esmaspäev, 31. märts 2014

Albert

Alberti lapsepõlvest ringleb vähe fotosid. Päris lapseeast levibki vaid üks foto. Uhkete nahksaabaste, kleidi, vesti, jaki, valge krae ja leihvlipsuga. Hiljem, täiskasvanuna poseerib ta veel paljude pildistamiste tarbeks ja muutub selles päris osavaks. See on siis kui ta on saanud tahtmatult juba oma ajastu ikooniks. Mingil lühikesel ajahetkel kaks neid ikoone ongi, tema ja Marilyn.
 
 Pisikene Albert
 
Fotost võib jääda ekslik mulje, et tegemist on jõukast perest pärit lapsega. Päris nii see pole. Alberti ema perekond oli pisut varakam, kuid isa rabeles kogu elu tööd teha, et perekonda kindlustada. Alberti sündides on ema 21 ja isa 32 aastane. Päris väiksena on Albert aeglase arenguga. Tükk aega ei hakka rääkima. Kui peale kolmeselt aga ükskord rääkima hakkab, siis juba rikkaliku sõnavaraga. Ju siis polnud varem millestki rääkida. Pisut äkiline on lapsena, samas mitte hajevil närvipundar. See, mis huvi pakub, sellega tegeleb. Ema paneb kuueselt viiulit õppima ja seda ta jääbki harrastajana mängima elu lõpuni. Ühe heategevuskontserdigi annab siis kui juba väga kuulus.
 
 Koolipoiss Albert
 
Albert alustab kooliteed kui ta on viiene. Ta on tavaline koolipoiss. Mõned ained tulevad paremini välja, ülejäänus on keskpärasus. Mida rohkem koguneb mõistust, seda suuremaks muutub poisi protestivaim. Kõige suhtes. Kuna Albert on juudipoiss, siis kombestiku järgi jääbki ta elu lõpuni poisiks. Kolmeteistkümne aastased juudi poisid saavad kogukonna täisõiguslikeks meesteks bar mitzwah sündmusega, millel religioosne raamistik. Puberteedikust Albert on nüüdseks veendunud jumalasalgaja. Ning muidu äge protestija koolikorralduse, täpsemalt mälule orienteeritud preisi õppemetoodika vastu. Selline 14 aastane, oma arvamuste ja veendumustega inimene.
 
 14 aastane Albert
 
Järgmisel aastal peale selle ateljeefoto jäädvustamist toimuvad Alberti peres suured muutused. Isa, kes koos oma vennaga on pidanud Saksamaal pisikest elektriseadmete müügifirmat läheb pankrotti. Pere otsustab teha oma elu restardi Itaalias. Otsustatakse nii, et vanemad koos Alberti noorema õega sõidavad ära, kuid Albert jääb Münchenisse sugulaste juurde kooli lõpetama. Võta kinni, mis see nüüd on, kas suhteline vabadus, jätkuv protestivaim koolis, raske iga või kõik koos, kuid Albertil jääb kool lõpetamata. Nii peab ka tema sõitma aasta pärast oma uude koju, Itaaliasse. Kuid mitte kauaks. Noormehel on väljakujunenud huvid ja soovid. Seepärast proovib ta sisse saada Zürichi Polütehnikumi ja ... põrub sisseastumiseksamitel. Mitte neis ainetes, mida ta õppida tahab, matemaatikas ja füüsikas. Sisseastumiseksamid ebaõnnestuvad bioloogias ja prantsuse keeles.  Vanemad, kellel raha ei ole laialt, leiavad siiski pereeelarvest võimaluse, et 16 aastane Albert jääb Šveitsi kordama gümnaasiumi lõpuklassi. Ning aasta hiljem on Albert üliõpilane. Algab tema täiskasvanu elu.
 
Polütehnikumis õpib Albertiga koos üks tüdruk. Temast neli aastat vanem. Alberti jaoks huvitav ja ilus - Mileva. See pole Alberti esimene armastus. Seal kus ta lõpuklassi kordas, oli näiteks korteriperenaise tütar Marie... Nüüd on aga Mileva. Koos õpivad, kuid koos ei lõpeta. Albert saab 21 aastaselt tehnikumist matemaatika ja füüsika õpetaja kutse, kuid Mileva kukub lõpueksamitel läbi.
 
Mileva, sellisena nägi teda Albert esimesel kursusel
 
Nad elavad koos. Albert otsib meeleheitlikult õpetajatööd, kuid tulemusteta. Samas õnnestub tal publitseerida oma esimene teadustöö. Kuid ka see ei ava võimalusi leida tööd. Mõnikord ei ole neil sõna otseses mõttes midagi süüa. Ning siis juhtub see, mis kooselavatel inimestel ikka - Mileva ootab last. Selles olukorras langeb lõplikult ära see, et naine teeks kunagi veel kordusena lõpueksamid. Mileva sõidab Ungarisse vanemate juurde ja neil sünnib tütar. Albert ei ole kunagi oma tütart näinud. Biograafid avastavad selle fakti palju aastaid hiljem, juba pärast Alberti surma, ning asuvad tüdruku jälgi otsima. Versioone on mitmeid. Väidetakse, et laps suri, kuid tõenäolisem, et abieluväline laps lapsendati kuhugi.
 
