neljapäev, 29. oktoober 2015

Elu kreedo

Kokkuvõttes tõden, et ega mu elu polegi kulgenud niiväga sitasti. Sätestasin selle enda jaoks mõni tund tagasi kui taas kord vanaisaks sain. Ning see, juba mitmendat korda toimuv sündmus ei tähenda kuidagi seda, et emotsioon oleks mingit moodi väiksem kui see oli kõige esimese lapselapse puhul. Kõik minu lapsed on olnud soovitud ja kõik sündinud ning sündimata lapselapsed oodatud. Nad kõik on erilised. Ja saagu neid rohkem. Vanavanemate rõõmuks ning nende laste vanemate õnneks. Isana polnud ma just suurem asi, kuid vanaisana olen valmis andma endast parima.

teisipäev, 27. oktoober 2015

Aja teisendamine

Üks telekanal reklaamib uut kodumaist draamasarja, kus ajaarvamine käib päevades. Mõnikord olen siin blogis avaldanud toimetatud kujul oma märkmeid, mind paeluvaid lugusid minevikust. Viimasel ajal teen neid postitusi harva, sest ega see möödanik eriti kedagi huvita - kõik need minu jutud on täisjõus inimese jaoks arvatavasti pisut igavad. Nendes ülestähendustes (Lapsepõlve fotoMälestused müügiks) on olnud minu jaoks alati oluline teada inimeste vanust, sündmuse kestust ja muid ajalisi parameetreid. Kui neid memosid enam-vähem loetavasse vormi kirjutan, siis satub ajamõõde tihti ka nendesse juttudesse. Mulle tundub, et aja dimensiooni lisamine aitab paremini mõista inimeste käitumist üldiselt ja ajaloolises kontekstis eriti. Seega minu jaoks pole midagi uut selles, et elu kulgemise mõõteks võib olla ka aastast väiksem ühik - kuu, päev või tund.

Olen märganud, et ajaühikute teisendamine pole mulle võõras ka igapäevaselt. Mõned päevad tagasi hoidsin põlvedel suveabilise poega. Selline vahva, kohe-kohe viiekuuseks saav sell isa näojoonte ja ema naerulohkudega. Pisut näitab juba iseloomu. Kui ta kõhuli panna, siis proovib kõigest väest. Puhib ja ähib, kuid ... esialgu ei saa veel sentimeetritki edasi. Ning siis tuleb kõva kisa. Mitte õnnetu ja appihüüdev, vaid vihane häälekus iseenda ja maailma peale. Loodan muidugi, et see pole geenidega antud isa äkiline iseloom. Jälgin tema ponnistusi, et üks tore väikemees siin ilmas juures ja siis märkan, et olen teinud aja teisendamise. See suur poiss on siin ilmas olnud ju alles 136 päeva. Ainult! Ja juba proovib roomata.

Või siis selline näide. Eile panin oma sotsiaalmeedia seinale lähedaste jaoks ühe foto, kus olen mina poisikesena ja minu elus oluline inimene. Juurde kirjutasin: "Ma loodan, et nende aastatega, olles üksinda siin sügispimeduses, pole ma muutunud liialt sentimentaalseks. Igatahes süütan täna õhtul küünla sellele mehele. Kusiganes me saame olema peale minekut, kasvõi ainult mälestustes, jään sulle ikka soovima head sünnipäeva, isa." Minu vanemad lapsed olid liialt väikesed et vanaisa mäletada, nooremad sündisid juba peale tema lahkumist. Kõik temaga seonduv tundub endalegi kauge minevikuna. Ja siis vilksatab peas mõte, et mu isa nägi ainult kuutkümmet kevadet. Ainult! Ja siis oligi kõik.

Selliseid näiteid võiks palju tuua. Aja teisendamine on õpetanud mind hindama seda, mis on. Loen alati huviga inimeste mõtteid sellest, kuidas lapsed jätavad pesa, mida siis tuntakse ja sedaviisi. See aeg, mil lapsed kasvavad suureks tundub ju olevat ülipikk. Eriti kui lapsed on veel väikesed. Ja teisalt ... Maalapsed peavad täna, pärast suunavõttu koolide sulgemiseks lahkuma kodunt peale põhikooli lõpetamist. Vanematel on aega enam-vähem kakssada kuud lapse sünnist, et valmistada nad ette iseseisvaks eluks. Ainult! Ja siis hakkab kõrvus helisema üks lauluviis, algul vaikselt ja märkamatult, aga iga lisandunud aastakümnega üha valjemini ja nukramana tunduv "Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub oodates neid."

Järjekordsele masenduskuule vastu minnes teisendan aega ning pisut rõõmsam hakkab. Eks neid pimedaid novembrikuusid on iga inimese jaoks vaid täpne arv. Ning minu jaoks oleks see juba +1 lisaks olemasolevatele. Tore ju!


pühapäev, 18. oktoober 2015

Läbi eetriragina Filharmoonia kontsertsaali

Teatud regulaarsusega sirvin/kuulan/vaatan muusika Billboard edetabeleid minevikust. Olen igakordselt hämmingus kui ulatuslik on ikkagi inimese muusikaline mälu. Nende aastakümnete jooksul peaks seesamune aju juba ammu üle ääre ajama. Ja vahest ongi nii, et mõni kaasajal kirjutatud laul tundub sedavõrd tuttav, et olen juba kuulnud kunagi - see plagiaadi teema. Kuid samas, mis sa ikka selle seitsme noodiga niiväga originaalset saad kirjutada :)

On ka vist nii, et mida noorem sa oled, seda olulisem tundub olevat muusika ja tahe olla kursis kõigi hittidega. Tänaseks on see muusikarong minust juba üpris kaugele eemaldunud. Seda põnevam on nendes vanades edetabelites sobrada. Omal ajal sai ju läbi eetriraginate hoida kätt pulsil kõiges, mis seal Läänes toimus. Ning kõik, mis sealt raadiojaamadest tuli, peeti nõukogude inimese jaoks vaenulikuks. Ainuüksi "Ameerika Hääle" igapäevase pooletunnise eestikeelse saate segamiseks kasutati 37 lühilaine saatjat koguvõimsusega 1250 kilovatti. Hea küll, sõnal on jõud, aga muusika? Nimme sai ammustel aegadel krutitud lainepikkus kindlatele raadiojaamadele, et saada ülevaade järjekordsest popmuusika edetabelist üle lombi, kuulata palasid, mis pidavat nõukogude inimese jaoks olema vaenulikud ja vaimselt laostavad.

