esmaspäev, 27. november 2017

Ebaõiglus

Olen elus.

PÖFF: https://poff.ee/est/filmid/321151

Kuidagi väga isiklik on see filmi sõnum. Turvavõrgu puudumine tegi võimalikuks selle, et eile lahkus siit maailmast noor inimene. Jumal näeb, et ma püüdsin, kuid väsisin. Film on film ja elu on elu. Tagantjärgi, selle hapra turvavõrguna, ei andesta, et ei suutnud, ei püüdnud rohkem. Kes vähegi sõber, jagage PÖFFi linki. Hea film mõnikord muudab inimeste saatust.

pühapäev, 2. juuli 2017

E.-le

Isana ei osanud muretseda. Oma elu jooksul olen ju mitmeid kordai isaks saanud. Noor olin, muretult loll. Vanaisana olen muretsenud teid oodates kordi enam. Need viimased 36 tundi olid seekord kuidagi erilised. Ootamist ja muretsemist. Tere tulemast, E., siia maailma. Mingu Sul elus kõik hästi. Hilisel sügisel hakkan taas muretsema. See vist ongi vanaisade töö.

reede, 30. juuni 2017

Pealkiri, mis kõnetab

Kohalik rahvas kutsus Kalevi staadionil harjutavatele lastele politsei

Üha rohkem kaldun arvama, kas neil lastel tasub ikka mõtelda, et "Mina jään". 

neljapäev, 22. juuni 2017

Kaadrid otsustavad kõik 1.

Hiljuti kirjutasin abivalmis inimestest. Sain ülehinnatud kiitust ja tunnustust. Ma ju harva kirjutan enda sellelaadsetest tegemistest. Aga neid on palju enam kui neid siin blogis kajastan. Kuigi hea sõna on alati meeldiv, siis seekordki ei olnud mu kirjutamise eesmärgiks saada mingit imetlust. Pigem oli see jutt abivalmis inimestest vajalik iseendale selleks, et kompenseerida hiljutist hingele jäänud ebaõnnestumist. Ikka külalastega seoses.

Stalin oli see, kes 1935. aastal ütles pealkirjas toodud lause. Ta tegi seda sõjaväeakadeemia lõpetajate banketil talle omase ülipika, kõne mõõtu toosti käigus. Ega see mõte nüüd midagi unikaalselt ülitarka ole, pigem käibetõde, mis ajatult kehtiv ka kaheksakümmend aastat hiljem Eesti Vabariigis. Vähemalt koolisüsteemis ja sotsiaalvaldkonnas.

On üks pere, kes mul väiksemate lastega pidevalt külas käis. Mees täna pensioniealine ja naine paarkümmend aastat noorem. Koos oldud samuti paarkümmend aastat ja selle aja jooksul saadud ühiselt palju lapsi. Kõige vanemad neist kodust lahkunud täiskasvanud ja noorim lastest ei käi veel lasteaiaski. Kuna need külastused olid olnud tihedad, siis olen kursis enam-vähem kõigi nende laste käekäikudega, murede ja rõõmudega. Ning ühel päeval need külastused katkesid. Kuu-poolteist hiljem helistasin ise. Mehe telefon ei vastanud, aga pereema sain kätte. Küsisin, kuidas läheb ja selgus, et ei lähe kohe kuidagi.

Pereisa oli kodunt minema viidud, kahtlustatuna tegudes, mis said alguse üle kolmekümne aasta tagasi. Asjades, mida ajakirjandus alati hea meelega kajastaks, kuid mida asjaosalised ise häbenevad ja tahavad sootuks unustada, teha olematuks, kustutada mälust. Süüdimõistmise korral veedab pensionär trellide taga sõltuvalt kuritegude kvalifikatsioonist kas kuni kaheksa või kuni viisteist aastat. Kuid sellest ei ole jutt. Mainin seda siin, et mõista tausta alljärgnevale.

Muidugi oli mehe äraviimine ema jaoks täiesti uus situatsioon. Järsku üksinda nelja alaealise lapsega, kogu majapidamine, olmeküsimused jne. Ning enesepettusena või veendumusena teadmine, et ta mees pole midagi teinud. Mina olin aga selle pere rahaasjade pärast mures, siiani oli pere rahakott olnud pereisa käes. Naine oli õnneks juba jõudnud käia sotsiaaltöötaja juures ja KOV oli lubanud ühekordset toetust, hiljem toimetuleku toetust. Küsisin mehe pensioni kohta, kuid sellest polnud sotsiaaltöötaja sõnakestki rääkinud!? Tean, et eeluurimiseks kinnipeetud või vanglas karistust kandvale pensionärile ei maksta riikliku pensioni, kuid ... Uurisin natukene ja paar päeva hiljem sain naisele seletada, mida ta peab tegema, et saada ülalpeetavatele lastele seadusega ettenähtud 75% eeluurimiseks kinnipeetud pensionäri senisest vanaduspensionist. Aga ka see ei ole tähtis.

Minu jaoks oli murettekitav hoopis see, et ema kurtis kodus oleva vanema poja üle. Ega ta ennegi pole olnud mingi kullatükk. Käitumine sedasi ja teistmoodi. Raske iga öeldakse selle kohta. Loll ta aga kohe kindlasti pole. Veendusin isiklikult selles kui isa ja ema varasematel aastatel mõned korrad tulid koos poisiga, et aitaksin tal mõnes õppeaines tunniteemast aru saada. Nüüd siis järsku ühtede-kahtede rodu, keeldub kooli minemast ja kui lähebki, siis sinna ei jõua. Mulle tuli see nii tuttav ette - enda lapsepõlv samas vanuses. Ma tean seda. See on mingi surnud punkt. On vaja mingit sõbralikku müksu või pisut jõulisemat tõuget, et sellest punktist üle saada. Ema sõnast siin ei piisa, seda võetakse näägutamisena. Vaja on kõrvalist abi. Poisi ema on lihtne inimene. Eesti keel on tema jaoks võõrkeel. Pealegi on selles peres kujunenud tõrjuv hoiak kooliõpetajate suhtes. Põhjusega või mitte, seda ei osanud sellel hetkel hinnata.

Saime emaga kokku ja ma ütlesin, et äkki polegi midagi hullu, ma helistan ise klassijuhatajale ja palun, et tema organiseeriks selle sõbraliku müksu. Et ei mina, tema ega klassijuhataja pea olema suured inimhingede insenerid mõistmaks seost poisi ühtäkki koolis mittekäimise, kooli minemisest keeldumise ja isaga juhtunu vahel. Me ju täiskasvanutenagi mõtleme, et midagi, mis on toimunud meie lähikonnas või iseendaga, kindlasti on see teada ja arutluse all kogu maailmas. Vahe ongi selles, et suurte inimestena anname endale aru, et see on meie ettekujutus. Teismeline seevastu on kindel, et nii see ongi - kõik teavad ja arutavad sündmust, ning mine siis kooli kaaslaste mõnitada, häbenema, küsimustele vastama jms.

Klassijuhatajat oli pea võimatu telefoniga kätte saada. Sekretärile jäetud teadetele, palvega helistada mulle tagasi, ei reageeritud. Olin tungivalt ja pealetükkivalt järjekindel. Ja siis ta helistaski mulle. Jutuajamine oli lühike. Mina selgitasin, et mul on tekkinud mure Xi hinnete ja popitegemiste pärast, äkki saame koos kuidagi olukorda parandada?
"Aga kes teie X-le olete?"
"Lihtsalt peretuttav, näen kõrvalt, et asi hakkab kontrolli alt väljuma, kuigi kui ..."
"Mina võõraste inimestega ei räägi. Nägemist."

Oligi kõik. Ei olnud eriti abivalmis inimene.

kolmapäev, 14. juuni 2017

Emotsionaalne minevik

Kõige nooremad, kes sellest päevast midagi isiklikult saavad veel mäletada on täna üle kaheksakümne aasta vanad. Need mälestused on lapsepõlve omad, emotsionaalsed ja subjektiivsed. Ning kuigi mineviku hindamisel peame usaldusväärseks vaid faktoloogilist, siis mina pole kunagi alahinnanud emotsionaalset ajalugu. Kui lahkuvad meie hulgast viimasedki sündmuse tunnistajad, siis tulevikus muutub see kauge sündmus üha abstraktsemaks. Isegi kui sellele lisandubki mingi inimlik mõõde, siis pigem on see kroonumüütiline kui emotsionaalselt objektiivne. Palju üldse on meie hulgas inimesi, kes tunnevad huvi mineviku vastu, isegi kui see puudutab oma suguvõsa? Küüditamisest saab paratamatult lühike faktiline tekstilõik või rida ajalooõpikus. Ei midagi enamat.


esmaspäev, 12. juuni 2017

Abivalmis inimesed 3.

See töökoha otsimine ei anna mulle siiani rahu. Mulle omase jäärapäisusega oli mul kindel soov leida noormehele justnimelt selline töö, mis vastaks tema kutsekoolis õpitule. Ma millegipärast unustasin ise ära oma paari aasta taguse seisukoha, et õpingute jätkamine antud juhul on vajalik eelkõige selleks, et erivajadusega nooruk saaks teatud ülemineku perioodi kohanemaks reaalse elu ja iseseisva eluga. Eriala oli siis teisejärguline küsimus. Nüüd aga millegipärast olin jäigalt kinni selles, et ta ilmtingimata peab saama tööle ehitusele. Õnneks jõudis lõpuks reaalsus ka minuni.