Albert naise ja esimese pojaga
 
Vaatamata mõlemapoolsete vanemate vastuseisule jäävad Albert ja Mileva kokku. 25 aastane Albert ja ligi kolmekümnene Mileva abielluvad. Sünnib poeg Hans Albert. Perekonnapea ise on saanud tutvuste kaudu töökoha patendiametis. Selline hea töö, kus piisavalt aega oma teoreetilise teadustöö jaoks. Selles vallas hakkavad tulema esimesed tunnustused. Tegelikult ajaks, mil perre sünnib teine poeg Eduard on Albert pannud paberile oma elu kõige olulisema töö, avastuse, mis muudab arusaamist maailmast. Sellesama, mis teeb temast mõned aastad hiljem kõigi silmis geeniuse. Alberti ees avanevad ülikoolide uksed. Kolm aastat elab perekond Prahas, kus Albert õpetab ülikoolis. Siis tuleb pakkumine Berliinist. Kuid koos eduga toimub ka abikaasade teineteisest kaugenemine. Lõplikult. Mileva ei jää koos lastega Berliini. "Räägitakse", et nende tütrest loobumise idee autor oli just Albert, kes ei tahtnud, et midagi segaks tema teadustööd. Ning hiljem kui nad siiski juba abielus olid, pidi just Mileva koolduma Alberti poolt sätestatud rangetele reeglitele, mis looks tingimusteta tingimusi ainuomaselt tema teadushuvidele. Sisuliselt toimub Mileva lahkumisega lahutus, mille nad viis aastat hiljem ka ametlikult ära vormistavad.
 
Mileva ja poisid, üksinda
 
Hiljem vaieldakse palju selle üle, milline oli Mileva osa Alberti teaduslikes saavutustes. Ning milline oli üldse nende elu ja miks nad lahku läksid. Seisukohti on mitmeid. Osad leiavad, et kuigi Mileval polnud diplomit, oli ta mehe teadustöös võrdväärne partner. Nagu kaasautor. Teise äärmuse esindajad leiavad, et Mileva osalus piirdus "puhaste sokkide ja taskurättidega". Tõsi, ka viimast ei tohiks alahinnata. Kellel elus vähegi kõrgem karjäärilend, teab, mida see tähendab. Igatahes on ilmekas fakt, et kaks aastat peale ametlikku lahutust saab Albert Nobeli preemia. Olles ise teistkordselt abielus ja uuel naisel kaks last,  loovutab Albert kogu auhinnaraha, tolle aja kohta tohutu summa, Milevale. Jäägu seegi tõlgendamise küsimuseks. Sest ka selle kohta on versioone - selline olevat olnud Mileva hind abielulahutuse nõusoleku eest.
 
Alberti tervis jätab kogu elu soovida. Lapsepõlvest saadavad teda peavalud, tihti langeb depressiooni, ning põeb mitmesuguseid sisehaigusi. Ühest haigusest taastudes kui ta juba Milevast eraldi elab, tuleb teda põetama ema õetütar. Lapsena nad mängisid koos. Vahepeal oli suhtlemist vähem, täditütar Elsa abiellus, lahutas ja on jõudnud kasvatada oma kaks tütart täiskasvanuks. Pärast Mileva lahkumist kohtumised sagenevad. Sellest põetamisest saab kiindumus ning kohe kui Mileva annab nõusoleku lahutuseks, pool aastat hiljem, Albert ja Elsa abielluvad. Albert on nelikümmend ja Elsa paar aastat vanem. Huvitav, kuidas moraalsed tabud ajas muutuvad. Abieluväline laps oli sügavalt häbiväärne, lähisugulaste abielu seevastu normaalne.
 
Albert ja Elsa
 
Isa teistkordsel abiellumisel on Alberti vanem poeg 15 ja noorem 9 aastane. Viie lahusoldud aasta jooksul, isa Saksamaal, pojad Šveitsis, on isa neil mõnikord ikka külas käinud, ka materiaalselt abistanud. Kuid nüüd jäävad kokkusaamised üha harvemaks. Albert on kuulus teadlane, tal on palju tööd õppejõuna, pidevad välislähetused, vastuvõttudel käimised ja muud seltskondlikud kohustused, ta on suure teadusasutuse juht. Ning lõpuks ometi saab ta tänu Elsale eemale sellest paganama olmest. Iga kandi pealt. Elsa on tema olemise tugi ja tagala. Oma vanema pojaga hakkab ta uuesti kontakti otsima alles siis kui see on juba abielus.
 
Elsa ja Alberti õlitatud tandem jätkub mitmeid aastaid. Ka siis kui juutide jaoks tekivad Saksamaal ärevad ajad ja Albert otsustab ühel Ameerika sõidul kodumaale enam mitte naasta. Tema kategooriaga teadlane ei pea muretsema uuel kodumaal töö pärast. Ja Elsa sätib neile sisse elamise ja korraldab muu. Mõni aasta peale Ameerikasse kolimist Elsa ootamatult haigestub ja sureb. Õnneks on Albertil olemas tema erasekretär, kes koos temaga Ameerikasse tuli, Helen. Naine võtab lisaks sekretäri tööle üle ka kõik need majapidamise kohustused, mis olid Elsal. Albert, kes kogu elu on elanud vaid endale ja teadusele ei oska ilma naisteta elada. Sellel pinnal oli skandaale Milevaga, hiljem Elsaga. Muidugi leinab Albert Elsat, ta on väga kurb. Kuid vajadus inimliku läheduse järgi on suurem. Veel Elsa eluajal, juba Ameerikas tutvub ta Margaritaga. Venelannaga, kes elab seal juba pikemat aega oma skulptorist mehega. Kuuekümnele liginev Albert ja üle kuuekümnene Margarita saavad rohkem kui sõbraks. Pärast Elsa surma nad seda enam ei varjagi kellegi ees.
 
Albert ja Margarita
 
See on küpsete inimeste armastus. Vaatamata sellele, et Margarita on seotud ja ei kavatsegi oma meest maha jätta. Vaatamata sellele, et Albert saab ühel hetkel teada, et Margarita kodumaal, ühes suures majas Moskva kesklinnas tuntakse naist  paremini tema varjunime järgi - "agent Lukas". Albert saab sisse nagu teise käigu, uue hoo.
 