17. oktoobril 1970. tõusis USA Billboardis esikohale The Jackson 5 pala I'll be There. See oligi nende vendade läbimurde aasta. Pala on uduselt meeles, bänd ise aga eredalt. Nimetatud laul oli nende viies järjestikune edetabelite esikohasingel. Väikesed tüdrukud, nende emad ja vanaemad õhkasid, et solist on nii nummi. Teadmata siis, et see kaheteiskümne aastane poiss veel pea nelikümmend aastat on lavadel, olles surres igavesti surematu megastaar.

Meeldejäävat muusikat tehti ka meil, ning mõistetavalt on emakeelne laululooming mu helimälus isegi rohkem meeles kui see välismaine. Huvitav on iseennast selles osas analüüsida. Vist ikkagi tõsi, et kõik mis keelatud tundub huvitavam ja parem. Seepärast pidi minu jaoks mööduma aastkümned, et mõista kui head heliloojad ja lauljad on meil ikkagi olnud. Sellesama 1970. aasta lõpus toimus järjekordne Filharmoonia lauluvõistlus. Võitjaks kuulutati Arne Oidi (sõnad Arvi Siig) laul "Vana meloodia". Kõikvõimsas Youtube'is ei leidnud selle pala esmaesitust pildis. Küll on aga selle laulja esitus kleebitud heliribana ühe pildirea taustaks.

Ning kuigi tollal polnud kombeks, et ühe solisti poolt esitatud laulu teised "puutuvad", siis sedasama laulu on tutvustanud hulga suuremale publikule ka Georg Ots.
 
Ja lõpuks "Laula mu laulu" saatest inspireerituna olgu siinkohal ka Jaak Joala versioon samast laulust. Muuseas kui mälu ei peta, siis Jaak Joala "laenas" Voldemar Kuslapi esmalauldud repertuaarist veel mõnegi laulu.

esmaspäev, 12. oktoober 2015

Olid ka niisugused filmid

Kes natukenegi mäletab nõukogude filme ja kõiki neid ekraanil vilksatavaid rahvakunstnikke, nende jaoks on see "kapustnik" tõeline tantsud tähtedega ...
Selle video esmavaatamisel meenusid mulle koheselt enamik nendest filmidest. Lõputiitritest sain ka pealkirjad paika. Tantsivatest näitlejatest suutsin kusagilt ajusopist esile manada aga vähem kui pool nimedest. Nägude peale vist parem mälu. Tulemus oleks võinud ju ka parem olla, kuid olen rahul sellegagi - Alzheimeri tõbi veel ei kummita. Aga iseenesest jällegi üks hea näide põlvkondlikkust mälust.

neljapäev, 8. oktoober 2015

Laste küünelõikus

Meenutasin, et kui lapsed väikesed olid, siis sain nende hooldamisega igati hakkama. Väljaarvatud küünte lõikamine. Suveabilise väike poeg oli mul süles, sõrmed nii pisikesed. Ei mina julgeks isegi nende tänapäeva ohutute kääridega, kui isegi oskaksin, ta käekestele lähedalegi minna. Kui laps veel sedasi lollitama hakkaks, saaksin infarkti, naljata. Mõnikord siis sellised imelikud uitmõtted millegipärast.

teisipäev, 6. oktoober 2015

Poliitiline kalender

Mõnikord hakkab äratuntavalt kõhe. Siin külas, kunagises emamajas suvepuhkust veetev proua kirjeldas mulle enne ärasõitu meeleolusid Sankt Peterburgis, seda kuidas seal on elada eestlasena. Olukorras, kus naaberriigis otsitakse rahvavaenlasi, kahjureid ja Lääne sabarakke. Sama kinnitust sain siis kui helistas lähedane, kes Venemaa pärapõrgus elanud pea pool sajandit. Mingil hetkel kiirustas ta kõnet lõpetama, sest ümbritsevad olevat jäänud seisatama - vanamees räägib mingis võõras keeles, mine tea, kes ta selline on, kahtlane kuidagi ... Selline stalinlik kahmus tugevneb, jälgides venekeelset sotsiaalmeediat.

Moskva kunstnik Andrei Budaev (1963) on juba kakskümmend aastat viljelenud nii maalis kui arvutigraafikas propagandistlikult oma nägemust poliitikast. Üks tema viimaseid töid on vormistatud 2016. aasta kalendrina. Seeria on pühendatud nn. Novorossijale. Sellele teemale, mida meie Eesti ajakirjanikud enam niiväga tähelepanu keskmes ei hoia. Küll on aga see jätkuvalt aktuaalne venekeelses sotsiaalmeedias. Andrei pildiseeria on osutunud ülipopulaarseks. Kuvand, eestlane = fašist on minu hinnangul "lihtsate" vene inimeste mõtteviisis tugevam kui kunagi varem ja süvenev. Teisiti on raske seletada selle kalendri populaarsust.