Suunavahetus töökoha otsimisel tõi kiiresti soovitud tulemuse. Oma helistamistel kohtasin jällegi teisel pool toru mitmeid abivalmis inimesi. Isegi siis kui nende poolne vastus oli eitav. Kuulates minu mure ära - puudega, töökogemuseta noor inimene, proovisid mitmed neist anda mulle nõu, kus suunas ma peaksin liikuma. Ning lõpuks see viimane telefonikõne personalijuhiga, kes muidu teeb kõike nii nagu peab ühes soliidses firmas - kandideerimine CV-keskuse kaudu, motivatsioonikirjad ja muu taoline. See abivalmis inimene oli äärmiselt paindlik ja vastuvõtlik, visates konkreetsel juhul kõik need nõuded oma laualt. Selgus, et tal on varasem kogemus puudega inimese tööle võtmisel. Saades aru sellestki, et puudest tulenevalt ei ole noormees lisaks suulisele kommunikatsiooniraskusele suuteline ka korrektseks, grammatiliselt arusaadavaks kirjalikuks suhtlemiseks. Igatahes on nüüd üks noor kahekümne aastane raske puudega mees juba teist kuud tööl. Oma elukogemusest, tähelepanekuist tean, et tööl käimine ei ole pelgalt elatusvahendid. Töökoht on inimese eneseväärikuse küsimus, vaatamata sellele, et tööl käies tihti viriseme kõikvõimalike asjade üle. Muutused selles inimeses on lühikesele ajale vaatamata ilmselgelt märgatavad. Suurenenud enesekindlus, mingid olmelised unistused ja plaanid, tüdrukud ...

Nüüd aga seisin vastamisi sellise asjaga nagu töövõime reform. Sellest on nii palju kirjutatud. Asjaajamistes satuvad raskustesse ka need, kellel pole tervislikust seisundist tingitud probleeme suhtlemisega. Mis siis rääkida inimesest, kes normaalselt pole suuteline suhtlema. See oli meil ikka mitu päeva kätega vehkimist, paarkümmend lehte täiskirjutatud sõnu, mõlemapoolset ajude pingsat ragistamist, kus üks pilkudega huultelt ja mina vanainimeseliku madala kuulmisega tema artikuleerimata sõnasid mõistatades püüdsime teineteisest vastastikku aru saada. Ma arvan, et ega ta täpselt aru saanudki, milleks ja mida ta peab tegema. Senist süsteemi ta teadis, et võrreldes tervete inimestega on tema puudega ja riik maksab talle seetõttu pensionit. Mis asi on aga reform, mis töövõime, miks osaline, ega ma ei suutnud neid termineid talle lõpuni selgeks teha.

Seevastu panime ühiselt paberile tegutsemiskava. Esimese asjana tuli korda ajada tähtaja kehtivuse kaotanud ID-kaart. See läks tal kerge vaevaga. Seletasin kuhu, mida ja kuidas, ning selle asja sai ta korda. Jällegi, "passilauas" juhtus olema abivalmis klienditeenindaja.

Arstidega oli pisut keeruline. Kusagilt ajusopist meenus järsku lause jutuajamisest tema põhikooli klassijuhatajaga: "Tal on ju liitpuue." Midagi ma ju elukogenuna aiman, aga kindel ei olnud, milliste eriarstide juures peaks noormees nüüd käima, et taotleda töövõime hindamist. Küsisin talt endalt, milliste arstide juures ta viis aastat tagasi käis. Kahjuks ta ei teadnud või ei mäletanud. Palusin, et ta  annaks mulle oma ema telefoninumbri. Kes siis veel paremini teab kui mitte ema? Paraku ema ei teadnud, mis arstid või diagnoosid. Ka see, et ta pojal liitpuue on, oli ta jaoks "üllatus". Selgus, et viis aastat tagasi töötas ema kusagil farmis ja omanik, abivalmis naisterahvas, sai muuhulgas teada, et puudega noorukil pole mingit riigipoolset toetust. Võttis siis ise poisi käekõrvale ja ajas asjad korda. Nii hakkaski poja pension järgmised neli aastat ema pangarvele laekuma kuni mina noormehe nõusolekul ja vanemate vendade toetusel selle internetis ümber vormistasin noormehe enda pangakontole.

Ma olen tänulik noore mehe perearstile, eriarstidele, Töötukassa ja Sotsiaalameti infotelefoni töötajatele. Abivalmis inimesed, kes nõu ja konkreetse tegevusega aitasid mul selle pusle kuidagimoodi kokku panna. Muidugi pidin ma korduvalt vastama küsimusele: Aga kes teie talle olete? See küsimus on minu jaoks külalastega tegeledes alati olnud raske vastata. Noh, lihtsalt võõras, perekonnatuttav(?), sama küla mees. Nüüd olen õppinud silma pilgutamata vastama/valetama, tugiisik olen! Ja saavadki asjad aetud. Ka sellistes delikaatsetes asjades nagu noore inimese tervis ja puue. Seejuures sedaviisi, et ametiisikud kordagi otseselt ei jaganud mulle informatsiooni delikaatsete isikuandmete kohta. Õigemini aitasid need abivalmis inimesed mind noore puudega mehe suunamisel. Minu poolt olid vaid telefonikõned, meilid ja muu kirjatöö. Oma asju ajas ta ikkagi ise, eneseväärika tööl käiva inimesena. Aga see oligi minu ettevõtmise, "külalapse" aitamise eesmärk.

Ning muidugi oli nendel sehkendamistel ka konkreetne rahaline lõpptulemus. Töökohal on ta ju veel madalapalgalise õpilase staatusega, järgmisest kuust töötasu tõuseb. Igatahes on talle sellel kuul laekunud pangakontole töötasuna, osalise töövõime toetuse ja puudetoetusena 720 eurot. Töötasu suurenemisel peaks 900 ära tulema. Kõik peaks nüüd nagu korras olema.

Aga mina urgitsen edasi, tegelen "peenhäälestamisega". Pidasin temaga pärast rahade laekumist pika jutu maha. Üks tema vanematest vendadest oli mind toetamas. See, et ta peab internetipanga enda jaoks ära tegema, see oli elementaarne. Kuid minu tungiv soovitus oli, et ta peab avama endale veel ühe teise arve, kuhu ta rahade laekumisel koheselt kannab üle mingi summa. Sellelt arvelt ei tohi ta teha makseid ega midagi, olgu see hoiuarve. Õnneks talle see mõte meeldis ja ta ei võtnud seda selliselt nagu keegi tuleks ta rahaasju korraldama. See, et ma kunagi soovitan tal pangast laenu võtta ja endale kasvõi pisikene elamine osta, selle jutuajamise jätan järgmisse aastasse. Ning kui mind siis pole, teeb seda ta vanem vend - olen selle sedasi kokku leppinud. Niisiis, mul polnudki vaja pikalt vanainimeslikult heietada, et ajad võivad olla heitlikud ja need muud asjad. Esimesel tööst vabal päeval läkski panka asju ajama, internetipanka vormistama ja lisaarvet avama. Pangast ta helistas mulle. Teller ei saanud päris hästi aru, mida see kurt klient soovib. Ütlesin pangatöötajale telefoni, mida mees tahab. Ma kohe tundsin, et abivalmis inimene. Paberigi andis kaasa meeldetuletusena, millal võib mu külalaps uuele kaardile järgi minna. 

neljapäev, 8. juuni 2017

Abivalmis inimesed 2.

Erivajadusega noormehe edasise elu korraldamisel, peale lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetamist, suhtlesin paljude abivalmis inimestega. Pidasin aru tema klassijuhatajaga saamaks nõu, milleks poiss suuteline on. Mulle on jäänudki mulje, et meie erikoolides töötavad enamuses väga toredad inimesed. Lapsed on ümbritsetud hoolivusega. Ainukeseks probleemiks oli antud juhul see, et sellel konkreetsel poisil puudus nn. tagala, kodu ja perekonna näol. Erikooli ja selle õpilaskodu vatine keskkond on erivajadusega lapsele küll turvaline, kuid väga paljud oskused ja teadmised edasiseks eluks jäävad probleemsest perest pärit lapsel omandamata. Seepärast olingi veendunud, et see konkreetne külalaps peaks tingimata pikendama koolipoisi elu veel mitmeid aastaid.

Väga abivalmid olid valitud ametikooli vastuvõtu inimesed ja järgneva kolme aasta jooksul tema kursuse juhendaja. Me suhtlesime selle meepedagoogiga nii tihti kui vajalik ja nii harva kui võimalik. Arvatavasti mõistsime me teineteist sõnatult. Mõlemapoolne eesmärk oli lasta ujuda noormehel sotsialiseerumise heitlikes voogudes omasoodu. Seejuures käed pidevalt toetuseks valmis kui lained kipuvad üle pea.

Ning siis ühel päeval oligi tööturu jaoks valmis kutsetunnistusega ehitaja. Ma mäletan, et ametikooli valides kõhklesin, kas see eriala on tuleviku perspektiivis õige. Tagantjärgi võin öelda, et see otsus polnud kõige õigem. Kuna aga tegemist oli lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetanuga, siis ega neid erialasid eriti polnudki. Ma ei kujuta ette kui palju meie tööturg siis ikkagi vajab kokaabilisi, mida taolistele lastele peamiselt kutsekoolides õppimiseks pakutakse. Tollase valiku põhiargumentideks said kolm asjaolu. Esiteks informatsioon klassijuhatajalt, et minu külalapse üks klassikaaslastest, ka kurt, asub õppima sinna kooli ja just seda ametit. Teiseks, kooli kinnitus, et kurtidel on kindlustatud viipekeele tõlk. See osutus küll hiljem müüdiks, sest seda tõlki nähti vaid kooli aktustel. Ja kolmandaks ning peamiseks, et selles koolis hakkas õppima noormehe vanem vend, kes vajadusel nooremal saaks silma peal hoida ja abistada. Praktikas pidigi vanem vend oma isiklikud eluplaanid ümber vaatama ja ta vormistas ennast noorema vennaga samale kursusele, et noorem saaks kuuljate seas selle kooli kuidagi lõpetatud.

Mõistagi tööturg ei vajanud kurti ehitajat. Ma mõistan tööandjaid. Liikuvad mehhanismid ja tööohutus. Suhtlemisbarjäär, kus sa pole kindel, kas kurt tööline saab tööülesandest aru, rääkimata sellest, et sa ise ei saa 90% aru sellest, mida kurt sulle kui tööandjale räägib. Taustaks üleüldine ehitussektori heitlikkus. Pisut irooniline on vast see, et kurtuse tõttu tööturu jaoks kõlbmatu ehitaja oli juba varem, aga ka hiljem, peale kooli lõpetamist teinud väikeobjektidel ehitaja tööd koos vanemate vendadega "mustalt" ja saanud oma töödega hakkama.

