neljapäev, 29. oktoober 2009

Rikka mehe pensionifond

Nagu ma aru saan, peavad teise pensionisamba omanikud tegema täna-homme oma otsuse. Ning igaüks vastutab oma otsuse eest ise. Väljaarvatud poliitikud, kes otsustasid muuta kogumispension kohustuslikuks, leides et riik on kardinaalseks pensionireformiks valmis. Kuna poliitikul vastutust ei ole, siis kehtib ka põhimõte - riik lubab ja riik võtab ka lubaduse tagasi. Seega, kui asi korralikult tööle ei läinud ja paljudes fondides on hiired läbi käinud, siis nüüd ütlebki riik: vaadake ise kuidas hakkama saate!


Muidugi on tekkinud olukorras süüdi rahvusvaheline imperialism ja sedasi. Seda õpetavad minule ja mu rahvale täna needsamad, kellega koos olen õppinud poliitökonoomiat, NLKP ajalugu ja teaduslikku kommunismi. Aga ka nooremad. Lihtsalt me nimetame neid asju teiste nimedega. Asja olemus aga ei muutu. Ei hakka siia kirja panema dissertatsiooni teese, kuid globaalne majanduskriis oli etteaimatav. Sellest, et üheks oluliseks teguriks globaalse majanduskriisi tekkel oli Euroopa Liidu laienemine vaeste riikide näol, võib kirjutada vähemalt ühe doktori-, mitmeid magistri- ja sadu bakalaureusetöid. Kuid ega nendest töödest kasu poleks. Kes neid loeb!?


Seega, igaüks nüüd sedasi nagu oskab. Mõned teevad nii. Mida enam me kasutame virtuaalraha, seda enam korjavad nemad pärisraha. Ja pärisraha kallineb pidevalt. Pildil olev ühekroonine rahatäht on praktiliselt käibelt kõrvaldatud. Mäletan, kuidas tuustisin raamaturiiulites, et ega kuskil vedele, mõtle kui jäävad kätte, kahju missugune. Targad mehed panid aga needsamad uued ühekroonised raamatulehtede vahele tallele ja nüüd müüvad internetioksjonil alghinnaga 1,50 eurot. Tõele au andes peab lisama, et ringluses olnud 1-kroonine rahatäht maksab "vaid" kusagil 8 krooni tükk. Mistahes pensionifond kahvatub säärase tootlikuse juures.

Mis aga siis saab kui tuleb käsk eurole üle minna? Järjekordne majanduskriis tuleb, see on selge. Aga lisaks sellele, tõuseb järsult lepalehtede hind. Ah jaa, ka mälestused OMA rahast jäävad, nii, inimpõlve jagu, vast.

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Kas nunnu tõde või must huumor?

Üldjoones olen ma inimene, kes unustab halva. Ega see pole mingi eriline omadus. Tavaline kaitsemehhanism, mis aitab meil olla oma eluga liikumises. Omadus, mis ilmselt meestel rohkem väljaarenenud kui naistel. Teate ju küll, kui naine hakkab "saagima": "Mäletad, Sa ütlesid mulle 15 aastat tagasi bla-bla-blaa..., " ning mees vastab, et ei mäleta. Ja ta tõesti ei mäleta!

Internetioksjonite kaardikaste sorides leidsin ühe kaardi. Selline tüüpiline mesimagus pildike, mis ületab hea maitse piiri, kuid mille kohta me ütleme nunnu.

Vana aja inimesed teavad, et kaardi valimine oli tõsine töö. Et oleks ilus ja teemakohane ja mida veel. Sama on teada ka blogijatelegi - leida selline pilt, mis haakuks postituse sisuga. Parem veel kui illustratsioon kannaks endas veel täiendavat, verbaalselt väljendamata sõnumit, oleks postituse sisule laiendiks, lisadimensiooni andvaks. Pöörasin ma siis seda nunnut kaarti eeldades leida sealt tavapärased "soovin Sulle..." Leidsin aga järgneva teksti:

Kallis Endine abikaas.

