Selle talve surnud 4.

(...järg)

Aeg oli siis raske küll, kuid et need Juksi omad nii vaesed on, ei võinud keegi arvata. Kui Liide tuli matusele kutsuma, oli tal koormaregi ja sinna kogus ta küttepuid ja loomatoitu. Enne kui meile jõudis oli koorem täis, nii ta meile ei tulnudki. Vist mõtles: "Mis sealt lastekarja kõrvalt ikka üle jääb."

Meie kool kadus ära ja lapsed hakkasid suures koolis käima. Seal olid vist kangemad nõudmised, sest Aavo saadeti kusagile kaugemale raskelt kasvatatavate laste kooli.

Kui vana Juhan surnud oli, kolis Laine õe juurde. See oli telliskivi talu ja eelmine Liide oli enne sõda ehitanud hulga tubadega, nii et ruumi oli küllalt. Laine oli igavene viinanina ja halva kommetega. Aga tema noorem poeg oli veel hullem. Vallo oli meie poiste ealine ja nad tükkisid sõbrustama. Olid meie poisid küll tükimehed aga Vallo lõi nad kaugel üle. Tasapisi said nad kõik targemaks. Vallo saadeti sõjaväes polaarjoone taha. Tagasi tuli kiilakana. Mõned kuud peale sõjaväest tulekut Vallo suri. Ma ei mäleta enam, mis tal viga oli. Kaarel käis veel matustel, Andres oli siis veel sõjaväes.

Kõik see aeg, mis poisid koolis käisid, elas Liide tasapisi, ilma erilise murede ja rõõmudeta. Juhani poisid olid erinevad. Aavo eriti andekas ei olnud ja viina viga. Ivo oli jälle hästi andekas. Ta oli ühe vana autokobaka ostnud ja putitas seda. Oma mootoratta oli ta auto rahaks maha müünud. Meie Andres oli sõjaväes ja tema Jawa seisis niisama. Ivo küsis Kaarli käest, et lubagu talle ja Kaarel ei keelanud. Ning Ivo hakkas meie rattaga sõitma.

Ivo oli imelik poiss. Kui talle mõni tüdruk peol meeldis, pani ta ratta peale ja viis koju, seniks kui tüdines. Esimesena oli tal üks sugulane Stellekas, kes sai poja. Teiseks viis ta endale koju selle tüdruku, kelle ta pärast ära võttis. Enne pulmi ta veel ütles ühele meie poisile: "Algul oli armastus, nüüd on kohustus.". Viimasena tuli üks uus noor zootehnik. Sellega läks ta oma viimasele Jaanitulele. jaanitulelt tulles, videvikus, sõitis ta mootorattaga teed ületavale põdrale otse keskele. Põder surnuks. Ivo ja plika ka teadmata. Järgmisel hommikul vana Ants meil uurimas, kelle käes on meie poiste ratas.

Kolm päeva oli Ivo haiglas meelemärkusele tulemata. Mina olin ka matustel. Küll oli palju inimesi ja pisaraid.

(järgneb...)