Ei jäänudki midagi muud üle kui noor mees maabus peale ametkooli taas ema juurde ning tema põhitööks sai nooremate õdede-vendade hoidmine, sest ema käis laudas tööl. Katus pea kohal, toit laual ja mõnikord pudel viina nagu mainisin esimeses osas. Tema enda poolt siis prii kosti eest vastutasuks ema poolt äravõetud töövõimetuspension ja puudetoetus ning tasuta osutatav lastehoiuteenus. Seda siis seniks kuni sekkusin. Selle viina pärast.

Ma ei saa öelda, et Töötukassa inimesed oleks kuidagi halvasti suhtunud või käitunud. Nagu keegi anonüümne on eelmise kirjutise all kommenteerinud, siis täna pole nende eesmärk leida tööotsijale töökoht. Põhiaur läheb sellele, et failid oleksid korrektselt täidetud, voldikud jagatud ja selles osas on nad väga abivalmid. Aeg on muutunud ja tänast päeva ei saa võrrelda vene ajaga. Siis otsis tööbörsi töötaja vastavalt sinu võimetele, haridusele, oskustele ja soovidele oma kartoteegist võimaliku vaba töökoha, andis suunamiskirja ja sa pidid kohale minema. Tööandja muidugi otsustas, kas ta võtab sind või mitte. Tänapäeval on aga siis teisiti. Konsultant vaid konsulteerib kuidas tööd otsida. Ning hoiab faili korras, et lahtrid oleksid õigeaegselt täidetud. Mõned takistused küll tekkisid. Vaidlesin igakuiselt konsultandiga viipekeele tõlgi osas. Tema oli hädas, et mees tuli kohustuslikule märkimisele ilma tõlgita. Mina vastu, et ise te kutsusite kurdi inimese vastuvõtule.  Tema omakorda, et Töötukassa viipekeele tõlgi teenust ei osuta. Mina omalt poolt, et puudega inimese poolt tellitav viipekeele tõlk ei saa tulla kui teie tahate, vaid nemad osutavad teenust vastavalt oma graafikutele. Tema küsib, et mis me siis teeme ja mina küsin vastu, tõepoolest, mis me siis teeme. Aga abivalmis inimene oli, täitis faili ära ilma tõlgita. Muuseas Töötukassa kodulehel on ka tööandjate kuulutused. Ikka räägitakse seesamast arenevast töökeskkonnast jne. Ja palk kokkuleppel. Külalapsi aidates tean, mida see kuulutus Töötukassa ametlikul kodulehel tähendab ehitussektori ja muude valdkondade väikeettevõtetes - miinimum ametlikult ja ülejäänud mustalt. Ja võta siis, noor inimene, laenu, loo endale kodu ning perekond ...

Igatahes oli see aasta tööotsingutes mitmes mõttes minu jaoks masendavalt väsitav, kohati lootusetuna tunduv. Vahepeal sain ta kuhugi saekaatrisse tööle, muidugi mustalt ja näruselt väikse palga peale. Mulle endale tundus, et ega see raha antud situatsioonis polegi peamine. Ema pangakontolt tagaselja poisi enda arvele vormistatud töövõimetuspension (ema ei tahtnud teda kodunt ära lasta - väiksed lapsed vajavat hoidmist, aga pärast seda kui poisi pensionit enam endale ei saanud, polnud enam küsimustki, et poiss linna venna juurde kolib), see pension ja puudetoetus andis mingi kindlustunde, et ta saab kuidagi hakkama. Minu jaoks oli olulisem see, et tundsin mingit pöördepunkti, et kui ma  ei ole suuteline aitama teda stabiilsele ametlikule tööle, siis kogu see sotsialiseerumise protsess, mille olin ette võtnud, jookseb liiva. Aga see sotsialiseerumine näeb välja selliselt, et lasen tal endal kõiki asju ajada. Jah, igale asjaajamisele eelneb alati tundidepikkune selgitamine, kuhu, miks, kuidas jne. Kui tal on selge, mida ta tegema peab, siis saab ta enamikel juhtudel hakkama. Vaatamata sellele, et ta ei kuule ja olenemata sellest, et ega temast alati aru saada. Pealegi pole ta kõige teravam pliiats Tagavaravariandina on tal alati olemas minu või venna telefoninumber, kuhu ta hädaolukorras helistab ja meie siis selgitame kuuljale, mida mees soovib ja kuidas teda aidata saab. Siiani on see toiminud üpris hästi. Ja sellistes asjaajamistes on inimesed, saades probleemist aru, reeglina olnud väga abivalmid.

(Taastun ägedast ja pikast haigusest. Jätkan sama teemaga üsna pea.)

teisipäev, 23. mai 2017

Abivalmis inimesed 1.

Mul järjekordse "külalapse" aitamise asi käsil. Õnneks minu lähedastest ka kõige kardinaalsema suhtumisega on loobunud mind mõistusele kutsumast - "igaühe õnn on valikute küsimus ja seega, Hundi ulg, pole see üldse sinu asi.". Ju on nad aru saanud, et nendes asjades olen ma lootusetu.

Noor mees saab paari päeva pärast 21. Tuli siit läbi mitmed korrad koos vanema vennaga, kes samuti üks minu "külalastest", kuid seda hoopis teistel põhjustel. Kuidagi läks jutuks, Õigemini proovis noorem vend mulle öelda, et ta peab minema pensioniametisse ja siis antakse talle uus pensionitunnistus. Mulle tundus asi kahtlane ja palusin tal seda tunnistust näidata. See, mida kartsin osutuski tõeks. Kuu lõpus lõppeb tal senine 80% töövõimetuspension ja raske puude toetus. Pro forma on juuni algusest tegemist adekvaatse ja terve inimesega. meil on ju töövõime reform. Asi on aga nutune. Mina ju ei tea, mis tal viga on, ütleksin, et kurttumm, aga see pole õige määratlus. Midagi ilmselt kuuleb ja püüab ka rääkida, kuid koolis käis ta siiski vaegkuuljate omas. Seega viipekeeles tunneb ta ennast palju mugavamalt.

Mõnedel tema elu pöördepunktidel olen olnud aktiivne osaline. Siis kui ta lõpetas põhikooli ja tekkis küsimus, mis edasi. Leidsin ühe kolme aastase õppekavaga kutsekooli ja panin ta sinna. Ainuke eesmärk, et inimene natuke rohkem sotsialiseeruks. Nii oligi. Pärast ametikooli lõpetamist maabus taas ema juurde, kellel selleks ajaks lisandunud palju nooremaid lapsi võrreldes külalapsega. Seal ta siis oli. Riiklik pension koos puudetoetusega üle kolmesaja euro kuus. Tema ise sai kätte 15-20 eurot pluss järjekordse "isa" poolt mõni pudel viina. Selle peale sekkusin.

Vormistasin "külalapse" pensioni tema enda pangakontole ja leppisin vanema vennaga kokku, et maakonnalinnas üüritav korter on kahe peale. Edasi toimus väsitav töökoha otsimine. Mind paneb imestama firmad, kes kõige madalapalgalisema töö puhul tahavad kandideerijate puhul saada CVd. Midagi sellist nagu kandideeriks soliidse riigifirma juhatuse esimeheks. Lõpuks polnudki midagi hullu. Paar telefonikõnet ja noormees on tööl. Kusagil leivatööstuses toodangut pakkimas. Küsimus muidugi jääb. Mida tegi Töötukassa lisaks jagatavatele värvilistele voldikutele kogu see assta, mida poiss minu initsiatiivil seal arvel oli?

Hetkel rohkem ei jõua kirjutada. Mingil ajal jätkan.

teisipäev, 9. mai 2017

Ihnuskoi eestlane?

Kes seda mäletab, kas olen mingit episoodi elu jooksul tõepoolest näinud ja kogenud. Äkki hoopis mingi kunagi loetud kild või kuuldud anekdoot on muutunud aja jooksul minu ajus reaalseks ajupildiks? Igatahes meenub kingakarp, kuhu vanainimese käega kirjutatud: nöörijupid, mida enam kasutada ei saa. Selline segane sissejuhatus teemasse, et kuhu tõmmata piir säästlikuse ja ihnsuse vahele. Ma viitsin üha vähem kirjutada pikki, loetavaid heietusi. Seepärast ei loogi mõttesilda sissejuhatuse ja asja tuuma vahel.

Suurbritannias on olemas niisugune organisatsioon nagu Charities Aid Foundation. Lisaks praktilisele tegevusele heategevussfääris avaldab ta juba mitmeid aastaid järjest riikide lõikes nn. Ülemaailmset annetusindeksit (World Giving Index). See näitaja moodustub kolmest komponendist: inimeste rahalised annetused, valmisolek abistada tundmatut ja vabatahtlikule tööle kulutatud aeg.


Lugesin nende viimast, 2016. aasta annetusindeksi raportit. Pisut nukraks teeb. Kindlasti on neid, kes minuga absoluutselt ei nõustu, kuid ometi väidan, et eestlane pole vähemalt viimase 75 aasta jooksul elanud nii hästi kui täna. See peaks kuidagi kajastuma ka selles raportis. Paraku ...

Analüüsisin oma piiratud mõistusega nii metoodikat kui ka võrdlustabeleid. Nagu ikka selliste asjade puhul on tulemuste tõlgendamisvõimalusi palju. Keda teema lähemalt huvitab, saab teha ise oma järeldused lugedes ülalviidatud ligi viiekümneleheküljelist raportit - päris hea mõttetreening. Kasvõi Eesti võrdlus Soomega. Sugulusrahvastel peaks olema nagu sarnane mentaliteet. 140 riigi seas oleme naabritega järgmistel kohtadel pingereas:
Rahaline annetamine
...
25. Soome
...
94. Eesti
...