Soovisid konkreetset vastust, siin ta on: soovin maja, soovin autot, soovin raha, soovin mehi. Olen ahne ja liiderlik, olen kogu elu sind petnud, olen maganud paljude meestega ja kõik nad on olnud targemad, ilusamad kui sina. Olen kolm aastat sind ninapidi vedanud ja mänginud sinuga - aga sina pole sellest aru saanud. Saa õnnelikuks sest sa oled lihtsameelne. Eks ju sa usud ju mind nüüd ometi. Hääd rahulikku und, mul on väga lõbus elu.


Selline nunnu tekst siis oksjonil müügil. Alghinnaga 4 dollarit. Peaks vist ostma, paljundama ning jagama noortele poistele koolides ja nõustamiskeskustes. Las nad seal õpetavad ja nõustavad noormehi, mida sellise kirja saades tuleb teha, kuidas edasi?


teisipäev, 27. oktoober 2009

Solaris

Olin minagi nende hulgas, kellele meeldis Sakala keskus. Seda hoonena. Minu poolehoid ei ulatunud barrikaadidele ja allkirjadeni, sest mõtetega olin juba sellest linnast ja enamgi veel lahkumas. Lihtsalt mulle meeldivad paekivist müürid, sest see on midagi, mis on Eestile omane. Tallinna linna diktaatorina oleks ma ammu põlistanud linna ehituseeskirjadesse järgneva põhimõtte. Mistahes hoone lammutamisel, selle asendamisel uue hoonega, peab uus hoone sisaldama samas mahus paekivi elemente, mis oli lammutatavas hoones. Praegune Tallinna isevalitseja pole seda käsku veel(?) teinud. Ja ju ka linnaarhitektidel praegu ja minevikus on olnud sellest paekivist kama kõik.

Tegelikult on tore kui majad sünnivad. Kuna ma ise pole Solarises käinud, siis piilusin "vastsündinu" pilti uue kultuurimaja koduleheküljelt:



Midagi on vanast majast "geneetiliselt" üle kandunud ka järglasele. Vanast endast nagu lahkunud inimestestki jäävad mälestused. Üks neist on postkaardina müügil internetioksjonil alghinnaga o,75 eurot. Ju siis see oli ja on vana Sakala Keskuse õiglane hind.



pühapäev, 25. oktoober 2009

Kutse mõrvale - projektiteater?



Eile tekkis jällegi tahtmine korra inimeste hulka sattuda. Sõitsin seekord sellesse linna, kus elavad kaks haiget blogijat. Sõitsin teatrisse. Teater ise on suurepärane. See tähendab hoone ja inimesed. Ma ei oska seletada, miks minu aktiivsetel teatriskäimise aastatel ma sinna kordagi ei sattunudki. Mäletan, et ülejäänud Eestimaa teatrites käisin, kuid seal pole käinud. Ehk oli põhjuseks see, et selle teatri toonane trupp polnud minu jaoks huvitav või hoopis lavastused polnud need, mis oleks uudishimu tekitanud.

Minu teatrihuvi periood oli tegelikult ka suhteliselt lühike. Peagi asendus see suuremal määral filmihuviga ja ühel hetkel kadus vajadus teatri järele hoopiski. See juhtus siis kui teatrikultuur senises mõistes hakkas muutuma - alustas liikumist massidesse, siis kui minu lemmiknäitlejad hakkasid ennast tapma või lihtsalt surema, kui suvelavastus muutus erandist normiks, kui kadus vajadus teatri dress code'iks.

Seekord siis suvaline päev ja suvaline etendus. Nähtu oli tõeline kompott. Segu tublist rahvateatri entusiasmist, üksikuna säravast professionalismist, segatuna ambitsioonikast diletantismist. Tore oli vaadata kogu trupi püüdlikust abistada armastatud ja eakat näitlejannat pikemate monoloogide meeldetuletamisel. Sõbrakäsi ulatati ka teistele partneritele kui tekst kippus meelest minema. Tekkis selline vahva näidend näidendis, mida kohati oli isegi põnevam jälgida kui laval etenduvat süzeed.

