Karksi kannatuspäevad

Vallast küüditati 19 perekonda. - Kauplused rüüstati ja põletati. - Kaks metsavenda desarmeerisid läti kommunistide salga

Karksi, kodumaa omapärasemaid ja Mulgimaa jõukamaid kohti, kannatas punasel ikkeajastul eriti valusasti. Vald oma nn. "mulgi aadlist" elanikkonnaga oli punaseile otse "pinnuks silmis".

Kes vähegi komistas või kuidagi punaseile ette juhtus, see arreteeriti ja küüditati Venemaale. Ühele pandi süüks, et tal on palju maad, teisele, et ta on teinud halvustavaid märkusi nõukogude korra suhtes, kolmandaile lihtsalt, et nad olid eestlased. Nii küüditati Karksist Venemaale 19 perekonda kokku 59 isikut.

Kohalike kommunistide poolt mõrvati Johannes Kapral ja Jaan Lill. Vanglas piinati vigaseks Johan Pääsuke, kes aga viimaks siiski pääsis põgenema.

Küüditamist teostas kohalik 27-st kommunistlikust tegelasest koosnev aktiiv, kellele olid abiks punaväelased ja politrukid Viljandist. Aktiivi juhtideks olid: A. Adamson (täitevkomitee esimees), J. Kanter (täitevkomitee liige), August Kuusik (endine miilits, pärast juhtis aga küüditamist Viljandist GPU osakonna ülemana), J. Kuusik (täitevkomitee sekretär), H. Mõts (miilits), H. Piir (komnoorte sekretär) ja L. Aus.

Kohalikud kommunistid oma sabarakkude abil nuhkisid juba varakult üles, kus viibib üks või teine küüditamisele määratud nimekirjas esinev isik.

Kui puhkes sõjategevus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, ohkasid karksilased kergendatult ja elasid vaid pääsmislootuse tähe all. kuid enne lõplikku punastest vabanemist elasid Karksi elanikud läbi raskeid kannatuspäevi, eriti aga Nuias, kus taganevad venelased koos läti kommunistidega rüüstasid kauplusi ja põletasid maha kümme maja, millele lisandusid veel kõrvalhooned.

Põletamine toimus 6. juulil. Samal päeval vene sõdurid ja kohalikud kommunistid rüüstasid ka Nuia kooperatiivi ja J. Lõmpsi kaupluse. Poodidest toodud esemed jagati kas omavahel või pilluti siia-sinna laiali. Kui rüüstamisest oli küllalt saanud, valati kauplused seestpoolt petrooliumiga üle ja süüdati põlema. Osa maju süüdati ka süütepadrunite abil. Samal päeval süütasid kommunistid ka Karl Ruubelile kuuluva "Tindi" lauavabriku, mis põles maani maha.

Karksi täitevkomitee ja kohalike kommunistide peategelased, koos perekondadega lahkusid Nuiast juba 4. juulil tuletõrjeautoga, viies kaasa ka mootorpritsi. Enne seda kohalik kommunistlik naistegelane L. Aus sõitis ühe küüditatu rattaga Nuia mööda veel ringi, punane rätt peas ja punane pluus seljas, brauning ja puss tolknemas küljel, lubades kõiki, kes aga ette juhtub, maha lasta.

Nuias pääsis punaste lahkumise järele lahti enneolematu vaimustustorm. Kõikjal lauldi rahvuslaule, rebiti maha loosungeid ja pekseti puruks nõukogude suuruste pilte. Karksilased ise kinnitavad, et see õhtu ja pärastine Saksa vägede saabumine jääb neile küll igaveseks meele.

Maa vabastamisel ei jäänud passiivseks ka karksilased ise, vaid südikamad koondusid metsavendade löökrühmaks. Viimane näitas üles suurt agarust, kusjuures kahel mehel muuhulgas õnnestus desarmeerida läti kommunistide salk, saades neilt üle 30 püssi ja hulk padruneid.

Et metsavendade löögivõime oleks tõhusam, selleks loodi ühendus ka naabervaldade Polli ja Abja metsavendade löökrühmadega. Eriti innukalt tegutsesid Polli "rohelised", kes, olles koondunud mitmesse gruppi, venelaste taganemispäevil võtsid mitmeid punaväelasi vangi, saades neilt saagiks relvi. Samuti hävitati väiksemaid venelaste väeosi. Abja metsavendadest sai tulevahetusel kommunistidega surma Tõntsu.

