

Novembrihala

Käisin taaskord arsti juures. Hommikul pimedas läksin ja õhtul pimedas tulin. Need paar kilomeetrit bussipeatusest koduni on muutunud minu jaoks mõõdupuuks. Vaevalisemaks on jäänud see käimine. Ütled endale, et vaat, selle teekäänakuni ja siis puhka, pinguta selle puuni või kivini ja siis tee pisike paus. Mõte harjub lõpuks ka sedaviisi olemisega. Et nii need asjad nüüd on ja sedasi ka jääb, loodetavasti.

Kilomeeter on siin oldud ajaga läinud pikemaks. Pimedas, niiskuses ja tuule käes hakkad mingil lollakal kombel iseennast haletsema. Olen vist aru saanud, mis on üksinduse juures kõige raskem - see kui kedagi sind kodus ei oota. Liigud seal pimeduses, ületad iseennast, aga keegi ei oota sind. Minu kõige targem otsus siin pagenduses on olnud koera võtmine. Tema ootab ikka, alati ja tingimusteta. Nii ka seekord.

Kui lõpuks kodus olen, pliidi all tuli praksub ja joon piparmündi teed, siis imestan ise ka, et mis halamine see lõppude lõpuks seal võsade ja väljade vahel mul oli. Mulle ju tegelikult meeldib üksindus. Kuigi sunnitult, samas siiski vabatahtlikult valitud. Või olen ma endale seda sisendanud? Minusuguseid üksikuid, üksielavaid pensionäre on Eestis üle 86 000. Kas me nüüd kõik seda naudime, pigem oleme leppinud, et sedasi on. Oleme harjunud sellega, et kui kusagilt tuleme, siis kodus keegi ei oota.

Fotoseriast "Selline elu", autor Julia Batova

Üksi elades peaks eakam inimene olema sotsiaalselt aktiivsem, käima ja suhtlema, mitte lukustama ennast oma kodu seinte vahele. Jaa, jaa ... Kuuldud ja paljud seda teevadki. Mõnel aga miskipärast see ei õnnestu. Olin minagi kunagi seltskondlik, kuid nüüd küllaltki inimkartlik. Ma ei tea, aga äkki on selle mittekäimise põhjuseks ka oma vaesuse häbenemine. On tehtud kindlaks, et kolmveerand Eestis üksi olevatest pensionäridest elab alla suhtelise vaesuse piiri. Esmavajalik on olemas, kuid enamaks ei piisa. Sealhulgas ka selleks suhtlemiseks väljaspool kodu. Ei tea miks, kuid seal linnas käies raha kulub. Ju ma olin elujõus olles, siis kui seltskondlik ja puha, oma olemuselt paras priiskaja, lahtise käega. Vananemisega harjud ära, vaesusega mitte. Ja nii ei tahagi kusagil käia. Istud ja häbened.

neljapäev, 17. november 2016

Denis ja Katja

Selle sildi, Lapsepõlve foto, all olen avaldanud mingi foto ja jutustanud loo. Seekord pole fotot, vaid paari päeva tagune video. Mingit lugu ma juurde ei jutusta. Selle videoga lõppeb kahe viieteistkümne aastase inimese lapsepõlv. Ning Denisi ja Katja ühisel otsusel ka, koheselt peale video lõppu, nende mõlema maine elu.

See kõik on masendav. Kolm päeva olen nendest lastest lugenud ning vaadanud Denisi ja Katja fotosid/videosid. Mul on liialt palju mõtteid - emotsionaalseid ja ratsionaalseid, olemuslikke ja sündmuspõhiseid - mul on liialt palju öelda, et ei suuda midagi arukat ütelda, veel vähem niisama heietada.



teisipäev, 8. november 2016

Anatoli Garšnek

Eks kõigil koguneb sahtlipõhja, riiulisse või kingakarpi mingeid fotosid, dokumente, kirjasid, meile mingil hetkel olulisi pisiesemeid. Enamik meist teevad aeg-ajalt inventuuri ja see praht lendab prügikasti. Muidugi on ka selliseid, kes ei raatsi midagi ära visata. Seda tüüpi eakamad inimesed leiavad, et küll järeltulijad "lõpliku koristamise" käigus ise vaatavad, mida säilitada, mida mitte. Ning tavaliselt enamik lahkunud inimesele olulistest asjadest visataksegi ära. Nutikamad aga viivad pisut kobedamad, kollektsionääridele võimalikku huvi pakkuvad asjad hoopis vanakraami kaupmehele. Endale tarbetud, aga äkki mõnele huvipakkuv - mõne kopika ikka saab.

