teisipäev, 28. veebruar 2017

Nikolai Triik - kunstnik ja alkohoolik

Ligi viiskümmend aastat tagasi ilmub kunstiajaloolase Evi Pihlaku monograafia sõjaeelse kujutava kunsti suurkujust Nikolai Triigist. See kunstnik on ka tema väitekirja teema. Monograafia on teatavasti teadustekst, mis seab sisulised ja vormilised piirid mingite eluliste faktide kirjeldamisel. Pihlak, vaatamata pieteeditundele lihtsalt ei saa oma raamatus vaadata siiski mööda ka Nikolai Triigi kahesest olemusest. Kunstniku tumedama poole võtab autor kokku sõnadega: "inimese väärikust unustav joomamees".

Aastaid hiljem peale monograafia ilmumist selgitab Pihlak kujutava ja tarbekunsti almanahhis "Kunst" (1984, nr.65/3) neid raskusi, millised taolise teadustöö kirjutamisel tekivad. Ta oli kogunud palju kaasaegsete mälestusi Nikolai Triigist, kuid sellised subjektiivsed meenutused ei oma paraku faktilist kaalu ja seega ei sobitu need teadustööle esitatavatele nõuetele. Aga, et need märkmepõhised mälestused raisku ei läheks, avaldabki tollane almanahh valiku Triigi kaasaegsete mälestustest. Muuseas on neis kirjeldatud ka andeka kunstniku ja õppejõu alkoholisõltuvust.

Õde Lydia Triik:
"Jooma õppis ta juba üsna noorelt. Jooma hakkas ta sellepärast, et elu ei olnud mitte päris niisugune nagu ta oleks tahtnud. --- Kui nad Põllusaarega abiellusid, ütles: «Nüüd olen naise leidnud, kes on mulle päris naine.» Aga pärast ütles, et see on kõige hullem. Viimane naine oli kergemeelne, aga esimene oli väga kena inimene. Lõpuks ei olnud tal peaaegu üldse enam sõpru. Viimased aastad elas Triik päris üksi ja elas onupoja Voldemar Evaldi juures, kus ta ka suri."
Nikolai Triik ja Anna Triik-Põllusaar

Esimest korda abiellub Nikolai Triik 22 aastasena. See on nooruslik tudengiabielu, mis kestab peaaegu viis aastat (1906-1910). Kohe järgmisel aastal peale lahutamist Nikolai abiellub teistkordselt endast seitse aastat noorema Viktoria Martnaga. Perre sünnib tütar. Nikolail hakkavad tekkima probleemid alkoholiga. Kunstnik ja hambaarst kasvavad abielu jooksul (1911-1929) teineteisest lahku ja lahutus on lihtsalt vormistamise küsimus. Viktoria abiellub koheselt peale lahutust uue mehega ja suhetest eksabikaasaga räägib vaid kõnekalt fakt, et see uus mees lapsendab(!) Nikolai tütre. Võib ainult spekuleerida, mis toimus Nikolai isiklikus elus tema teise abielu jooksul. Fakt on see, et kaks aastat peale lahutust abiellub 47 aastane Nikolai Triik kolmandat korda. Uueks naiseks saab temast kaheksateist aastat noorem Anna, kellega Triik tutvus juba siis kui see alles kahekümnene - Anna oli Triigi õpilane. Ka see abielu arvatavasti kuidagi hääbub, sest Nikolai Triigi viimastel eluaastatel abikaasat tema kõrval ei ole.

Kirjanik Friedebert Tuglas:
"Väga raskelt elas Triik üle 1919. aasta arvustusi. Seejärel ta nagu ei tõusnudki enam uuesti. Lausa uskumatu, et nii tõsine ja kindla iseloomuga mees seda nii südamesse võttis. Hiljem algasid Triigi sagedased joomised. Tallinna Paul Raua matusele tulles unustas ta pärja rongi. Ta oli täitsa purjus. Raudteelased tõid pärja järgi. Purjus peaga ütles ta matusel, et kunstiühing «Pallas» tervitab Paul Rauda tema surma puhul."

Elva raudteejaam. 1921.aastal juhtub siin ränk õnnetus - purjus mees astub rongi ette. See mees on kunstikooli "Pallas" õppejõud Nikolai Triik. Kunstnik viibib vigastustega pikaajalisel haiglaravil.