Albert, ikoon - boheem ja hajameelne professor
 
Nad veedavad Margaritaga palju aega koos. Muutub Alberti imago. Tema garderoobi ilmuvad valitud riided. Muutuse teeb läbi soeng, Margarita valgendab Alberti juukseid blondhalliks ja annab neile paljudelt fotodelt tuntud koheva lohakuse. Tekib selline tore boheemlase, hajameelse professori kuvand, kus kõik detailid on läbi mõeldud. Paraku ka see õnn ei kesta igavesti. Sõja lõppedes saab agent Lukas käsu naasta Nõukogude Liitu.
 
Albert ja terapeut
 
Ühel hetkel on Albert vana ja üksik. Jah, ta on olnud jätkuvalt ühiskondlikult aktiivne, võtnud sõna olulistel teemadel, tal on omad seisukohad poliitikas ja üldinimlikes küsimustes. Kuid Mileva on surnud. Elsa on surnud. Margarita on jäädavalt Venemaal. Vanem poeg tuli küll isa kutsel enne sõda Ameerikasse, kuid kolis kohe oma perega hoopis idarannikule. Nooremal pojal... Temal avaldus õpingute ajal raskekujuline skisofreenia ja ta on nüüd jäädavalt kinnises vaimuhaiglas Šveitsis. Kusagil oli tütar.
 
Arstid soovitavad Albertile hädavajalikku lõikust. See on elu ja surma küsimus. Albert keeldub. Ta hävitab kogu oma isikliku arhiivi. Oma maise vara pärandab ta ustavale sekretärile ja majapidajale Helenile. Teadusliku arhiivi saab Iisraeli riik. Albert sureb 76 aastasena, 18.aprilli esimestel tundidel. Samal päeval ta keha tuhastatakse ja matusekontor puistab tema tuha tuulde teadmatus kohas.

teisipäev, 25. märts 2014

Laulupeo liköör

Hiljuti oli suur seletamine ja õiendamine, et laulupidu ja alkohol ei sobi kokku. Mind ennast alkohol ja lõbusad inimesed ei häiri. Purjus inimesed küll. Kokku kahele petitsioonile allakirjutanud vabaühendused väidavad, et nad kõik esindavad kedagi, teatud huvirühma ja seda nad ka demokraatia reeglite järgi teevad. Seega võib kinnitada, et sajad tuhanded eestimaalased nõudsid enda poolt loodud sihtasutuselt (sest riik läbi esindusdemokraatia olemegi me ise), Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuselt: järgmine laulupidu olgu alkoholivaba! Demokraatlikult seatud ja valitud sihtasutuse juhid päris pikalt ja kaugele neid sadu tuhandeid ei saatnud. Samas on eelarve, erasektoriga sõlmitud sponsorlepingud ja muud asjad. Ning petitsiooni kirjutanud rahvas samas ka ei ütelnud, kuidas nad kavatsevad oma nõudmisega iseenda peo eelarve tasakaalu saada, kellelt ära võtta, et peole juurde anda. Kokkuvõttes ja kompromissina pidid nüüd mingid aedikud tulema. Mnjah.
 
Lapse ja noorena olin laulupidudel osaline, hiljem kuulaja. Laulu ja tantsupidu ongi üks vahva asi, kus tegelikult on kõik peolised. Nüüd pole juba kümme aastat kusagil suurematel rahvakogunemistel käinud. Eelmise postituse kommentaaris avaldasin mõtet, et paljugi muudub kui ajateljel on kasvõi kümne aastane vahe. Ei mäleta lapsepõlvest ega hiljem, et laulupidudel oleks olnud joomist. Ma arvan, et pisut lauluõli "arstirohuna" võis ka mõnikord vanematel meestel olla.  Mõni häiriv tüüp publikus võis tekkida. See pandi ruttu "sidrunisse" ja plats oli jälle puhas. Ega tollal siis tohtinud täis peaga ringi kakerdada. Aastatega on järelikult palju muutunud. Kasvõi see, et ise enam alkoholi ei taha. Nüüd jäi diskussioonist ja argumentidest kohati mulje, et lauljad ei jõuagi täis peaga lavale ja staadionil kavas oleva Viire takka asemel hakkavad tantsijad kargama temperamentselt puntratantsu. Mure on suur kui võtta abiks poeesia üks võludest, mitmetähenduslikkus. Eelmise noorte laulu- ja tantsupeokavas olnud peo tunnuslaulus "Maa ja ilm" (helilooja Olav Ehala) hoiatab sõnade autor Viiu Härm, mis kõik juhtub kui peol on viina ohtralt palju:
Maapõue tuli, see iginoor,
lahvatab leegina siin,
kui ma ta südames siia toon
ja pilvede piirini viin.
 
 
Lauluväljak 18.07.1965. Foto Valdur Vahi

Paratamatult kõik kaubastub. Las siis olla tõesti seal parem aedikud kui me ei oska pidu pidada. Varasemalt polnud seda vaja ei lauljatele ega publikule. Ja ega ma nendest varasematest aastatest isiklikult alkoholimüüki mäletagi. Kasvõi 1965. aasta laulupeol, kus muuseas esmakordselt esitati meie vabadusepüüdluse mitteametlik hümn "Mu isamaa on minu arm".
 
Vaevalt parteihuht Johannes Käbin oskas tolle aasta laulupeol,
pildil koos laulupeo külalise, kosmonaut German Titoviga,
ette näha, et sellest Gustav Ernesaksa
laulust saab aastateks tema õudusunenägu
(Foto: Valdur Vahi) 
Kuigi, sellesama laulupeo tarbeks lasti müüki spetsiaalsed joogid. Nii ilmus piiratud koguses lettidele "Laulupeo liköör". Kuu aega peale pidu, ühel laupäevasel augustipäeval kogunes väike seltskond midagi tähistama. Põhjust leiab alati: äsja olid Tallinnas valmis saanud Tartu maantee ja Endla tänava viaduktid; tänavatel hakkasid sõitma Saksa DV uued trammid; Vilde-asta raames käisid "Külmale maale" filmivõtted; Panso äsjaloodud Noorsooteatril oli augustis just esimene tööpäev; rahvale tutvustati uut seltskonnatantsu hully-cully :) Mida iganes. Igatahes läks "Laulupeo liköör" kaubaks ja asjaosalised jäädvustasid selle pudelisildile. Et jook kellelegi liiga ei teinud annab tunnistust käekiri.

