teisipäev, 30. detsember 2014

See aasta ja loetavad blogid

Peaks ka aastale joone alla tõmbama enne kui teised blogijad lipsu lõdvemaks lasevad. Esmakordselt jõudsin tõdemuseni ja oleks kohane ka ülestunnistus, et mulle ON muutunud oluliseks, et mõni inimene seda ajaveebi ka loeks. See ei tähenda, et oleks muutunud see kunagine kirjutamise algpõhjus. Mulle pole tähtis ka klikkide arv, ning see pole öeldud võltsilt. Ei vali ma teemasid ega lugusid selle järgi, et kellelegi meeldiks. Kirjutan ikka sellest, mis parasjagu meelel või iseenda jaoks huvitav. Aga lugejad on muutunud siiski oluliseks. Kõige paremini iseloomustab seda mõni päev tagasi tekkinud kummastav tunne. See situatsioon periooditi siin pagenduses kordub. Majas on täielik vaikus. Istusin kirjutuslaua taga ja vaatasin teele. Juba mitmeid päevi ei ühtegi autot ega inimest. Nagu maailma lõpp, aga mind vist unustati ära . Blogi kaudu välismaailmaga sidepidamine kinnitab selles muidu idüllilises vaikuses, et kusagil on veel siiski elu ...

Lõppeva aasta postitustest on klikitud kõige rohkem kirjutistele Õuemängud. Järgnevad Kooseluseadus ja Lenini sünnipäev. See muidugi ei tähenda, et neid ka loetud on. Isegi ju otsin internetist kõiksugu asju, aga ega ma neid avanevaid lehekülgi alati läbi ei loe. Igatahes leheküljele paigaldatud statistikavidin kinnitab, et mööduv aasta tõi siia blogisse rekordarv lugejaid ja avatud lehekülgi. Kõige rohkem satubki siia lugejaid läbi otsingumootorite ja blogipuu. Loomulikult on kõige rohkem lugejaid Eestist. Ülejäänud riikidest on märkimisväärselt klikitud USAst, Leedust ja Soomest.

Kommentaare kirjutatakse. Suured tänud! Mõnikord areneb isegi midagi vestluse taolist. Mul on selle tagasisidega ilmselt vedanud, keegi pole midagi halvasti ütelnud. Mõnes teises kohas loen lugejate arvamusi ja mõnikord hakkab piinlik. Endal on ka häbi ühe asja pärast. Alles täna avastasin kommentaari, millele olen jätnud reageerimata. Dr. Levin tundis kirjutises Juudi pank ära oma vanaisa. Minu häbi on sedavõrd suurem, sest just sellised kommentaarid õigustavad selle blogi olemasolu, need minevikus tuhlamise lood. Olgu need muud tekstid siin pealegi sellised small talk asjad "mahu täiteks".

Aastakokkuvõte poleks täiuslik kui ma ei avaldaks tänu kõigile teistele kirjutajatele, kes esile toodud kõrval olevas blogirullis. Tänan, et lubate mul olla osaline teie tegemistes ja mõtetes. Kuid nende kõrval on ka teisi kirjutajaid, keda vahelduva eduga sellel aastal olen jälginud. Tahan neid linke jagada, et äkki keegi leiab ka midagi enda jaoks:

ShoppingQ Autori enda poolt päisesse kirja pandud lühitututvustus ei vaja täiendavaid selgitusi.
Hieroglüüfid liblikatiival. Raine kirjutab elu võimalikkusest (õpetajana) provintsis.
Minu peas. Tihti napisõnaline, kuid ilmekas.
Surnudhing kirjutab. Ängistav. Kui oskaks siis aitaks.
Taibu inertsus. Lihtsalt elust.
Ma olen jälle konvekal ... Hea näide elublogist, mis kvalifitseerub minu silmis kvaliteetblogindusse.
Meie kodu lugu. Kodu loomise/ehitamise/remontimise/renoveerimise blogid on üks mu lemmikteemasid.
Sving pastellides. Sirly blogi lugedes tunnen alaväärsuskompleksi selles, et ma ei austa oma emakeelt sedavõrd, et vigadeta kirjutada. Stiilist rääkimata.
La donna e mobile. Elu, mis sisendab oma pisiasjades optimismi.
Koduperenaine. Ilma meeleheiteta. Pidevalt arenev lugu, parem kui mistahes seriaal telekas.
herz. Bloginud päris kaua. Ja ikka huvitav. Eriti nüüd, kus juttu ka ülalmainitud lemmikteemast. Kuid ka ilma selle teemata loen alati hea meelega.
Subjekt: inimloom. Postitusi veel vähe, kuid paljutõotav. Meeldib stiil: saunafüürer :)

Pikaks läheks see nimekiri. Aga sellised loetelud on vajalikud. Olen ka ise sellistest loeteludest leidnud blogisid, mis kuuluvad minu veregruppi.