Juba pikemat aega müüb Eestis paiknev müüja internetis, piirideülesel rahvaoksjonil üht dokumentide komplekti, küsides selle eest 245 USD.


Helilooja Anatoli Garšneki looming ei kuulu minu eelistuste ringi. Setumaa poisina on tema helitööd saanud tugevat mõjutust kodukandi rahvamuusikast. Muusikakauge inimesena tunduvad tema teosed minu jaoks aga pisut liialt konstrueeritud, tehniliselt küll laitmatud, kuid harmooniliselt veidi puised. Ometi teda ikka mõnikord mängitakse ning samuti on teda ka aegade jooksul salvestatud.


Küll aga mõjutas Anatoli Garšnek üle neljakümne aasta Konservatooriumi õppejõuna kogu eesti muusikakultuuri. Tema kompositsiooniõpilasteks on olnud Raimond Lätte, Anti Marguste, Hans Hindpere, Rene Eespere jt. Müügil olevad dokumendid on otsene meenutus tema pedagoogitööst - kunstiteaduste kandidaadi diplom (Moskva konservatooriumis kaitstud dissertatsioon oli Setu rahvalauludest), dotsendi tunnistus ning professori kraadi omistamise tunnistus.

 Anatoli Garšnek
17.11.1918-24.10.1998
Foto: Kalju Suur

Ma ise olen koguja tüüpi inimene. Näiteks kusagil sahtlis vedeleb minu NSVL pass eelmise sajandi seismekümnendatest aastatest, selline vanemat sorti, hallikas-pruunikate kaantega. Arvan, et ega neid niiväga säilinud pole - passivahetamisel korjati vanad passid käest ja kuulusid hävitamisele. Päris põnev oleks teada, mida mu lapsed sellega pärast X päeva ette võtavad. Tarbetu asjana oleks loogiline, et pliidi alla. Äkki on mõni laps arukam ja viib selle hoopis vanavara kaupmehele. Või võetakse ja pannakse tallele kuhugi kingakarpi, OMA tarbetute asjade hulka.

pühapäev, 6. november 2016

Uus naaber

Ega ma teda silmast silma pole veel näinud. Käis mul siin värava taga, aga sisse vist ei tihanud tulla. Muidu poleks teadnudki, kuid ta oli lume peale jätnud oma jalajäljed. Oleme koeraga mõlemad elevil, kumbki omal põhjusel.
See väiksem jälg on mu 45 kilose hundikoera oma, suurema käpajälje on aga jätnud külaline.

reede, 4. november 2016

PÖFF 20 soovitused

PÖFFi programm on välja pandud. See siin ei ole makstud ega palutud sisekanne. Mulle lihtsalt meeldib inimeste entusiasm, kes on kahekümne aasta jooksul loonud ühest väikesest filminädalast maailma filmitööstuse ühe olulise festivali. Selleks, et sellest suursündmusest osa saada ja seda toetada oma piletirahaga, ei pea olema tingimata filmifriik. Võib ju lihtsalt kinno minna. Aga sellise rikkaliku valiku juures oleksin ise ka nõutu, mida programmist vaadata. Õnneks olen midagi eelnevalt näinud ja mõnda filmi julgen oma veregrupi inimestele ka soovitada. Panen siia üles need keeleliselt toimetamata märkmed, mida olen teinud vahetult peale filmi vaatamist. Ning pealkirjale klikkides on viide PÖFFi kodulehele, kus konkreetse filmi tutvustus ja linastuskohad.