 
Oma kogemusest tean, et Liviko oskas siis ja veel mitmeid aastaid hiljemgi likööre teha. Need olid ikka tõelised kleebekad, mitte kaasaegsed ludinal voolavad. Ning ega siis neid joodud. See oli rohkem selline mekkimise värk. See, et liköörid head olid, annab tunnistust ka "likööriklubi" uus kohtumine ja äralahendatud pudel, selle silt. Sündmus ikka ilusasti dateeritud ja signeeritud.
 
 
Neid pudelisilte müüb internetiäri vahendusel keegi, kes elab siit 1400 kilomeetri kaugusel, Voroneži oblastis. Eeldatavasti pudelisiltide kollektsioneerimisest midagi teadev müüja tahab esimese sildi eest saada vähemalt 200 ja kohvilikööri eest 100 rubla. Eks see esimene jook ongi haruldasem.


reede, 21. märts 2014

Õuemängud


Tavainimene kirjutab, et lapsed vanasti hängimise asemel mängisid. Seejuures õues. Tema loetletud mängudele suurt lisada pole, kõik tulid meelde. Veel oli üks hasartmäng - kopikate pööramine kiviga või siis seinapõrkega variant. Peaasi oli, et vanemad peale ei satuks. Spetsiifilistematest, tingituna elurajoonist, olid mõnda aega lahingud raudteevenelastega. Blomkvisti Rooside sõda oli päriseluga võrreldes muinasjutt. See rahvaste sõpruse kool põlvepikkusest teismeliseni oli pigem "Pal-tänava poisid" kanti, aga pisut karmim. Käiku läksid aialatid, telliskivid. Oli haavatuid ja lõpuks miilitsaid. Hiljem rahunes see kuidagi ära.
 
Lapsepõlvekodu oli tupiktänavas, majade ees muruplatsid. Suvel olid suurte poiste poolt korraldatavad tänava kergejõustiku "meistrivõistlused". Talvel oli muruplatsidel alaliselt lumekindlused ja muidugi "suusasprint". Pikema distantsiga uisuvõistlused sai peetud samal tänaval, kus Ants Antson edasi-tagasi paarutas. Majavalitsustel oli vist käsk, et mänguväljakud peavad olema. Ega seal suurt midagi teha ei olnud alates sellest kui jalg juba ise astus. Talvel aga küll, pea kõigil mänguväljakutel oli uisuväli. Sport ehk laste liikumine oli suurelt väärtustatud. Kõigis koolides tasuta spordiringid pluss siis spordiklubide omad. Igas koolis oli seinte peal igaaastased ja kõigi aegade edetabelid. Neid pole enam kohanud. Meenuvad isegi mingid erivärvilised märgisüsteemid.
 
Kiduramatele ja kogukamatele olid kehalise kasvatuse tunnid muidugi piin ja ega trennidessegi kiputud. Kuigi vastu võeti pea igatüht - las laps liigutab. Kuid seda kompenseerisid kõik need loendamatud loovusringid koolides, samades majavalitsustes ja vanemate töökohtades. Jah, riik oli vaene ja inimesed elasid vaeselt. Seepärast vist oligi kõik see kooliväline tegevus lastele tasuta. Nüüd, kus elame palju rikkamas riigis on ka valikud suuremad. Pole enam seda punast, et igaühelt vastavalt võimetele ja igale vastavalt vajadustele ideoloogiat. Nüüd anname lastele vastavalt vanemate võimalustele. Igaüks on oma laste õnne sepp ja eluväärtuste looja.
 
Aga see üks mäng, kummikeks, see jäigi mul lapsena proovimata. Kastikeksu sai mõnikord tehtud, kuid seda plikade kepsutamist küll mitte. Tüdrukud kandsid siis veel seelikuid ja kleite. Ei tea miks, kuid teinekord oli millegipärast huvitav vaadata kui nad sedasi hüppasid.

kolmapäev, 19. märts 2014

Tühjad pesad

Mu maja ääres on üks vana saarepuu, mille külge olen sidunud kuldnokale pesakasti. Majast on see parajal kaugusel, kuid samas ligidal ja maast sellisel kõrgusel, et ega ma ilma redelita sinna ligi ei pääse. Kodu ise on suhteliselt järsu kallaku peal ning ukse ette olen ehitanud katusealuse terassi. Selles koosluses on tekkinud see, et peasakast asub sealt ühest servast vaadatuna peaaegu mu silmade kõrgusel. Nii ma siis seal igal kevadel istun ja jälgin seda korduvat imet. Just hiljuti lugesin kusagilt raamatust lauset, et kui kiiresti saab olevikust minevik. Sellele olen mõtelnud igal kevadel. Siis kui ühel hetkel jääb pesakast tühjaks.
 
Ma titeblogisid ei loe. Kui mõni ette satub, siis lasen silma üle - armas. Minu jaoks on see kauge minevik kui väikesed olid pesas. Liiga kauge. Ammu möödanik juba seegi kui lapsed kodunt välja lendasid. Sellest kahjuks blogides eriti ei kirjutata. Aga loeksin hea meelega.
 
