Vabaduse hinnaks on elu

Mitte ajastatuna, vaid juhuslikult lõpetasin täna, märtsiküüditamise aastapäeva varajasel hommikutunnil kirjastus Grenader poolt välja antud raamatu "Vabaduse hinnaks on elu". Autor on Aino Lepp. See raamat ei ole pühendatud küüditamisele, aga sellest on seal siiski palju juttu. Harrastusajaloolase Aino Leppa huviorbiidis on Pärnumaa metsavennad. Üksikute metsavendade, nende perede, oluliste sündmuste kaudu joonistub õõvastav pilt sellest, millised me olime.

See raamat ei ole ilukirjandus. 520 leheküljel on toodud meeletul hulgal arhiividokumente: pealekaebusi, ülekuulamisprotokolle, täitevkomiteede koosolekute protokolle, Pärnumaa KGB agentide nimesid nii üksikult dokumentides kui nimekirjana jne. Lisaks väljavõtteid inimeste mälestustest. Raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega. See on aukartust äratav töö, mida autor on teinud arhiivides, korjanud kildhaaval materjale, fotosid, mälestusi. Aino Leppa raamatus võib leida näiteid, kuidas ta materjali otsib:

   "Tutvunud arhiivis mõrvaagent Napoleoni "tööd" kajastavate dokumentidega ja küsitlenud Johannes Sauli omakseid, otsustasin Juhan Mäetalu üles otsida ning küsida: "Rääkige, mis on tõsi ja kust algab õudusunenägu?" Lükkasin seda käiku aina edasi, sest ma kartsin. Ma kartsin vaadata Hundi-Jukule silma, sest need olid näinud palju verd ja surma.

   Ühel päeval võtsin selle teekonna siiski ette. Sõitsin Abja-Paluojale. Otsitava leidsin kerge vaevaga . Juba esimene vastutulija, kellelt Juhan Mäetalu elukohta küsisin, juhatas lahkelt teed ja tundis huvi, et mis mul sinna asja. Tänasin ja kiirustasin minema, jättes abistaja hämmeldunult endale järele vaatama.

   Vajutasin uksekella nupule, ei avatud. Koputasin, ei vastatud. Lükkasin ust, see oli lahti ja ma astusin sisse. Poolpimedas koridoris võttis mind vastu läppunud haigetoa lehk. --- "

Inimene, kelle Aino Lepp ülesse otsis oli julgeoleku agent-hävitaja, kes metsavenda mängides lõi sidemeid pärismetsavendadega. Ning vastavalt saadud ülesandele juhatas julegeoleku operatiivgrupid metsas olijate redupaikadesse või siis tappis omakäeliselt võimude eest varjunud inimesi.

Seda raamatut ei loe ühe jutiga kaanest kaaneni. Minul oli üleüldse raske sellesse sisse minna. Juba esimesest peatükist alates puistatakse lugeja üle faktiderahega ja nii kuni lõpuni välja. Seepärast on algul raske taibata teose struktuuri. Kuna autori ajaloohuvi sai alguse oma sugupuu uurimisest, siis saame ka raamatu iga "tegelase" sugupuu kohta mingi ülevaate. See on pisut väsitav. Aga mida lehekülg edasi, seda enam õpib lugeja eristama seda, mis on oluline. Muust infost libistad silmad üle.

Kuid tulles tagasi ikkagi küüditamise juurde. Me teame selle kurva sündmuse tekkepõhjusi, oleme lugenud väljasaadetavate plaanilistest numbritest. Oleme kuulnud nimekirjadest, kuid proovime eitada järjekindlalt seda, et neid nimekirju koostasid me omad kaasmaalased. Nagu eitame sedagi, et sisulise küüditamise viisid läbi eestlased, kellel olid abiks vene soldatid. Rahvuslikul mälul on omane unustada asju, mis on häbiväärsed. Mugavam on otsida süüdlasi mujalt.