Hands of A Mother | Die Hände meiner Mutter | Rež: Florian Eichinger | Riik: Saksamaa
VÄGA HEA. Nõustun täielikult Müncheni festivaliga režii tugevusest ja peaosalise veenvast rolliesitusest. Tegemist ei ole tavalise insesti looga, sest laste ahistajaks on seekord nende lihane ema. Kõik filmi komponendid aitavad tervikuna jutustada täiskasvanud mehe, kogu tema pere ja suguvõsa üleelamistest punktist A punkti B. Väga omapärane on see, et tagasivaadetes lapsepõlve esitab poisi rolli sama näitleja, kes mängib täiskasvanud meest. See ei mõju kunstlikult, vaid avab mingi teise dimensiooni mõistmiseks, et juhtunu võib jälitada kogu elu.
Maailma esilinastus
We used to be cool | Was hat uns bloß so ruiniert | Rež: Marie Kreutzer | Riik: Austria
VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Stsenaarium on ilmselt väga hea, episood episoodi kaupa läbikomponeeritud. Kõik audiovisuaalsed elemendid kokku moodustavad harmoonilise terviku. Just see, mida vaja. Me ei räägi eraldi pildiesteetikast, kunstnikutööst, helist või montaažist. Me ei too neid eraldi esile, sest kõik on võrdväärselt heas mõttes märkamatud, kuid koosluses ideaalilähedases tervikus. Vaataja haaratakse konksu otsa kohe esimesel veerandil - nagu pakutaks situatsioonide äratundmist täis lõbusat meelelahutust. See kergus vältab mõnda aega, kuid väga peenelt lisatakse üha rohkem ja jõulisemalt vastuolulikku elulisust ja lõpuks taipab, et see ei ole komöödia, vaid draama. Vaataja ei pääse sellest, et ta peab positsioneerima iseennast süžee ja tegelastega - kuidas mind ja minu sõpru mõjutas lapse sünd, mis sai meie omavahelisest sõprusest, armastusest?

Selle filmi suureks väärtuseks on see, et lavastaja armastab oma tegelasi kõigi nende heade külgede, veidruste ja puudustega. Tihe stsenaarium ja hea režii teeb näitlejate töö huvitavaks. Nad teavad täpselt kes on nende poolt mängitav tegelane, kuidas ja kuhu areneb rolli karakter.

Rahvusvaheline esilinastus
The Red Captain | Červený kapitán | Rež: Michal Kollar | Riik: Slovakkia, Tšehhi, Poola
 VÄGA HEA. Igati korralik žanrifilm, kus põhisüžee kõrval teine ja tõsisem sisu. Hea film hakkab juba avatiitrite atraktiivsest lahendusest. Selle filmi avatiitrid on visuaalselt huvitavad ja leidlikud, raamistades reaalsete faktidega filmis esitatavate sündmuste toimumisaja (kasvõi tegelikkuses ja tänaseni eluaegset vangistust kandev sarimõrvar Rigo). Neid viiteid ajale kolmkümend aastat tagasi on filmi jooksul antud hea sujuvusega ja küllaga.

Seda filmi eristab kõrge pildikultuur. Operaator koos valgusmeistri ja kunstikuga on töötanud hoolikalt absoluutselt iga kaadriga, mis loob vajaliku pingestatud atmosfääri jutustavale loole. Filmi õhustiku loomisel on olnud seekord oluline panus ka heliloojalt. Lisada siia professionaalne lavastajatöö, oskuslik montaaž igas episoodis koos tervikut tunnetava rütmitajuga ja lõpuks näitlejate veenvad rolliesitused, kõik see kokku annabki tulemuseks väga hea filmi.

Kui midagi ette heita, siis filmi thrillerlikus lõpuosas läks pisut kaduma see algne võlu, mis köitis. Seda ka algses, tähelepanu köitnud pildi esteetkas. See nõndanimetatud teine tasand, kuidas ajastu muutumisega kohaneti ja elati, muutub filmi lõpuosas teisejärguliseks. See didaktiline sõrmevibutus, milleni autorid küll jõudsid - nad on jätkuvalt meie seas ja kontrollivad olukorda - see võib kõik ju õige olla, kuid sellisena esitatuna jäi veidi must-valgeks.