Nagu ma aru sain oli tegemist projektiteatri tükiga. Kodus hiljem lugesin, et asjal olevat olnud ka lavastaja, kuid lavale tema mõju seekord küll ei ulatunud. Igaüks ajas laval oma asja. Ühed esitasid oma rolli mõnusas palaganivõtmes, üks väga hea, kuid vähekasutatud näitleja tegi samas tõsist psühholoogilist draamatükki; teine teeneline kunstnik laveeris kahe zanri vahel omamata seisukohta, mida teha; üks tubli harrastusnäitleja oli lihtsalt tubli oma püüdlikuses, olgu tükk milline tahes. Kunstnik (hea) oli vaeva näinud. Tekitanud palju uksi, millest pooled dramaturgiliselt vajalikud. Ülejäänud uksi ja dekoratsioonivahesid kasutati sisenemiseks-väljumiseks juhuslikkuse printsiibil või äkki hoopis kontseptuaalselt, kes seda lavastajat teab.

Täna küsiti, kuidas etendus ka oli? Projektiteater, vastasin väljapeetud pausiga. Nagu teaksin millest ma räägin.



reede, 23. oktoober 2009

Käisin linnas ja vahtisin tüdrukuid


Ega ma ei oska kindlalt öelda, kas selline noorte tüdrukute vaatamine minu vanuses on päris normaalne. "Normaalses" ühiskonnas küsiksin seda oma prühhoterapeutilt. Seekord siis aga sedasi, et algul jäi silma üks, siis kaks ja niimoodi, kuni lõpuks avastasin end sellelt, et ma kohe otsin selles ülikoolilinna tänavapildis tüdrukuid, kes vanuselt kõlbaks mulle tütreks.

Peagi adusin, et see tüdrukute vaatamine ei ole õnneks ilming pagan teab juba mitmendast "noorusest". Sellest samasest pisut naeruväärsest aga ehk ka pisut kurvast ealisest iseärasusest, mis kaasneb meeste vananedes. Ei, enda rahustuseks võib öelda, et minu ootamatu huvi noorte tüdrukute vastu kandis pigem moetaeaduslikkku alget. Nimelt avastasin, et teatud regulaarsusega kohtab tänavapildis kaht teineteisest selgelt eristuva välimusega tüdrukutüüpi.

Esimene rõhutab kogu oma riietusega poisilikkust ja teine nukulikkust. Tuleb tunnistada, et jahedas ja niiskelt kõledas oktoobriilmas on poisilikud tüdrukud oma lühikeste mantlite, soojade saabaste, sonide, sallide ja kinnastega tunduvalt tervislikumalt riides. Ja ka nende jume on kuidagi tervem, kuigi riietuse põhitonaalsus on hallikaspruun. Teine grupp, kes reeglina mustaks värvitud või blondeeritud sirgete juustega, pisut ebaterve pruunika jumega ja rõhutatud meigiga on valdavalt riietatud heledates toonides. Teksad ja topid ja joped rõhutavad armsalt, et tegemist on tüdrukutega. Mul vanainimesel vaid mure, peaasi, et külm sügistuul ei teeks midagi paha nende värvli vahelt vilkuvatele punnukestele.

Tegelikult on see üks keeruline värk, kuidas inimesel tekib arusaam ilust. Kas need kaks tüdrukutüüpi, kes seekordsel linnaskäigul millegipärast silma hakkasid, säilitavad "oma stiili" ka vanemaks saades? No mitte nüüd just üks üheselt, vaid pigem midagi noorpõlvest kaasavõetud suundumusena. Või tasalülitab kogu järgnev elu oma kohustuste, ootuste ja halli argipäevaga noorpõlve iluideaalid?