Fotograaf Dona Schwartzil on terve fotoprojekt, Empty Nesters.  Kuldnokkadega on nii, et kui pesast lahkuvad pojad, lahkuvad ka vanemad. Inimestel on teistmoodi, pojad alustavad kusagil oma iseseisvaid lende ja vanematel on tühi pesa. Me ei oskagi kohe midagi peale hakata oma lapse toa ja asjadega, tegelikult ja esiotsa kogu oma edasise eluga. Kuid mitte sellest, sirgiti ning otseselt ei räägi Dona Schwartzi pildiseeria. Ilma trikitamata, lihtsad ja lakoonilised fotod selles seerias räägivad palju sügavamatest asjadest. Eriti kui vaadata samal kodulehel eelnevalt ühte teist tema fotoseeriat, On The Nest. Need kaks on mõttelises seoses ja osalt lahutamatud. Ning tasub vaadata ka neid ülejäänud fotosarju, mis jäävad nende kahe vahele. Kuldnokkadel on nii, et isa- ja emaslind kasvatavad koos pojad. Inimestel alati nii pole. Ehk tasub pisut sügavuti neid fotosid vaadata ka nendel, kes oma lapsi üksinda kasvatavad ja mõnikord teistpoolt kiruvad, siis kui raske on. Kasvõi selleks, et aru saada, mis ikkagi on õnn, mida teisel (kahjuks) ei ole. Nendel fotodel on jäädvustunud olevik, mis juba homme minevik. Õnneks (!?) titeblogi pidajad seda veel ei tea, neil pole aega nende asjade peale mõelda.
 
Mõned näited sellest Tühjade pesade projektist, kuid Dona kodulehelt tasub vaadata kõiki fotosid ja seeriaid. Aja lühikesest viivust.
 
 


 

esmaspäev, 17. märts 2014

Juudi pank 2.

Kui see osatäht nüüd Antverpeni oksjonimajas müüki ilmus, meenus mulle, et selle väärtpaberi esialgse omanikuga on seotud mingi ammune lugu, kus tegelasteks spioonid, salakuulajad ja sõjaväeluure. Värskendasin oma mälu niipalju kui seda siin, kaugel raamatukogudest ja arhiividest teha saab. Mingil ajahetkel tundsin huvi Vabadussõja järgsete poliitiliste protsesside vastu, mis päädis ajaloost tuntud 149 protsessiga. Kuigi järelmõjusid nendest kohtulugudest oli veel aastakümneid hiljem. Perekond Jeirusel oli täita üks episood noore Eesti riigi poliitilise politsei tegemistes.
 
Jeirused on pärit Leedu linnakesest, mis täna kannab nime Zarasai. Tähelepanuväärne linn tsaari ajal, kus linna elanikest üle poole olid juudid. Mis põhjustel, millal ja kuidas suguvõsa lõplikult Eesisse kolis, ei tea. Hermann Jeirus ja tema vend sündisid juba Võrumaal, kuid nende mitu aastat noorem õde, hilisem surmamõistetu, uuesti seal kusagil Leedumaal. Arvatavasti oli see tingitud perekonnapea, vana Jeiruse tööde ja äriajamistega, kes igapäevast leiba teenis hoopis rätsepaametiga. Veel kahekümnendate aastate alguses enne suuri kohtuprotsesse lahendasid Jeirused oma kodakondsusküsimusi Eesti riigiga. Hermann Jeirus, kes ajas puiduäri, peeti isegi korra võimude poolt kinni, et elas siin ilma peatusloata. 
 
Hermann Jeirus poliitilise politsei fotokartoteegis
 
Kuna ma kohtutoimikuid pole lugenud, jääb mulle mõistmatuks, miks toimus Jeiruste kohtusaaga kahes vaatuses. Tartu rahu oli juba sõlmitud, uue riigi piirid venelaste ja lätlastega kokku lepitud. Ja samas käis aktiivne luure ja vastuluure tegevus. Nõukogude Venemaa sõjaväeluures töötasid eestlased, kes saatsid oma agente üle Peipsi. Need korraldasid oma informaatorite  võrgustiku loomist, et saada andmeid meie vägede koosseisu ja liikmiste kohta. Informaatoritele maksti heldelt. Kuid nagu tollased ülevaated toonitavad, käiku läksid ka muud nõksud. Üle piiri saabunud agendid sobitasid tihti tutvust just noorte naistega, kasutades neid hiljem küll infokogujatena, kulleritena, korteripidajatena.
 
Gustav Suits  ja August Alle kirjutavad sellest spiooniloost varjunime all ja ilukirjanduslikus võtmes. Tundub, et isegi varjamata, kellele kuulub nende poolehoid ja sümpaatia. Juba algus on tähenduslik:
 

— Teist nii hullu aega ei ole veel olnud kui see Eesti iseseisvuse aeg, lausus varsti ka üks sinisilmne rendiperenaene, kui ta selle rahva ärakadunud poega oma kareda tööinimese käega oli teretand. Mõisate tükeldamise asemel mälestas ta Salme Mõisat.
 
Salme Mõisa oli üks Hermann Jeiruse kaaskohtualustest. Salme tutvus salaja üle piiri tulnud nägusa mehega. Osutas tollele väikesi teeneid. Toimetas mingeid kirjakesi, viis kokku vajalike inimestega, vajadusel pakkus küüti. Muidugi tegi ta seda ka raha eest.
 
Millega tõendati seda Salme Mõisa salakuulamist? Venemaalt tulnud Arvids Kalinka .ütlustega, kes tunnistanud, et Gatschina vastuluuramise osakonna juhataja, keegi Randmer, talle Salme Mõisa adressi annud. Kord saanud ta Salmelt Eesti ajalehti, teine kord viinud ta. Salme kätte kinnikleebitud kirja. Kõik pärast rahutegemist Nõukogude-Venemaaga. Kui siia veel juure arvata, et Salme Mõisa Venemaalt tulnud isikuid raha eest linna sõidutanud, siis oli selles ajalehtede teatel kogu Salme Mõisa süüdistusmaterjaal.
 
Ning asjalood viisid lõpuks kokku Jairustega. Hermanni vennanaisel olid sugulased (õde ja õemees), Kuschenerovid Tartus ning väidetavalt üks paljudest Kuschenerovidest oli Puna-Venemaal tšekist. Sellest Tartu korterist kujunes midagi konspiratiivkorteri sarnast. Kui kogu seltskond vahele võeti ja kohtu alla anti, leiti, et kõige suurem süü salakuulamises on Salme Mõisal ja Hermanni vanemal vennal Samuel Jeirusel.
 