Eks ma ise toksin siis uuel aastal edasi. Jõudumööda.

 

laupäev, 27. detsember 2014

Tantsimine

See aasta pole kohanud reklaame aastalõpu ballidele. Kindlasti neid korraldatakse ja jätkub ka publikut. Sellega seoses jäin mõtlema, et kuidas nende eelmise sajandi esimese poole seltskonnatantsudega tänapäeval on? Ikka need valsid, fokstrotid, rumbad ja muud. Minu põlvkonna mehed, ise kaasaarvatud, tatsume need kuidagi ära, aga nooremad - 60-, 50-, jne.? Tean, et mõnes koolis isegi täna proovitakse kursuseid korraldada, mulle on aga teadmata nendes osalemise rohkus. Isegi kui neid kursusi toimub, siis vaevalt on muutusi selles osas, et poisse tuleb sinna jätkuvalt meelitada ja keelitada. Minu ajal oli üheks usalduslikult öeldud argumendiks see, et kuidas sa siis oma pulmas tantsid!? Nüüd on pulmad, teadagi, pigem erand kui reegel.
Mõistagi ei tähenda see seda, et nooremate tantsimised jäävad tantsimata. Muusikarütmis vabalt liigutamine ei sea enam rangeid piire oskamisele. Küll aga on ka sedaviisi tantsides, sarnaselt seltskonnatantsijatele, ilmselt andekaid ja hirmsalt kohmakaid. Vaieldamatu tõde on see, et tantsimine aitab poistel tüdrukuid lobedamalt sebida. Eriti kui ka lihtsamaid seltskonnatantse osata, tangost rääkimata.

Kõik see uitmõte tekkis sellest, et briti teadlased on uurinud :). Kas see on tõde või pila, jäägu igaühe otsustada lähtuvalt kogemustele. Olgu see materjal siiski ka siia jäädvustatud. Noormeestele iseseisvaks tudeerimiseks ja lapsevanematele didaktiliseks abivahendiks, selgitamaks, kuidas nende tüdrukutega on. 

neljapäev, 25. detsember 2014

Jõulusoov

Käisin eile Jõuluvanaks. Ning täna, jõulu esimesel pühal tahan iseendale ja kõigile täiskasvanutele jätkuvat võimet, oskust ning soovi märgata elus pisiasju. Aastaringselt.
Carl Friedrich Moritz Muller (1807-1865), «Jõuluõhtu» 1848

pühapäev, 14. detsember 2014

Noor sõber on haiglas

Mehed peaksid siiski rohkem oma tervise eest hoolitsema ja arste tülitama, ütlen mina, kes hoiab arstidest eemale nagu katkust. Ning kui mehed on sedavõrd jobud, siis peaksid naised neile rohkem pinda käima, ütlen mina, kellel naist pole. Minu järgneval väitel pole muidugi mingit teaduslikku tõestust. Olen siin blogis korduvalt endamisi arutlenud seda ürgset meheks ja naiseks olemise asja. Mulle tundub, et meeste suurem meditsiinipelglikkus on tingitud selle seletamatu ja sõnastamatu meheks olemisega. Mõne haiguse teadvustamine ja omamine tekitab meesisendis tunde, et polegi nagu enam täisväärtuslik, "konkurentsivõime" kaotuse tunnistamine, kartus näida teistest meestest viletsam ja muud sinnakanti mõtted. Eks naiseks olemisel on jälle omad kiiksud.

Igatahes nukker oli vaadata oma suveabilist intensiivpalatis, ühendatuna kõigi nende torude ja viledega. Tüdruksõber ütles, et hilisel õhtul olevat mehel kõhuvalud sedavõrd suureks läinud, et tuli kiirabi kutsuda. Samal öösel opereeriti. Loodetavasti saadi ilusasti kõigele jaole ja asjast ei teki ägedat kõhukelmepõletikku. Ise olen ma ikkagi leilis kuni töönädala alguseni, et mida see standardse protseduurina võetud koetüki proov näitab. Haigusel endal põhjuseks arvatavasti organismis elav bakter. Varasemalt, nüüd vähem, peeti üheks põhjuseks stressi ja selle käepäraseid leevendusaineid, sigaretid, kohv ja alkohol. Ka mingid valuvaigistid söövad sisikonda ja poiss on neid palju tarbinud. Stressi aga on suveabilisel viimasel aastal kohe kindlasti. Leevendusaineid samuti, kohvi ja sigarette, sekka ka alkoholi - noore mehe asi, millal siis veel? Pole lihtne see omal käel alustamine linnas ilma igasuguse tagalata. Kogu see eluga järje peale saamine, teadmise kujunemine, kes sa oled ja miks sa oled. Pealegi kui ta iseendale "märkamatult" ja temale pisut ootamatult ning üllatuslikult sai mõned kuud tagasi teada, et temast saab perekonnapea, kes peab mitte ainult iseendaga toime tulema, vaid vastutama kogu ülejäänud elu või vähemalt paarkümmend järgnevat aastat kohusetundlikult ka teiste eest. Just seda ma talle õpetasin kõik need aastad, mida me teineteist tunneme.