Mistahes... Eesti tüdrukud on ilusad. Seda igapäevaselt. Aga see tõdemus võimendub mitmekordselt kui olen vaadanud laulupeo ülekandeid või filme. Siis tunnetan emotsionaalselt seda, et ilusatest tüdrukutest saavad ka ilusad naised.
Foto leidsin siit.

neljapäev, 22. oktoober 2009

Alise Fellinist

Loen seda kaarti ja ei mõtlegi sedavõrd Alise Tederi peale, kuivõrd ajastu peale. Tegelikult oli selle kaardi postitamise hetkel juba kaks kuud kestnud suur sõda. Viljandi oli siis veel Fellin ja minule on teadmata, kas inimesed omavahel kasutasid linnast rääkides igapäevaselt Fellinit või Viljandit. Ei tea ma sedagi, kus aadressil asus tollane Linnagümnaasium. Kas see on praegune Maagümnaasium?




Huvitav ka see, et H.K saatis oma kirja Alisele gümnaasiumi aadressil. Ju siis pidi olema seal mingi internaadi taoline õpilaskodu. Ja lõpuks ka veel see imelik märge nagu polekski Alise kirja kätte saanud...


See kaart koos 9 muu kaardiga komplektis on internetis müügil alghinnaga 500 dollarit. Ja muidugi määrab hinna mitte H.K. ja Alise suvemeenutused Rõugest, vaid postitemplid ja muu.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Mõtlemisainet (taas) sellestsamusest



Minu tagasihoidliku hääle sai üksikkandidaat. Kokku kogus ta 11 häält ja volikokku ei pääsenud. Selleks, et valitseda 1,5 tuhande inimesega vallas oleks ta pidanud koguma tunduvalt rohkem hääli. Suures Tallinna linnas sai linnavoliniku kandidaat Daisy Järva 15 häält. Sellest piisas, et see kena proua korraldab 400 000 linnaelaniku elu järgmised neli aastat.


Elagu Eesti valimissüsteem, kõige õiglasem ja niimoodi...

laupäev, 17. oktoober 2009

Üks laps tuleb unenägudes külla

Igal ööl. Juba mitu nädalat järjest. Mõnikord satub ta ka päevatukastusse. Lapsed on mul kõik juba suured, kuid tema tuleb ikka lapsena. Ülejäänud on ka käinud, kuid tema on mul külas igal ööl. Ning ükskõik kus ma ka unenägudes rändan, seal kohtan ka teda.

Mu ema rääkis, siis kui veel laps olin, et mõnikord näeb ta mind öösel unes. Ka mu vendi, õdesid. See pidi midagi tähendama, head või halba. Mõnikord ma teadsin, et see tähendab halba.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Mälukas



Ongi juhtunud see, mida olen kartnud. See paganama internet nõuab igasugustel lehekülgedel muudkui registreerimist. Saada mingeid meile ning mõtle välja kasutajanimesid ja paroole. Teinekord on nii, et tahad vaid korra kuhugi siseneda veendumaks, kas leidub sellel saidil sulle vajalikku. Ja jälle registreeru ja paroleeru. Kurat! Ma ei tea isegi oma telefoninumbrit peast, mis siis rääkida mingitest kasutajanimedest ja paroolidest!!!

Nüüd on siis nii, et olen kaotanud ära paberi kuhu ma neid paganama salasõnu olen ülesse tähendanud. Korista veel oma kirjutuslauda... Eeldatavasti on minu salasõnad nüüd igavene saladus, tuhastatuna kõiki konspiratsioonireegleid järgides minu enda poolt mu isiklikus leivaahjus. Ainuke, kes peale minu seda maailmatähtsat saladust totaalsest salastamisest teab on vaid mu oma arvuti. Kuid... Olen ju küll igal võimalusel kasutanud seda mõnel pool pakutavat nuppu, mis lubab paroolid jätta arvuti mällu. Aga seda on teadagi vaid üürikeseks ajaks.