Võõra abistamine
...
50. Soome
...
122. Eesti
...

Vabatahtlik töö
...
27. Soome
...
107. Eesti
...

Koondindeks
... 
24. Soome
...
118. Eesti
...
Ei teagi, mis meiega, eestlastega, lahti on. Kas alalhoidlik säästlikus või lihtlabane ihnsus ja ükskõiksus?

kolmapäev, 19. aprill 2017

Vana asi

Avastasin, et minu blogist on kadunud mitmed videod, mida olen siia kopeerinud. Tõdesin seda eile kui tulin bronhoskoopialt. Ebameeldiv protseduur, kuid edasiseks raviplaaniks vajalik. Mingil hetkel oli just see video mulle hingeliselt jõudu andev. Otsisin nüüd seda oma ajaveebist, kuid see oli kustutatud. Internetis on õnneks ressursse palju ja panen selle taas üles. Minule kahjuks uuesti aktuaalne teema. Proovin kuidagi oma hingeseisundiga hakkama saada.

pühapäev, 16. aprill 2017

Kalvi-Kalle ja Kim Jong-un

Ei. Ma ei ütle, et me kõik, igaüks peaksime huvi tundma välispoliitika vastu. Ometigi oleksin oodanud meie meedialt pisut enam viimaste nädalate ärevate sündmuste taustal. Kas vajutatakse nuppu? Kes vajutab esimesena? Kes kolmandana? Meie rahulikus Eestis see nagu eriti polnudki sündmus. Kuigi on siinkohal kohatu rääkida minevikust - sündmused jätkuvad, muutuvad igas tunnis.

Ise tunnen olevat nagu vene vanamutt enda lapsepõlves: "Peaasi, et sõda poleks". Mõtlen, kas jõuan lähedastele ütelda, pole hullu, küll me SEAL taas kohtume. Naiivne? Kahtlemata.

Jälgides ülalöeldu taustal muu maailma on-line meediat sattus ette karikatuur. Otsisin mõnikümmend minutit autorit, kuid ei leidnud. Pildi teemaks: purjus mees tuleb koju. Kes välispoliitikat jälginud, saab aru allteksist, nõustudes või mitte. Ülejäänutele lihtsalt pilkuköitev graafiline joonistus:
Aga äkki ongi õige, et mis seal ikka muretseda. Igaüks meist elab hetkel ja praegu. Meil on meie pisikese omamaailma rõõmud ja mured. Ja meile olulised uudised. Eestikeelse meedia tähelepanuväärsemad uudised möödunud nädalatel olid pühendatud Kalvi-Kallele, aga mitte mingile tähtsusetule Kim Jong-un´ile.  

esmaspäev, 27. märts 2017

Muusikaline vahepaus

Märkimaks, et olen jätkuvalt elus. Mõnikord võtan ette ja proovin internetist järele vaadata ja kuulata, milline muusika on erinevates riikides parasjagu populaarne. Minu imestuseks polegi taoline otsing niiväga kerge. Või äkki ma ei oska leida koondlehekülge, mis kajastaks riikide edetabeleid? Millegipärast ei kahtle, et mainstream on igal pool sama. Tunduvalt huvitavam on aga kohalikud bändid. Eesti enda hetkepop on tapeedina kättesaadav pidevalt ja kõigile. Muuseas, oma unehäiretega mängib mul öösiti tihti raadiomuusika. Tahan esile tõsta just Vikerraadio öömuusikat. Ei, see ei ole vanuseline iseärasus, et selline raadiojaam. Pigem tunnustus Vikerraadio muusikatoimetajatele. Nende koostatud öölistid on esiteks loomingulise töö tulemus - minule tundub, et igaöisel valikul (mis nädalapäeviti väga eriilmelised) on olemas mingi ühine nimetaja, siduv element, läbiv joon. Aga peamine, neis on palju kodumaist head muusikat, mida raadiotes sageli ei mängita. Need on palad, mis ei ole pääsenud edetabelitesse, kuid minu hinnangul tõepoolest märkimisväärsed.

Välismaisest muusikast. Oma eri riikide internetiotsingutes avastasin enda jaoks saksa grupi AnnenMayKantereit. Tegelikult oli minu esmatutvus selle kollektiiviga läbi pala, mida nad on teinud koostöös Milky Chance'ga. Siit sain aru, et tegemist on justnimelt muusikutega, mitte pelgalt lauluesitajatega. Minu jaoks on selles mõisteliselt suur erinevus.



Selline on siis üks näide minu muusikamaitsest. Muidugi on minu eelistuste ampluaa palju laiem. Hetkel räägin vaid sellest muusikanäitest, Kölni ühe keskkooli seinte vahel sündinud bändist. Aga et ettekujutus sellest kinnistuks, siis veel üks muusikavideo AnnenMayKantereit'lt. Mitte kõige värskem, aga eks seepärast polegi see minu mõistes tapeet:



reede, 10. märts 2017

Peetri kooli seelikud

Tundub, et kooli juhtkond ja hoolekogu nägid vaimusilmas ette midagi niisugust konservatiivselt diskrimineerivat:


Pärast võrdõigusvoliniku arvamust, et sedaviisi diskrimineeritakse poisse (või oli see tüdrukuid?), said poisid sellise vormi:


Siiski, proovides leida täiuslikumat kompromissi ning konsulteerides usuasjade volinikuga, et kooli edaspidi ei süüdistataks ka usulises diskrimineerimises, käib praegu töö uue koolivormi kujundamisel:

teisipäev, 7. märts 2017

Sisutühjus

Proovisin tähelepanelikult lugeda teemat blogide sisutühjusest. Adekvaatselt sain aru, mida üks või teine mõtles ja ütles. Nõustusin peaaegu kõigega. Kui aga teise nurga alt vaadata, siis absoluutselt ei nõustu. Sellel fotol on sisuliselt tühjus:


Aga tegelikult ei ole. Me igaüks anname ju sellele pildile sisu. Sellisena nagu oskame või tahame. Sama on ka blogidega. Meie/minu iga mõte, lause, sõna ajaveebis loob ettekujutuse kirjutajast. Blogijatena oleme vaimsed stripparid. Mida rohkem me kirjutame, seda vähem jääb kõrvalseisjale midagi varjatuks. Ning kuigi meist paljud, mina kaasaarvatud, arvame ning loodame, et oleme osavad ja väldime enesepaljastust, siis see ettekujutus on petlik. Pole oluline, kas kirjutan eile söödud kapsasupist või sellest, et susisemisega päästab rasvatihane oma elu. Aines, millest kirjutame räägib meist juba mõndagi. Stiil, kuidas kirjutame räägib juba palju üksikasjalikumalt meie lapsepõlvest, minevikust, vaimsest kapasiteedist. Tahame või ei taha, blogijatena avame lugejatele oma mina isegi siis kui millestki isiklikust ei kirjuta. Rääkimata siis sellest kui ajaveeb ongi vaid keskendunud oma isikliku mina eksponeerimisele.

Ka kõige sisutühjem blogi kannab rikkalikku informatsiooni kirjutajast. Ja põhiküsimus on hoopis selles, et kas mind huvitab konkreetse inimese enesepaljastamine või mitte. Kas see enda vabatahtlik lahtikoorimine on mulle meeldiv või mitte väga.

teisipäev, 28. veebruar 2017

Nikolai Triik - kunstnik ja alkohoolik

Ligi viiskümmend aastat tagasi ilmub kunstiajaloolase Evi Pihlaku monograafia sõjaeelse kujutava kunsti suurkujust Nikolai Triigist. See kunstnik on ka tema väitekirja teema. Monograafia on teatavasti teadustekst, mis seab sisulised ja vormilised piirid mingite eluliste faktide kirjeldamisel. Pihlak, vaatamata pieteeditundele lihtsalt ei saa oma raamatus vaadata siiski mööda ka Nikolai Triigi kahesest olemusest. Kunstniku tumedama poole võtab autor kokku sõnadega: "inimese väärikust unustav joomamees".

Aastaid hiljem peale monograafia ilmumist selgitab Pihlak kujutava ja tarbekunsti almanahhis "Kunst" (1984, nr.65/3) neid raskusi, millised taolise teadustöö kirjutamisel tekivad. Ta oli kogunud palju kaasaegsete mälestusi Nikolai Triigist, kuid sellised subjektiivsed meenutused ei oma paraku faktilist kaalu ja seega ei sobitu need teadustööle esitatavatele nõuetele. Aga, et need märkmepõhised mälestused raisku ei läheks, avaldabki tollane almanahh valiku Triigi kaasaegsete mälestustest. Muuseas on neis kirjeldatud ka andeka kunstniku ja õppejõu alkoholisõltuvust.

Õde Lydia Triik:
"Jooma õppis ta juba üsna noorelt. Jooma hakkas ta sellepärast, et elu ei olnud mitte päris niisugune nagu ta oleks tahtnud. --- Kui nad Põllusaarega abiellusid, ütles: «Nüüd olen naise leidnud, kes on mulle päris naine.» Aga pärast ütles, et see on kõige hullem. Viimane naine oli kergemeelne, aga esimene oli väga kena inimene. Lõpuks ei olnud tal peaaegu üldse enam sõpru. Viimased aastad elas Triik päris üksi ja elas onupoja Voldemar Evaldi juures, kus ta ka suri."
Nikolai Triik ja Anna Triik-Põllusaar

Esimest korda abiellub Nikolai Triik 22 aastasena. See on nooruslik tudengiabielu, mis kestab peaaegu viis aastat (1906-1910). Kohe järgmisel aastal peale lahutamist Nikolai abiellub teistkordselt endast seitse aastat noorema Viktoria Martnaga. Perre sünnib tütar. Nikolail hakkavad tekkima probleemid alkoholiga. Kunstnik ja hambaarst kasvavad abielu jooksul (1911-1929) teineteisest lahku ja lahutus on lihtsalt vormistamise küsimus. Viktoria abiellub koheselt peale lahutust uue mehega ja suhetest eksabikaasaga räägib vaid kõnekalt fakt, et see uus mees lapsendab(!) Nikolai tütre. Võib ainult spekuleerida, mis toimus Nikolai isiklikus elus tema teise abielu jooksul. Fakt on see, et kaks aastat peale lahutust abiellub 47 aastane Nikolai Triik kolmandat korda. Uueks naiseks saab temast kaheksateist aastat noorem Anna, kellega Triik tutvus juba siis kui see alles kahekümnene - Anna oli Triigi õpilane. Ka see abielu arvatavasti kuidagi hääbub, sest Nikolai Triigi viimastel eluaastatel abikaasat tema kõrval ei ole.

