esmaspäev, 10. detsember 2018

Õigus ja õiglus

Ma ei tea õigusest suurt midagi. Küll aga on mul isiklik, subjektiivne õiglustunne. Olen lugenud viimasel ajal ka sellest, et kohtunikud olevat prokuratuuri käepikendus. Selline kummitempel, kes kinnitab kriminaalkohtumenetluses otsuse, mille prokurör on juba ammu enne istungeid langetanud. Ehk on selles väites ka mingi tõde, kuid mina tahan uskuda siiski kohtu sõltumatusse. Ja nüüd on olemas mul hea näide. See mees on Erkki Hirsnik. Kõva mees, kelle president nimetas poolteist aastat tagasi kohtuniku ametisse:



Hiljuti tuli prokuratuurist Hirsniku kohtunikulauale toimik ühe 45 aastase lödipüksi "vägitegudega". Elukogemus ütleb mulle, et toimikusse on arvatavasti jõudnud vaid need episoodid, mis leidsid uurimisel tõendamist. Suurem osa ühe pere ilmsest kestvast õudusunenäost, emotsioonidest, on mõistagi jäänud väljaspoole toimikut. Mis siis toimus?

Mees tõmbab oma näo täis ja virutab naisele jalaga kõhtu. Samal päeval hakkab õues naist taga ajama, proovides käes olnud mootorsaagi käima tõmmata, ise röögib, et saeb naisel jalad otsast. Järgmisel päeval, vahepeal kaineks saamata, murrab harjavarre pooleks ja kukub naist nüpeldama mööda käsi ja sõrmi. Ülejärgmisel päeval virutab naisele käega näkku. Lisaks sellele  laseb löömamees kusagil küla peal veel rusikad käiku ja muidugi seejuures ikka ka jalaga näkku.

Uurija ja prokuröri tunnustuseks peab ütlema, et need selle asja uurimisega ei venita. Muidugi jõuab prokurör arusaamisele, et see pole mitte ainult inetu tegu, vaid lausa kuritegu. Ja nii teebki ta kohtunikule ettepaneku, et nende peksmiste eest tuleks anda 16 kuud ja mootorsaega vehkimise eest 5 kuud, liitkaristusena kokku poolteist aastat vangistust. Kuid ... et kui naisepeksja järgneva kahe aasta ja kolme kuu jooksul on hea poiss, siis ei maksa teda kinnimajja siiski panna. Samas on prokurörile hästi teada, et neli aastat varem on sama mees saanud sama naise peksmise ja juua täis peaga sõitmise eest juba tingimisi vanglakaristuse enam-vähem samadel tingimustel. Aga ei olnud see pätt katseajal hea poiss ja mees pandi lõpuks siiski vangimajja. Nüüd prokurör millegipärast usub, et äkki seekord läheb teist moodi.

Kohtunik Erkki Hirsnik arvab, et nii need asjad nüüd küll ei käi ja saadab oma määrusega kohtutoimiku prokuratuuri tagasi. Ma ei ole tükk aega midagi nii arukat, haritut ja argumenteeritut lugenud seotuna perevägivallaga. Minu meelevaldne kokkuvõte kohtuniku targast jutust on see, et naisepeksja peab istuma vangis. Punkt.

Erkki Hirsnik on noor mees, kes suudab kükki teha õlgadel 325 kilogrammine kang. Mina olen vana mees, kellel nüüd juba isegi 10 kg raskuse kandmine tekitab surmahirmuliku lämbumistunde. Kohtunik Hirsnikul on õigus ja minul on õiglustunne. Need on saanud kokku.

pühapäev, 9. detsember 2018

Emmanuel

Ma ei usu ... Ei, hoopis tahan uskuda, et väikene Emmanuel ei teadnud selle foto tegemise ajal, et õpetaja Brigittest, kes ta selja taga, et sellest tädist saab tema abikaasa.


Emmanuel kasvas suureks ja ta valiti rahva juubelduste saatel riigipeaks. Sellest ilusast hetkest 574 päeva hiljem on tema riigis kollaste vestidega rahvas tänavatel. Emmanueli kaitsevad veekahurid ja pisargaas.

reede, 7. detsember 2018

Kirjad leerivennale 3.

