reede, 23. detsember 2016

Lugeja kiri

Sellel ajaveebil siin on olemas ka meiliaadress, hundiulg2010@hotmail.ee . Mõnikord keegi kirjutab ja mina vastan. Selline teistmoodi suhtlemine väljaspool blogi. Märtsi lõpus sain ühe kirja ja siis tuli ka lugu, inimene oli oma mure kirja pannud. Kuidagi liikus meie jutt selleni, et äkki saaksin seda mure siin blogis jagada. Aga siis kirjavahetus soikus. Detsembri keskel võttis ta minuga uuesti ühendust ja arvas, et võiks siiski selle avaldada täpsustusega, et lugu leidis aset aastatel 2010-2014 ja oma jutustuse on ta kirja pannud paar aastat tagasi. Siin see kiri on: 

Tere,

sind ehk ei huvitagi tegelikult võõra inimese saatus. Lapsed aga tahest tahtmata on sageli ohvrid.

Ma ei rõhu siin mingile haletsusele. Kaasa tunda võib siiski. Enim ootan aga õiglast viha, et asjad on läinud nii kaugele. Ma ei salli Eestis valitsevat sots.poliitikat, mille tulemusena peavad lapsed elama võõra katuse all.

Alkoholismist rääkides - õnneks suudan ja tahan olla kaine ja tõsise elusuhtumisega. Sihitu ja vaimselt muserdatuna olen tahtnud mitmelgi korral kõigele käega lüüa. Aga ma ei suuda, silme ees on lapsed. Ja paras ports eneseväärikust on mul ka. Ma ei saa langeda nii madalale, et joon nii, et maa on must.
Lähiplaan on siiski üürida avaramat korterit ja hakkata taastama hooldusõigusi. Isalt kui joodikuna ennast näidanult võeti HÕ täiel määral. Minult neid ära ei võetud, palusin ise võtta lapsi (ajutisele) eestkostele.



Küllaltki tihti mõtisklen oma kodutunde peale.
Ma tõesti ei taha inimesi kurvastada, niigi on ümberringi koledaid lugusid. Aga see lugu ei ole ainult minu, vaid ka mu kolme lapse kurb elusaatus. Tahtsin teile jutustada oma lastest ja nende kodutundest, nii nagu ma nende emana seda mõistan. Ise nad on alles väikesed teile seda lugu rääkima.

Olen 36-ne kolme lapse ema, sündisin ja kasvasin üles Tallinnas. Kodutunnet nagu sellist ei ole ma oma elus kogenud – juba imikuna sattusin Mustamäe lastekodusse, kus elasin kuni 7.eluaastani. Selliseid sõnu nagu ema, isa, kodu, pere, armastus minu sõnavaras ei olnud kuni selle ajani. Kasuperes, kuhu sattusin elama 7-aastasena, kuulsingi neid esimest korda. Loomulikult tegi naabite klatš ja mu enda sisemine hääl üpris varsti selgeks, et see kodu ja perekond ei ole minu oma. Mu kasuema püüdis mulle seletada, et olin aastaid jäljetult kadunud mingi tobeda äparduse tõttu sünnitusmajas.
Sellel naisel, kes osutus mu võõrasemaks, olid omad bioloogilised kaksikutest pojad juba täiskasvanuks sirgumas, neid ootas ukse ees sõjaväeteenistus. Olin mitu aastat selles peres ainuke laps... võõras laps.

Ma ei olnud raskesti juhitav laps, olin üpris vaikne ja alaheitlik laps, sest aastad lastekodus ometi jätsid oma jälje. (Kasu)ema saatis mind nädalavahetuseks oma vanemate juurde pesema - elasime Kadriorus majas, kus sooja vett ei olnud ning vanaema elas Koplis suures Stalini aegses majas, kus oli gaasküte.

Mäletan oma (kasu)ema kui ranget, võõristust tekitavat inimest. Ta oli küll korralik, hoolitsetud välimusega, töötas õmblejana – kuid tema põlvedel ma ei istunud oma raskematel hetkedel, tema ei olnud see. Hüüdsin teda küll emaks, kuid tema tütreks ma pole ometi saanud, veri on siiski paksem kui vesi.

Juba 2.klassis läksin esimest korda kodunt ära – sugugi mitte põnevuse pärast. Ja veel mitmeid kordi olin lahkunud – iga kord raske südamega. Ma mõistan, et mul polnud lihtsalt lähedast inimest, kellele puistata oma süda, oma üksindust. Sest elada ilma vanemateta on jube raske. Kasuvennad küll püüdsid olla lahked ja mõistvad, kuid alati jäi midagi vajaka... Ei saanud neist mulle tõelisi vendi, ka mu kasuema tobedate kasvatuslike põhimõttete eest kaitsjaid, sest ihulikult sain ma karistada ka üksjagu. Mu kasuema oli selle pere ainuvalitseja ja sellega pidi leppima, kui tahtsid rahu majja. Kasuisa toetusele ei saanud mina samuti loota, kuna tema isegi ei saanud oma elu ja tööga hakkama, heitles ta ju isegi tõrjutuse, alavääristamise ning alkoholiga.

Hiljem vennad asusid elama eraldi, mina olin selleks ajaks 15. Kolisime kasuemaga tema vanematele lähemale, Koplisse. Korteril polnud viga, kasuema oskas alati maitsekalt sisustada korterit, ta oli loodud disaineriks. Aga minul hinges ikka veel kripeldas – see pole sinu kodu, sinu pere. Olin nagu varemgi alaheitlik tütarlaps. Ei olnud mul silmnähtavaid probleeme, ainult meie niigi pealiskaudne lähedus kasuemaga hakkas nüüd veelgi rohkem mõranema. Juhtus, et mulle öeldi, et ära enne kella 9 õhtut koju tule, mulle, kes ma olin 16! Päevade viisi lonkida linnas ringi... Loomulikult ei jäänud ma märkamatuks jultunutele tüüpidele, aga mida mina, süütu, oskasin karta? Loomulikult nägin ma neis häid mehi, kes hoolivad minust... Loomulikult pärast seda ei saanud ma sellest rääkida ühelegi hingele, pealegi veel kasuemale, kelle käest saaksin ainult riielda...

Kodu, nagu kohta, mis oleks igas mõttes turvaline – seda ei olnud, inimest, kellele toetuda, armastavat ema... Kasuema hakkas vist seda tajuma aina teravamalt alles siis, kui lahkusin kodunt 16-aastasena – ei otsinud enam mina sinna teed, ei pakkunud temagi enam võimalust tulla tagasi.
Nii ma jäin elama koos 42-aastase äsja vabanenud vangiga, tema pahede ja isekuse võrku. Kuigi mina süütu tütarlapsena otsisin omale kodu, inimest, kes veidigi hoolib, pidin ma maksma selle eest liiga kõrget hinda... Too mees veetis hulk aastaid vanglamüüride vahel ning püüdis hilinenud rongi peale saada, saada lapsi, korraliku elu. Ja mu kasuema käis minuga alla kirjutamas avaldust, et ta on nõus, et ma abielluks tolle tüübiga, kuigi ma ei olnud veel 18. Aga tolle mehe isekad tahtmised kandsid vilja – ma ootasin oma esimest tütart. Üleöö sai minust abikaasa, pereema, täiskasvanu oma kõigi kohustustega – kuigi sisemiselt olin veel alles laps. Ma ei ütle, et olin kole saamatu ema ning abikaasa – püüdsin olla mõlemad nii palju, kui tajusin oma rolli. Aga armastust tolle mehe vastu ei tundnud ma iialgi – rajas ju ta oma õnne minu elu jalge alla tallates. Hiljem ta hooples sellega, et päästis mind kasuema küüsist. Kas mul oli üldse mingit muud valikut? Kas olin üldse eluks ettevalmistatud?