Kirjanik Friedebert Tuglas:
"Väga raskelt elas Triik üle 1919. aasta arvustusi. Seejärel ta nagu ei tõusnudki enam uuesti. Lausa uskumatu, et nii tõsine ja kindla iseloomuga mees seda nii südamesse võttis. Hiljem algasid Triigi sagedased joomised. Tallinna Paul Raua matusele tulles unustas ta pärja rongi. Ta oli täitsa purjus. Raudteelased tõid pärja järgi. Purjus peaga ütles ta matusel, et kunstiühing «Pallas» tervitab Paul Rauda tema surma puhul."

Elva raudteejaam. 1921.aastal juhtub siin ränk õnnetus - purjus mees astub rongi ette. See mees on kunstikooli "Pallas" õppejõud Nikolai Triik. Kunstnik viibib vigastustega pikaajalisel haiglaravil.

Kunstnik ja Triigi õpilane Henrik Olvi:
"Triik oli koosolekutel tihti purjus, jäi laua taha tukkuma. Aga kui küsimuses selgust ei saanud, ütles Nyman ikka: «Küsime Triigi käest.» Triik aeti üles ja ka purjus peaga oskas ta küsimusi paremini lahendada kui mõni teine mees kaine peaga."

Teatrikunstnik ja graafik, Triigi õpilane Natalie Mei:
"Vahel ilmus Triik tundi ka purjus peaga, oli määrdunud. Pintsak oli ükskord eest hobusesõnnikuga koos. Mõnikord viis ka õpilasi restorani. Oli nii purjus, et rahamaksmisel võttis lihtsalt peoga kotist. Ükskord mõtlesime, et «Pallasesse» on tulnud uus õpilane, sest istus üks noormees kooli koridoris. Aga tuli välja, et see oli restorani kelner, kes ootas Triiki arvemaksmise pärast. Kui Triiki taheti «Pallasest» ära saata ja Kesneri asemele võtta, siis õpilased leidsid, et parem ikka purjus Triik kui kaine Kesner. Tema joomine oli muidugi suur tragöödia. --- Triik elas mõnda aega minu õe Kristine juures. Vahel kaotas ta purjus peaga võtme ära, siis ei julgenud helistama ja tülitama tulla, magas öö samas majas restorani laua peal." 

Kolleeg, skulptor ja raamatukujundaja Kristine Mark-Mei:
"Tallinnas veel ta joomine nii märgatav polnud. --- Tartus elas Triik meie juures 1923. aastal umbes pool aastat. Korter asus Emajõe kaldal, maja neljandal korrusel. Seal Triik siis maaliski jõe vaadet. Siis Triik ei joonud mitu kuud. Ta luges palju meie raamatukogust. Siis äkki hakkas jooma ilma pidurdamata. Kuid ka purjus peaga oli ta teiste inimeste vastu viisakas."

*****
Diplomaat, krahv Joseph Delpech de Fraysinett on aastatel 1928-32 Prantsusmaa konsuliks Saksamaal. Kuid lisaks igapäevasele tööle on Josephi huviks veel grafoloogia. Ta on Prantsusmaa Grafoloogiaühingu president. Grafoloogia pole ammu enam pseudoteadus. Kõrvuti kriminalistikaga on peaaegu kõigi suurriikide salateenistustes tööl spetsialistid, kes profileerivad käekirja alusel luureteenistuse huviorbiiti jäänud isikuid.

Grafoloog de Fraysinett teeb Saksamaal tihedat koostööd Seksuaaluuringute Instituudiga, kogudes ligi kümme tuhat käekirja proovi, püüdmaks leida seoseid käekirja ja inimese homoseksuaalsuse vahel. Kuid tal on ka muid teemasid, mis samuti otsivad seaduspärasusi ametlikult määratud diagnooside ja isiku omakäelise kirjapildi vahel. Nii saadabki keegi inimene talle Tartu närvikliinikust patsientide käekirjasid koos samadele lehtedele lisatud diagnoosiga.

*****
Üks soliidne internetipood Itaalias müüb juba pikemat aega krahv de Fraysinettile kunagi Tartu närvikliinikust saadetud patsientide käekirjanäidiseid. Need on üksikutel lehtedel. Ma ei mäleta, kas minu poolt esmakordselt nähtuna oli neid lakoonilise tekstiga lehti rohkem. Praegu on müügis Pärnumaalt, Kõnnust pärit 27 aastase Linda Rulli käekirja näidis, kes põeb Basedow' tõbe. Keegi Karl Mägi (s.1887), kes teatab, et ta on haige alates 28. jaanuarist 1930 ja kelle diagnoosiks on märgitud neurosüüfilis. Näitleja A(da)? Klein, kes põeb Parkinsoni tõbe. Ja siis see, Nikolai Triigi autograaf, müügis 40 euroga:
Diagnoos - alkoholism, lisamärkusena - pikaajaline

*****
See paberilehekene on allikdokument selles, et kunstnik Nikolai Triik püüdis siiski oma pahega võidelda. Tema joomingutest räägitakse sedasi, et jääbki mulje boheemlaslikust pummeldajast, kes ei osanud pidada piiri. Nii see oligi, kuid vähemalt teise abielu lahutamise järele ja enne kolmandat naisevõttu püüab mees meditsiinist abi saada. Kahjuks on Nikolai Triigi üldlevinud biograafias lause: 1934. aastal haigestus ta uuesti. Delikaatsed kunstiteadlased ei täpsusta, millesse kunstnik haigestus. Ehk tasub uuesti lugeda ülaltoodud Nikolai õe kommentaari venna naistest? Ei tea, pealegi alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks või siis taasalustamiseks. Kes aga tollal teadsid ja levitasid põrutavaid seltskonnauudiseid suust suhu, need on ammu surnud. Ajakirja "Kroonika" kui usaldusväärse ja ammendamatu faktiallika asutamiseni, esimese numbri ilmumiseni, jääb siis veel kuuskümmend kaks aastat.

reede, 24. veebruar 2017

Öö hääled

Varahommikul kui veel väljas pimedus, kuulasin laulu. Autor ütleb, et see on kingitus Eesti 99. sünnipäevaks. Tahan seda kingitust jagada. Ega ma lõpuni saa aru, mida laulutekst otse tahab ütelda, ning see ongi hea - jääb oma mõtetele ruumi. Kuigi esitaja elab võõrsil ja mina kodu Eestis, siis kuidagi tundub mulle, et oleme temaga ühel lainel. Olin ööpimeduses ja ootasin hommikuvalgust.

ÖÖ HÄÄLED
Tekst: Lembe Lokk ; Muusika: Jean-Christophe Onno / Lembe Lokk

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü 
on koiduni jäänud vaid minutid 
mu kodu nii hommikuhall, 
jääb mõistetamatuks mu süü 

Sind kaua ma kitkusin südamest 
kuid hellana huugas mu rõõm 
kas leidub veel kohta kus iganes 
mu kodu, kord kauge kord külm, 
nii õigena tunduks mu lõõm Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Sind otsisin, hüüdsin ja igatsen
kui maailm läks magama
kui pimedail tänavail ligastel
mu kodu, tumm vaikiv idüll
mul puudusid tagalad

Sind ootan ma õrnuse, raevuga
sind hoian ja manan ja nean
sinu mullale langen ma naeruga
mu kodu, see igatsus hell
iga haava su nahal ma tean

Ma pilku ei püüagi pöörata
kuid puudutab aega su hääl
ja sinu hingus teeb uduseks lauged minu väsinud huulte ning silmade pääl

Öö hääled mind kandnud on sinuni
ja annetand punase rüü
on koiduni jäänud vaid minutid
mu kodu, nii hommikuhell, 
kuhupoole me vaatame nüüd




kolmapäev, 22. veebruar 2017

Täna pole eile

Proovin teadlikult ennast jälgida, et lapsekasvatuse teemadel ei alustaks ma kunagi sõnadega: meie omal ajal ... Annan endale täielikult aru, et igaühel ongi oma aeg. Ainult ühe põlvkonna jooksul muutuvad olud, tingimused ja tõekspidamised. See on hoopis teine maailm, milles kasvasin mina ja lapsed kolm põlvkonda hiljem.
Kuigi ma alustasin pretensioonikalt - mina ja lastekasvatuse teema, siis tegelikkuses, ega ma kellegiga niiväga ei räägigi. Veelgi enam, ma ei oskagi midagi tarka ütelda. Kõik need "lumehelbekesed", autismispektrid, hüperaktiivsed jne. Mõtlen, kas seitsmekümne aastaga on genofond sedavõrd suure muutuse läbi teinud, et selline hulk erivajadustega lapsi? Aga lapsi ju arvuliselt palju vähem kui aastakümneid tagasi. Või olid kõik need vaimsed häired samasugused ja sama esinemissagedusega ka siis kui mina laps või mu enda lapsed väikesed? Lihtsalt ei pandud neid tähele? Äkki "eripedagoogika" oli tunduvalt efektiivsem? Muidugi oli neid hüperaktiivseid ka siis, kuid tavaliselt käratati lapsele: lõpeta see ringijooksmine, õpik lahti ja tee koolitund ära! Ja nii oligi. Praegustes mõistetes üsna karm ja lapsevaenulik värk.