Kunstnik ja Triigi õpilane Henrik Olvi:
"Triik oli koosolekutel tihti purjus, jäi laua taha tukkuma. Aga kui küsimuses selgust ei saanud, ütles Nyman ikka: «Küsime Triigi käest.» Triik aeti üles ja ka purjus peaga oskas ta küsimusi paremini lahendada kui mõni teine mees kaine peaga."

Teatrikunstnik ja graafik, Triigi õpilane Natalie Mei:
"Vahel ilmus Triik tundi ka purjus peaga, oli määrdunud. Pintsak oli ükskord eest hobusesõnnikuga koos. Mõnikord viis ka õpilasi restorani. Oli nii purjus, et rahamaksmisel võttis lihtsalt peoga kotist. Ükskord mõtlesime, et «Pallasesse» on tulnud uus õpilane, sest istus üks noormees kooli koridoris. Aga tuli välja, et see oli restorani kelner, kes ootas Triiki arvemaksmise pärast. Kui Triiki taheti «Pallasest» ära saata ja Kesneri asemele võtta, siis õpilased leidsid, et parem ikka purjus Triik kui kaine Kesner. Tema joomine oli muidugi suur tragöödia. --- Triik elas mõnda aega minu õe Kristine juures. Vahel kaotas ta purjus peaga võtme ära, siis ei julgenud helistama ja tülitama tulla, magas öö samas majas restorani laua peal." 

Kolleeg, skulptor ja raamatukujundaja Kristine Mark-Mei:
"Tallinnas veel ta joomine nii märgatav polnud. --- Tartus elas Triik meie juures 1923. aastal umbes pool aastat. Korter asus Emajõe kaldal, maja neljandal korrusel. Seal Triik siis maaliski jõe vaadet. Siis Triik ei joonud mitu kuud. Ta luges palju meie raamatukogust. Siis äkki hakkas jooma ilma pidurdamata. Kuid ka purjus peaga oli ta teiste inimeste vastu viisakas."

*****
Diplomaat, krahv Joseph Delpech de Fraysinett on aastatel 1928-32 Prantsusmaa konsuliks Saksamaal. Kuid lisaks igapäevasele tööle on Josephi huviks veel grafoloogia. Ta on Prantsusmaa Grafoloogiaühingu president. Grafoloogia pole ammu enam pseudoteadus. Kõrvuti kriminalistikaga on peaaegu kõigi suurriikide salateenistustes tööl spetsialistid, kes profileerivad käekirja alusel luureteenistuse huviorbiiti jäänud isikuid.

Grafoloog de Fraysinett teeb Saksamaal tihedat koostööd Seksuaaluuringute Instituudiga, kogudes ligi kümme tuhat käekirja proovi, püüdmaks leida seoseid käekirja ja inimese homoseksuaalsuse vahel. Kuid tal on ka muid teemasid, mis samuti otsivad seaduspärasusi ametlikult määratud diagnooside ja isiku omakäelise kirjapildi vahel. Nii saadabki keegi inimene talle Tartu närvikliinikust patsientide käekirjasid koos samadele lehtedele lisatud diagnoosiga.

*****
Üks soliidne internetipood Itaalias müüb juba pikemat aega krahv de Fraysinettile kunagi Tartu närvikliinikust saadetud patsientide käekirjanäidiseid. Need on üksikutel lehtedel. Ma ei mäleta, kas minu poolt esmakordselt nähtuna oli neid lakoonilise tekstiga lehti rohkem. Praegu on müügis Pärnumaalt, Kõnnust pärit 27 aastase Linda Rulli käekirja näidis, kes põeb Basedow' tõbe. Keegi Karl Mägi (s.1887), kes teatab, et ta on haige alates 28. jaanuarist 1930 ja kelle diagnoosiks on märgitud neurosüüfilis. Näitleja A(da)? Klein, kes põeb Parkinsoni tõbe. Ja siis see, Nikolai Triigi autograaf, müügis 40 euroga:
Diagnoos - alkoholism, lisamärkusena - pikaajaline