Aino Leppa raamat ei lase unustada, millised me olime rahvusena keerulistel aegadel. Raamatus toodud faktide ja arhiividokumentide hulk tõestab veenvalt, et nõukogude okupatsioonist oli hoopis hullem see inimlik põrgu, mida me üksteisele esimesel võimalusel korraldasime. Muidugi peame küüditamise aastapäeval rääkima nõukogude võimu kuritegudest. Kuid tingimata peaksime lisama, et nõukogude võim, need olime me ise. Isiklikult aga imetlen sellel päeval neid sugulasi ja tuttavaid, kes selle tee läbi käisid ning vaatamata kodueestlaste sigadustele inimesteks jäid.

Väljasaadetud eestlaste orkester Belaja Holunitsa külas, Kirovi oblastis

 

Eino Baskin

Muidugi võib mälestusi kirjutada vormiliselt väga erinevalt. On selliseid faktiraamatuid-monograafiaid, "ilukirjanduslikke katsetusi", usutluvormis raamatuid koos intrvjueerija eneseupitusega. Eino Baskini "Naer läbi pisarate" on selline vorm, kus lugejatele jutustatakse lugusid. Ning kui seda tehakse hästi, siis see mulle meeldib. Selles raamatus pole ainult lood head. Sest mida saabki Baskini kirevas elus muud olla kui palju häid lugusid, isegi kui need on kurvad.

Mina tõstaksin esile hoopis avalehel tagasihoidlikus šriftimõõdus toodud "kirja pannud Piret Tali" nime. Ilmselt on raamatu autor teinud hulga intervjuusid Eino Baskiniga. Ilmselt ja vaieldamatult on Baskin küsimustele vastates olnud hea jutuvestja ning elukogenenud inimesena ka piisavalt tark vastamaks küsimustele nii, et vajadusel jätta vastamata või küsimustele vastates teinud valikuid selles, mida rääkida, mis kõlama jääks. Piret Tali fenomen seisneb selles, et erinevalt paljudest teistest ajakirjanikest, kes võõraste inimeste mälestusi "kirja panevad", oskab Piret jääda täielikult märkamatuks. Lugejale on jäetud mulje nagu Eino Baskin ise oleks selle raamatu kirjutanud. Kõik, kes asjaga aga veidikenegi kokku puutunud, teavad, et intervjueeritava suulised vastused pole pahatihti ja reeglina kirjalikult esitatuna eriti nauditavad. Ometi on enamus ajakirjanikest läinud kellegi mälestuste üllitamisel just seda teed. Tulemuseks siis igavad raamatud nagu seda oli minu viimati loetutest Heidy Tamme mälestusteraamat.

Ma kujutan ette seda töö mahtu, mida Piret Tali pidi tegema Eino Baskiniga tehtud intervjuude toimetamisel. Küsimus pole lihtsalt Tali poolt tehtud valikutes ja terviku komponeerimises, mis selle raamatu puhul on väga hea. Tõstaksin esile hoopis muud. Kirjalike tekstide toimetamine on mõnikord keeruline töö. Suuliste tekstide "tõlkimine" kirjalikuks tekstiks on seda enam vaevanõudev. Raamatu autor, Piret Tali on ka sellega suurepäraselt hakkama saanud. Ma ei tea, kas kirjastajad on ülalöeldut tähele pannud ning kui oluliseks nad seda peavad - mälestusraamatute kvaliteeti. Kvantitatiivselt müüvad need raamatud niigi. Igal juhul on Piret Tali minu silmis kvaliteedimärk.

Mihkel Raud

Lõpuks ometi sain ka seda lugeda. Osadele raamatutele on külaraamatukogus järjekord. Ning ega siin ole siis sedasi, et võetakse raamat ja pärast läbilugemist tuuakse kohe tagasi. Külaraamatukogus käivad tõsisemad lugejad kümnete kilomeetrite kauguselt ja raamatuid võetakse ja tuuakse seljakotiga. Kuna raamatud on laenutajal kaua käes, oleksin ma selle bestselleri pidanud enda kätte saama kõige varem ehk selle aasta lõpus, järgmise alguses. Kuidagi juhtus nüüd aga nii, et "Musta pori näkku" jõudis minuni väljaspool järjekorda. Ning muidugi lugesin ta läbi samuti väljaspool oma lugemiste järjekorda.