— Räägitakse, et Nõukogude-Venemaa volinik Litvinov Tallinnas Eesti välisministeeriumi kaudu ette on pannud surmamõistetud Salme Mõisat ja Samuel Jeirust Venemaale saata. «Punane* Venemaa oleks nad vahetanud mõne oma võimualuse Eesti nValge" pantvangi vastu. Teatakse, et meie Ungari sugulaste hirmuvalitsus isegi 10 Ungaris surmamõistetud rahvakommissaari Litvinovi ettepanekul on vahetanud Nõukogude-Venemaal vangistatud ja surmaga ähvardatud Ungari «valgete" vastu. Aga Pätsi valitsus on Litvinovi ettepaneku seletanud vahelesegamiseks Eesti sisemistesse asjadesse.
— Seda kinnitid ka valitsuserakondade häälekandjad.
 
Ning Alle/Suits alias Virr-Vurr lisavad veel tolle kõmulise kohtuloo järelkaja:
 
— Kas ei ole aga kõigist inimsuse ja aru haavamistest kolge jõledam ka surmaga nuheldud inimeste jäänuseid* omastele mitte vabaks anda leinamiseks ja matmiseks, vaid ajada Raadimõisa kruusaauku? Seda ei saa põhjendada enam mingi riigikaitsega. See on kõige toorem hirmuvalitsus. Kui armastavad käed öösiti on seadnud ka kõige alandlikuma hauamärgi, on see päisipäeval armutult ära lõhutud. Omaste visaduse läbi on viimati püsima jäänud kivikesi.

- Usun, et meil tõesti inirnesemoonutisi on, kes vähem väärt on elama kui Salme -Mõisa.

Hermann Jeirus pääses sellest protsessist suhteliselt leebelt. Ju ei pidanud rahuaegne sõjakohus tema personaalset süüd sedavõrd suureks. Kuid ega see veel sellega ei lõppenud. Koheselt järgnes järgmine salakuulamise protsess ja seekord olid kohtu all Hermanni õed ja vennanaine. Õde Lea mõisteti surma, teised said vanglakaristused. Seekord surmanuhtlust täide ei viidud ja naised vahetati vahetuse korras Nõukogude Venemaale.
 
Hermann Jeirus jätkas Eesti Vabariigis oma elu. Abiellus, ajas küttepuude äri. Tema küttepuude hoov oli Tartus kusagil praeguse bussijaama kohal. Võimaluse korral ostis väärtpabereid Tartu Juudi Ühispangas.Tal oli korter väikeses kivimajas. Kuni riigipöördega tuli hoopis uus elu, sõjaaastad ning kõik see, mis oli pärast meie kõigi ühisosa. Hermann Jeirus elas kõrge eani ja puhkab Rahumäe kalmistul. 
 
Pärast seda kui Hermanni õed Venemaale välja saadeti, kaovad nende jäljed. Küll on teada seda, et veel kolmkümnendatel elas Eesti Vabariigis salakuulamise eest kohtu all olnud vennanaine Sara Jairus samuti kivimajas, kuid personaalpensionärina hoopis suuremas ja väga mainekas Leningradi rajoonis.
 
Kuid ega temalgi kõik mureta polnud. Üks ta poegadest lasti maha 1938. aasta puhastuste käigus. Teine Hermanni vennapoeg sai sõjas surma. Ta on maetud Karjalas Pitkäranta linnakeses Lenini tänava ühishauda. Kes teab, äkki mõni eestlanegi on seal kusagil ühishauas.
 

kolmapäev, 12. märts 2014

Blogijate kaalumured

Kas tõesti on nii, et valdav enamus blogijatest on ülekaalulised? Loen suvalisi blogisid, suvalisi postitusi ja ikka on juttu liigsetest kilodest. Sellest on saanud viimasel kümnendil mingi üleüldine teema kõikjal. Perekonnas, seltskonnas, kõrtsis ja kirikus.  Pole ühtegi portaali, meediaväljaannet, kus poleks igapäevaselt juttu toitumisest, trennist, mingitest koomilistest juradest just selles kastmes, et kuidas kaalust alla võtta. Naised, kes on 30+, unustavad reaalsuse ning unelevad teismelise tüdruku kehakaalust. Teismeliste neiude ideaal on varapubeteedi olematu kehamass. Üleüldine kehapakendi hullus, massiivne "kaaluideaali" kultus mõjub juba nõrgemanärviliste psüühikale. Mitte ülekantud tähenduses, vaid otseses. Ka nendest ilmingutest olen lugenud viimasel nädalal juhuslikest blogidest. Juba ammu pole selle nähtuse põhjuseks poiste-meeste ettevaatamatud või pahatahtlikud märkused. See on mingi naiste omavaheline, ainult neile mõistetav luul ja teema. Tulge mõistusele, varsti on juba rannahooaeg!

esmaspäev, 10. märts 2014

Juudi pank 1.

Scripofiilia on üks kollektsioneerimise haru, mis tegeleb vanade väärtpaberitega. Nagu mistahes teine laiema levikuga kogumishobi on see rahaliselt kallis, kuid õpetlikult huvitav. Enamalt jaolt trükitehniliselt ilusad paberid on osake ajaloost. Piisavate üldteadmiste korral võimaldavad nad uurida ja kirjeldada mingi perioodi ning valdkonna majanduslikke tingimusi kitsamalt või laiemalt, luues sellega taustraamistikku palju maalähedasemate, minu jaoks oluliste inimlike lugude tarvis. Ikka sellest samast, läbi aegade korduvast, muutumatust ja igakord erilisest inimloomusest ja -saatustest.
 