Meile sündisid veel kaks tüdrukut. Leppisin oma saatusega, eluga ilma armastuseta. Püüdsin täita oma rolli ema ja abikaasana veelgi hoolsamini – ma ju tahtsin oma lastele head, sooja kodu. Elasime kahetoalises korteris, küllaltki avaras ja toredas, juba pisut kitsaks jäi ta meile. Sain edukalt lõpetatud kesk-eriharidust tehnikumis, tahtsin õpinguid jätkata – kuid abikaasa leidis alati põhjuse, et ma oleksin hõivatud koduste töödega, perega. Eks kolme lapse eest hoolitsemine, kodu korrashoid oligi mu põhiline tegevus, kuid ma andsin endale aru, et ilma tugeva hariduseta ei jõua kuigi kaugele. Mu abikaasal jätkus sihikindlust ennast üles töötada – vanglast vabanedes ajas ta läbi kojamehena, pärast läbis mitmeid kursusi, töötas katlakütjana, siin ja seal transporttöölisena. Pärast õpis autokoolis ning seejärel trammijuhiks. Ütleme nii, et peamiseks ajendiks oli temal ikka tema suur ego - tema suudab, tema näitab kõigile! Ta on kah midagi väärt! Minul oli tegemist laste ilmale toomisega, ei mina tema hingest veel nii hästi aru saanud, mis taotlused tal olid
.
Asjad hakkasid kiiva kiskuma meie kolmanda tütre sünni eel – meie suhted abielus olid väga korrast ära, käisime koguni abielukriisi nõustamisel, tahtsin olla mõistetud, et keegi mind ka kuuleks. Tundsin aina teravamalt, et mida aastad edasi, seda rohkem irdun eemale – eelkõige kui abikaasast. Ma ei armastanud teda, jah, ta jätkas ikka samas vaimus – tuli, nägi, võttis. Hoidusin eemale, kuulsin süüdistusi, inetusi. Vaikisin ja alistusin. Püüdsin olla hea ema oma lastele, hoida kodu korras. Muid sidemeid mul ei olnudki – meie kodu oli suletud mu sõbrannadele, meil ei olnud ühiseid tuttavaid, meid ei kutsutud külla, me ei käinud väljas – kuigi ma oleksin väga seda kõike tahtnud! Püüdsin sobitada tutvusi teiste lapsevanematega, kuid abikaasa laskis mul haruharva veeta mõni tund sõbrannaga. Mäletan, kui otsustasin sõita väikesele 3-päevasele puhkusele Lätti koos lastega, ta ei tahtnud mingil juhul kaasa sõita, kuid veel samal päeval pani imeks, mida mind sinna Lätti tõmbab ja millal ma tagasi tulen?
Loomulikult hakkasid silma tema soovimatus veeta oma perega aega ning minu ilmne aheldamine koduseinte vahele. Aina tihemini hakkas temagi õhtuid veetma tuttavate juures, ikka viinapudel kõrval. Aina sagedasemaks nähtuseks oli tema purjus nägu, mingid pretensioonid minu suhtes, süüdistused, et ma ei armasta teda, kuigi tal pole häda midagi jne. Samas hakkas ta harrastama lotomängu – ei läinud kaua, kui ta mängis maha oma kuupalgast 10-15%, arvestamata tema võlgu ja viinakulusid. Mu noorem tütar sai 2-aastaseks, kui pidin minema osakoormusega tööle – lihtsalt selle tõttu, et lastel oleks igapäevane piim ning minul ihukatet. Lõpuks urises mees juba ise, et mingu ma tööle ja kandku pere eest hoolt, see on mu kohus. Tema aga jätkas samas vaimus joomist ja lotomängu, arvestamata tema hilisõhtuseid kojutulekuid, sõimamisi, pealesunnitud seksi, korrast ära perekliimat, laste käitumishäirete mitte tähelepanemine.

Ei läinud kaua, kui nii suure vaevaga ülesehitatud (näiline) kodu muutus minu jaoks päris põrguks. Mäletan, kord istusin ostukeskuses pingi peal ja ma ei tahtnud enam tagasi minna. Läksin ostma oma lapsele mähkmeid, aga enam ei suutnud ega tahtnud tagasi minna. Siis ütlesin mehele, et ma ei suuda enam nii jätkata – kriisinõustamisest kriisinõustamiseni.

Alles siis läks põrgu lahti, kuid taevas teab, et laste huvides ma tahtsin perekonda koos hoida. Kasvasin ju mina isegi ilma perekonnata, küllap ma tahtsin säästa oma lapsi nii palju kui võimalik! Aga mu närvikava enam ei pidanud vastu – juhtus nii, et ei suutnud oma nutuhoogu tagasi hoida, vaevlesin unetuse ja ärevuse käes, olin iga kord muserdatud peale pealesunnitud vahekorda. Ja kui mu laste isa ütles mulle, et tema ei liigu siit korterist mitte ühtegi sammu ning mingu hoopiski mina, kui ei ole millegagi rahul... ma läksin. See ei olnud kerge samm, sest abikaasa kuulutas mulle sõja. Veel mitmed aastad kulusid selleks, et lahutada abielu (ta ei andnud mulle lahutust, tõi ettekäändeks koguni mu hullumeelsust).

Ja kõige koledam tahk selles loos on tõik, et mu lastel ei ole enam kodu. Jah, aastast 2009 olen teinud kõik endast oleneva, et laste kodu ei oleks see räämas, korrast ära kodu, kus elab nende alkoholikust isa. Jah, minul ei ole kuhugi minna, sest mul endal ei ole oma perekonda, olen lastekodulaps, mind ei ole kellelegi vaja. Jah, mu lapsed elavad juba mitu aastat Maarjamäe lastekodus (Pirita-Kose, Kase tänav 64, Tallinn), sest linnaametnikud ei ole meie perele pakkunud midagi asemele. Ei võinud ju meie enam taluda joomahoogusid ega sellega kaasnevaid viletsusi lõpmatuseni! Jah, elan isegi maa ja taeva vahel – kord ühes sotsiaalmajas, kord teises, lapsed aga linna teises otsas. Jah, ei ole meil mingit kodutunnet, sest meie ei ela isegi ühise katuse all. Minu endise abikaasa riiukad on ära röövinud tema enda lastelt kodu, turvalist ja kindlat paika. Jah, linnavõimud ei suutnud minu lapsi aidata ei uue koduga munitsipaalkorteri näol ega elatise väljamõistmisega nende isalt. Jah, me oleme omaenda kodumaal kodutud, kodutundeta. Jah, mulle anti mõista, et pean ise omi asju korraldama, kas või hambad ristis – kõik need tobedad vastused linnaametnikelt juba mitme aasta vältel! Ja nüüd olen kolinud väga suure vastumeelsusega uude sotsiaalmajja – kõledasse Lasnamäe paneelmajja, ühetoalisse korterisse, mis vajab ka remonti, kus pole mööblitki sees, vana tolmunud laevalgustiga. Kirjade järgi mul on olemas kodu, aga milline see kodu on? Kas uus remont ja teised kardinad loovad olulisema – kodutunde? Muidugi mitte. Nagu mu lastel ei ole kodutunnet, kuigi elavad nad just kui korralikes tingimustes asenduskodus, Tallinna eestkostel.

Ma oleksin tahtnud kustutada oma elust need viimased viis aastat, kui meil pole normaalset kodu ega kodutunnet, aga selline meie elu nüüd on. Tallinn, meie sünnilinn - miks meil pole siin linnas kohta, kus elada ühe katuse all? Miks mu lapsed peavad üles kasvama lastekodus? Miks ametnikud on nii lühinägelikud? Kelle armule või mõistvale südamele võime me siin elus veel loota? Miks ma pean vägisi tagasi hoidma mõtteid enesetapust – mille nimel veel elada, milleks elada? Peita oma laste fotosid sahtlipõhja, et mitte ahastusest hulluks minna?