Orb

Orphan | Orpheline | Rež: Arnaud des Pallières | Riik: Prantsusmaa
VÄGA HEA-SUUREPÄRANE. Selle filmi õnnestumise aluseks on suurepärane stsenaarium. Erinevalt tuhandetest filmidest ei ole süžeekäigud kergesti äraaimatavad. Käsikiri on ekraanil väga hästi liigendatud, liikudes peategelase elus kord edasi, siis tagasi. Sellega on saavutatud hea rütm, mis teeb filmi vaatamise vaatamata pikkusele kaasahaaravaks. filmis ei leidu ühtegi episoodi, mis tunduks olevat üleliigne. Iga episood avab meil tegelases uue tahu, nüansi, et tegelast mõista. Lavastaja eriline anne on panna mitu näitlejat mängima vanuseliselt erinevaid, kuid siiski ühte ja sama tegelast ühes võtmes sedasi, et vaataja jääb uskuma. Ning kõik peategelast esitavad näitlejad, kaasa arvatud väike tüdruk, on tasemel. Suurepärane film.
Rahvusvaheline esilinastus
The White King | The White King | Rež: Alex Helfrecht, Jörg Tittel | Riik: Suurbritannia
VÄGA HEA. Hinnangu andmisel lähtun vaatajakategooriast. Laste- ja noortefilmide festivali põhipubliku tarbeks hindaksin teost suurepäraseks filmi sõnumi ja teostuse pärast. Täiskasvanud vaatajana hindan filmi väga heaks eelkõige teostuse pärast. Ma arvan, et selle filmi mõju on filigraanses operaatoritöös ja veatus montaažis. Just need kaks komponenti, kaamera rakursid, kompad, liikumine ja ülitäpne tempotunnetus monteerimisel, on need, mis haaravalt jutustavad lugu. Kuigi kunstniku poolt loodud visuaal töötab enamus aega filmi sõnumi heaks, jääb häirivaks tegevuskohtade ruumiline struktuur. Avarad põllud, kusagil korrusmajad ja muu seesugune tekitab arusaamatust, ei rõhuta suletud ühiskonda.

Süžee on järjekordne fantaasiaversioon totalitaarsest ühiskonnast. Täiskasvanud vaatajale aga paraku midagi uudset lisamata seninähtud käsitlustele. On didaktilisi võtteid - kasutatav riigisümboolika ja vormid, hiigelsuur skulptuur jne. On ka tore leid mõtisklemiseks - vanaisa, kellel visuaalne sarnasus praegugi elus oleva Fideliga. Samas jääb mind häirima, et mingil hetkel hakatakse lugu pöörama muinasjutuks (küberrobot, "hiiglane" metsas) ja minnakse natuke melodramaatiliseks. Ning filmil pole lõppu - väljapakutud avatud lõpp jääb mõistmatult lahjaks.

Maailma esilinastus
Memories of Summer | Wspomnienie lata | Rež: Adam Guzinski | Riik: Poola
VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Alguses tundub, et järjekordne Coming of Age film. Mida ta mõnes mõttes ongi, kuid mitte tavapärases käsitluses. Tegelikult jutustatakse meile ladusalt, oskuslikult ja hingeminevalt lugu truudusest, Ema truudusest oma mehe ja varateismelise poja truudusest ema suhtes. Filmi eraldi väärtuseks on 70-ndate aastate miljöö ja olustiku tõetruu taastamine. See annab äratundmisrõõmu neile vaatajatele, kes täna on vähemalt 40-50 aastased. Filmis pole ühtegi üleliigset episoodi. Kõik liigub pinget kruvides filmi avaepisoodi lahtiseletamiseni. Seejuures võib igas eraldi episoodis leida oma dramaturgilise terviku huvitavate kulminatsioonidega, mis tervikuna järjestatuna viivad vaataja kaasa kogu filmivältel lõpus kordusena näidatava avaepisoodi selgituseni. Lavastuses kasutatakse leidlikult situatsiooni kordusi (tegevus, aadressplaan vms.), mis omandavad igakordselt uue tähenduse, Omaette väärib esiletõstmist dialoog - seda on täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Filmipsühholoogiline efekt saavutatakse peategelase, poisi, suurte plaanidega, mis näitleja oskusliku juhendamise ja pildirea montaažitempoga viibki selleni, et eriliste stsenaarsete sündmusteta on meil lõpptulemusena mõjus film.