10. oktoober 1981
(järg)

Praegu tundub nendest jõukudest kõige etemana ansambel "Elektra" Märt Hundi juhatusel. See on muidugi juba teab mitmes koosseis, ta oma tütar laulab kah hulgas. Teevad viimase aja hitte. Instrumentaalne osa on küllalt tugev, laulu kuulen kolmapäeval. Taheti veel teha Narvast pärit ansamblit "Elektron", aga see vist jääb ära. Mõnes mõttes kahju, kuigi see oli ainuke tugevamalt esinenud venelaste kamp. Kahju selles mõttes, et mul jääbki ilmselt kuulmata kogu selle ülevaatuse leid - keegi kuuldavasti fantastilise võimekusega venelanna. Aga noh, kui ta tõesti hakkaja on, eks ta siis kusagilt ikka kostma hakkab.

Ansambel "Elektra", 1980 (Foto Valdur Vahi)


Fantastilise võimekusega venelanna.
 Loe Natalie Viks intervjuu aastakümneid hiljem

No nii. Nüüd ma hakkasin lugema neid Sinu kirju, mis saabunud peale minu viimast läkitust. Esimeses on pikalt-laialt põhjatud sm. Sam Uncle't. Ja õige kah. Ta, raisk, tahab ju Poolas sotsialismi puht perse panna. Ja üldse. Hea vähemalt, et meil võib vastavatest skaalapunktidest ülemoduleeritud Majak'i kuulata. Nii võib kindel olla, et kohalik sotsialism ikka kange ja kõva seisab. Minul pole õnneks olnud võimalust ega midagi lugeda iagasugu jätiste nagu Solntsenitšini ja Sakharovi soperdisi ja nad oleks tulnud ammu ära koksata, näe nüüd pasandavad kõik välja. Hoia kurat mokk maas või mulk kinni. Ja üldse on teisitimõtlemine lubatud ainult seal, kus teisiti mõeldakse. Ja üldse - mis sa veel mõtled, hea kui hing on sees. Tead mis, armas leerivend, ma kardan, et läheb sõjaks. ja veel enne kui arvame. Tundub mulle, et L.A. olümpiamänge me ei näe. Kõik muutused on nii järsud ja libisemised nii kontrollimatud, et muud võimalust mingisususegi juhitavuse kehtestamiseks kui sõda ma ei näe.

Selle pisikese kirjalõigu irooniat mõistavad vaid need, kellel vanust täna vähemalt 40-45+. Augustis 1980 algas Poolas Gdanski streik, vabad ametiühingud Solidaarsus jne. Meil, kaasaegsetel, oli eredalt meeles Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968. Seoses Poola sündmustega, eesmärgiga varjata tõde, käivitati 21. augustil 1980.a. Nõukogude Liidus täisvõimsusel taas kõik 1400 raadiomasti, mis segasid kuulamast Läänest tulevaid raadiojaamasid (s.h. Tallinnas Luha tänaval paiknenud "Kolm õde" raadiomastid). Nõndanimetatud ülemoduleeritud skaala viitabki sellele. Pildil on legendaarne, kaasaskantav Lätis valmistatud raadioaparaat VEF-12. Üks väheseid, kus olid juba tehase poolt võimaldatud sagedused, mille vastu "Lääne propaganda" segajad polnud häälestatud. Sealt sai siis segamatult kuulata "Ameerika Häält", "Vaba Euroopat" jne. Tegelikult vajaks selle kirjalõigu iga lause kommentaare ja selgitusi ...
(järgneb)
   

kolmapäev, 5. detsember 2018

Kirjad leerivennale 2.

10. oktoober 1981
(järg)

Aga ega ma nurise midagi. Võimalusi asjade veel sitemaks minemiseks on hulgaliselt ja ilmselt neid võimalusi ka kasutatakse. Meie oleme siiani ikka üsna talutavalt läbi tulnud. Poest niisama mööda ei käi, ikka astud sisse, et äkki on midagi müügil, noh ja vahel ongi. Tegime kevadel targa ostu - sügavkülmutuskapi. Nüüd saab see, mis korraga süüa ei jõua ära külmutatud, hiljem hea võtta. Panime maasikaid ja mustikaid, herneid, türgi ube ja muidugi liha. Küllalt pikalt tuleks läbi ainult leiva ja piima varal. Nii palju siis peremuredest. Muidugi oleks meil kõik paremal järjel, kui keegi meist töötaks kaubanduses või teeninduses. sealsetes sfäärides liigub kaupa hoopis hõlpsamini. Aga hea küll.