Kohe kui kommunistide peajõud olid Karksis ja Abjas murtud, võtsid "rohelised" võimu endi kätte. Jagati välja allesjäänud raadioaparaadid ja alustati kohalike kommunistide arreteerimisega. Paljud neist aga olid põgenenud kas punasesse paradiis või Viljandi ja Loodi suunas, et järele jõuda oma seltsimeestele. Loodis Sultsi aleviku juures peetud lahingus leidsid aga nii mitmedki endale teenitud karistuse.

Eesti Sõna, 3. aprill 1942

Hoiatus

Kohaliku Ortskomandandi korraldusel tuletan veel kord meelde ja hoiatan, et igasuguste kuulujuttude levitamine ja rääkimine on k e e l a t u d. Keelust üleastujaid karistatakse raskelt sõjaseaduste järgi.

Samuti on keelatud mitte-saksa raadiojaamade kuulamine. Keelust üleastujate raadioaparaadid konfiskeeritakse ja isikud langevad karistuse alla.

Pärnus, 29. dets. 1941.a.

A.Orgusaar, (allkiri).

Pärnu prefekt

Uus Elu, 30.detsember 1941

Vaimustustorm hääletamisel

Riigikogu t e i n e koosolek peeti eile õhtul kell 7.20 min. Eesti liitumise otsustamiseks N.S.V.Liiduga.

Aruandja rvl. sotsiaalminister N.Ruus põhjendas pikemas kõnes Eesti liitumise vajadust N.S.V.Liiduga, saades suurte kiiduavalduste osaliseks. Sotsiaalministri kõne toome homses lehes.

Esimesel riigivolikogu koosolekul moodustatud komisjoni poolt väljatöötatud deklaratsioon riigivõimust Eestis võeti rvl. G.Abeli ettepanekul kohe arutamisele, kuna läbirääkimised Eesti astumise kohta N.S.V.Liitu lükati edasi tänasele riigivolikogu koosolekule.

Deklaratsiooni kandis ette rvl M.Jürna, mis toodud meie lehes esimesel leheküljel eraldi. Deklaratsiooni lugemist katkestasid korduvad aplausid ja elagu-hüüded.

M.Jürna ettepanekul võeti deklaratsioon suurte ovatsioonidega esimesel lugemisel vastu ja otsustati ilma kodukorras ettenähtud vaheajata võtta arutamisele teisel lugemisel.

Rahvasaadikud tõusid püsti, spontaanselt puhkes tormiline ovatsioon. Vaimustustormist kostusid hüüded: Elagu Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik! Elagu Kommunistliku Internatsionaali tüürimees Georgi Dimitrov! Elagu kogu maailma proletariaadi õpetaja ja juht suur Stalin! Lauldi Internatsionaali. - Ovatsioon kestis paarkümmend minutit.

Lühikese vaheaja järele peeti riigivolikogu k o l m a s koosolek. Kuna deklaratsiooni kohta teisel lugemisel parandusettepanekuid ei tehtud, siis jäeti kolmas lugemine ära ja asuti deklaratsiooni lõpphääletamisele. Juhataja konstateeris, et deklaratsioon on lõpphääletusel ühel häälel vastu võetud.

Kostsid hüüded: Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu seltsimees Stalin! Elagu, elagu, elagu! Puhkesid tormilised kiiduavaldused, lauldi Internatsionaali. Jälle hüüded: Elagu, elagu, elagu! Elagu Nõukogude Eesti! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu Nõukogude Liidu saadik seltsimees Botshkarev! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu suur Stalin! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu tööliste, talupoegade võitamatu punaarmee! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! milledele järgnesid tormilised kiiduavaldused.