Lugesin värskest Rohelisest Pealinnast
Lastehaigla Vaimse Tervise Keskusest. Hakkavad valusalt silma murelikud üleskutsed meedias mis puutub laste ja noorte psüühikahäiretesse või nende häirete ennetamisse. Kild siit kild sealt
Mariannega (Minu unistuste päeva eestvedaja) tutvusin sellel talvel.
Unistuste Puu tegijatega Kalamaja Päevadel.
Südamete Soojus, Serve The City jmt ühingud...
Dharma, Igale lapsele kodu, Kodutunne (saade) jmt. FB ja uudislistist saan nö jooksvat infot.

Aga tegelikult ei ole suutnud või ei pidanud vajalikuks sekkuda (aidata) meid neist keegi. Kummaline, et mu kolm last on elamas juba mitu head aastat lastekodus (Kase 64, Tallinn) linna eestkoste all ja sellega abi piirdub. Ja mina olen pendeldamas ahastuse ja süveneva alkoholismi vahel. Kus on siin tõde ja õigus?

P.S. Teie ehk ei tegele otseselt lastega. Aga kas ka teile ei lähe korda mu laste tulevik? Või võõras mure on võõras mure? Oleks mul ükskõik ei oleks ma öösiti üleval ega kirjutaks selliseid kirju. Ma otsin abi. Palun aidake meie perekond ummikust välja.

Lisainfoks nii palju, et elasime viimati ühe perena munitsipaalkorteris, laste isa nimel oli nn üürileping. Linnaametnikud ei ole suutnud lahendada korteriküsimust, mulle pakuti võimalust üürida sotskorterit, enne seda olin mitmed aastad pendeldamas erinevate varjupaikade vahel. Minu korduvatele avaldustele vastati "milleks teil on vaja munitsipaalkorterit, kui kõik on niigi hästi korraldatud?" (loe: lapsed lastekodus, minul sotskorter).

Laste isalt loomulikult ei ole me sentigi saanud vaatamata algatatud elatise väljamõistmisele.

Olen korduvalt palunud Kesklinna Valitsuse Lastekaitse ametnikelt mingitki abi... või vähemalt tugiisikut mulle. Ainuke nõu oli soovitused minna psühhiaatri vastuvõtule, et ennetada joomist või depressiivsust.
Lastekaitse spetsialist kes tegeleb minu perega on Katrin Rannaste.

*****

Selline lugeja kiri. Otsad jäävad lahtiseks, sest algamas on aasta 2017, kirjeldatud sündmused ise aga 2010-2014. Jõulude eel tahaks muidugi uskuda, et sündis ime ja ... Äärmiselt ebaõiglane kui lapsed peavad avastama maailma oma vanemateta, olgu see lahusolek põhjendatud või põhjendamatu. Nendel jõulupühadel on Eestis umbes 8000 last, kes kuuluvad vanemliku hoolitsuseta ja abivajavate laste kategooriasse. Häid pühi neile kõigile.

neljapäev, 1. detsember 2016

Teadmiste varasalv

Üleeelmine peaminister oli NLKP kooliga inimene, propagandist. Tagantjärgi tarkusena tuleb tõdeda, et eks ta oma tööga sai hakkama, aga isiklikult mulle käis mees inimesena närvidele. Eriti tema avalikud esinemised, kus igal võimalusel esitas sobivalt sobitatud arve kui hästi meil kõik on, kuidas võrreldes teiste liiduvabariikidega oleme tublid, ning ka seda, et Brüssel meid katkematult ja lõpmatult kiidab - väikesed ja töökad. Ka vene ajal oli paljudele funktsionäridele oluline, et Moskva kiidaks. Samas aga seda, et me olemegi olnud tublid mitmetes asjades.

Selline sissejuhatus seepärast, et tegelikult olen ka mina viimased kümme aastat jälginud oma isamaa edusamme ja ebaõnnestumisi võrdluses teiste riikidega. Seda kõike tänu internetis vabalt kättesaadavalele informatsioonile. Oma ajaveebis ma eriti ei kirjuta neist asjadest, mis aga ei tähenda, et ma ei mõtleks. Internet on täis igasugu uuringuid, statistikat, analüüse. Mõistagi enamus võõrkeeltes. Eestikeelne meedia eriti neid andmeid ei kajasta. Või siis teeb seda valikuliselt. Mõnikord on mul sellest kahju. Ajakirjandus neljanda võimuna saab oluliselt mõjutada poliitikaid ja poliitikuid.

Minu lugemisnimekirjas on palju sedatüüpi võõrkeelseid veebilehti, millest ma saan ainest mõtisklusteks. Toon vaid ühe viite blogile, mida pidevalt jälgin. Jakub Mariani hariduslik ajaveeb on kergelt loetav. Ma loen praktiliselt kõiki ta artikleid, olgu need mistahes ainevallast. Aga muidugi erilist huvi pakuvad mulle tema maakaardid. Neid on meelelahutuslikke, harivaid - hea teada, ning sügavalt mõtlemapanevaid. Viimased on just need, millepärast mainisin üleeelmist peaministrit ja meie meediat. Näiteid?

Tegelikult peaksime virisemise lõpetama, sest kõik on suhteliselt hästi:

Küll ma ootasin pagulasteema vaidlustes seda argumenti, et meie poliitikud Brüsselis ja ajakirjanikud meedias selgitaksid, et Eesti on juba niigi väga külalislahke riik võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega. Seega rääkida proportsionaalsest solidaarsusest pagulaskriisi lahendamisel on pisut palju palutud ja lubatud:

Kusagilt aegade hämarusest väidame, et eestlased ja ungarlased on Euroopa suitsiitsem rahvus. Õnneks on see tänaseks juba müüt:

Ah, et peaksime erinevate valdkondade poliitikates otsima narratiivi. Siin see on:

Aga miks ka midagi üldharivalt "kasulikku". Muidugi oleme me laulu- ja muusikarahvas. Metallimuusika poolest aga juba kohe-kohe Euroopa viie rikkama seas:

Mulle meeldib lugeda hästikirjutatud emakeelseid elublogisid - inimlikud mured ja rõõmud, olme ja muu. Üha tihedamalt aga väsin sellest ja lülitun ümber just nimelt sellisele lugemisele, mida Jakub pakub. Soovitan teilegi kui minu sisekaemused ja hala muutuvad tüütavaks.

Děkuji, Jakub!

reede, 25. november 2016

Novembrihala

Käisin taaskord arsti juures. Hommikul pimedas läksin ja õhtul pimedas tulin. Need paar kilomeetrit bussipeatusest koduni on muutunud minu jaoks mõõdupuuks. Vaevalisemaks on jäänud see käimine. Ütled endale, et vaat, selle teekäänakuni ja siis puhka, pinguta selle puuni või kivini ja siis tee pisike paus. Mõte harjub lõpuks ka sedaviisi olemisega. Et nii need asjad nüüd on ja sedasi ka jääb, loodetavasti.

Kilomeeter on siin oldud ajaga läinud pikemaks. Pimedas, niiskuses ja tuule käes hakkad mingil lollakal kombel iseennast haletsema. Olen vist aru saanud, mis on üksinduse juures kõige raskem - see kui kedagi sind kodus ei oota. Liigud seal pimeduses, ületad iseennast, aga keegi ei oota sind. Minu kõige targem otsus siin pagenduses on olnud koera võtmine. Tema ootab ikka, alati ja tingimusteta. Nii ka seekord.

Kui lõpuks kodus olen, pliidi all tuli praksub ja joon piparmündi teed, siis imestan ise ka, et mis halamine see lõppude lõpuks seal võsade ja väljade vahel mul oli. Mulle ju tegelikult meeldib üksindus. Kuigi sunnitult, samas siiski vabatahtlikult valitud. Või olen ma endale seda sisendanud? Minusuguseid üksikuid, üksielavaid pensionäre on Eestis üle 86 000. Kas me nüüd kõik seda naudime, pigem oleme leppinud, et sedasi on. Oleme harjunud sellega, et kui kusagilt tuleme, siis kodus keegi ei oota.