Igal juhul olen nüüd Blog.tr.ee üks kasutajatest, kes kannab nime Anonüümik.

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Kellegi lapsepõlve auto

Ega ma tegelikult suur autohuviline pole. Mulle lihtsalt meeldivad ilusad autod. Seepärast jätavad mind külmaks viimaste autonäituste disainiuudised ja autokaupmeeste värvilised bukletid, sest kenad autod pole ilusad. Kui aga ilule lisada veel lugu, siis võin ma lausa armuda. Turismiala turundusinimesed teavad, millest ma räägin. Igal vaatamisväärsusel peab olema lugu.


Selle aasta alguses pandi Prantsusmaal müüki üks tõeliselt ilus auto, Opel Kapitän Cabriolet. See auto veeres tehaseväravast välja siis kui eesti rahvale rääkisid tema juhid veel muinasjutte muretust tulevikust. Kentmanni uulitski Tallinnas oli vist juba nimetatud (diktaator) Konstantin Pätsi tänavaks. Kõik oli ilus ja kolme kuu pärast algas sõda. Ka see auto sattus suurde sõtta, Idarindele. Arvatavasti kusagile Leningradi lähistele mõne tähtsa mehe teenistusse. Viimase aastakümne jooksul ilmunud loendamatute sõjamälestuste kõrval võiks sellel Opel Kapitänil olla jutustada kindlasti oma ainulaadne lugu kuulsusrikalt alanud ja häbiväärselt lõppenud sõjateest. Võib fantaseerida, et mõni kõrge sõjaväelane põgenes sellega Punaarmee ja Eesti Laskurkorpuse pealetungi eest Tallinna sadama poole. Samal ajal kui eestlane tappis eestlast Sinimägedes ja meie poisikestele oli saksa armee plehku pannes pihku toppinud tankitõrjerusikad, et "kaitsta regulaararmee "taandumist"".

Oli selle sõjaga kuidas oli. Igal juhul just seesama auto jäi Eestisse. Kindlasti on kusagil eesti kodustes pildialbumites toredaid fotosid sellest autost. Ja vaevalt sellega tehti ilusaid perekondlikke väljasõite viljast lookas kolhoosipõldude vahel. Ma ju ei tea sedagi, mitu peremeest sellel autol Eestis oli. Ja kuidas oli tema tervis pidanud vastu ajahambale - kuuldavasti oli tal Eestist lahkudes ZIL-i mootor. Igal juhul 12 aastat tagasi ostis selle auto Eestist välismaale üks asjatundlik huviline. Loodetavalt oli kaup mõlemale poolele soodne, sest teadaolevalt on seda mudelit maailmas 3 tükki. Ning eks hindki oli tollases müügitehingus vastaval kalkuleeritud. Nüüd, pärast restaureerimist küsitakse selle auto eest hinnanguliselt 75 000 - 95 000 eurot. Ilu puhul pole paslik hinnast rääkida....

pühapäev, 11. oktoober 2009

Kas õudused jätkuvad?



Paari tunni jooksul pean otsustama, kas lülitan lustikummuti sisse või mitte. Eelvoorud on siiani kui õudusfilmi kesköine seanss pimedas üksikus maamajas. Pult on kogu aeg käeulatuses ja kui väga hirmsaks läheb, keeran hääle maha. Pilgu suunan ka ekraanilt lakke, et suures plaanis miimika ei reedaks - mida näitlejad ütlesid?

Ei, ma ei räägi üldse võistlejatest ja laulmisest. Et võistlema tulevad nii andetud kui andekad, arenenud ja alaarenenud - see on normaalne. Iga võistleja esineb täpselt nii nagu hetkeolukorras võimed, oskused, kogemused lubavad. Lõppude lõpuks on ju ka kõige hädisemal olemas vähemalt üks poolehoidja, ta ise. Ning miks mitte proovida kui võimalus antakse.