See raamat on väärt seda kära, mis ilmumise ajal oli. Ning kõiki neid kiitvaid arvustusi, mida jooksvalt olen püüdnud jälgida. Antud juhtumil kinnitus taaskord memuaarikirjanduse seaduspärasus, et mida rohkem on lugejal ühisosa kirjutajaga, seda parem tundub resultaat. Ning kui kirjutajal jätkub veel sõnaosavust ja stiilitunnetust, seda suurem on lugemiselamus.

Mina leidsin Mihkel Rauaga piisaval määral ühisosa. Väga paljud asjad, mis toimuvad selles raamatus autori enesega on toimunud ka minuga. Muidugi pisut teistmoodi ja mõnes asjas hoopis teisiti. Kuid ühisosa on kindlalt olemas. Samas on Raud sedavõrd noor mees, et maailm, milles tema oma mälestustes möllab, on minu jaoks kohati ikka väga "uus aeg". Mõned konkreetsed sündmused, isikud ja emotsioonid oleks võinud ju vanusevahe tõttu jääda mulle seetõttu võõraks, kuid ometi seda ei juhtunud. Seda seepärast, et autori poolt valitud vorm on väga õnnestunult "ilukirjanduslik". Kuigi nendes mälestustes esinevad tegelased on konkreetsed isikud, on autor osanud kirjeldada nende isikutega väidetavalt toimunut sedavõrd ehedalt literatuurselt, et lugedes see konkreetsus ununeb. Raamatutegelased elavad raamatus koos autoriga oma värvikat elu, mistõttu unustad lugedes selle, et Mihkel ongi Mihkel, et Hardi ongi Hardi, et Hendrik ongi Hendrik ja nii edasi.

Tean oma kunagistest kogemustest kui valuliselt olen ise reageerinud mõne minust või preagugi mu lähedastest kirjutatud "mitteilusa" artikli või kommentaari peale. Muidugi olen ma nendel juhtumidel iseendale ütelnud, et tegelikult on täna lehes kirjutatu kõigil lugejatel juba homme meelest, pole vaja nagu seepärast põdeda. Ja tegelikult nii on läinudki. "Musta pori näkku" tegelased on aga kirjutatud "raamatusse". See oleks nagu pisut teine asi, raamat pole ajaleht-ajakiri. Olen mitutki Mihkel Raua mälestuste tegelast kunagises elus tundnud. Ometi on Raud osanud need inimesed kirjutada inimlikeks tegelasteks. Need konkreetsed inimesed, kes raamatu erinevates, ka frivoolsetes situatsioonides on kujutatud ei peaks nüüd küll oma ülejäänud elupäevad ringi käima peidetud silmadega.

Ma usun Mihkel Raua kirjutaja-geniaalsusesse. Kahjuks pole ma algaja kirjaniku avalikes sõnavõtudes juhtunud peale tema ohtratele tänusõnadele käsikirja esimes(t)ele lugejale, kes andsid talle kindlustunde, et valitud vorm ja kriitikavaba avameelsus, siirus sündmuste ja tegelaskujude kirjeldamisel on igati õigustatud. Vaatamata sellele, et ehk need sündmused polnud päris täpselt nii nagu autor arvab või tal meeles on. Igal juhul tahan lugejapoolselt südamest tänada seda käsikirja esimest lugejat. Sest ilma tema julgustuseta poleks juhtunud seda, et kollasest tekstist olulisemaks ja kõrgemaks tõuseb selles raamatus varjatud, sõnadesse kirjutamata eufooria, äng ja vabadus, mis toimub raamatu minategelase Mihkel Rauaga kogu romaani vältel. Mulle tundub, et autor heas mõttes ehmatas kõiki kirjanduskriitikuid, et nad pole siiani suutnud mõtestada Mihkel Raua debüütraamatu "Musta pori näkku" tegelikku olemust. Kuidagi automaatselt püütakse seda raamatut lahterdada mälestusraamatute hulka ja ei osata teda vaadelda kui hästi komponeeritud, leidliku vormiga romaani.