Suveabilisest on saamas mees. Vastapandamatu soov oleks hoida tal praegu käest kinni, kallistada ja teha pai. Näidata kuidagi, et temast hoolitakse. Kahjuks või õnneks pole see meestel kombeks, võidakse valesti aru saada. Mehed nii ei tee, ka poegadega mitte. Eks ma proovin kuidagi sõnadega talle kaasa elada, kuigi ka seda enamus mehi ei tee. Ju ma ikka mingi pehmo olen.  

neljapäev, 11. detsember 2014

Linnamuljed

Käisin kaks päeva kodunt ära. Linnas, mis oli mu koduks sünnist kuni pagenduseni. Mingid emotsioonid tekkisid. Üks on kindel, et elada ma seal enam ei tahaks. Kui, siis ehk vaid tingimusel, et iga päev oleks kalendermärkmik sündmustest ja kohustusest kirju. Ma päris täpselt ei kujuta ette, mida teevad selles linnas pensionärid, et alalisest tegevusetusest aju sõitma ei hakkaks. Minu vanusegrupil reeglina nii palju raha enam ei ole, et elada linnas aktiivselt ka kodunt väljas. Mis siis jääb - kümme sammu korteris edasi-tagasi ja telekapult? 
Kümme aastat tagasi kartsin, et selle linna lämmatab "arendajate" odavad kolemajad. Nüüd näen, et arhitektuur on taas ausse tõusnud. Linnas elades elanikud ise seda ei märka, kuid linn on palju ilusamaks muutunud. Proovisin järgi ka linnaliikluse, sõites autoga punktist A punkti B - hullumeelsus. Lahtiseletatuna, oleme tõepoolest jõudnud heaolu ühiskonda. Ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgustik, ka eelmisel sajandil rajatud uued asumid, ei suuda füüsiliselt läbi lasta tänaseid transpordivoogusid. Mingil hetkel lõppevad kõik head ideed, kus teed laiendada, pole enam kusagilt teha läbimurdeid ja väilasid, lõppevad vabad ruutmeetrid parkimisplatsideks ja -majadeks. Eraautode igapäevane kasutamine selles linnas saab kindlasti olema taskukohane vaid jõukamatele inimestele. Ülejäänutele jääb ühistransport.
Nägin ära ühe oma lapse renoveeritud korteri Stroomi ranna lähedal. Sellel perel on selles linnas veel kaks pisikest korterit, millest ühte kavatsevad juurdeostetud pindade arvel kõvasti laiendada. Nägin ära ka teise lapse pere üürikorteri sisuliselt kesklinnas. Ei tea, kas tänapäeval üldse ongi enam peresid, kes elavad ämma riidekapi taga? 
Vaatasin üle kolm objekti. Lennusadama, Noblessneri sadama ja Ristikheina kohviku. Ebameeldiv üllatus oli see, et kultuurikilomeetri asemel tuleb hoopis autotee. Ju see on paratamatus, mida ülalpool mainisin. Hetkeseisuga on Lennusadam üks ilus pärl sõnnikus. Noblessner, sellest tuleb midagi erilist kui toimib külaefekt, et keegi hakkab oma maja ja koduümbrust korrastama ja naabrid järgivad eeskuju. Ristikheina kohvik - kui midagi sellist oleks olnud Pelgulinnas aastaid tagasi, minu jäädaval lahkumisel, oleksin ehk veel ümber mõelnud.
Minu emotsioone linnaga seoses iseloomustavad paremini need fotod siin. Üks neist aadressplaanina nagu filmitegijad ütlevad ja teised minu lapsepõlvelinna uusehitustega, lõppu ajastumärk. Imelik mõtelda, et tänane, minule juba pisut võõras, kindlasti aga kohati ultramoodne linn, kutsub mu lastelastes aastakümnete pärast esile samuti mälestusi oma lapsepõlvest. Fotod on siis teised.  
Ning peamine emotsioon. Vanaisa ning väike laps (lapse onu ka). Emme ise läks mõneks tunniks linna peale asjatama. Lapsehoidmine on nagu jalgrattasõit, ega see ikka ei unune. Pisut oli küll mõtlemisainet mähkmepükstega. Seda, et kumb esimene ja milline tagumine pool. Välja mõtlesin! Igatahes helgeid hetki lähedastega küllaga, mida pimedatel talveõhtutel ajus kedrata. Eks teisi lapsi ja lapselapsi näen siis kui nad oma reisidelt tagasi või võõrsil elades taas kodumaal käimas või sedasi.