Fotoseriast "Selline elu", autor Julia Batova

Üksi elades peaks eakam inimene olema sotsiaalselt aktiivsem, käima ja suhtlema, mitte lukustama ennast oma kodu seinte vahele. Jaa, jaa ... Kuuldud ja paljud seda teevadki. Mõnel aga miskipärast see ei õnnestu. Olin minagi kunagi seltskondlik, kuid nüüd küllaltki inimkartlik. Ma ei tea, aga äkki on selle mittekäimise põhjuseks ka oma vaesuse häbenemine. On tehtud kindlaks, et kolmveerand Eestis üksi olevatest pensionäridest elab alla suhtelise vaesuse piiri. Esmavajalik on olemas, kuid enamaks ei piisa. Sealhulgas ka selleks suhtlemiseks väljaspool kodu. Ei tea miks, kuid seal linnas käies raha kulub. Ju ma olin elujõus olles, siis kui seltskondlik ja puha, oma olemuselt paras priiskaja, lahtise käega. Vananemisega harjud ära, vaesusega mitte. Ja nii ei tahagi kusagil käia. Istud ja häbened.

neljapäev, 17. november 2016

Denis ja Katja

Selle sildi, Lapsepõlve foto, all olen avaldanud mingi foto ja jutustanud loo. Seekord pole fotot, vaid paari päeva tagune video. Mingit lugu ma juurde ei jutusta. Selle videoga lõppeb kahe viieteistkümne aastase inimese lapsepõlv. Ning Denisi ja Katja ühisel otsusel ka, koheselt peale video lõppu, nende mõlema maine elu.

See kõik on masendav. Kolm päeva olen nendest lastest lugenud ning vaadanud Denisi ja Katja fotosid/videosid. Mul on liialt palju mõtteid - emotsionaalseid ja ratsionaalseid, olemuslikke ja sündmuspõhiseid - mul on liialt palju öelda, et ei suuda midagi arukat ütelda, veel vähem niisama heietada.



teisipäev, 8. november 2016

Anatoli Garšnek

Eks kõigil koguneb sahtlipõhja, riiulisse või kingakarpi mingeid fotosid, dokumente, kirjasid, meile mingil hetkel olulisi pisiesemeid. Enamik meist teevad aeg-ajalt inventuuri ja see praht lendab prügikasti. Muidugi on ka selliseid, kes ei raatsi midagi ära visata. Seda tüüpi eakamad inimesed leiavad, et küll järeltulijad "lõpliku koristamise" käigus ise vaatavad, mida säilitada, mida mitte. Ning tavaliselt enamik lahkunud inimesele olulistest asjadest visataksegi ära. Nutikamad aga viivad pisut kobedamad, kollektsionääridele võimalikku huvi pakkuvad asjad hoopis vanakraami kaupmehele. Endale tarbetud, aga äkki mõnele huvipakkuv - mõne kopika ikka saab.

Juba pikemat aega müüb Eestis paiknev müüja internetis, piirideülesel rahvaoksjonil üht dokumentide komplekti, küsides selle eest 245 USD.


Helilooja Anatoli Garšneki looming ei kuulu minu eelistuste ringi. Setumaa poisina on tema helitööd saanud tugevat mõjutust kodukandi rahvamuusikast. Muusikakauge inimesena tunduvad tema teosed minu jaoks aga pisut liialt konstrueeritud, tehniliselt küll laitmatud, kuid harmooniliselt veidi puised. Ometi teda ikka mõnikord mängitakse ning samuti on teda ka aegade jooksul salvestatud.


Küll aga mõjutas Anatoli Garšnek üle neljakümne aasta Konservatooriumi õppejõuna kogu eesti muusikakultuuri. Tema kompositsiooniõpilasteks on olnud Raimond Lätte, Anti Marguste, Hans Hindpere, Rene Eespere jt. Müügil olevad dokumendid on otsene meenutus tema pedagoogitööst - kunstiteaduste kandidaadi diplom (Moskva konservatooriumis kaitstud dissertatsioon oli Setu rahvalauludest), dotsendi tunnistus ning professori kraadi omistamise tunnistus.

 Anatoli Garšnek
17.11.1918-24.10.1998
Foto: Kalju Suur

Ma ise olen koguja tüüpi inimene. Näiteks kusagil sahtlis vedeleb minu NSVL pass eelmise sajandi seismekümnendatest aastatest, selline vanemat sorti, hallikas-pruunikate kaantega. Arvan, et ega neid niiväga säilinud pole - passivahetamisel korjati vanad passid käest ja kuulusid hävitamisele. Päris põnev oleks teada, mida mu lapsed sellega pärast X päeva ette võtavad. Tarbetu asjana oleks loogiline, et pliidi alla. Äkki on mõni laps arukam ja viib selle hoopis vanavara kaupmehele. Või võetakse ja pannakse tallele kuhugi kingakarpi, OMA tarbetute asjade hulka.

pühapäev, 6. november 2016

Uus naaber

Ega ma teda silmast silma pole veel näinud. Käis mul siin värava taga, aga sisse vist ei tihanud tulla. Muidu poleks teadnudki, kuid ta oli lume peale jätnud oma jalajäljed. Oleme koeraga mõlemad elevil, kumbki omal põhjusel.
See väiksem jälg on mu 45 kilose hundikoera oma, suurema käpajälje on aga jätnud külaline.

reede, 4. november 2016

PÖFF 20 soovitused

PÖFFi programm on välja pandud. See siin ei ole makstud ega palutud sisekanne. Mulle lihtsalt meeldib inimeste entusiasm, kes on kahekümne aasta jooksul loonud ühest väikesest filminädalast maailma filmitööstuse ühe olulise festivali. Selleks, et sellest suursündmusest osa saada ja seda toetada oma piletirahaga, ei pea olema tingimata filmifriik. Võib ju lihtsalt kinno minna. Aga sellise rikkaliku valiku juures oleksin ise ka nõutu, mida programmist vaadata. Õnneks olen midagi eelnevalt näinud ja mõnda filmi julgen oma veregrupi inimestele ka soovitada. Panen siia üles need keeleliselt toimetamata märkmed, mida olen teinud vahetult peale filmi vaatamist. Ning pealkirjale klikkides on viide PÖFFi kodulehele, kus konkreetse filmi tutvustus ja linastuskohad.

Hands of A Mother | Die Hände meiner Mutter | Rež: Florian Eichinger | Riik: Saksamaa
VÄGA HEA. Nõustun täielikult Müncheni festivaliga režii tugevusest ja peaosalise veenvast rolliesitusest. Tegemist ei ole tavalise insesti looga, sest laste ahistajaks on seekord nende lihane ema. Kõik filmi komponendid aitavad tervikuna jutustada täiskasvanud mehe, kogu tema pere ja suguvõsa üleelamistest punktist A punkti B. Väga omapärane on see, et tagasivaadetes lapsepõlve esitab poisi rolli sama näitleja, kes mängib täiskasvanud meest. See ei mõju kunstlikult, vaid avab mingi teise dimensiooni mõistmiseks, et juhtunu võib jälitada kogu elu.
Maailma esilinastus
We used to be cool | Was hat uns bloß so ruiniert | Rež: Marie Kreutzer | Riik: Austria
VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Stsenaarium on ilmselt väga hea, episood episoodi kaupa läbikomponeeritud. Kõik audiovisuaalsed elemendid kokku moodustavad harmoonilise terviku. Just see, mida vaja. Me ei räägi eraldi pildiesteetikast, kunstnikutööst, helist või montaažist. Me ei too neid eraldi esile, sest kõik on võrdväärselt heas mõttes märkamatud, kuid koosluses ideaalilähedases tervikus. Vaataja haaratakse konksu otsa kohe esimesel veerandil - nagu pakutaks situatsioonide äratundmist täis lõbusat meelelahutust. See kergus vältab mõnda aega, kuid väga peenelt lisatakse üha rohkem ja jõulisemalt vastuolulikku elulisust ja lõpuks taipab, et see ei ole komöödia, vaid draama. Vaataja ei pääse sellest, et ta peab positsioneerima iseennast süžee ja tegelastega - kuidas mind ja minu sõpru mõjutas lapse sünd, mis sai meie omavahelisest sõprusest, armastusest?