Lugesin seda raamatut nädalalõpul kui mul oli külas hea sõber, mu poegade ema. Järjekordse naerupahvaku peale küsis ta, olles ise seda raamatut varem lugenud, et mis mind naerma ajab. "Ropult naljakas," vastasin, sest parasjagu loetav episood oli tõepoolest ropp ja naljakas. Mis sest, et raamatu minategelane ja kirjutaja just äsja, läbi selle ropu episoodi, oli tõmmanud lugeja ees puruks viimasedki räbalad, mis muidu varjanuks peategelase kirjeldamatut ängi. Seda, ropu naljaga looritatud ängi oskavad kirjutada-kirjeldada vähesed kirjanikud.

Ants Juske

Praegu on mälestusteraamatute kirjastamise, ostmise ja lugemise üldine vaimustus. Siia blogirubriiki, Loetud mälestused, olen teinud ainult paar sissekannet. See ei tähenda, et ma selliseid raamatuid vähe loeks. Olen lugenud küll, kuid enamus neist paneb vaid pärast lõpetamist õlgu kehitama - no ja siis!? Loed näiteks Reet Linna raamatut: palju tuttavaid inimesi, kohti ja sündmusi, mida hea meenutada. Kuid tervikmuljena tahaks Reet Linnale öelda tuntud briti telesarja vastupanuliikumise "kangelase", kohviku-Rene sõnadega: You, stupid woman!

Ants Juske raamat "Kirglikud aastad" on hoopis teine lugemine. Tsivilisatsioonis olles ma eriti kunstiringkondadega ei lävinud. Küll aga olen tema tegemisi jälginud oma paarkümmend aastat. Neist mitme aasta vältel on olnud ka põgusaid tööalaseid kohtumisi. Selle mehe karjäär on ainuüksi selle aja jooksul, mida mina teda tean, väga hüplik. Nüüd kui olen ta mälestused läbi lugenud saan aru, miks see on nii. Juske avab raamatus asjade tagamaid ja praktiliselt kõigi tööalaste käänakute põhjuseks tõdeb ta raamatus korduvalt - "olin oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud".

Raamat ise on kompositsioonilt pisut hüplev. Autor liigub küll punktist A punkti B, kuid teekonnal teeb ebaproportsionaalseid valikuid millel pikemalt peatuda, millest aga hoopis vaikida. Väga oskuslikult ja delikaatselt on Juske käsitlenud ka iskliku elu pöördpunkte, kolme naist ja oma lapsi. Mis tegelikult on ju olnud samamoodi olulised põhjused selleks, mida Ants Juske on tänasel momendil elus saavutanud või saavutamata jätnud.

Mitmetel lehekülgedel võib märgata kibestumist, kuid mitte kellegi süüdistamist mingites oma ebaõnnestumistes. Küll aga ei hoia ta tagasi hinnangutest mitmetele konkreetsetele iskutele. Neid inimesi nimetab ta põlastusväärseteks. Enamikel juhtumitel olen Ants Juskega täielikult päri. Nagu ka "põlastusväärsete" üldistustega:

"Ma ei saa aru, miks need kaabakad elavad siiani sadu kordi paremini kui tol ajal ausaks jäänud inimesed."

"Vaevalt tundsid aga kõik need värvivahetajad mingeid süümepiinu oma mineviku pärast - konjukturistid-karjeristid olid nad siis ja on siiani. Kummaline on vaid see, et nad vihastavad, kui neid õigete nimedega nimetada."