*****
See paberilehekene on allikdokument selles, et kunstnik Nikolai Triik püüdis siiski oma pahega võidelda. Tema joomingutest räägitakse sedasi, et jääbki mulje boheemlaslikust pummeldajast, kes ei osanud pidada piiri. Nii see oligi, kuid vähemalt teise abielu lahutamise järele ja enne kolmandat naisevõttu püüab mees meditsiinist abi saada. Kahjuks on Nikolai Triigi üldlevinud biograafias lause: 1934. aastal haigestus ta uuesti. Delikaatsed kunstiteadlased ei täpsusta, millesse kunstnik haigestus. Ehk tasub uuesti lugeda ülaltoodud Nikolai õe kommentaari venna naistest? Ei tea, pealegi alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks või siis taasalustamiseks. Kes aga tollal teadsid ja levitasid põrutavaid seltskonnauudiseid suust suhu, need on ammu surnud. Ajakirja "Kroonika" kui usaldusväärse ja ammendamatu faktiallika asutamiseni, esimese numbri ilmumiseni, jääb siis veel kuuskümmend kaks aastat.

reede, 24. veebruar 2017

Öö hääled

Varahommikul kui veel väljas pimedus, kuulasin laulu. Autor ütleb, et see on kingitus Eesti 99. sünnipäevaks. Tahan seda kingitust jagada. Ega ma lõpuni saa aru, mida laulutekst otse tahab ütelda, ning see ongi hea - jääb oma mõtetele ruumi. Kuigi esitaja elab võõrsil ja mina kodu Eestis, siis kuidagi tundub mulle, et oleme temaga ühel lainel. Olin ööpimeduses ja ootasin hommikuvalgust.

ÖÖ HÄÄLED
Tekst: Lembe Lokk ; Muusika: Jean-Christophe Onno / Lembe Lokk

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü 
on koiduni jäänud vaid minutid 
mu kodu nii hommikuhall, 
jääb mõistetamatuks mu süü 

Sind kaua ma kitkusin südamest 
kuid hellana huugas mu rõõm 
kas leidub veel kohta kus iganes 
mu kodu, kord kauge kord külm, 
nii õigena tunduks mu lõõm Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Sind otsisin, hüüdsin ja igatsen
kui maailm läks magama
kui pimedail tänavail ligastel
mu kodu, tumm vaikiv idüll
mul puudusid tagalad

Sind ootan ma õrnuse, raevuga
sind hoian ja manan ja nean
sinu mullale langen ma naeruga
mu kodu, see igatsus hell
iga haava su nahal ma tean

Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü
on koiduni jäänud vaid minutid
mu kodu, nii hommikuhell, 
kuhupoole me vaatame nüüd




kolmapäev, 22. veebruar 2017

Täna pole eile

Proovin teadlikult ennast jälgida, et lapsekasvatuse teemadel ei alustaks ma kunagi sõnadega: meie omal ajal ... Annan endale täielikult aru, et igaühel ongi oma aeg. Ainult ühe põlvkonna jooksul muutuvad olud, tingimused ja tõekspidamised. See on hoopis teine maailm, milles kasvasin mina ja lapsed kolm põlvkonda hiljem.
Kuigi ma alustasin pretensioonikalt - mina ja lastekasvatuse teema, siis tegelikkuses, ega ma kellegiga niiväga ei räägigi. Veelgi enam, ma ei oskagi midagi tarka ütelda. Kõik need "lumehelbekesed", autismispektrid, hüperaktiivsed jne. Mõtlen, kas seitsmekümne aastaga on genofond sedavõrd suure muutuse läbi teinud, et selline hulk erivajadustega lapsi? Aga lapsi ju arvuliselt palju vähem kui aastakümneid tagasi. Või olid kõik need vaimsed häired samasugused ja sama esinemissagedusega ka siis kui mina laps või mu enda lapsed väikesed? Lihtsalt ei pandud neid tähele? Äkki "eripedagoogika" oli tunduvalt efektiivsem? Muidugi oli neid hüperaktiivseid ka siis, kuid tavaliselt käratati lapsele: lõpeta see ringijooksmine, õpik lahti ja tee koolitund ära! Ja nii oligi. Praegustes mõistetes üsna karm ja lapsevaenulik värk.

Seesama internet. Voldikud, seminarid, artiklid, koolitused - lapsed ja internetiohud. Seda, et lapsevanem peab teadma, mida laps netis teeb. Muidugi saan ma sellest aru, kuid ... Vaevalt, et ükski lapsevanem niiväga tahaks teada, milliseid lehti teie varateismeline või teismeline poeg külastab siis kui kedagi kodus pole. Turvalisuse nimel peaks lapse järel nuhkima, aga tegelikult ei tahaks. Tingimused, milles lapsed täna kasvavad ei ole võrreldavad aegadega, millal mina kasvasin. Seepärast polegi mul midagi asjalikku ütelda. Minuvanused ei tohikski nendel teemadel niiväga kaasa rääkida, eriti siis kui tahaks ütelda: minu ajal ... Igaühele jäägu tema lapsepõlv ja hiljem lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured.