Seesama internet. Voldikud, seminarid, artiklid, koolitused - lapsed ja internetiohud. Seda, et lapsevanem peab teadma, mida laps netis teeb. Muidugi saan ma sellest aru, kuid ... Vaevalt, et ükski lapsevanem niiväga tahaks teada, milliseid lehti teie varateismeline või teismeline poeg külastab siis kui kedagi kodus pole. Turvalisuse nimel peaks lapse järel nuhkima, aga tegelikult ei tahaks. Tingimused, milles lapsed täna kasvavad ei ole võrreldavad aegadega, millal mina kasvasin. Seepärast polegi mul midagi asjalikku ütelda. Minuvanused ei tohikski nendel teemadel niiväga kaasa rääkida, eriti siis kui tahaks ütelda: minu ajal ... Igaühele jäägu tema lapsepõlv ja hiljem lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured.

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Telesaade "Eesti Laul 2017" arvustus

Ei taha kuidagi olla see irisev kommentaator, kes "ma küll Eurovisioni ei vaata, aga ma arvan, et ...". Väga paljusid poolfinaali esimese saate kohta ilmunud (sotsiaal)meedia kommentaare oli piinlik lugeda. Muidugi, miks ei võiks olla sirgjooneliselt otsekohene, kuid kas arvamus peab olema tingimata artisti, isiksust solvav? Aga ega ma veendunud pole, kas üleüldse eksisteerib kriitikat ilma solvumisteta.

Minul õnnestus seekord sedaviisi, et vältisin võimalikult palju mistahes eelnevat informatsiooni ja vaatasin saadet nn. puhtalt lehelt. Kui lõputiitrid olid ära jooksnud, selgus, et minu tähelepanu ei olnud koondunud niivõrd lauludele, vaid rohkem sooritustele ja kõige enam vaatajale näidatud telesaatele. Just telesaade on see, mis minu silmis vääriks asjatundjate analüüsi ja heatahtlikke arvustusi. Sest olgem ausad - raske uskuda nähtu põhjal, et kunagi olime Euroopa suurima telesaate, Eurovisioni lauluvõistluse korraldaja maa. Ah jah, tollane telesaade oli suures osas välisautorite looming ja produktsioon ...

Seekord otsustas loominguline meeskond etendada meile poolfinaali terviklikust, kontserti, sedamoodi, et eelsalvestatud klipid vaheldusid nn. green room otsesaate lõikudega. Asja ehedust pidi rõhutama lavastuslikud "lavale minemised" ja stuudiosse kokkukutsutud osalistele kohustuslikud lavakostüümid, mis pidanuks tekitama vaatajas tunde aja lineaarset kulgemist. Mulle tundub, et selline stsenaarne plaan ei õigustanud ennast. Kuidagi jäi õhku rippuma mingi tehislikkus. Audiovisuaalkunst kui illusioon, mis võimaldab petta aega ja ruumi ei töötanud seekord täiega. Mina isiklikult oleks selle punnitamise asemel lähtunud hoopis teisest kontseptsioonist. Artistid kogunevad otsesaateks pisut pidulikumas või argisemas riietuses kokku ning vaatavad sundimatus õhkkonnas üheskoos žürii ja televaatajatega kodudes oma stuudiotöö resultaate. Siit oleks avanenud võimalused erinevateks lähenemisteks ka saatejuhtidele antud ülesanneteks.

Seda tüüpi saadete episoode seovad tervikuks just saatejuhid. Filmidesse näitlejaid valides tehakse tihti kaameraproove, otsitakse näitleja vastavust rollile. Ilmselt oleks pidanud selle saate juhtide valikul lähtuma samadest printsiipidest. Dissonants oli ekraanil sedavõrd ilmne, et jääb arusaamatuks, kuidas seda ei märgatud enne eetrisse minekut. Ning ma ei viskaks kivi ainult debütandist saatejuhi poole. Vaieldamatult on Marko Reikopil suured telekogemused, kuid mõnikord needsamad kogemused koos liigse enesekindlusega toovad saatele pigem kahju kui kasu. Antud juhtumi puhul võimendus häiriv ebakõla saatejuhtide stiilis, nagu oleks kummalegi esitatud erinev lähteülesanne. Muidugi tuleb siinkohal tunnistada ja tunnustada, et numbritevaheliste episoodide väljamõtlejal-kirjutajal oli mitmeid toredaid leide, mis panid artistid küll võistlejatena ebavõrdsesse rolli (suurem tähelepanu artistile kajastus pärast ka telefonihääletuses?). Kuid telesaate seisukohalt kõik need twitterid, tuhkatriinukingad jms. õigustasid ennast igati.

Ülalöeldud ääremärkused mõjutavad saate lõpptulemust, kuid need on tühiasjad võrreldes asja tuumaga. Saate keskmeks on poolfinaali valitud lood, nende stuudiosalvestused. Ma võin eksida, kuid üsna tõenäoliselt pärast valituks osutumist hakkab lavalise poolega tegelema konkreetse laulu pisike tiim. Ei saa aru, kas neis väikestes meeskondades puudub liider, või vastupidi - liider on liiga autoritaarne, kuid nähtud kümne loo puhul tekkis tihti mõte, et selle esituse lavashow on kokku pandud üksikutest iseseisvatest elementidest, nägemata idee tasandil mõtestatud tervikut, mis toetaks laulu ja lauljat. Mõistagi soleerivad paljudes esitustes nõndanimetatud stilistid. Seejuures ei oma nende jaoks tähtsust artisti välised andmed või koreograafi mõtted. Kindlasti võib olla viga ka minus, kuid ometi jäi mõnes numbris minu jaoks hoomamatuks, mis seos üleüldse on tantsijatel esitatava teosega - selline asi iseenesest, kohustuslik komponent. Ning lavalise liikumise juures ka see vana asi, et meie lauljad arendavad küll oma vokaalseid võimeid, kuid lavalise liikumise treeninguid, mis on lavashow aluseks, seda peetakse teisejärguliseks. Ei aita ka see kui konkreetse esinemise jaoks mõned korrad tantsusaalis käidi.

Oletame, et üksiku laulu meeskond saavutabki sellise tulemuse, millega nad ise rahul on. Kuid siis astub mängu telemeeskond, kellel omad tingimused ja ettekirjutused artistidele. Ma kujutan ette kui enesega rahulolevad oli telesaate produtsendid, et stuudiosse saadi valguspaneelid. Jällegi maitseküsimus, kuid nii pisikeses stuudios need kolm tagapaneeli ja massiivne valgusvõlvistik ülal tekitas minus küll tunde, et kõik klipid on salvestatud kusagil valgustehnika laoruumis. Lavalise liikumisega sattusid artist ja tema tantsijad tihti selg vastu paneeli, visuaalselt kadus igasugune pildi sügavus. Kuna see valgusvärk aga juba hangiti, siis lasti sellel vilkuda mitmevärviliselt kogu raha eest. Valgusmäng hävitas suuresti üksiku laulu pisikese meeskonna väljamõeldud asjad. Valgusmeistril polnud mõtteski süveneda laulu teksti, tõukuda stilisti valitud värvigammast, koreograafi liikumisjoonisest (mis niigi metsas, sest lavapind oli praktiliselt olematu), ega helilooja muusikalistest aktsentidest, esitaja kõlanüanssidest. Või vähemalt mina ei näinud mingit püüdlust luua laulu toetavat valgusdramaturgiat. Lava, dekoratsioonid ja efektid, mis peaksid lauljat toetama, lükkasid seekord mitmel korral solisti teisejärguliseks tegelaseks.

Midagi oleks saanud ju päästa režissuuriga. Kuid olgem ausad. Kindlasti suurepärased režissöörid mõne muu saate salvestamisel jäid seekord hätta muusika visualiseerimisega, Rütmitunne on üks asi, kuid partituuri lugemine kaamera liikumiste tarbeks, plaanide vahetusteks, muusikaliste rõhuasetuste esiletoomiseks, see on hoopis teine tase. Ja lisaks muusikale peaks režiipuldis siiski jälgima ka solisti lavalist liikumist ja tantsijate koreograafiat. Ja seda kõike veel selles juba mainitud imepisikeses valguspargi laoruumi salvestustingimustes.

Kas midagi oli väga kehvasti? Vaevalt. Tavavaatajana ma tavaliselt ei mõtle sellele, miks mulle meeldib või ei meeldi. Sellised detailid ei mõjuta taolise saate vaatajanumbreid, kuid vähesel määral mängivad osa telefonihääletuses. Teadmata on, kas asjaoslised üleüldse mõtlevad sellistes kategooriates nagu mina. Mõnikord oleks see ilmselt vajalik, et tunda rahulolu professionaalsest tööst, kvaliteetsest telesaatest.

Esimese Eurovisioni lauluvõistluse võitja Lys Lassia lauluga "Refrain", 1956

reede, 10. veebruar 2017

Olen lootusetult vana

Nüüd saan aru, mida minu vanemad pidid tundma ja arvama kui kasvatasin endale pikad juuksed ja panin jalga alt laienevad lillelised püksid.

Ma olen kuradi vanaks jäänud. Mu soovunelm, et see oleks libauudis. Aga, et mitte, siis tõden, nüüdseks olen oma elus näinud kõike mehelikkusest - rohkem ei taha. Vist on aeg ära surra.

Foto on pärit ja vastav uudis SIIT. Sellel lehel on palju fotosid hispaania moekunstniku Alejandro loomingust.

pühapäev, 29. jaanuar 2017

Abort

Lugesin Marca juures abordist. Siis lugesin Rentsi juures sellest, et mingi poleemika käib meeste vahel, kus mõned neist püüavad olla meestest meestemad. Ja siis meenus mulle, et olen ise sündinud ajal, mil Eesti territooriumil olid abordid keelustatud. Veelgi enam, selline tegu oli kriminaalkorras karistatav. Meie naaber, Venemaa, oli esimene riik maailmas, kus seadusega reguleeriti abortide lubatavust. Need protseduurid pidid toimuma haiglates ja formaalselt oli kehtestatud ka põhjuste loend, meditsiinilised ja peamine, sotsiaalsed põhjused, mida iga suvaline naine võis raseduse katkestamise ettekäändeks tuua.