Lisaks saavad oma osa nn. kuuekümnendate kogu põlvkond ja varasemad nõukaaegsed, millega mina isiklikult päriselt ei nõustuks. Näiteks hindab nälestuste autor:

"Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi "40 kirja lugu" meenutab pigem pioneerilaagri luuremängu."

Või teisal:

"Hiljem, kui käisin sadamas külalistel vastas, vaatasin haletsevalt mitte niivõrd Soome laevalt tulevaid noori ärikaid, kuivõrd vanapaar Jaan Krossi ja Ellen Niitu, kes lükkasid vaevaliselt kärusid televiisorite, kodutehnika ja muu träniga."

Tegelikult on Ants Juskel selles raamatus eelnevate põlvkondadega arveteklaarimises väga hea tähelepanek. Pärast sõda, viiekümnendatel, kui praktiliselt enamus "tegijatest" olid kas Siberis või välismaale putkanud, oli korraga vabanenud palju juhtivaid ametikohti. Kolmekümneaastased said rektoriteks, direktoriteks, esimeesteks. Täiendan Juske mõttekäiku vaid sellega, et hilisematel kümnenditel täienes ja uuenes see nomenklatuur tollaste noorte poliitbroileritega. Taasiseseisvunud Eestis proovisid ja proovivad nad kõik tugevalt reest kinni hoida, kes poliitikas, kes äris.

Ainuke asi on see, et Ants Juske ei vii oma mõtet lõpuni. Liiva Hannese loomulik rotatsioon ja muud asjaolud teevad praegugi aegajalt ree peale ruumi ja vabanenud kohtadel võtavad istet uued poliitbroilerid. Teiste hulgas ka Antsu vanim poeg Jaak Juske. Tõsi küll, tema poliitiline karjäär sai äsja tagasilöögi, sest kuulsa mehe vähekuulus poeg ebaõnnestus munitsipaalpoliitikuna - jäi oma blogis musta valgeks värvimisega ikka päris lolliks. Äkki siis poegki peab kunagi ütlema, et "olin oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud." Aga võib olla Ants Juske ei tahtnudki oma mõtet raamatus lõpuni kirjutada. Oma mälestuste kirjutamisel ja jutustamisel oleme ikka subjektiivsed, ka oma laste suhtes. Ja see on taoliste raamatute võlu.

Sergei Soldatov

See jutt sellest, et kodumaa peab tundma oma kangelasi jne. Nüüd juba manalamehe, Sergei Soldatovi raamatuke "Eesti saatuse keerdsõlmes". Teadsin, midagi olin kuulnud, kuid juba ununenud. Selline saatus, unustus, vist ootab kõiki neid kümmendkonda eesti dissidenti, kes vene ajal olid reaalses vangistuses. Suurem osa meist, nõukogudeaja inimestest eriti ei teadnud ega teagi noist asjadest, mida toimetasid Soldatov&Co. Meie "kangelasteod" piirdusid heal juhul Ameerika Hääle kuulamisega. Kuigi jah, kuidagi palju on tekkinud ka neid inimesi, kes poetavad oma meenutustesse ikka seda juttu, kuidas nõukogude võim neid kiusas ning kuidas nemad püüdsid seda eesti asja ikka ajada. Sisemistest "võimuõõnestajatest" rääkimata. Kui inimesed sedasi räägivad, tunnen ma alati suurt piinlikust. Samal ajal ja tegelikult on ka üllatavalt palju eakaaslasi, kes aususe hetkel tunnistavad, et nad ei teadnud vene ajal, mis on jõulud, mis on küüditamine, 44. aasta lahkumine, kes olid Päts ja Laidoner jne. See on omakorda kurb.