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Telesaade "Eesti Laul 2017" arvustus

Ei taha kuidagi olla see irisev kommentaator, kes "ma küll Eurovisioni ei vaata, aga ma arvan, et ...". Väga paljusid poolfinaali esimese saate kohta ilmunud (sotsiaal)meedia kommentaare oli piinlik lugeda. Muidugi, miks ei võiks olla sirgjooneliselt otsekohene, kuid kas arvamus peab olema tingimata artisti, isiksust solvav? Aga ega ma veendunud pole, kas üleüldse eksisteerib kriitikat ilma solvumisteta.

Minul õnnestus seekord sedaviisi, et vältisin võimalikult palju mistahes eelnevat informatsiooni ja vaatasin saadet nn. puhtalt lehelt. Kui lõputiitrid olid ära jooksnud, selgus, et minu tähelepanu ei olnud koondunud niivõrd lauludele, vaid rohkem sooritustele ja kõige enam vaatajale näidatud telesaatele. Just telesaade on see, mis minu silmis vääriks asjatundjate analüüsi ja heatahtlikke arvustusi. Sest olgem ausad - raske uskuda nähtu põhjal, et kunagi olime Euroopa suurima telesaate, Eurovisioni lauluvõistluse korraldaja maa. Ah jah, tollane telesaade oli suures osas välisautorite looming ja produktsioon ...

Seekord otsustas loominguline meeskond etendada meile poolfinaali terviklikust, kontserti, sedamoodi, et eelsalvestatud klipid vaheldusid nn. green room otsesaate lõikudega. Asja ehedust pidi rõhutama lavastuslikud "lavale minemised" ja stuudiosse kokkukutsutud osalistele kohustuslikud lavakostüümid, mis pidanuks tekitama vaatajas tunde aja lineaarset kulgemist. Mulle tundub, et selline stsenaarne plaan ei õigustanud ennast. Kuidagi jäi õhku rippuma mingi tehislikkus. Audiovisuaalkunst kui illusioon, mis võimaldab petta aega ja ruumi ei töötanud seekord täiega. Mina isiklikult oleks selle punnitamise asemel lähtunud hoopis teisest kontseptsioonist. Artistid kogunevad otsesaateks pisut pidulikumas või argisemas riietuses kokku ning vaatavad sundimatus õhkkonnas üheskoos žürii ja televaatajatega kodudes oma stuudiotöö resultaate. Siit oleks avanenud võimalused erinevateks lähenemisteks ka saatejuhtidele antud ülesanneteks.

Seda tüüpi saadete episoode seovad tervikuks just saatejuhid. Filmidesse näitlejaid valides tehakse tihti kaameraproove, otsitakse näitleja vastavust rollile. Ilmselt oleks pidanud selle saate juhtide valikul lähtuma samadest printsiipidest. Dissonants oli ekraanil sedavõrd ilmne, et jääb arusaamatuks, kuidas seda ei märgatud enne eetrisse minekut. Ning ma ei viskaks kivi ainult debütandist saatejuhi poole. Vaieldamatult on Marko Reikopil suured telekogemused, kuid mõnikord needsamad kogemused koos liigse enesekindlusega toovad saatele pigem kahju kui kasu. Antud juhtumi puhul võimendus häiriv ebakõla saatejuhtide stiilis, nagu oleks kummalegi esitatud erinev lähteülesanne. Muidugi tuleb siinkohal tunnistada ja tunnustada, et numbritevaheliste episoodide väljamõtlejal-kirjutajal oli mitmeid toredaid leide, mis panid artistid küll võistlejatena ebavõrdsesse rolli (suurem tähelepanu artistile kajastus pärast ka telefonihääletuses?). Kuid telesaate seisukohalt kõik need twitterid, tuhkatriinukingad jms. õigustasid ennast igati.