Kõik olid liigutatud. Koosolekusaalist väljuvad mehed pühkisid pisaraid silmist. Seejärel saabus riigivolikogu koosolekule Viljandi linna ja maa ning Harjumaa tööliste delegatsioon suurte kiiduavalduste saatel. Selle esindaja H.Priimägi pidas alljärgenva kõne:

"Meie Viljandimaa ja Harjumaa töölised, käsitöölised ja talunikud tervitame uut riigivolikogu ja soovime talle jõudu suures ülesehitamise ja rahva vabastamise töös. Tagurluse päevil töötav rahvas on pidanud üle elama rasket kannatust. Tagurlik poliitika, mis Inglismaa ja Prantsusmaa huvides oli sihitud Nõukogude Liidu vastu, tallas maha tööliste huvid, sest töötav rahvas tahtis elada südmalikus liidus Nõukogude Liiduga.

Meie tervitame uut riigivolikogu, kui meie täiuslikku esindust ja nõuame, et tema kogu töötava rahva tahtele vastavalt, mis eriti selgelt väljendus miitingute ja meeleavalduste puhul üle terve maa, maksma paneks Staalinliku Põhiseaduse.

Meie tervitame riigivolikogu otsust, et ta kuulutas välja Eesti Sotsialistlikkude Nõukogude Vabariigi.

Meie nõuame, et riigivolikogu otsustaks liita Eesti Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liiduga, kuulutaks riigi ja rahva omanduseks suurtööstused ning pangad, teeks lõpu maaga spekuleerimisele, kindlustaks maa kasutamist ainult töötavale talurahvale, varustaks väiketalupidajad ja maatamehi maaga, võõrandaks selleks meie suurmajapidamisi, kergendaks otsustavalt töötava rahva võlakoormat. Seda nõuame meie oma saadikutelt riigivolikogus. Niisugune on Eesti töötava rahva kindel tahe. Edasi uuele ja õnnelikule elule. Elagu Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik! Elagu NSVL!" (Kestvad kiiduavaldused ja hurraa-hüüded).

Viljandi maa- ja linnatööliste delegatsiooni koosseisu kuulusid J.Koppel, M.Tamm ja E.Tomusk Viljandist.

Harjumaa delegatsiooni kuulusid Saue valla mehed R.Reivik, H.Priimägi, A.Poom ja M.Tiikjärv.

Selle järel juhataja luges ette järgnevad tähtsamad tervitustelegrammid, mida saatnud: autotankide-rügemendi sõjaväelaste üldkoosolek, Eesti haigekassade liit, Eesti metsatööstuse Tartu lauatehase töölis- ja ametkond, raudteelaste kutseorganisatsioonide täidesaatev komitee, Petseri linna rahva üldühingu esimees, Tartu linnavalitsus, 5. liinijaoskonna raudteetööliste üldkogu koosolek, Kohtla-Järve kaevandustööliste miiting, 1. jalaväerügemendi sõjaväelaste komitee ning Häädemeeste töötav rahvas. Peale selle veel kakskümmend seitse organisatsiooni. (Kiiduavaldused).

Koosolek lõppes kell 9.17 min . õhtul.

Järgmine riigivolikogu koosolek on t ä n a kell 10 homm. Päevakorras on läbirääkimised N.Ruus'i aruande kohta Eesti astumise kohta Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks.

Maa Hääl, 22.juuli 1940

Hirmupäevad Jõgeval

Tapeti hulk inimesi ja põletati palju hooneid

"Postimees" toob andmeid punaste terrori kohta Jõgeval. Jõgeva linnas küüditati Ants Silvere abikaasaga. Teda süüdistati selles, et ta oli toetanud vabadussõjalaste liikumist.

Jõgeva raudteejaama ülemat Anton Kivikat ja roopaseadjat Karl Lindsaart süüdistati küüditatuile joogivee andmises, kui viimased palusid seda meeleheitlikult. Nad vangistati.

Samaselt vahistati Jõgeva kaupmees Alfred Saks ja küüditati Venemaale.

Laiuse kirikuõpetaja Leo Vool läks parajasti tuttava taluniku juure varjule, kui lätlased teda tulid vangistama. Kui ta abikaasalt Helenelt päriti, kuhu ta mees on läinud ja ta seepeale vastust ei teadnud anda, siis hakati teda tshekistide poolt peksma ja piinama ja vangistati lõpuks.

Kolonel Labidas ja kapten Tiiman nägid oma redupaikadest, kuidas nende abikaasasid ja lapsi kinniseotult lahtistes autodes transporditi Jõgevale. Kapten Tiiman tahtis küll väheste metsavendade ja puudulike relvadega autode karavanidele vastu tormata, kuid teised takistasid teda.