Selle filmi suureks väärtuseks on see, et lavastaja armastab oma tegelasi kõigi nende heade külgede, veidruste ja puudustega. Tihe stsenaarium ja hea režii teeb näitlejate töö huvitavaks. Nad teavad täpselt kes on nende poolt mängitav tegelane, kuidas ja kuhu areneb rolli karakter.

Rahvusvaheline esilinastus
The Red Captain | Červený kapitán | Rež: Michal Kollar | Riik: Slovakkia, Tšehhi, Poola
 VÄGA HEA. Igati korralik žanrifilm, kus põhisüžee kõrval teine ja tõsisem sisu. Hea film hakkab juba avatiitrite atraktiivsest lahendusest. Selle filmi avatiitrid on visuaalselt huvitavad ja leidlikud, raamistades reaalsete faktidega filmis esitatavate sündmuste toimumisaja (kasvõi tegelikkuses ja tänaseni eluaegset vangistust kandev sarimõrvar Rigo). Neid viiteid ajale kolmkümend aastat tagasi on filmi jooksul antud hea sujuvusega ja küllaga.

Seda filmi eristab kõrge pildikultuur. Operaator koos valgusmeistri ja kunstikuga on töötanud hoolikalt absoluutselt iga kaadriga, mis loob vajaliku pingestatud atmosfääri jutustavale loole. Filmi õhustiku loomisel on olnud seekord oluline panus ka heliloojalt. Lisada siia professionaalne lavastajatöö, oskuslik montaaž igas episoodis koos tervikut tunnetava rütmitajuga ja lõpuks näitlejate veenvad rolliesitused, kõik see kokku annabki tulemuseks väga hea filmi.

Kui midagi ette heita, siis filmi thrillerlikus lõpuosas läks pisut kaduma see algne võlu, mis köitis. Seda ka algses, tähelepanu köitnud pildi esteetkas. See nõndanimetatud teine tasand, kuidas ajastu muutumisega kohaneti ja elati, muutub filmi lõpuosas teisejärguliseks. See didaktiline sõrmevibutus, milleni autorid küll jõudsid - nad on jätkuvalt meie seas ja kontrollivad olukorda - see võib kõik ju õige olla, kuid sellisena esitatuna jäi veidi must-valgeks.

Orb

Orphan | Orpheline | Rež: Arnaud des Pallières | Riik: Prantsusmaa
VÄGA HEA-SUUREPÄRANE. Selle filmi õnnestumise aluseks on suurepärane stsenaarium. Erinevalt tuhandetest filmidest ei ole süžeekäigud kergesti äraaimatavad. Käsikiri on ekraanil väga hästi liigendatud, liikudes peategelase elus kord edasi, siis tagasi. Sellega on saavutatud hea rütm, mis teeb filmi vaatamise vaatamata pikkusele kaasahaaravaks. filmis ei leidu ühtegi episoodi, mis tunduks olevat üleliigne. Iga episood avab meil tegelases uue tahu, nüansi, et tegelast mõista. Lavastaja eriline anne on panna mitu näitlejat mängima vanuseliselt erinevaid, kuid siiski ühte ja sama tegelast ühes võtmes sedasi, et vaataja jääb uskuma. Ning kõik peategelast esitavad näitlejad, kaasa arvatud väike tüdruk, on tasemel. Suurepärane film.
Rahvusvaheline esilinastus
The White King | The White King | Rež: Alex Helfrecht, Jörg Tittel | Riik: Suurbritannia
VÄGA HEA. Hinnangu andmisel lähtun vaatajakategooriast. Laste- ja noortefilmide festivali põhipubliku tarbeks hindaksin teost suurepäraseks filmi sõnumi ja teostuse pärast. Täiskasvanud vaatajana hindan filmi väga heaks eelkõige teostuse pärast. Ma arvan, et selle filmi mõju on filigraanses operaatoritöös ja veatus montaažis. Just need kaks komponenti, kaamera rakursid, kompad, liikumine ja ülitäpne tempotunnetus monteerimisel, on need, mis haaravalt jutustavad lugu. Kuigi kunstniku poolt loodud visuaal töötab enamus aega filmi sõnumi heaks, jääb häirivaks tegevuskohtade ruumiline struktuur. Avarad põllud, kusagil korrusmajad ja muu seesugune tekitab arusaamatust, ei rõhuta suletud ühiskonda.

Süžee on järjekordne fantaasiaversioon totalitaarsest ühiskonnast. Täiskasvanud vaatajale aga paraku midagi uudset lisamata seninähtud käsitlustele. On didaktilisi võtteid - kasutatav riigisümboolika ja vormid, hiigelsuur skulptuur jne. On ka tore leid mõtisklemiseks - vanaisa, kellel visuaalne sarnasus praegugi elus oleva Fideliga. Samas jääb mind häirima, et mingil hetkel hakatakse lugu pöörama muinasjutuks (küberrobot, "hiiglane" metsas) ja minnakse natuke melodramaatiliseks. Ning filmil pole lõppu - väljapakutud avatud lõpp jääb mõistmatult lahjaks.

Maailma esilinastus
Memories of Summer | Wspomnienie lata | Rež: Adam Guzinski | Riik: Poola
VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Alguses tundub, et järjekordne Coming of Age film. Mida ta mõnes mõttes ongi, kuid mitte tavapärases käsitluses. Tegelikult jutustatakse meile ladusalt, oskuslikult ja hingeminevalt lugu truudusest, Ema truudusest oma mehe ja varateismelise poja truudusest ema suhtes. Filmi eraldi väärtuseks on 70-ndate aastate miljöö ja olustiku tõetruu taastamine. See annab äratundmisrõõmu neile vaatajatele, kes täna on vähemalt 40-50 aastased. Filmis pole ühtegi üleliigset episoodi. Kõik liigub pinget kruvides filmi avaepisoodi lahtiseletamiseni. Seejuures võib igas eraldi episoodis leida oma dramaturgilise terviku huvitavate kulminatsioonidega, mis tervikuna järjestatuna viivad vaataja kaasa kogu filmivältel lõpus kordusena näidatava avaepisoodi selgituseni. Lavastuses kasutatakse leidlikult situatsiooni kordusi (tegevus, aadressplaan vms.), mis omandavad igakordselt uue tähenduse, Omaette väärib esiletõstmist dialoog - seda on täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Filmipsühholoogiline efekt saavutatakse peategelase, poisi, suurte plaanidega, mis näitleja oskusliku juhendamise ja pildirea montaažitempoga viibki selleni, et eriliste stsenaarsete sündmusteta on meil lõpptulemusena mõjus film.

National Premiere
Mad | Mad | Rež: Robert Putka | Riik: Ameerika Ühendriigid
VÄGA HEA. See film kaunistaks igat festivali. 

Suurepärane näitlejate ansambel. Arvatavasti on kasutatud avatud dialoogi printsiipi. Kui aga mitte, ning esitatakse etteantud ja kirjapandud dialoogi, siis on need näitlejad lihtsalt geniaalsed. Lavastuslikult on osatud tekitada tunne, et vaataja on igas kaadris nagu kolmas osapool vaikiva vaatleja ja jälgijana. Seda ka vaatamata sellele, et episoodid on üles võetud mitme kaamerapunktiga. Hinnangu andmine taandub sellele, kas see "pealtkuulatud jutt" on minu kui vaataja jaoks huvitav või mitte. Minu jaoks oli empaatiliselt huvitav.