Pärast seda kui Eesti riigi parlament 1940. aastal loobus meie iseseisvusest, hakkasid siin kehtima Nõukogude Venemaa seadused. Selleks ajaks oli Vene riigi suhtumine raseduse katkestamisse kardinaalselt muutunud - abordid olid juba mõned aastad keelustatud. See keeld kehtis kuni 1955. aastani. Raseduse katkestamine oli lubatud tollal vaid rangelt meditsiinilistel näidustustel - rasked tagajärjed naise tervisele või võimalus sünnitada raske päriliku haigusega laps. Protseduuri lubati läbi viia ainult haiglas. Sündivus riigis kahtlemata tõusis. Aga sellele vaatamata jätkus raseduse katkestamine edasi. Nüüd siis nurga taga ja eraviisiliselt või siis eneseabina rahvameditsiini võtete ning vahenditega. Paljud naised lasid ennast sandistada tänu keelule. Märgata oli ka noorte naiste surmade arvu kasvu seoses "ootamatu verejooksuga". Enneolematutesse kõrgustesse kasvasid alla aastaste laste suremuse näitajad. Ebasoovitavatest lastest, kes sündinud tervetena, vabaneti pärast sünnitamist letaalset tagajärge toovate tegudega. Näiteks Leningradis kasvas abordi keelustamisega imikute suremus õnnetuste, tapmiste ja terviserikete läbi tervelt veerandi jagu võrreldes keelueelse perioodiga. Tõe huvides tuleb mainida, et abortide keelustamise ajal kehtestas riik sellele vastukaaluks sünnitoetused, sotsiaalabi paljulapselistele peredele, laiendati tormiliselt koolieelsete lasteasutuste võrku, alimentide mittetasumine muudeti kriminaalkuriteoks jms.

Muidugi kehtestati abordikeeld tollast retoorikat kasutades, "tulles vastu töötavate naiste arvukatele pöördumistele". Keeldu toetati sotsiaalsete kampaaniatega. Lapse saamine polnud enam pere siseasi, vaid nõukogude naise kodnikukohus. Ei saadud läbi psühholoogilise mõjutamiseta kõikvõimalikel moodustel, näiteks plakatid "Ja mina tahtsin teha aborti ...":

Abordikeelu hilisem tühistamine 1955. aastal muutis ühiskonda kardinaalselt. Abortide arv kasvas hüppeliselt. Rasestumisvastased vahendid olid küll olemas, kuid inimeste seksuaalkäitumislikud harjumused olid samas visad muutuma. Naine oli muutunud nüüd paberil ja üha enam ka tegelikus elus pereplaneerimises ainuotsustajaks. Mehe nõusolekut nendes asjades ei vajatud. Mehele jäi küll vastutus kindlustada nende laste materiaalne heaolu, keda naine otsustas sünnitada. Utreeritult - enam-vähem sellest ajast hakkas ka Eestis levima praktika, kus mees palgapäeval tõi raha köögi lauanurgale ja naine siis andis sellest rahast mehele mõnikord taskuraha. Kuna rahakott oli naise käes, siis liikus ka muud pere toimimiseks vajalikud otsused sujuvalt naise vastutusvaldkonda. Kusagilt siit võiksime otsida ka lätteid tänapäeval probleemiks olevale palgalõhele - jäänuk minevikust, kus mees peab kindlustama pere sissetuleku.

Aga veelgi enam võiks luua mõttelisi seoseid abordi ja mehelikkuse hääbumise vahel. Poistel polnud enam isadest eeskuju võtta, mida tähendab perekonnas olla tubli mees, perekonnapea. Matriarhaalses peres tekkis mingi lödipükste-meeste põlvkond. Ja alles nüüd hakkavad mehed leidma endas taas mehelikkust, oma kohta perekonnas. Kas uues kvaliteedis või siis verbaalselt agressiivsetes püüdlustes reanimeerida vanu arusaamu pereelust. Seda ka abordi küsimuses.

Abortide taaslubamine põhimõttel: ma otsustasin, et ma seda last ei taha - katkestage mu rasedus (= tõmmake mul hammas välja), avas meile mingil moel tee seksuaalrevolutsiooniks. Parim viis raseduse vältimiseks abieluvälistes suhetes on muidugi selle asjaga mitte tegelemine. Rasestumisvastased vahendid on muidugi ka hea asi. Kuid tollal võis teinekord tekkida meestel-naistel narr olukord. Meeleolu on - ihu jampsi täis, partner on, koht on, kuid ... oota kallis, ma jooksen valveapteeki. Neis situatsioonides lootsid ja loodavad muidugi kõik, et juhuvahekord ei too kaasa soovimatuid tagajärgi. Kui aga siiski, siis ... Ei, vaevalt nüüd abort oli see, mis peamiselt tingis selle, mida mu vanaema oleks nimetanud kombelõtvuseks. Aga olukordade lahendamiseks oli ja on arvatavasti abiks seegi. Praegu siis viiskümmend protsenti Haigekassa hinnakirjast (kuni 100 eurot) ja "piinlik moment" on likvideeritud. Viimase iroonilise lause pärast palun vabandust kõigilt naistelt ja meestelt, keda see puudutab isiklikult. Ma tean, mis on raseduse katkestamine ...

Abordi poolt ja vastu võib rääkida emotsionaalselt. Põhivaidlus on selles, kas naise kõhus on mis või kes. Õnneks mul endal, isiklikult, pole vaja selle üle enam juurelda. Eneseirooniana võiks minu tähelepanu paeluda hoopis küsimus sellest, kas juurviljana elustamisaparaatide küljes olevana oleksin mis või kes.


kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Kodanikuargus

Teen oma igapäevaseid pisikesi asju ja samal ajal otsib mu aju sobivat sõna või terminit. On niisugune mõiste nagu kodanikujulgus - midagi sellist, kus inimene kartmatult väljendab oma arvamust, võtab seisukohti, kaitseb veendumusi. Et kui ta seda aga ei tee, siis oleks nagu tegemist argusega.

Ma olen elanud suure osa oma elust riigis, kus kodanikuargus oli normiks. Ilma selleta poleks olnud küüditamisi, venestamist, plaanimajandust, dissidentlust jne. Väikesed vene lapsed ei oleks koostanud nimekirju, kes käisid lihavõtete ajal kirikus. Kümned tuhanded eestlased ei oleks vaevanud pead, kes tema rühmast või töökaaslastest on koputaja.
Kodanikujulgus oleks kõik selle ära hoidnud, kodanikuargus aga toitis seda, valmistades ette tulevasi ärastamisi, seltsimeeste "totaalseid muutumisi" ja neid igasugu muid kasvuraskusi taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel.

Mõni aeg tagasi avastasin ühtäkki, et minus on säilinud mingi kodanikuarguse erivorm. Kuigi, see pole päris kodanikuargus, vaid midagi muud, millele otsingi sõnalist vastet. Märkasin, et me peaaegu kunagi ei räägi oma täiskasvanud lastega poliitikast. Ma ei tea, mis parteide poolt nad valimistel hääletavad. Kas Trump neile meeldib või mitte (kuigi aiman ...). Ma ei tea, kelle poolt hääletab minu Prantsusmaa pere lähenevatel presidendivalimistel. Mida nad arvavad sellest, et Kaljurandlaid ei läinud tänujumalateenistusele või tema seisukohast, et ta ei läheks Pätsu ausamba avamisele. Palju asju ei tea, sest me pole nendel teemadel rääkinud. Ma ei tea, kas mu lapsed on liberaalid, konservatiivid, sotsialistid, kommunistid või muud "istid". Ja ma vist ei tahagi teada. 

Kas selline asi on peredes normaalne?

laupäev, 21. jaanuar 2017

Benedict

Benedict on nii noor mees, et temast pole palju rääkida. Esimene näitlejaroll kaheteist aastaselt, inglise keele õpetaja kusagil Tiibeti kloostris jne.

Mind huvitab rohkem see. Nooremad inimesed kirjutavad ja räägivad, et nad vaatavad telesarjasid internetist. Mul on tõsine reklaamiallergia. Umbes teise-kolmanda pausi ajal juba tukun teleka ees. Hea meelega vaataksin tema poolt mängitut ilma kommertspausideta. Aga ei tea, kus ja kuidas internetist leida.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Lastega Treblinkasse

Mõnikord meenuvad kunagi loetud asjad keerulist teed pidi. Nii juhtus mul ühte raamatukasti ümber lapates. Mul muidu lasteraamatuid pole, välja arvatud kellegi poolt toodud "Harry Potteri" komplekt, mida ma pole muuseas siiani lugenud. Nüüd jäi aga sellest kastist pihku selline, kolmkümmend viis aastat tagasi meil kirjastatud lasteraamat:

Taaskord imestan, kuidas minu mälu on valikuline. Ma ei mäleta, miks see raamat mul olemas on, ei mäleta, mis raamatus kirjas. Küll aga mäletan, et kunagi kogusin materjali ja tegin märkmeid selle raamatu autori, Janusz Korczaki elust. Ja surmast. Tegelikult oli see poola kirjanik eelkõige arst ja pedagoog, orbudekodu direktor. Oma praktilises kasvatustöös järgis Korczak kindlaid põhimõtteid. Pealtnäha lihtsaid, kohati oma lihtsuses klišeelikke, kuid järjepidevuses ja koosluses moodustasid tema põhimõtted tervikliku kasvatussüsteemi. Seejuures olid tema ideed suunatud suures osas kasvatajate-pedagoogide isikuomaduste hindamisele ja arendamisele. Aga mitte ainult. Tema kasvatusmeetodites olid olulisel kohal näiteks ka lastekollektiivi omavalitsus jms. 

Minu jaoks on mitmed Korczaki mõtted olnud oluliselt maailmapilti mõjutavateks. Näiteks see, et pedagoogika ei ole teadus lapsest, vaid inimesest - pole lapsi, vaid inimesed. Printsiip, et nõua lapselt ainult seda, milleks ta suuteline on, suhtlemisel lapsega pead arvestama tasemega, mida ta mõistab. Igal lapsel on õigus, et teda austatakse, arvestatakse tema arvamusega. Vanema või kasvataja kohustus on valmistada laps ette reaalseks, mitte aga täiskasvanu fantaasiates olevaks ideaalseks eluks. Jne.