Ma räägin kohtunikest ja nende kommentaaridest. Kunagi oli mul üks vanem kolleeg, tõeliselt haritud ja väljapeetud daam. Mingis ametialases väitluses olime erinevatel seisukohtadel. Mul on siiani meeles kui meil mõlemal lõppesid argumendid. Pärast pisikest mõttepausi tõstis ta elegantse liigutusega silmade eest prillid, vaatas mulle sügavalt silma ja sõnas vaikse kuid selge diktsiooniga: "Teate, Hundi ulg, minge persse!". See oli tõeliselt väärikas.

Mul on kahju, et tuntud telesaate Eesti meeskond ei leidnud (ei tahtnudki leida?) kogu riigist kolme karismaatilist iskut, kes oskaksid inimesi väärikalt, samas elegantselt persse saata. Ning peamine, kes rõõmustaksid siiralt kui keegi on teinud hea esinemise. Ja ärge tulge mulle rääkima etteantud formaadist, muidu hakkan rääkima eesti Naistevahetusest!

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Raadiomaks

Keegi Jaan Laas, Jaanimõisa talus Karksi vallas sai järgmise sisuga kirja: " Palutakse raadiomaksud tasuda hiljemalt 1. oktoobriks s.a. Maksude õigeks ajaks mittetasumisel kaotate raadio kasutamise õiguse ja ühtlasi võib küsimusse tulla raadio võõrandamine."

Teatavasti kehtestati meil esmakordselt raadiomaks 1927. aastal. Kui suur sõda oli jõudnud meie territooriumile, korjati raadiod elanikelt ära. Sakslased omakorda andsid need jälle tagasi ja raadio omanik pidi jälle maksu maksma. Venelaste taas tulles jäeti raadioaparaadid selleks korraks rahule, kuid kuni 1962. aastani tuli tasuda sellelt raadiomaksu. Ei tea, mis põhjusel maksust loobuti. Võib spekuleerida, et tolleks ajaks oli nõukogude impeerium juba kaetud "kvaliteetsete" segajatega. Vaatamata eetri ragisemisele ja undamisele sai iga õhtu kell kuus kuulatud eestikeelset Ameerika Häält, muusikat raadiojaamast Radio Luxembourg ja muidugi lühikest aega legendaarselt piraatlaevalt Radio Nord.

Sellist toredat postkaart-teatist müüakse ühes inglisekeelses internetioksjonis alghinnaga 50 US dollarit. Vaevalt, et hinna on määranud sedavõrd kirja sisu. Pigem ikka posti ja eritemplid.

laupäev, 3. oktoober 2009

Mälestused müügiks

Kuna mul linna enam eriti suurt asja pole, siis on jäänud mul üks meelelahutus vähemaks. Need on kõiksugu vanakraami poed ilusate, tihti põnevate, teinekord ajahambast näritute, mõnikord hirmkallite, sekka üliodavate, harva hädavajalike, rohkem küll tarbetute asjadega. Ja see on hea, et nedesse äridesse enam ei satu. Üks ahvatlus ja ka täitumatuid unistusi vähem. Kohane oleks siin see teatud jutt sellest, et lõpusirgel võrdleksime, kellel rohkem asju ja nõndaviisi. Aga siiski ei häbene öelda, et eks ma neid asju ikka tahaks küll. Just neid vanu asju. Õnneks pole aga ka enam raha, et neid osta.


Minu jaoks on vanad asjad isikustatud, igal neist oma konkreetne lugu jutustada. See ei loe, et tihti jääbki meil tegelik lugu kuulmata. Me ei tea ju neid kodusid, kus oli asja päriskodu. Ega inimesi, kelle elus on sellel asjal täita olnud oma roll, suurem või väiksem. Pahatihti ei tea me midagi sellest käsitöömeistristki, kes asjale elu andis. Ometi, kui hoian mõnda eset käes, siis lihtsalt tunnetan, et need lood on selles asjas olemas. Ning iga lugu on kordumatu, nagu on kordumatud nende kümnete miljardite inimeste elu lood, kes siit planeedilt enne meid on korraks läbi astunud.