Meile avaneb kolm karakterit, ema ja kahe õe oma. Kahjuks noorema õe oma pisut pinnapealsemalt. Süžeele võiks ette heita, et kogu filmi vältel toimuv ettevalmistus finaaliks - ema ja tütred ühise laua taga, jääb stsenaarselt ehk veidi-veidi traageldatuks, dramaturgiliselt lõdvaks. Kuid seda kompenseerib ekraanile kõigi kinematograafiliste tööriistadega loodud atmosfäär kogu filmi vältel. Rõhutatult lisaksin, et väheoluline pole selle õhustiku loomises ka muusika.

North European Premiere
Ordinary People | Pamilya Ordinaryo | Rež: Eduardo Roy Jr. | Riik: Filipiinid
VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Tehniliste probleemide tõttu (aeglane internet) vaatasin seda filmi tükati. Kindlasti võis see eksitada lõppmulje kujunemist. Pildi hangumine tekitas meeletut nördimust, sest tahtsin seda filmi tingimata lõpuni vaadata. Juba see fakt on iseenesest kõnekas. Järelikult on antud film minu jaoks oluline. Ma oleks tahtnud sujuvalt vaadata jutustatavat lugu algusest lõpuni. Järelikult hea stsenaarium ja lavastus.

Sotsiaalrealismi käsitlemisel võidakse kergesti libastuda, keerata liialt vinti üle. Siin jäi kõik usutavuse piiridesse. Antud teema puhul on oluline autoripositsioon. Autorid jäävad delikaatseks, lastes vaatajal süžee arenedes, episood episoodi järel kujundada oma eetilis-moraalseid hinnanguid peategelastesse ja kogu situatsiooni. Ehk teisisõnu ja vastuoluliselt, just selles delikaatsuses nad otseselt ja märkamatult mõjutavad vaatajat.

Suurepärane on selle teose võttekohtade valik, kogu stilistika, mis püüab edasi anda audentset keskkonda. Nn. turvakaamerate pilt kannab endas suuremat üldistust kui pelgalt loo jutustamiseks vajalike peategelaste tänavakuritegude "dokumentaalne" jäädvustus. Mina võtan seda kui sõnumit, et taoline sotsiaalporno toimub pidevalt meie silmade all. Küsimus on selles, kas me märkame seda? Kas me tahame seda märgata?

Peategelastelt väga sümpaatne näitlejatöö. 


-----

Heade filmide loetelu võiks jätkata. Ja samas on programmis ka mõni film, mis minus kui vaatajas tekitab kulmukergitust, eriti põhivõistlusprogrammis. Nii see peabki olema. Viga ei ole kindlasti festivali professionaalses programmitoimkonnas, pigem minu küündimatuses ja kogenematuses mõista filmikunsti tema nüanssides. Me oleme kõik erinevad. Inimestena ja filmivaatajatena. Aga festivalikinno tasub igal juhul minna.

neljapäev, 3. november 2016

Sisekaemus

Hetkel populaarne sõna, poliitiline släng. Mitmed erakonnad pidavat sellega tegelema. Mina väikese inimesena olen samuti oma minaga dialoogi pidanud. Mingile perioodile olen pealesunnitult pidanud joone alla tõmbama, hinnanud eelkõige oma füüsilisi võimeid ja võimalusi, iseendaga aru pidanud ja püüdnud oma vaimu "peenhäälestada" sellele, et noorus ei tule iial tagasi.

Blogimisest. Ma ju tean, miks ma alustasin ja milleks ma seda jätkasin mitmeid aastaid, kuigi esialgne põhjus oli just tänu kirjutamisele ära langenud. Nüüd aga hakkasin kahtlema. Eks selle tervise pärast on emotsioonid olnud ka pisut erksamad. Ma pole kordagi mõtelnud selle peale, et ma ei kirjutaks - kui mu füüsis on vaikses ealises ja haiguslikus hääbumises, siis seda enam peaks üksinda elades treenima vaimu. Ei, kirjutamises pole küsimus, vaid hoopis kirjutatu avaldamises.

Mõned kuud tagasi sain väga huvitava ja asjaliku kommentaari, kus muuhulgas olid read:

"Miks ma seda räägin? Aga ikka sellepärast, et tihtipeale rikuvad need tõrvatilgad selle meepüti ära. Kui Te minu jaoks taolises asjas eksite ja kipute nõukogude reaalsust oma meele järgi ilustama siis ronib kahtluseuss sisse - kus veel vead on? Ehk teisisõnu - kui inimene ise ronib oma ebakompetentsuse tasandile siis ei saa ju võimalik olla, et ainult ühes kohas."

"Ja mis selle kõige mõte? Nagu ennegi öelnud - ega pole. Igal inimesel peab lihtsalt kuulsuse momendil (selleks kõlbab ka - vaat kui hästi kirjutasin) ori seljataga kõrva sosistama."

Sellel sisekaemuse perioodil olen palju mõtelnud ülaltsiteeritule. Olen Anonüümsele väga tänulik, et andis mulle ainest mõtiskluseks. Ma ei häbene juba ammu seda, et minust ei ole asja meestega võrdväärselt palki veeretama, naistest rääkima või muud taolist. Küll aga kardan ma hirmsasti seda, et ühel hetkel ei saa ma enam arugi kui olen samasugune pisut dementne väriseva häälega penskar, kes igal teemal helistab raadiosaatesse või kommenteerib kusagil portaalis mistahes päevasündmusi kindla veendumusega, et tema väljaütlemised ja mõtted on intellektuaalsed pärlid. Ma olen korduvalt öelnud oma lähedastele ja ka kirjutanud: kui märkate, et vanamehel on tekkinud vastupandamatu soov helistada raadio vox populi saadetesse, siis on aeg panna mind vanadekodusse. Ja nii ma mõtlesingi, et aga mis see blogimine siis kuidagi teistmoodi on? Äkki olengi juba kuidagi naeruväärseks muutunud?

Mõtlesin, mis mõtlesin, kuid otsustasin, et jätkan. Erinevalt erakondadest, kes sisekaemustes otsivad uut starti, jätkan mina sissetallatud rada. Minu tegelikud kuulsuse momendid jäävad aastakümnete taha ja olen saatusele tänulik, et neid hetki oli mulle antud. Blogimine ja minu blogija tegelaskuju, Hundi ulg ei otsi kuulsust, vaid vaikset vaimset intiimsust iseenda ja äkki ka mõne lugejaga, Mind motiveerib tasakaalu otsimine iseenda hääbuva füüsilise ja veel pisut allesoleva vaimse mina vahel. See, mis läinud, seda kompenseerida ei saa.


Aga ega see kirjutaminegi alati kerge ole. Minu kõige noorema lapselapse vanemad palusid, et ma kirjutaksin pojapojale kirja. Kiri antakse üle tema kaheksateistkümnendal sünnipäeval. Meeletult raske ülesanne! Kuidas sellele läheneda? Kas Sinul, hea lugeja on mõtteid, kuidas sina kirjutaksid tulevikku? Oma lapsele, lapselapsele.


esmaspäev, 8. august 2016

Hetkeseis

Kuidagi on nüüd sedasi, et pole üldse aega. Jah, need toimetused võtavad palju, palju rohkem aega kui enne. Mõneti on minu tegemised muutunud haiguse tõttu isegi koomiliseks.

