teisipäev, 15. jaanuar 2008

Roosa paelaga kirjad 5

Tallinnas, 9-al augustil 1902









Austatud neiu Erna!









teie kirja sain ma juba 7-al s.k.p. kätte, ning tänan, et pole mind veel unustanud. Tean juba, et Teie uudes kortles elate - aadressi sain ma Alfredi käest - ning ruttasin oma kirjaga Teile ette: parem on, kui Teie lahtist kaarti mulle mitte ei saadaks. Sest Aasa rahval pole tarvis seda teada, et meie vahel kirjad jalutuskäikusi teevad. Iseäranis Teie käsksite mind ette vaatlik olla ja kirjad, mis Teie käest saan, ära põletada - mida mina sugugi teha ei tahaks. Tasku raamatu lugu on mind esiteks natukene targemaks teinud. Teiseks teeb see mulle suurt lõbu teie kirjasi vahel vaadata. Et nad aga teiste kätte ei juhtuks, selle eest olen mina valmis oma ausõna juures vastutama, ehk ma neid siiagi maale ilma selleta tervise juures olen jõudnud hoida.


Mis mu sünni päevasse puudub, siis tänan Teid õnne soovi eest. Sünni päev on mul 21-el Julil. Ma teadustan seda Teile ainult selle tingimisega, et Teie oma sünni päeva mulle ka peate üles andma.


Teie trööstite mind neiu Alvine okkalise oleku pärast: tänan! Siin pole tröösti tarvis. Iialgi ei või ma ennast kurvastada ühe naesterahva okkalise oleku üle minu vastu, kes ühte niisugust meesterahvast, keda mina põlgan, austab või koguni armastab. Tahtmata kaob minu sõprus ka selle naesterahva vastu. Ainult külmas kauguses võin ma teda austada kui naesterahvast, siis, kui ta oma armastusele truuiks jäeb. Mis Alvine romaanisse puutub, siis on see ehk lõpetatud. Võib olla ehk saab ta neid "rõugete armisi" - nii kui Teie elutarkuseline vanasõna arvab, - kui mitte elu aeg, siis ometi õige kaua kurvastusega kandma. Mille üle vähesed kaasteadjad, muidugi peale Maureri, tõsist kaastundmist ehk tunnevad.


Ma olen juba Karelli juure elama asunud ning vaba aeg läheb lõbusasti mööda uue kortli sisse seadmisega. Mul on terve tuba peaaegu oma tarvitada, mida siis ka oma oskamise mööda püüan meeldivaks teha. Igav ei saa mul siin mitte olema, nii kui Teie arvate. Sest sellepärst läksin ma Noorakite juurest ära, et oma pisikest mõistust üksikuses õppimisega teritada võiks. Mille juures aga igavusest juttugi pole, kui hoolega tööd saab tehtud.


Minu kiri hakkab pikaks minema. Ma lubasin Teile Tallinna Keisri päevadest pajatada, aga ma arvan, et Teie seda kõike juba ajalehtedest olete lugenud. Võin ainult nimetada, et meie, lauljad, kes Keisrile serenaadet viisivad, neljatunnilise vihma käes ootamise järele läbi märjad olime. Iseäranis kahetsemise väärilised nägivad külmetavad neiud oma õhukestes Eesti rahva riietes. Ainus asi, mis meid vähegi rõõmustas, oli laeva sõit, mida kõik Tallinna Eesti seltside ühendud koorid Keisri laeva juurde, mis kaugel merel seisis, tegivad, et Keisrit lauluga lõbustada.


Iseäranis tore oli tagasisõit, kus kõik sõjalaevastik tuhandete elektri lambikestega oli valgustatud. Tagasi jõudes olin ma mittelauljate hulka pugenud, kes laeva ninas pealt kuulasivad, sest päevase töö järele oli mu kõri päris kibedaks jäänud. Pealt kuulajate hulgas kuulasin, kuida seltsimehed, kelle vaimustuse tuhin veel polnud ära lõpenud, tihti lugu laulusi ette kandsivad. Üks neist lauludest, Anna Haava sõnadega meeldis iseäranis. Mitte üksi minule, vaid kõigile, sest seda lauleti mitu korda. Tal polnud mitte üksi meeldiv viis, vaid ka meeldivad sõnad, mis järgemised olivad:




Ei saa mitte vaiki olla,

Laulu viisi lõpeta,

Vaikimine oleks vale -

Sunniks südant lõhkema.




Tahan üsna tasa laulda,

Tasa kannel helista,

Et ei sind mu kõige kallim,

Lauluga ei tülita.




Aga kui torm minu kandlelt

Kostab siiski kõrvu sul'

Siis sai ise oled süüdi:

Miks nii armas oled mul'?




Kurvalt helisedes kajasivad need toonid mõõda merd laiali. Igas ühes pealt kuulajais midagi igatsust äratades. Ju ette kujunes








/lehekülg lõppeb, ülejäänud osa kirjast pole säilinud/


2 kommentaari:

Musicisourhigh ütles ...

Out of curiosity. What language?

Hundi ulg ütles ...

It is Estonian. About 1,5 million people speaking that as the native tongue.