Selle talve surnud 3.

(...järg)

Kui nüüd Juks oli üksi jäänud, siis oli tal perenaist vaja. Algul oli tal perenaiseks Olga. Kuid Olga oli küll kärme ja töökas, aga tema ajal hakkas Juksi vallasvara kaduma - sedasi edasi ei läinud. Tulid veel mõned perenaise asendajad, kuid asi läks ikka hullemaks. Mina olin sel ajal veel noor noorik ja mulle tegi see kõvasti nalja. Juks kui üksik mees oli küla naiste hoolealune. Kui üks noorik tuli, teda ei jõutud ära kiita ja lahkujat laita. Ei tea kust nad olid sellest Liidest kuulnud ja varsti toodi ta kohale. Nüüd oli Juksil jälle korralik perenaine. Arutati ainult, kas tema kleenuke keha peab ka vastu.

Liide ja Juks paistsid hästi elama. Järgmiseks suveks oli Liidel juba suur kõht ees ja septembris olid kaksikud poisid, Ivo ja Aavo. Meil sündis detsembris Ati. Vana Juks käis meil ja suurustas, et tema poisid söövad peskviidi pudi. Tegelikult oli see biskviidi pudi. Mina jälle kuulsin, et vesiviidi pudi. Mul oli piinlik, et minu laps ainult leivapudi saab. Sest kus ma oleks Atit hellitanud, kui teistel suu vett jookseb. Kõik said pudi ühtemoodi.

Minu isa ja vana Juks olid leerivennad, s.t. üheealised, 64 aastased. Minu isal olid juba lapselapsed, kui vanal Juksil olid alles omad tited. Minu isa elutöö oli tehtud ja ta põdes surmatõbe, mis ta varsti viis. Vana Juks tundus veel nii traksis olema ja kasvatas poisid 13 aastaseks. Üks neist poistest ajas veel Juksi matusepildi peal Rihardile sarved pähe, s.o. aetakse kuidagi kukla taga sõrmed püsti.

Aegamisi oli kolhoos saabunud. Liide käis meiega koos kolhoosis tööl, nii heasti või halvasti see läks tema kleenukese kehaga.

Liide õe, Frieda mees oli sõjas olnud major. Ta käis liha ümbrusest üles ostmas, kui keegi midagi tappis või hädatapmist tegi. Majoril olid oma vastuvõtu päevad. Frieda tundus võrdlemisi inteligentne ja ka ta mees sobis hästi siit meestega. Suvel ostis ta marju ka. Sel ajal olid veel suured eesti aegsed marjaaiad ja suhkrut polnud. Linnud muudkui sõid. See oli Jumala õnnistus, et marjadest lahti saime ja raha ka.

See Frieda ja Liide ise nägid võrdlemisi kenad, kuid Liide poolõed olid küll üsna nahka läinud. Nad olid suured viinaninad ja lasksid meestega ringi. Vilma elas linnas, kuid Laine oli peaaegu kogu aja Liide kaela peal.

Kolhoosi algul oli vana Juks vetvelsker. Üks lehm suri poegimisel ja vana Juks mõisteti see lehm välja maksma. Palk oli sel ajal nii väike, et kord vintis peaga Juks hooples, et ei tema jõua oma elus seda lehma välja maksta. Kas ta jõudis või mitte, kes seda mäletab.

Aeg läks edasi. Poisid kasvasid. Tädi Frieda aitas ka ja poisid olid riides nagu rikka rahva lapsed. Mustad sametülikonnad ja valged rüüsidega pluusid. Koolis käies muutusid tavalisteks poisteks. Hiljem veel ulakateks poisteks, mu poisid olid neist 2-3 aastat nooremad - kellel vägi ja võim. Andres oli hädas, mis kole, nad laulsid talle: "Härra kapten kaalikas, sea sitta saba soolikas!". See on üks uus laul. Kui mina koolis käisin, kutsuti mind ainult "härra kapten" - mis kapten sai üks tüdruk olla.

Aegamisi jäi Juks ka vanaks ja põduraks. Hakkas ikka meie vana velskri vahet käima. Ükskord kui see sõidus, läks Juks, seniks kui velsker tuleb, Muhude juurde ootama kui korraga Muhud vaatavad, miks sel Juksil nii longus pea kätel on. Oligi surnud.

(järgneb...)