70.-80. aastatel toodetud nõukogude külmkapi "Birusja" reklaam

Töö suhtes muutusi pole. Üldiselt võib selle töökohaga ikka rahul olla. Aasta vältel koguneb nii palju ületunde, et saab suve läbi rahulikult puhkust pidada ja kodutöid teha. Tänavu läks nii, et olen praegu peale puhkust teist nädalat tööl. Väga mõnus, sest see esimene töökuu - september - on muidu väga hull. keegi esinejatest pole veel vormis, eriti kollektiivid - segakoor ja orkestrid, tööd aga nõutakse kohe algusest peale. Eriti hea on estraadiorkestriga. Neil kukil see A.Oidi nim. lauluvõistlus, mille järjekordne voor peaks kusagil oktoobri lõpul eetris olema. Takkaperra kustutas üks noor ja andekas režissöör 5-6 fonogrammi maha, need tulnud uuesti teha, Sauli Petka vihast vahus, aga mis see kõik aitab. Mina muidugi pean peenikest - pole mul häda midagi, kõik see soga ujus mööda enne kui ma tööle jõudsin. Nüüd hakkab see kõik juba laabuma.
Peeter Saul, 1981 (Foto Valdur Vahi)

Mul on käsil praegu lindistused kevadel toimunud vabariikliku ansamblite ülevaatuse laureaatidega. Neist tahetakse välja anda kassett, aga see unustati muidugi ära, et lava pealt kõlab ju bänd hoopis teisiti kui stuudios ja nii mingi punt on mikrofonide ees üsna armetu. Sellegipoolest on täitsa huvitav tutvuda maakohtade bändidega. Võrust tuli üks ränk heavy-grupp, ainult selle lindistus läks aia taha - sattus režissöörile, kes tegi esimest ansamblit elus. Aga see on midagi muud kui hommikuvõimlemine või mnemoturniir. Pärnu teatri "Kuldne trio" esitas omatehtud lindistuse. Kõlab nagu jaamapeldikus. Paidest tuli üks isevärki ajaviitebänd. Instrumentaalne osa täitsa vahva, laul ise kah kena, aga laulja liiga mannetu. See on mul kokku mängimata. Saab kõvasti vaeva näha.


 
Võru heavy-bänd Hetero, 1983 (foto Arno Saar) ning Paide "isevärki" "Paradoks"

(järgneb)

teisipäev, 4. detsember 2018

Kirjad leerivennale 1.

Tere, kulla leerivend!
10.oktoober 1981

Olen kangesti plaanitsenud Sulle kirjutada, aga neid koduseid toimetusi on ikka nii palju kukil, et lihtsalt kirjutamiseks aega leida on üsna raske. Täna sattus aga vihmane ilm, plaanitsetud võrkaia ülespanemist teha ei saa, mõtlesin siis, et katsun oma kirjavõlgasid siis pisut reguleerida.

Elu käib teadagi vanasoodu. Ikka rohkem tuleb loota naturaalmajandusele. Haltuura eest enam keegi suurt raha ei võta ega pakugi. Kõik käib printsiibil - midasinul mulle pakkuda on. kevadest peale tegelesin samadel põhjustel aiatööga. Vähemalt ube ja herneid ei tule turult osta. Ega see Nõmme liiv suurt kasvata, enne tuleb kurja moodi sitta ja muud väetist vedada, kui kuskile midagigi siginema hakkab. Vaarikad läksid tänavu täitsa untsu - ainult üheainsa marja saime. Nüüd lõid küll kohutavalt jõudsad uued võrsed üles - ehk on järgmine aasta etem. Maasikatega läks pisut paremini. nende istandust ikka laiendamegi pidevalt. Vähemalt kindlalt kasvav taim, nagu umbrohi. Turuhind alla 3.50 ei lange, aga kes selleraha eest osta jõuab. pealegi oma peenralt on ikka värsked marjad. Tikripõõsad on vist liiga varjul, on peale väetamise alustamist küll rohkem kandma hakanud, aga ega teab mis saaki sealtki saa. Rabarber läks tänavu samuti kehvalt. muidu oleme sellest ikka poisile talvemahla saanud, nüüd oli kevadel paar võrset ja kogu lugu. Kurat, ma võtsin ja kaevasin selle peenra üles ja ei ime, et nad ei kasva - juurikad puha männijuurtega läbi kasvanud. Istutasin ümber, näis kuidas vedu võtavad. Peaks väikese kasvumaja kah rajama, saaks tomateid ja ehk mõne kurgigi kasvatada. Riigipoes pole ju enam persetki ja turul on hinnad fantastilised. Õunaaasta on tänavu hea, aga söögiõuna hind alla -.80 ei lange. Kirsid olid 4.-, samuti head ploomid ja pirnid. Kaua sa nii lahke oled. Noh, ma mõtlesin, et kui paneks endale mõne ploomi-, kreegi või kirsipuu, aga kust kurat sa neid istikuid kougid. Kuulutati lehes, et Õismäel avatakse ilmatu kaarhall, kus neid istikuid müüma hakatakse. Eelmisel õhtul enne avamist olnud seal niisugune lööming, et pekstud miilitsaga laiali. Ikka sõjaveteranid oma plekkrindadega vahel. Ega muuga pole nii suurt muret. Kui asi väga kuradiks läheb, panen oma õue peale kartulad kasvama, hinge peab ikka sees, aga siga on kuuri all ikka raskevõitu pidada, lehmast rääkimata. Aga laps tahab piima saada. Nii et mitte enne, kui soojätkamiseks samme astud.