Kuna ma linnas ei käi, siis astun nüüd päris tihti sisse internetipoodidesse. Sellistesse, kus on vanad asjad. Ei, ma ei osta neid. Lihtsalt vaatan. "Mälestused müügiks" on blogirubriik kuhu paigutan vastavalt viitsimisele oma ülestähendusi oma "poeskäikudest" Miks?


Ma loen mõningase kadedusega teiste blogidest lõbusaid kirjeldusi, milliste otsingusõnadega nende juurde on tuldud. On minulgi blogi küljes mingi vidin, kust siis vastavat näha võin, kuid ei midagi koomilist - tavalised üldised otsingusõnad. Ometi satub sinna sekka aeg-ajalt midagi päris konkreetset, mõni isiku- või kohanimi. Ma usun, et iga internetikasutaja on vähemalt korra elus sisestanud otsingumootorisse lihtsalt uudishimust oma või lähedase perekonnanime. Osa inimesi, teevad seda aga teadlikult ja tihti. Need on need "juurteotsijad", mulle olemuslikult sümpaatset inimesed. Me kõik teame, et internet on ammendamatu infopank. Eelkõige selles osas mida me ei otsi. Seda mida me aga otsime, me tihti ei leia. Oleksin rõõmus kui mõni selles blogis mainitud nimi, koht või sündmus oleks juurteotsijatele mingiks niidiotsaks, et inimene saaks kirjutada pisikese reakese oma suguvõsa loosse ja seeläbi oma elu loosse. Ning neid juhtumeid on selles blogis olnud üllatavalt palju ja ma olen õnnelik. Sest meie tänane olemine, suured ja väikesed teod said tegeliku alguse enne meid. Ning üleüldse oleme olemas vaid tänu sellele, mis oli enne meid.


On olemas ka need inimesed, kes konkreetseid mälestusi müüvad. Oleks lubamatu teha mingeid järeldusi ja spekuleerida, miks mälestused on müüki sattunud. Me teame küll üldteada juhtumeid, kus kõik asjad pole olnud "ilusad". Olgu see armastatud koorijuhi-helilooja pärand või Leningradist pärit austatud ja lugupeetud professori arhiivi lugu. Asjadel, eriti vanadel on lihtsalt omadus, et nad mõnikord kaovad ja siis nad taasleitakse. Ning isegi kui me ka füüsiliselt asja enam kunagi ülesse ei leia, siis asi eksisteerib siiski senikaua, kuni ta püsib kellegi mälus.


Olgu siin ka üks illustratiivne näide müügiks olevast mälestusest:



See II liigi 3. järgu Eesti Vabaduse Rist võib kuuluda ühele neist 1672-st eestlasest, kellele see autasu isikliku vapruse eest anti. Ning kindlasti on sellel aumärgil oma lugu. Saadaval ühel Venemaa oksjonil, alghinnaga 600 USD.

neljapäev, 1. oktoober 2009

Viinakuu

Kuu rahvakalendri nimetuse järgi peaks nüüd torud pööningult üles otsima, need läbi puhuma ja läikima lööma, et kartulisse peidetud tarkus saaks hakata voolama. Viinakuu ja kogu elu üheks oluliseks küsimuseks on: kuidas võtta? Või jätta hoopis võtmata? See jook on meile vist väga oluline, et kalendrikuu on sellise nimetuse saanud. Viin peaks looma rõõmsa tuju endale ja teistele, vaatamata sellele, millisesse olukorda satume.


video

Kahjuks sageli on aga nii, et viinast kogutud rõõm ei rõõmusta kedagi peale jooja enese. Ning ka jooja rõõmus meel asendub argise masendusega uue päeva saabudes. Seepärast, Looja, anna tarkust ja jõudu jätta esimene klaas joomata või "veel see viimane" võtmata.