Dissidendid unustuses - arvatavasti asjade loomulik käik. Põlvkonnad, kes nõukogude ajal olid lapsed ja hiljem sündinud, ei pruugi aru saada milles oli asja point. Mõelda vaid, kangelane ainult selle eest, et kükitas kusagil, kirjutas ja paljundas midagi riigivastast. Kus on action, ma küsin? Soldatovi raamatukesest peegeldubki pisut kibestumist. Istudes reaalselt kuus aastat laagrites, polnud ta Eesti vabaduse saabudes enam keegi. Üks ta kaaslane aga, kes Soldatovi hinnangul kogus kuulsust ka tema arvel, on praegu meie Europarlamendi saadik. Valusat muiet jätkub Soldatovil ka president Lennart Meri aadressil (kes muuseas sellel ajal kui Soldatov viibis Mordvas okastraadi taga, imetles Euroopa linnade ja maailma kaunimate paikade vaateid).

Tegelikult pole selles mälestuste raamatukeses mulle midagi üllatavat. Lihtsalt seda lugedes tulid asjad meelde. Olen siin blogiski kirjutanud ühest juhtumist, mis haakub Sergei Soldatovi poolt kirjapanduga. Ta kirjeldab kuidas ta saadeti vanglast Serbski nimelisse Psühhoneuroloogia Instituuti ekspertiisi. Kirjeldab ka üksikasjalikult protseduuri, mille nimi on punktsioon - selgroovedeliku proovi võtmine. Ja kuigi Soldatov mäletab, et "tema kohal on keeruline seadeldis, mis suunab süstla vajalikku kohta selgroos", siis mina mäletan teisiti. Lihtsalt öeldi: "Kui liigutad, oled halvatud!" ja kogu moos - hirmust ei pilkunud silmadki. Varasemast ajast meenub see, kui pisikese poisina sai karauulitatud tänaval kui vanem vend lendlehti käis Niguliste tänaval postkastidesse toppimas. Hilisemast ajast mäletan samizdati läbi saja kopeeri paberossipaberile trükitud Solzhenitsini ja teisi raamatuid. Ja mäletan palju muudki. Mälestused on toredad, selleks et mõista, vajame me mälu.

Debora Vaarandi

Seda nooruselugu, Aastad ja päevad, oli mul raske lugeda. Tema looming pole mind kunagi vaimustanud ega ka tegelikult huvitanud. Kunagises kokkuostetud suures koduraamatukogus oli mul ajakirja "Looming" kõik aastakäigud. Ma ei saa ütelda, et ma nad kõik kaanest kaaneni läbi lugesin, küll aga sirvisin hoolikalt. See poetess sai minu hinnangu punase "Loomingu" algusaastatest, nagu mitmed teisedki kirjanikuks hakanud või saanud tegelased.Tõe huvides peab lisama, et samas oli nende aastate kirjandusajakirjas avaldatud või arvustatud ka neid, keda hilisema loomingu põhjal hakkasin ka kirjanikena tunnustama. Olgu selleks kasvõi üks D.V paljudest abikaasadest.

Vaieldamatult oli Debora Vaarandi aga isiksus kirjandusringkondades ja seepärast ootasin sellest mälestusteraamatust palju. Raamatu jutustamismaneer on kuidagi närviline, hüplik. Kui lapsepõlv ja kooliiga on veel kuidagi jälgitav, siis hilisem, muutuste aeg ja edasine oli lugemisena juba piin. Mitte see, et laused kohati liigselt "kirjanduslikult luulelised". Või see, et "sobivasse" kohta lisatud oma luuletsitaadid. Need mõjuvad lihtsalt võltsilt ja eputavalt, millega võiks ju leppida. Paraku see väline võlts võimendub leheküljelt leheküljele sisemiseks võltsiks. Ma võtsin ju selle raamatu kätte eelkõige selleks, et saada vastus küsimusele, miks?

Kahjuks see mäletuste raamat sellele küsimusele vastust ei anna. Miks Debora Vaarandi ise ja paljud teised, kellest ta oma raamatus räägib. Ja võltsiks jääb ka see kirjaniku üherealine vabandus, et need päevad, "nii ärevad ja tähtsad, on mul nüüd kõik katkendlikud ning segamini. Liiga pikk aeg, 62 aastat". Nii mugav.