Talv tuleb tänavu raske. Piima on juba praegu raske saada. Võid ja hapukoort on ainult hommikuti. Lihakraamist võib ainult und näha, kui tutvust pole. Vahel muidugi juhuslikult õnnistab, aga reeglina on letid täitsa puhtad. Briketilimiiti kärbiti poole võrra, puude hankimine on omaette ooper. Nii et mõtle enne hoolega kui tagasi hakkad tulema. Aga vaevalt seal muidugi see elu lustlikum on. kaua sa siis seda punast kala ja kalamarja ikka kugistad. Muide - kui sul oleks võimalik saata, võiksid saata küll, kui ilmad külmemaks lähevad, siis see kraam vaevalt rikki läheb. Aga eks selle pakkumisega ole sul vist samuti kui kõigi eelmistega.
(järgneb)

Foto Tiit Veermäe (ETA / Õhtulehe arhiiv)

teisipäev, 27. november 2018

Need tüdrukud

Mul on pidevalt meeles, et mõistmiseks vajame mälu. Nüüd on sedaviisi, et mälu ei ole. Personaalset mälu. Kusagil siin, ajaveebis, kirjutasin kunagi tüdrukute kaklusest. Tagasisidena sain teada, et minu naiivne ettekujutus "roosadest" tüdrukutest on olnud sügavalt ekslik. See oli mulle õppetund feminiseeruvas maailmas.

Hiljuti sain seda uut maailma veelgi enam tundma õppima tänu ühele külalapsele. Tore tüdruk, seitseteist. Rallib ringi meestega 25 ja rohkem, 30+. Küsin, kus ema-isa. Isa teadagi, kus - pole. Ema, 35+, ehitab oma elu mehega number X+. Tüdruk ise elab üürikorteris vanema(!) õega, kellel elukaaslane number Y+. Tulevat odavam.

Selle seitseteist tüdruku sõbranna on 19+. Tore tüdruk. Õpib autoremondi lukksepaks. Visatakse koolist välja. Sest pole leidnud endale praktika kohta. Oma provintsilinnas on ta läbi käinud kõik võimalikud töökohad. Meil pole eraldi riietusruumi. Meil pole naiste tualetti.  Sedaviisi. Alates 13+ oli lastekodus. KOV täitis oma kohustuse, andis lapsele elamispinna. Sinna kuhu tüdruk (peale isegi meeletut alkoholi kogust) ei taha jalga sisse tõsta.

Kolmas tüdruk. ? vanuses. Pärast mõistusevastaseid ületunde supermarketi kassas teab, et saab kaheksa vaba päeva. Saab takistamatult viina juua. Mõnus.

Mingi laul ütles, et peatage see planeet. Ma tahan maha minna.

Olin kõvasti hädas ühe oma külalapsega. Reetsin ta, kirjutasin sellest. Siga olin, pöördumatult.  S. 1991-2017.


Meil olid selle noore mehega mõned ühised laulud. Vaatamata vanusevahele. Ta on edasi kusagil nendes lauludes. Enne mind. Ülalkirjeldatud tüdrukuid proovin mõista. Täiesti uus teema. Ei mõista. Andke andeks, tüdrukud.S-i mõistsin. Teid mitte. Püüan.




reede, 16. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (7.)