National Premiere
Mad | Mad | Rež: Robert Putka | Riik: Ameerika Ühendriigid
VÄGA HEA. See film kaunistaks igat festivali. 

Suurepärane näitlejate ansambel. Arvatavasti on kasutatud avatud dialoogi printsiipi. Kui aga mitte, ning esitatakse etteantud ja kirjapandud dialoogi, siis on need näitlejad lihtsalt geniaalsed. Lavastuslikult on osatud tekitada tunne, et vaataja on igas kaadris nagu kolmas osapool vaikiva vaatleja ja jälgijana. Seda ka vaatamata sellele, et episoodid on üles võetud mitme kaamerapunktiga. Hinnangu andmine taandub sellele, kas see "pealtkuulatud jutt" on minu kui vaataja jaoks huvitav või mitte. Minu jaoks oli empaatiliselt huvitav.

Meile avaneb kolm karakterit, ema ja kahe õe oma. Kahjuks noorema õe oma pisut pinnapealsemalt. Süžeele võiks ette heita, et kogu filmi vältel toimuv ettevalmistus finaaliks - ema ja tütred ühise laua taga, jääb stsenaarselt ehk veidi-veidi traageldatuks, dramaturgiliselt lõdvaks. Kuid seda kompenseerib ekraanile kõigi kinematograafiliste tööriistadega loodud atmosfäär kogu filmi vältel. Rõhutatult lisaksin, et väheoluline pole selle õhustiku loomises ka muusika.

North European Premiere
Ordinary People | Pamilya Ordinaryo | Rež: Eduardo Roy Jr. | Riik: Filipiinid
VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Tehniliste probleemide tõttu (aeglane internet) vaatasin seda filmi tükati. Kindlasti võis see eksitada lõppmulje kujunemist. Pildi hangumine tekitas meeletut nördimust, sest tahtsin seda filmi tingimata lõpuni vaadata. Juba see fakt on iseenesest kõnekas. Järelikult on antud film minu jaoks oluline. Ma oleks tahtnud sujuvalt vaadata jutustatavat lugu algusest lõpuni. Järelikult hea stsenaarium ja lavastus.

Sotsiaalrealismi käsitlemisel võidakse kergesti libastuda, keerata liialt vinti üle. Siin jäi kõik usutavuse piiridesse. Antud teema puhul on oluline autoripositsioon. Autorid jäävad delikaatseks, lastes vaatajal süžee arenedes, episood episoodi järel kujundada oma eetilis-moraalseid hinnanguid peategelastesse ja kogu situatsiooni. Ehk teisisõnu ja vastuoluliselt, just selles delikaatsuses nad otseselt ja märkamatult mõjutavad vaatajat.

Suurepärane on selle teose võttekohtade valik, kogu stilistika, mis püüab edasi anda audentset keskkonda. Nn. turvakaamerate pilt kannab endas suuremat üldistust kui pelgalt loo jutustamiseks vajalike peategelaste tänavakuritegude "dokumentaalne" jäädvustus. Mina võtan seda kui sõnumit, et taoline sotsiaalporno toimub pidevalt meie silmade all. Küsimus on selles, kas me märkame seda? Kas me tahame seda märgata?

Peategelastelt väga sümpaatne näitlejatöö. 


-----

Heade filmide loetelu võiks jätkata. Ja samas on programmis ka mõni film, mis minus kui vaatajas tekitab kulmukergitust, eriti põhivõistlusprogrammis. Nii see peabki olema. Viga ei ole kindlasti festivali professionaalses programmitoimkonnas, pigem minu küündimatuses ja kogenematuses mõista filmikunsti tema nüanssides. Me oleme kõik erinevad. Inimestena ja filmivaatajatena. Aga festivalikinno tasub igal juhul minna.

neljapäev, 3. november 2016

Sisekaemus

Hetkel populaarne sõna, poliitiline släng. Mitmed erakonnad pidavat sellega tegelema. Mina väikese inimesena olen samuti oma minaga dialoogi pidanud. Mingile perioodile olen pealesunnitult pidanud joone alla tõmbama, hinnanud eelkõige oma füüsilisi võimeid ja võimalusi, iseendaga aru pidanud ja püüdnud oma vaimu "peenhäälestada" sellele, et noorus ei tule iial tagasi.