Ülalöeldud ääremärkused mõjutavad saate lõpptulemust, kuid need on tühiasjad võrreldes asja tuumaga. Saate keskmeks on poolfinaali valitud lood, nende stuudiosalvestused. Ma võin eksida, kuid üsna tõenäoliselt pärast valituks osutumist hakkab lavalise poolega tegelema konkreetse laulu pisike tiim. Ei saa aru, kas neis väikestes meeskondades puudub liider, või vastupidi - liider on liiga autoritaarne, kuid nähtud kümne loo puhul tekkis tihti mõte, et selle esituse lavashow on kokku pandud üksikutest iseseisvatest elementidest, nägemata idee tasandil mõtestatud tervikut, mis toetaks laulu ja lauljat. Mõistagi soleerivad paljudes esitustes nõndanimetatud stilistid. Seejuures ei oma nende jaoks tähtsust artisti välised andmed või koreograafi mõtted. Kindlasti võib olla viga ka minus, kuid ometi jäi mõnes numbris minu jaoks hoomamatuks, mis seos üleüldse on tantsijatel esitatava teosega - selline asi iseenesest, kohustuslik komponent. Ning lavalise liikumise juures ka see vana asi, et meie lauljad arendavad küll oma vokaalseid võimeid, kuid lavalise liikumise treeninguid, mis on lavashow aluseks, seda peetakse teisejärguliseks. Ei aita ka see kui konkreetse esinemise jaoks mõned korrad tantsusaalis käidi.

Oletame, et üksiku laulu meeskond saavutabki sellise tulemuse, millega nad ise rahul on. Kuid siis astub mängu telemeeskond, kellel omad tingimused ja ettekirjutused artistidele. Ma kujutan ette kui enesega rahulolevad oli telesaate produtsendid, et stuudiosse saadi valguspaneelid. Jällegi maitseküsimus, kuid nii pisikeses stuudios need kolm tagapaneeli ja massiivne valgusvõlvistik ülal tekitas minus küll tunde, et kõik klipid on salvestatud kusagil valgustehnika laoruumis. Lavalise liikumisega sattusid artist ja tema tantsijad tihti selg vastu paneeli, visuaalselt kadus igasugune pildi sügavus. Kuna see valgusvärk aga juba hangiti, siis lasti sellel vilkuda mitmevärviliselt kogu raha eest. Valgusmäng hävitas suuresti üksiku laulu pisikese meeskonna väljamõeldud asjad. Valgusmeistril polnud mõtteski süveneda laulu teksti, tõukuda stilisti valitud värvigammast, koreograafi liikumisjoonisest (mis niigi metsas, sest lavapind oli praktiliselt olematu), ega helilooja muusikalistest aktsentidest, esitaja kõlanüanssidest. Või vähemalt mina ei näinud mingit püüdlust luua laulu toetavat valgusdramaturgiat. Lava, dekoratsioonid ja efektid, mis peaksid lauljat toetama, lükkasid seekord mitmel korral solisti teisejärguliseks tegelaseks.

Midagi oleks saanud ju päästa režissuuriga. Kuid olgem ausad. Kindlasti suurepärased režissöörid mõne muu saate salvestamisel jäid seekord hätta muusika visualiseerimisega, Rütmitunne on üks asi, kuid partituuri lugemine kaamera liikumiste tarbeks, plaanide vahetusteks, muusikaliste rõhuasetuste esiletoomiseks, see on hoopis teine tase. Ja lisaks muusikale peaks režiipuldis siiski jälgima ka solisti lavalist liikumist ja tantsijate koreograafiat. Ja seda kõike veel selles juba mainitud imepisikeses valguspargi laoruumi salvestustingimustes.

Kas midagi oli väga kehvasti? Vaevalt. Tavavaatajana ma tavaliselt ei mõtle sellele, miks mulle meeldib või ei meeldi. Sellised detailid ei mõjuta taolise saate vaatajanumbreid, kuid vähesel määral mängivad osa telefonihääletuses. Teadmata on, kas asjaoslised üleüldse mõtlevad sellistes kategooriates nagu mina. Mõnikord oleks see ilmselt vajalik, et tunda rahulolu professionaalsest tööst, kvaliteetsest telesaatest.

Esimese Eurovisioni lauluvõistluse võitja Lys Lassia lauluga "Refrain", 1956

reede, 10. veebruar 2017

Olen lootusetult vana

Nüüd saan aru, mida minu vanemad pidid tundma ja arvama kui kasvatasin endale pikad juuksed ja panin jalga alt laienevad lillelised püksid.

Ma olen kuradi vanaks jäänud. Mu soovunelm, et see oleks libauudis. Aga, et mitte, siis tõden, nüüdseks olen oma elus näinud kõike mehelikkusest - rohkem ei taha. Vist on aeg ära surra.

Foto on pärit ja vastav uudis SIIT. Sellel lehel on palju fotosid hispaania moekunstniku Alejandro loomingust.