Janusz Korczak oli rahvuselt juut. Tema Varssavis tegutseva orbudekodu kasvandikeks olid juudi lapsed. 1939. aastal otsustasid NSVL ja Saksamaa omavahel Poola ära jagada. Okupatsioon, fašistlik rahvuspoliitika, Varssavi geto. Võimude nõudmisel paigutati ka Korczaki orbudekodu juudi getosse. Januszil oli korduvalt võimalus getost lahkuda, kuid mees loobus sellest. Augustis 1942 anti käsk deporteerida juudi lastekodu täies koosseisus Varssavi getost Treblinka koonduslaagrisse. Veel viimasel hetkel pakuti mehele võimalust, et ta ei pea minema, aga Janusz Korczak keeldus. Loobumine oma lastest oleks olnud vastuolus kõigi nende põhimõtetega, mida ta aastakümneid oli ise propageerinud, millest kirjutanud. Janusz rivistas oma kakssada last neljakaupa ritta, asus ise kolonni etteotsa, hoides käest kahel väiksel kasvandikul ja viis oma vaikivad lapsed sirge seljaga läbi Varssavi tänavate raudteejaama, kus surmalaagri vagunid juba ootasid ...

P.S. Minu pedagoogilised huvid on ammu hääbunud. Kui praegu vaatasin, mida Korczakist eesti keeles on kirjutatud, avastasin Kultuuritarbijalt, et eesti keelde on tõlgitud Janusz Korczaki "Kuidas armastada last" - soovitan.

reede, 13. jaanuar 2017

Tsitramon

Elu jooksul on neid kordi olnud ikka mitu, kus mulle ennustatud eluea pikkust ja seesugust. Huvitav, et midagi pole neist ettekuulutustest meelde jäänud. Välja arvatud millegipärast üks kui teismeline olin, milles lubati pikka elu, kuid vanaduses tugevaid peavalusid. Olgu selle elueaga nagu on, kuid peavalud on tõepoolest sagenenud. Olen püüdnud jälgida mingit tekke seaduspärasusi, kuid reeglipärasusele pole pihta saanud. Need valud tekivad nagu mittemillestki.

Pisut leevendust saan aurudušist ja muidugi tablette söön. Ikka need valu vaigistid, mis meil apteekides müüakse. Mõnikord võtavad need valu ära, sagedamini aga mitte. Kindel on aga see, et millegipärast hakkab neist ravimitest süda läikima. Teinekord ongi nii, et kaalun, kas kannatada valu või seda, et süda on pärast paha.
Keegi hea inimene tõi mulle tsitramoni. Seda kunagist nõukaaja rohtu toodetakse Venemaal siiamaani. Ma ei teagi, milline meil müüdavast valuvaigistist on sellele vene rohule kõige lähedam. Igatahes ei tekita tsitramon minul iiveldust ja peavalu võtab ka ära. Mõistagi on tulemus tähtsam kui seletus. Kuid siiski, kas ma lihtsalt sisendan endale, et see vana vene rohi aitab, aga need tänapäevased mitte?

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Billboard

Nagu kõik normaalsed inimesed, nii ka minu jaoks on nn. popmuusika oma variatsioonides olnud teatud vanuses oluline. Aastate lisandumisega muutub aga muusikaline maitse komplitseeritumaks, valikuliseks. Mõned uued stiilid ei pruugi enam sobida kõrvale ja hingele, mis ei tähenda, et see muusika ilmtingimata halb oleks. Mulle on meelde jäänud teatrikriitik Enn Siimeri kunagine tees, et kunst sünnib alles tarbides. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et teosel peab olema vaataja või kuulaja. Seepärast teen mõnikord lahti Billboardi lehekülje, et olla pisutki kursis sellega, mida laiem publik peab muusikamaailmas kunstiks.

Minu jaoks oli aastalõpu põrutavaim uudis kui Universal Music Group teatas, et nende müüdavaim CD plaat on W.A.Mozart. Tean küll, et see helikandja on üleüldse eilne päev ja selle segmendi müüginumbritesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja analüütiliselt, kuid ometi. On ju UMG artistideks Rihanna ja Justin Bieber ja nüüd siis äkki Wolfgang, kelle CD on möödunud aasta maailma enimmüüdud muusikaplaat.
Siiski, tegemist pole üksikplaadiga, vaid helilooja 225. surma aastapäeva puhul realiseerunud megaprojektiga, kus terviklikus komplektis on 200 heliplaati. Komplekte on müüdud aga sedavõrd palju, et üksikplaatideks ümberarvestatuna saamegi tublisti üle miljoni plaadi paari kuuga.

Ja isegi selle jutu juures ei saa ma oma mõtetes üle ega ümber aja suhtelisusest, aja mõõdetest ja kummalisusest. Ma teadsin hästi oma vanaema. Tema lugudest mäletan, et tema teadis omakorda hästi enda vanaema. Ja tolle ema ja isa olidki Mozarti kaasaegsed. Kummaline ...

Mozart suri noore mehena (35) ja pildiaparaate siis ei tuntud. Kusagil üheksakümnendatel lustisid Saksamaa Wiesbadeni kriminaalpolitsei kunstnikud, need kes ütluste põhjal püüavad luua tagaotsitavate näopilte, Wofgangi elu ajal maalitud väheste portreedega. Tulemuseks valmis Wolfgang Amadeus Mozarti arvatav välimus kui helilooja oli 21 aastane. Selline oli mees, kes veel kakssada aastat hiljem on edetabelite tipus:
 

neljapäev, 5. jaanuar 2017

Tee Revalisse

Üks Hoffmann on jälle saadaval. Järgmisel kuul müüakse rahvusvahelisel internetioksjonil meie kuulsaima baltisaksa kunstniku Oskar Hoffmanni (1851-1912) teos, mida meile näidati umbes seitse aastat tagasi Mikkeli muuseumis, 19. sajandi Eesti kunsti näitusel, mis koostati erakogudest pärit töödest. Antud õlimaal, "Tee Revalisse", mis tollasele näitusele ka nime andis, toodi ühest erakogust Venemaalt. Ning nüüd on ta siis müügis, alghinnaga 31 tuhat dollarit. Maali audentsust kinnitavad ühe Moskva kunstieksperdi ja meie enda kunstiteadlase Mai Levini väljastatud sertifikaadid.

Ma eriti ei orienteeru kunstikogujate maailmas, see on väga spetsiifiline ja minusuguse jaoks kindlasti ka mitte taskukohane. Ning pealegi on selles kunstiäris mitmed asjad mulle "mõistmatud". Eesti mainekad vana kunsti vahendajad, kellede galeriid asuvad väärikates ja kallites linnarajoonides, majandavad ennast ära majandusaasta aruandes näidatud paari või paarikümne tuhande euro suuruse aastakäibega, samas kui nende käest läbikäivate teoste väärtus on faktilistes müügihindades muljetavaldav ...

Mul on jäänud arusaam, et koguda kaasaegset kunsti on kordades kergem kui luua erakollektsioon vanade meistrite töödest. Mida rohkem teevad muuseumid oste oma kollektsioonidesse, seda vähem kunstiesemeid jääb vabasse ringlusesse. Seda enam, et erakollektsioonidest satuvad sellised teosed, arvestades kollektsionääri "kogumishaigust", müüki harva. Ja kui siiski, siis ainult põhjalikult kaalutletult või hoopis erakorralistel asjaoludel - pankrotid, pärandvara jms. Oskar Hoffmanni teoseid turul siiski liigub. Asjatundmatu jaoks jääb mõistetamatuks hinnakujunemise mehhanism - miks sama autori, samas tehnikas teostatud tööde hinnavahe on sedavõrd suur. Teadagi kehtestab oksjonimaja kooskõlastatult müüjaga objektile alghinna, kuid müügihind kujuneb pakkumiste käigus. Aga siiski, kui "Tee Revalisse" prognoositavaks hinnaks on pandud 31000 USD, siis eelmine minule silma jäänud müügis olnud Hoffmanni maal, "Kalurid rannal"  osteti eelmisel kevadel vaid 6250 euro eest:

Või siis näiteks 2013. aastal oksjonitel müüdud kolme Hoffmanni tööde hinnad. Kunagi ühe taanlase vanaisa omandas Venemaal sellise piibuga mehe portree. Nüüd vahetas maal oksjonil omanikku 2700 euro eest:
Samal aastal USAs toimunud oksjonil müüdi üks Hoffmanni talvine maal 9000 dollariga:

Ja põhjanaabrite juures, Helsingis veel üks Hoffmanni piibumaal 3297 euro eest:

Kuigi nüüd müüki tulev "Tee Revalisse" oodatav hind tundub olevatki paisutatud, siis samas näiteks Hoffmanni selle maali eest on oksjonil makstud ümmarguselt 28000 dollarit:

Igatahes põnev saab olema, kas ka Eesti kunstikogujad ütlevad oksjonil sõna sekka.

Kunsti rahalises väärtuses pole ma asjatundja. Kollektsionäärid armastavad rääkida emotsionaalsest väärtusest. Raske on selle arvamusega mitte ühineda. Minule Oskar Hoffmanni tööd meeldivad. Hoffmann kujutas paljudel maalidel oma kodumaa, Eesti loodust, inimesi ja olustikku, see on omaette väärtus. Minu jaoks on aga Hoffmanni tööd erilised eelkõige mingis jutustavas elemendis. Näiteks selline Hoffmanni kõrtsistseen:

Keegi Mari B on olnud osaline selle maali elustamisel. Kas mina näen just seda lugu nagu seda pakuvad koolitööna selle video autorid, see on iseküsimus. Aga igatahes tasub sellele lingile vajutada - need minu jaoks tundmatud noored on saanud valmis ühe andeka asja. Minu lugupidamine neile.