Terror läks Jõgeva linnas ja ümbruskonnas viimaks nii metsikuks, et ei lepitud enam vangistustega, vaid hakati mõrvama vähimagi põhjuseta igaüht. Mõrvati Jõgeva linnas tänaval majandusühisuse kaupluse abijuhataja Voldemar Kangur, taluomanik Johannes Pütsep ja teised.

Jõgeva vallas mõrvati üheksa talunikku ja põletati kolmkümmend kaheksa talu ühes kõrvalhoonetega.

Palamuse vallas mõrvati kolmteist talunikku ja põletati kaheksateist talu. Vaimastvere vallas oli lätlastest ja leedulastest tshekistide verejanu kõige suurem. Seal langes mõrvarite ohvriks nelikümmend talupoega. Taluhooneist põletasid tshekistid Vaimastveres pealt kuuekümne.

Kursi, Kudina ja Laiuse valdades mõrvati ühtekokku kakskümmend neli talunikku ühes naiste ja lastega. Taluhooneid ühes kõrvalhoonetega põletati pealt kaheksakümne.

Kui ümbruskonna valdades enam kedagi mõrvata ei olnud, sest et talunikud kogu oma peredega ja kariloomadega olid metsadesse põgenenud, siis siirdusid tshekistid Jõgeva linna tagasi ja alati seal süstemaatilise rüüstamise ja põletamisega.

Jõgeva jaamahoone süütas leedu tshekist Varikunash. Tules hukkus Jõgeva suurim äri- ja kaubanduslinnaosa. kustutamistöödele minevad linlased aga lasti maha tänavail patrulleerivate tshekistide poolt.

Ja linna leekide valguskumas hakkasid tshekistid hukkama ümbruskonnast Jõgevale kokkutoodud hobuseid ja kariloomi.

Eesti Sõna, 8.jaanuaril 1942

Karmi kätt töötava rahva vaenlaste vastu

Samal ajal, kui kõikjal Nõukogude Eesti põldudel töötatakse innu ja hoolega, leidub vedelvorste, kes ei hari oma maad ega tunne huvi oma majapidamiste korraldamise vastu, lootes teiste kulul saada toitu ja kehakatet. Nii pole Laiuse valla Sootaga küla talupidaja H. Pruus üldse veel põllule läinud. Põllud, kus alles mõni päev tagasi vedelesid viljaredelid, on täiesti puutumata. Laeva valla Reino talupidaja Eduard Vau polnud, vaatamata valla täitevkomitee korduvatele meeldetuletustele, kuni juuni esimeste päevadeni veel kevadiste põllutöödega algust teinud. Samuti on Eduard Vau valla täitevkomitee varasemaidki korraldusi korduvalt ignoreerinud. Nii püüdis ta igasugu ettekäänetega takistada uusmaasaajate majutamist.

Kui tema võlgade katteks taheti HML-le osta üht hobust, mida Vau ise ei vajanud, viis ta hobuse kodunt oma sugulaste juurde, kust see kätte saadi.

Sellised teguviisid on nõukogude korras häbiväärsed ja täiesti lubamatud. Valdade täitevkomiteedel tuleb siin astuda otsustavaid samme selliste talupidajate vastutuselevõtmiseks ja maa juhtimiseks nende kätte, kes seda ise harivad. Laeva valla täitevkomitee ongi E. Vau kulaklikule käitumisele ja nõukogude korra ignoreerimisele andnud seadusliku käigu.

Talurahva Hääl, 9. juunil 1941

Jalanõude asjus

Otepää kodanike tähelepanu jalanõude asjus olgu juhitud sellele, et linnale määratud kontingendist on jalanõud kohal O. Hassi kaupluses 5 paari meeste tänavakingi ja 3 paari toatuhvleid ja Tarvitajateühingus vanast kontingendist 13 paari kalosse ja 4 paari toatuhvleid. Nende jalatsite saamiseks on seni sisse antud üle 500 sooviavalduse. Loomulikult saadakse rahuldada neist ainult väheseid.

Otepää Teataja, 12.septembril 1942