Tartu Juudi Ühispank. See rahvusliku tunnuse alusel loodud krediidiasutus tegutses aastail 1922-1941, olles oluline juudi kogukonna tegemistes. Mitte ainult majanduslikes-ärilistes tehingutes vaid ka juudi elu edendamises, näiteks laste õppemaksude tasumiste toetamisel jms. Meeldetuletuseks niipalju, et enne viimast maailmasõda elas Eestis umbes 4500 juuti, neist 900 Tartus.
 
Panga, algse  nimetusega laenu- ja hoiuühisus, loomine oli vormistuslikult ülilihtne. Ülesehitamist alustav riik soosis igati mistahes ühistegevust. Välja oli töötatud näidispõhikirjad, kus tuli täita vajalikud lüngad ning viia loodud krediidiasutus kohtumajja registreerimiseks. Olgu siis siia otsingumootorite jaoks tähendatud nimed, kes ühel novembrikuu päeval Tartus Raekoja platsil asuvasse Juudi majja kogunesid, koos nende tollaste Tartu elukoha aadressidega:
 
          vandeadvokaadi abi Salomon Kropmann, Riia tänav 16
          kaupmees Leo Mirwits, Promenadi tänav 6
          vandeadvokaat Julius Genss, Poe tänav 1
          kaupmees Hirsch Salmanowitsh, Aleksandri tänav 36
          hambaarst Samul Mendelew, Kroonuaia tänav 42
          kaupmees Abram Pasternak, Raatuse tänav 16
          kaupmees Itsik Kropmann, Holmi tänav 1
          kaupmees Dawet Uswanski, Soola tänav 3
          kaupmees Mark Kolowski, Ladumise tänav 43
          Moses Flaks, Aleksandri tänav 19
 
Juhatuse esimeheks valiti Leo Mirvits (Mirwitz). Sõna kaupmees on tänapäeval tagasihoidlik. Mehel olid ju tõepoolest kauplused ja laod Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kuid peale selle kogu Räpina paberivabrik. Pank töötas algselt suuresti vastastikkuse abistamise kassa põhimõtetel. Samas kaasati pidevalt juurde uusi osanikke nagu näha ka müüdavast osatähest. Seega ei saa me rääkida selle ühispanga puhul Tartu lokaalsest rahaasutusest. Juudi soost osanikke kogunes üle Eesti, arvatavasti kusagil 700 ringis. Kes tuli kümne krooniga, kes tuhandetega. Kõigile maksti korralikult igaaastast osanikutulu ja leiti lahendust osanike rahamuredele. Boonusena ka emakeeles (heebrea, vene, saksa).
 
Tartu Juudi Ühispank elas üle igasugused ajad. Algusaastate kasvuraskused, omavahelised arusaamatused, mõne juhatuse liikmega seotud skandaalid, suure majanduskriisi jne. Sellest toimivast pangast saadi lõplikult jagu alles Vene-Saksa ühistööna. Kommunistid natsionaliseerisid panga ja fašistid järgmisel aastal likvideerisid. Kuigi sisuliselt likvideerida enam polnudki midagi.
 
Kuu peale sõja algust. Kusagil siin asus Tartu Juudi Ühispank.
 
Paljusid juute tabas venelaste tulekuga eestlastega sarnane saatus: arreteerimised, vangilaagrid, küüditamised, surm. Nagu osa eestlastest nii ka osa juutidest asus uue võimuga agarale koostööle.  Leo Mirwitz arreteeriti, tema pere küüditati. Mirwitzite suur suguvõsa, tema vennad ja nende pered, kogu klann jäi repressioonide hammasrataste vahele. Leo suri asumisele saadetuna 21.04.1944.a. Sverdlovski oblastis. Kuuldavasti mõned Mirwitzite suure suguvõsa liikmetest jäid aga sakslaste kätte(?). Vaid vähestel sellest sugupuust jätkus ettenägelikkust emigreeruda juba enne sõda kuhugile Palestiina aladele. Eestlaste suur põgenemine tuli sõja lõpu poole. Selles valikute küsimuses ongi tänaseni siin sõbralikult kooseksisteerivate eestlaste ja juutide mõnikord tekkivate diskussioonide tuum mineviku hindamisel. Meil oli valikuid ühe võrra rohkem, juutidel samavõrra vähem.
 
*********
Selle osatähe müük iseenesest iseloomustab ilmekalt kogu vanavara maailma. Kogumist ja vahendamist, äri. Ajal kui keegi selle kümne kroonise osatähe pangalt ostis oli lihttöölise palk 30-60 krooni. Nagu mainitud, muutus see investeeritud raha ühel hetkel väärtusetuks paberiprahiks. Ometi seda ära ei visatud. Algul ehk mingites lootustes, hiljem aga seepärast, et lihtsalt ilus dokument. Eeldatavasti on osatäht käinud pärast omaniku surma veel mitmetes kätes. Pliidi alla sattumisest on seda päästnud ilmselt aktsia omapärane välimus. Mingil hetkel võis hakata tekkima ka mõtteid paberi haruldusest ja võimalikust väärtusest, kasvõi sümboolsest. Igas kuulutustelehes on vanakraami hulgiostjate reklaamid sellest, et ostavad seda ja toda või kõike korraga ning raha kohe kätte. Kuidagi nii või teisiti jõudis osatäht lõpuks arvatavasti selleni, kes maksiski siis "raha kohe kätte".
 