Blogimisest. Ma ju tean, miks ma alustasin ja milleks ma seda jätkasin mitmeid aastaid, kuigi esialgne põhjus oli just tänu kirjutamisele ära langenud. Nüüd aga hakkasin kahtlema. Eks selle tervise pärast on emotsioonid olnud ka pisut erksamad. Ma pole kordagi mõtelnud selle peale, et ma ei kirjutaks - kui mu füüsis on vaikses ealises ja haiguslikus hääbumises, siis seda enam peaks üksinda elades treenima vaimu. Ei, kirjutamises pole küsimus, vaid hoopis kirjutatu avaldamises.

Mõned kuud tagasi sain väga huvitava ja asjaliku kommentaari, kus muuhulgas olid read:

"Miks ma seda räägin? Aga ikka sellepärast, et tihtipeale rikuvad need tõrvatilgad selle meepüti ära. Kui Te minu jaoks taolises asjas eksite ja kipute nõukogude reaalsust oma meele järgi ilustama siis ronib kahtluseuss sisse - kus veel vead on? Ehk teisisõnu - kui inimene ise ronib oma ebakompetentsuse tasandile siis ei saa ju võimalik olla, et ainult ühes kohas."

"Ja mis selle kõige mõte? Nagu ennegi öelnud - ega pole. Igal inimesel peab lihtsalt kuulsuse momendil (selleks kõlbab ka - vaat kui hästi kirjutasin) ori seljataga kõrva sosistama."

Sellel sisekaemuse perioodil olen palju mõtelnud ülaltsiteeritule. Olen Anonüümsele väga tänulik, et andis mulle ainest mõtiskluseks. Ma ei häbene juba ammu seda, et minust ei ole asja meestega võrdväärselt palki veeretama, naistest rääkima või muud taolist. Küll aga kardan ma hirmsasti seda, et ühel hetkel ei saa ma enam arugi kui olen samasugune pisut dementne väriseva häälega penskar, kes igal teemal helistab raadiosaatesse või kommenteerib kusagil portaalis mistahes päevasündmusi kindla veendumusega, et tema väljaütlemised ja mõtted on intellektuaalsed pärlid. Ma olen korduvalt öelnud oma lähedastele ja ka kirjutanud: kui märkate, et vanamehel on tekkinud vastupandamatu soov helistada raadio vox populi saadetesse, siis on aeg panna mind vanadekodusse. Ja nii ma mõtlesingi, et aga mis see blogimine siis kuidagi teistmoodi on? Äkki olengi juba kuidagi naeruväärseks muutunud?

Mõtlesin, mis mõtlesin, kuid otsustasin, et jätkan. Erinevalt erakondadest, kes sisekaemustes otsivad uut starti, jätkan mina sissetallatud rada. Minu tegelikud kuulsuse momendid jäävad aastakümnete taha ja olen saatusele tänulik, et neid hetki oli mulle antud. Blogimine ja minu blogija tegelaskuju, Hundi ulg ei otsi kuulsust, vaid vaikset vaimset intiimsust iseenda ja äkki ka mõne lugejaga, Mind motiveerib tasakaalu otsimine iseenda hääbuva füüsilise ja veel pisut allesoleva vaimse mina vahel. See, mis läinud, seda kompenseerida ei saa.


Aga ega see kirjutaminegi alati kerge ole. Minu kõige noorema lapselapse vanemad palusid, et ma kirjutaksin pojapojale kirja. Kiri antakse üle tema kaheksateistkümnendal sünnipäeval. Meeletult raske ülesanne! Kuidas sellele läheneda? Kas Sinul, hea lugeja on mõtteid, kuidas sina kirjutaksid tulevikku? Oma lapsele, lapselapsele.