Näiteks puude saagimine. Ma pole kunagi olnud eriti osav sae pöörete timmija. Pealegi tuleks masinal küünal ära vahetada. Igatahes ei ole minu mootorsaag enam selline paugupill nagu vanasti. Peab teist ikka mitmeid kordi katkuma enne kui mootor käima läheb. Õues, sissesõiduteel seisab mitmeid nädalaid pindude koorem. Vaja ära tükeldada ja puukuuri ära vedada. Iga hommik ärkan lootusega, et täna on see päev, et täna jaksan ning jõuan. Pärast hommikukohvi võtan sae ja hakkan pihta. Esimesed nööritõmbed - pole viga, kuuendal tõmbel, kus saag ikka veel ei luba, hakkab õhk otsa saama. Pisike paus. Lõpuks, kaheteistkümnendal või kolmeteistkümnendal sikutamisel saab mootor hääled sisse, kuid minul on selleks ajaks pilt taskus. Olen keset õue neljakäpakil maas, rinnus ja kõris on valu, minu kähisevat hingamist on kuulda vist küla teise otsa. Lämbumine tekitab surmahirmu. Saag käib, kuid lähima paari tunni jooksul pole minust saagijat. Selle aja jooksul saan rohtudega hingamise taas kontrolli alla, kuid sae mootor on juba maha jahtunud. Alustan teist katset ...

Asi pole aga lootusetu. Enne jõululaupäeva jõuaksin ise ikkagi need mõned ruumid lõigatud. Õnneks on mul minu külalapsed. Need enamikus juba suured mehed, kes kus oma elu peal. Mõnel läheb paremini, teisel kehvemini. Siis kui siia kanti satuvad tulevad läbi ja ise küsivad, palumata, mida teha vaja. Mõni kord ei küsigi, vaid näevad ise, millest vanamehe jõud enam üle ei käi. Mina küll ei saa kurta, et ükski heategu ei jää karistuseta. Pigem ikka see: tee head ja sulle vastatakse samaga.

Eks ma siis proovin tegeleda jõukohasemate asjadega.


Alles sai keldririiulites tehtud suurem inventuur. Üksinda elades ei söö ju lõpmatuseni hoidiseid. Mõned purgid olid sedavõrd eakad, et nende sisu läks komposti. Ma ikka proovin oma purgikesi ühele ja teisele kaasa sokutada, kuid need varud on visad vähenema. Otsustasin, et see aasta ei tee kohe midagi sisse. Samas jälle nadi vaadata kui riiulid pooltühjad. Seepärast need tänased kurgipurgid terassi laual vaja ikkagi keldrisse viia. Veinist ei räägigi. Kui ma oleksin veinijooja, siis pudel päevas jätkuks peaaegu pooleks aastaks ...


Õnneks ei pärsi üha kehvemaks muutuv hingamisfunktsioon mõtlemist. Loogiline, et füüsilise nõtruse kompenseerimiseks võiks nagu sarikirjutaja täita oma ajaveebi, kuid ka selleks pole aega. Mul paluti hästi palju mängufilme vaadata. Kõik on värsked filmid, paljudel maailma esilinastus olemata või film hoopiski veel lõpetamata. Iga teose kohta pean kirjutama pisikese (professionaalse) arvamuse. Päevas 3-4 filmi vaadata on omaette päevatöö. Vahelduseks aga päris huvitav ja põnev. Loodan, et vähemalt mõni minu hinnangul suurepärane film jõuab ülejäänud heade, normaalsete, nõrkade ja halbade seas veel sellel aastal eksklusiivselt ka eesti vaatajani.

teisipäev, 5. juuli 2016

Padjaklubi Laura ja Sekspood

Mõnda aega tagasi arutleti elavalt Padjaklubi Laura ajaveebi kohta. Seda, kas oli ikka tunnustust, auhinda väärt või mitte. Vana teema juba, kuid üks asi jäigi mulle arusaamatuks. Et mida siis ikkagi hääletati, kas parimat blogijat või ajaveebi ennast? Ma võiksin nüüd tähtsalt rõhutada oma vaimseid väärtusi ja küsida, kes see Laura veel on? Aga ma ei tee seda, sest olen sellest seriaalist ikkagi kuulnud, kuigi vaatama pole seni veel jõudnud.

Täna aga avastasin, et meie sõbralikku eesti blogijate perre on lisandunud uus tegija, kodanik Sekspood, kes kirjutab loodetavasti "harivalt ja haaravalt" täiskasvanute mänguasjadest. Värisege laurad ja mallukad! Blogija Sekspood näol, kes kirjutab vägagi elulistel teemadel, olete ilmselt järgmiseks aastaks saanud endale arvestava konkurendi.

Mõnele võib jääda mulje, et ma nüüd hirmsasti imestan ja punastan. Kaugel sellest. Võin jutustada frivoolseid lugusid ajast kui mingeid erootikapoode polnud ja kusagilt ei hüpanud sulle näkku Vonneguti loomingust tuntud pärani piiber. Minu punastamised jäid noormehe ikka kui preservatiive müüdi ainult apteegis. Seisad seal mammide keskel pika järjekorra ära ja siis poolsosistades esitad oma soovi. Apteekritädi (jumal hoidku kui see veel noor naisterahvas sattus olema) küsib seepeale üle kogu pisikese ruumi kõva ja selge häälega: millist suurust vaja on? Ma teadsin küll, et ta seda pärib. Aga ikkagi, sure või koha peal ära. Justnimelt punastades küsid siis meheliku eneseväärikuse säilitamiseks kõige suuremat, kuigi ..., sest juba on sinu poole pöördunud uudishimulikud pilgud. Aga ega sellega see veel piirdunud. Järgmine küsimus, sama valjult: palju vaja on? Mulle tundus tollal, et kogu järjekord jäi hiirvaikseks, oodates pingsalt minu vastust ...

reede, 1. juuli 2016

Sahver

Kunagi kui siia elama tulin oli minulgi romantikat. Vesi kaevust ämbritega tuppa ja asjalkäimised välikäimlas. Viimasest tunnen mõnikord ka täna puudust, ööd on meil ju ilusad. Aga praegu ma ikkagi ei kujuta ette elu ilma veevärgita. Karm reaalsus, kuid ilma selleta peaksin ilmselt hakkama vaikselt vaatama kohta mõnes hooldekodus. Ei ole minust enam ämbrite tassijat.
Nagu maamajades ikka, siis sobilik ruum uues funktsioonis on muidugi sahver. Algul mõtlesin üle ja keeruliselt. Kuidas põrand valada ja seinad plaatida ja niiskust tõkestada. Läksin aga hoopis lihtsama vastupanu teed. Selle reegli järgi, et vanas majas tee niipalju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ning siiani ei kahetse. Nõndanimetatud veekeskkond ei ole kahjustanud ühtegi palki ega põrandat-lage.
Isegi sahvri uks on seesama, kellegi poolt kunagi värvitud. Boileri alla tuli robustne laudadest kapp, mille sees on hüdrofoor. Kasti peal pesumasin, sest kes on öelnud, et see peab tingimata põrandal olema?
Pesumasina kohal on maamajas hädavajalik kapp, milles esmaabivahendid. Kapi peal teemakohaselt vanad rohupudelid, mida siit-sealt olen leidnud. Ravimipudeleid on tegelikult hulga rohkem, kuid siia neid rohkem ei mahtunud. Ausalt öeldes on see üks tolmukogumise koht ja nii hea peremees perenaise rollis ma nüüd ka pole, et iga nädal sinna tolmulapiga jõuaks.
Muidugi on olemas ka dušikabiin. Sellega oli küll üks probleem. Kanalisatsioonitorud on sellistel kabiinidel pehmed "lõõtsad". Aga maamajas tuleb kord aastas võidelda kutsumata külalistega - hiirtega. Nemad leidsid, et need kanalisatsioonitorud on hea närimismaterjal. Ma mõtlen, et kui vaese mehe variandi asemel oleksin teinud korraliku vannitoa kahhelkivide ja muuga, siis poleks ka hiired sisse pääsenud. Kui aga need duši torud asendada ise tehtud hästi tehtud meetodil vastupidavatega, siis saab murest üle.
Ukse kohal on riiul, millele olen (tolmukogumiseks) asetanud supitirinad ja kausid. Minu lapsepõlvekodus ei pandud suppi kunagi potiga lauale. Täna ei tea ma ühtegi inimest, mina kaasa arvatud, kes kasutaks igapäevaselt sellist lauanõud.
Ühes seinas jookseb veel kaks riiulit. Nendes paras segadus. Üksinda elava vanamehe laiskus. Häbenen ja lähen koristama.