Edasi läheb ese juba professionaalsele ringile. Sinna, kus ostjast saab müüja, kes otsib kollektsionääri. Osade jaoks on selline ostan-müün tegevus samuti hobi, teistele lisasissetulek põhitöö kõrvalt, kolmandatele täispäeva töö oma kaupluseruumiga tegelikkuses ja/või virtuaalavarustes. Selline vahendustegevus eeldab juba kasumit ja mõlemaid pooli "rahuldavat" tehingut. Seesama Tartu Juudi Ühispanga osatäht müüdi eelmise aasta lõpul meie suurimas interneti oksjonikeskkonnas. Tehingu hinnaks kujunes 70 eurot. Suur raha võrreldes eeldatava "raha kohe kätte" hinnaga. Kuid ka vanavara äris on mitmesuguse haarde ja kaliibriga tegelasi. Eesti internetioksjonilt ostetud vana väärtpaber, Juudi panga osatäht läheb järgmise kuu algul müüki ühes Belgia oksjonimajas, mis on spetsialiseerunud ajalooliste väärtpaberite vahendamisele. Alghinnaks on määratud 200 eurot ja eeldatav ostuhind võib tõusta kahekordseks. Aeg on andnud osakule tagasi tema algse hinna ostujõu.

laupäev, 8. märts 2014

Naistepäeva lilled

Teinekord võiks naistele lilli kinkida küll. Niisama, üllatusena. Midagi mu sisemuses on alati protesteerinud, et kõik mehed peavad ilmtingimata seda tegema ühel päeval, naistepäeval. Kui need lilled tulevad südamest, siis muidugi. Pisut nigel on siis kui lilled lihtsalt peavad olema. Just sellel päeval, nii on kombeks, selline kohustus ja taak on meestel kanda. Jätad lilled kinkimata, kombe täitmata, siis vast kohe ütlemist ei tule, aga meelde jäetakse küll. Ehk valatakse vargsi pisargi - ei hooli! Pärast pühitakse silmad puhtaks ja öeldakse, et see on üleüldse üks nõme päev. Öeldakse sarnaselt abiellumisega - kellele seda paberitükki vaja. Samas sisemuses varjates, et pilk jääb alati kauemaks ajakirjade pruudikleitide piltidele, mööduvale pulmaautole, õnneliku abiellumisega lõppevale filmile. Ning kui naine ütleb, et lilled on nõme ja abiellumine tobe, mis seal mehel enam midagi vaielda või kosta.
 
Tegelikult on mul naisi küll kellele lilli kinkida, südamest tulevaid ja kombetäitena. Neid pole siia naistepäeval juhtunud. Linnas oleks asi selge. Aga ma pole mõelnudki selle peale, kuidas maal sellega on. Suvel teine asi, lähed aasale ja korjad kimbukese. Aga mis sa märtsi kuus teed, kus varjulises kohas veel lumigi maas? Ma ei saa poodi leivagi järgi käidud, mis siis rääkida kuhugi linnaärisse lillede järgi minemisest. Eks ma pea plaani kui kord selline olukord tuleb. Aga lilli kingiks küll, vanas eas on minus ärganud algaja romantik - lõpuks ometi.
 

 
 

esmaspäev, 3. märts 2014

Ukraina

Kusagil jõuludest alates on mu arvutiekraanil pidevalt lahti see Ukraina uudisteportaal. Ma arvan kordi tihedamalt kui meie omakeelsed uudised. Kiievi kõige kriitilisematel momentidel jälgisin reaalajas otsepilti kasvõi öö läbi. Võimaluse korral olen püüdnud lugeda meie meedias ilmunud lugusid ja nn. ekspertide arvamusi. Need pole mind kahjuks rahuldanud. Ka seal kohapeal viibivad meie korrespondendid jäävad oma teadetes rohkem turisti tasandile. Muidugi pole minu enda kujunenud arusaamised viimase instantsi tõde, kuid nendest mõtetest võiksin pidada kasvõi eraldi teemablogi igapäevaste sissekannetega. Kahtlemata kuulub minu sümpaatia presidendi kukutanud rahvale. Kuid ka siin ei tohiks jääda populismi, et sündmused said alguse Ukraina valikutest Euroopa Liit või Venemaa. Ei saa eitada, et must-valged seletused tunduvad sümpaatsetena, eriti kui nedes selgitustes on inimlikku loogikat. Mul endal puudub kogemus, mis toimub mitte esimeses nooruses meeste peas kui kauaaegne naine vahetatakse paarkümmend aastat noorema vastu. Vladimiril on ju nüüd noor naine ja Viktorilgi juba mitu aastat elukaaslaseks noorem väljalase, isikliku koka õde, kellega ta koos nüüd redutab Venemaal, otsides mõistmist omasuguste seas.
 
Jah, oleks kõik nii lihtne. Tänasele vastuseisule Ukrainas pandi alus Janukovitši konstitutsioonilise riigipöördega. Või sellesama keeleseadusega, kus vene keel prooviti muuta riigikeeleks, bütsantsliku valitsemis- ja elustiiliga keskuses ning maakondades jne. Tegelikult aga ulatuvad riikidevaheliste ja riigisiseste konfliktide juured veelgi kaugemasse minevikku. Internet on täis videoklippe, mis illustreerivad tänase maailmakaardi kujunemist. Olgu nad pealegi väikeste vigade ja mõnede sisuliste vastuoludega. Asja olemust see ei muuda. Igal rahval on olemas kollektiivne mälu. Kasvõi praeguses konfliktis tasus oskuslikel propagandameistritel nimetada ukrainalasi fašistideks ja kogu vastasseis venekeelse "Berkuti" ja ukrainlastest aktivistide vahel muutus rahvlikul pinnal ideoloogiliseks võitluseks. Ning hukkunuid mälestades ja vigastatutele kaasa tundes, tuleb tõdeda, et vahendeid ei valitud, mõlemal pool. Aga rahva ühismälu ulatub ju veelgi kaugemale. Näiteks täna räägib Rumeenia käimasolevate sündmuste valguses juba kunagisest Bessaaraabiast... Igaüks võtab ajalooteljelt sobiva lõigu, millest alustab ajaarvamist.
 
 
Ning võib kindel olla, et ka praeguses konfliktis, nagu alati on palju solvatuid. Osalised jutustavad enda versiooni ebaõiglustest ja teisepoole sigadustest lapselastele, need omakorda edasi ja kunagi...
 
Ei jõua Suurt Juhust äratänada, et meil Kirde-Eestis tookord kokkuvõttes hästi läks.