kolmapäev, 29. juuni 2016

Küüditamise aastapäev

Üleeelmisel nädalal oli juuniküüditamise 75. aastapäev. Spetsiaalselt ei otsinud, kuid sotsiaalmeedias ma ei märganud ühtegi teemakohast postitust. Professionaalne ajakirjandus kajastas poolametlikult korraldatud üritusi, mis erilise rahvarohkusega silma ei paistnud. Tegelikult katki pole midagi, kõik on loogiline ja seletatav. Oma blogikirjutistes, ajarännakutes minevikku olen ammu aru saanud, et ajalooline mälu on põlvkonniti erinev. Ning ei saa kuidagi noorematele ette heita kui mõnele vanainimesele tähtis ja kogu rahvale oluline ajastu pöördemoment on nooremale lihtsalt paar rida või kokkuvõtlik peatükk ajalooõpikus.
Taolistes vagunites viidi

Ma olin laps ja nooruk kui oleksin saanud ammutada lõpmatult lugusid ärkamisaja järgsest venestamisest, Vene tsaaririigi lagunemisest, I Maailmasõjast, Vabadussõjast, oma riigi ülesehitamisest ja selle mahamängimisest. Nende sündmuste vahetud osalised elasid minu kõrval, minuga koos ja kindlasti oleks neil olnud, mida jutustada. Ei huvitanud mind tollal need heietused - minu päralt oli tulevik, millel ei olnud mingit pistmist minevikuga, kogu selle abstraktse ajaga enne mind. Nüüd vanas eas olen muidugi kahetsenud, et ei kuulanud, ei küsinud, sest õpikutes kirjutatu mind ei rahulda või ei ole piisav.

Mul ei ole enam kelleltki küsida näiteks oma onunaise lapsepõlveloo kohta, millele juhuslikult komistasin digiarhiivis. Tema isa sattus I Maailmasõja ajal vangi. Kuidagi ta sealt aga pääses ja tema tütar, minu onunaine, sündis sõja viimasel aastal Šotimaal. Pärast sõda saadeti kõik endised sõjavangid sunniviisiliselt tagasi päritoluriiki. Mehe pere jäi aga võõrsile ilma igasuguse sissetulekuta. Sellel hetkel toimus Venemaal juba riigipööre ja eestlased deklareerisid oma riigi kehtestamisest. Tüdrukukese isa võeti Kaitseväkke võitlema Eesti iseseisvuse eest. Mees jätkas vaatamata Vabadussõja lahingutele võimaluste otsimist pere taasühendamiseks. Asjaga hakkasid tegelema Välisministeerium ja šoti heategevusorganisatsioonid ...

Või kuulmata ja küsimata lood ühelt teiselt sugulaselt, kelle mees oli II Maailmasõja eel küllalt suure rahvusvahelise kaliibriga "spioon", tegelikult aga ärimees, kelle kaubaks oli erinevates riikides "kodumaa reeturitelt" ostetud salajased materjalid, mida ta siis asjasthuvitatud riikide salateenistustele müüs. Sellesse ärisse oli kaasatud ka proua, minu sugulane, kes seda sensitiivset materjali toimetas ühest riigist teise. Ähmaselt on lapsepõlvest meeles selle daami jutustus episoodist Istanbulist Euroopasse suunduval rongil kui tema kupesse sisenes salateenistus, et teostada läbiotsimine mehe arreteerimiseks vajalike tõendite leidmiseks ...

Aga sellest samast juuniküüditamisest. Noorimad, kellel võiks olla mingigi adekvaatne lapsepõlve mälestuskild sellest traagilisest päevast on või oleksid täna vähemalt kaheksakümne aastased. Iga päevaga jääb neid üha vähemaks, kellelt seda üksikut mälestuskildu pärida. Ja nii muutubki selle päeva kümme tuhat erinevat lugu paarirealiseks kuupäevaliseks faktiks ajalooõpikus. Pisut punnitatud, kohustuslikuks päeva tähistatavateks üritusteks, sest nii on lihtsalt kombeks. Meid on sadu tuhandeid, keda ühendab emotsioon sellest, kuidas me käsikäes seisime inimketis, kuidas ühiselt laulsime ennast vabaks. Ja samas on juba sadu tuhandeid, kes kogu selle asja peale õlgu kehitavad, sest see kõik toimus enne neid.
Küüditatud, Kirovi oblast 1942 

Tõepoolest ei ole selles midagi imelikku. Lähiajalooga oleme hingeliselt seotud eelkõige läbi isikliku, põlvkondliku osaluse. Või siis läbi vanemate või vanavanemate juttude. Kaovad aga jutustajad, muutuvad elulised sündmused abstraktsiooniks, millega on raske suhestuda. Täna hommikul poetas Vikerraadio hommikuprogrammi juht Toomas Luhats eetriaja täisrääkimisel möödaminnes mõtte, et tema jaoks on ausambad 19. sajand. Teisisõnu sündmuste jäädvustamise selline vorm, mis eriti ei sobitu kaasaega. Ma mõistan, kuid päriselt ei nõustu. Ausammas või mälestusmärk on ajend millegi jutustamiseks kui oleks vaid kuulajat. Kindlasti "Russalka" mälestusmärgi lugu kogub vähem kuulajaid kui "Estonia" parvlaeva hukkumise mälestusmärk, sest viimasega on täna ja veel järgmine viiskümmend aastat mingi osalusside. Alles siis muutub see mälestusmärk tähenduslikult eelkõige kunstiliseks objektiks linnaruumis, mis möödujates ei tekita mingeid emotsioone peale hinnangu, ilus või kole. Objektiks, kus palaval suveilmal hea korraks istmikku toetada, et juua lonks värskendavat õlut.

Ülalöeldu taustal järgin huviga arglikku ja loidu diskussiooni Okupatsioonide Muuseumi ümbernimetamisest. Tegelikult hakkasid need mõtted tekkima juba mõned aastad enne, kus mitmed noored ja tegusad avaldasid arvamusartiklites mõtet, et oleks aeg loobuda sellest raskemeelse minevikutaaga pidevast kaasavedamisest. Sellest, et kui väike ja paljukannatanud rahvas me oleme, kuidas ikka meile igatmoodi liiga tehti. See on seesama juhtum, kus konkreetne ajalooline sündmus on muutunud abstaraktsiooniks. Mingil määral ma isegi nõustun noorematega. Suurte arvude keeles on need meie mitmekümned tuhanded küüditatud kaasmaalased tühisus kogu nõukogude impeeriumi represioonimasina kümnete miljonite hulgas. Siiani ei räägita sõnagi aga ka näiteks miljonitest sakslastest, kes deporteeriti pärast sõda oma sünnikodudest, sest nende sünnipaik joonistati uuel Euroopa kaardil teise riigi koosseisu.

Jah, ma ei eita, et meie ohvrite arv küüditamiste tõttu on suur. Jah, ma tahaksin, et igaüht mäletataks ja sellel päeval lehviksid leinalipud. Kuid veelgi enam tahaksin, et sellistel tähtpäevadel räägitaks  ka sellest, et meie kaasmaalased proovisid ka küüditatutena elada ja ellu jääda. Seepärast, et väikerahvana kasutasime oma peamist trumpi - olla töökad ja haritud, olla eestlased.
Küüditatud, Kirovi oblast viiekümnendate aastate algus