Tänasega tõmban omapoolse joone alla. Nüüd olen ühte rubriiki koondanud filmid, millede edasist edu jään huviga omaette jälgima. Minu filmipäevikus on lisaks kümmekond filmi, mis linastuvad ka PÖFFil ja millele olen andnud väga kõrge hinnangu. Pealegi ma ei ole ju siin käsitlenud üldse neid filme, mis on tähelepanuväärsed just filmikunsti väljendusvahendite, uudse lähenemise või mõne muu asjaolu tõttu. Veelgi rohkem on filmipäevikus aga neid häid filme, mida PÖFF ei näita ning mida vaevalt eesti tava- või festivalivaataja üldse kunagi näeb. Selles valguses mul ikka hullupööra vedas, et sain endale sellise suurepärase filmisuve. Nende filmide vaatamise puhul tuli mul mõnikord neti teel suhelda "kaaskannatajatega". Huvitav oli jälgida, kuidas inimeste maitsed, arvamused ja elust arusaamised on erinevad. Näiteks üks PÖFFil linastuv film, mille tutvustus avaneb pealkirjale klikkides.

Brasiilia

Kirjutasin juuli keskel oma filmipäevikusse ja saatsin ära midagi sellist: "Väga hea jutustamise oskusega autor. Ta räägib pildi ja heliga. On näitlejad, kes mängivad tegelasi, aga ega eriti ei näitle. See ei häiri režissööri ja mind, vaatajat. Sellest tekib mingi tinglikkus, stilistiline võte, mis aitab vaatajal paremini mõista, millest tahab autor rääkida ja mille pärast. Väga tugev film."



Samas on seda filmi vaadanud üks teine vaataja: "There is no tension in this film, it feels theatrical to me. At times fun and funny, but quite repetitive. And that whole Lolita vibe? God, no. Such an old man should never approach a child like that. This is quite a depressing watch for a feminist. I like the final scene, I only wish the girl were on that car roof, too."

Kolmas vaataja vastab teisele: "I thank you very much for your opinion about the film “Beiço de Estrada “. I’m not a personal advocate for the film, but I must  say that despite I also feel quite disturbed with that Lolita vibe, the film was depicting something cruel that indeed happened in many societies (including the European ones) that we consider despicable today. Criticizing that scenes for the pure act and not put into context  is like criticizing the cruelty to the black men in a film about slavery. Sorry, it is disturbing, but it really happened in the past and films like these are made to denounce it for it not be repeated.  Good that now we can fight against it. I think such scene is depressing to watch not only for feminists but for anyone else that is not clueless or sick minded nowadays. Films do have depressing parts, you know it. About the ending , I also wished a better end for the girl, but nowadays we see many film with not totally happy endings, that would be so previsible that is now considered boring. No harsh feelings, just my point of view too."

Neljas sekkub: "Audacious and provocative. Full of melancholy and irony. Covers strong topics. Again depicts relationship between perversive dominant men and exploitation of women. Film lacks originality and become too sweet & soft near the end. Finale is unremarkable."

Filmivälisena. Küll ma tunnen puudust aastatetagusest erinevate blogide kommentaari ruumidest, kus esitati huvitavaid arvamusi ühele või teisele nähtusele. Selles filmikeskkonnas tundsin üle aastate sama tunnet ja jään seda igatsema.

Ma käisin viimati kinos vast kakskümmend aastat tagasi. Kindlasti pole ma käinud üheski kaasaegses kinos. Siit ka minu tegelik filmidest kirjutamise põhjus. Kui teil on minu vanuseklassi emad-isad või vanaemad-vanaisad, kinkige neile mõni PÖFFi kinopilet. See suhtumine, ah, mis nüüd mina - kino on noorte inimeste värk on väga levinud. Kui nad isegi filmist täit elamust ei saa, siis las imestavad vähemalt seda, et kinos on nüüd pehmed toolid.

neljapäev, 15. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (6.)

Sirvin seda PÖFFi kava ühte- ja teistpidi ja tõden, et ma ei jõua kirjutada kõikidest headest filmidest. Neid on tõepoolest palju. Minu soovituste põhikriteeriumiks on peamiselt emotsioon. Filmid, mida ma esile tõstan, reeglina raputasid mind emotsionaalselt. Olen nende soovitustega kaitsetult avatud. Inimese raamatu- või filmimeeldimised räägivad temast rohkem kui mingid olukirjelduslikud eluseikade kirjeldused.

Mõned filmid programmist Panoraam. Filmi tutvustus avaneb pealkirja lingist.

Austria

Inimese seksuaalsus on kahtlemata tema identiteedi osa. Maailmas tehakse hämmastavalt palju filme, kus otseselt või ääripidi puudutatakse omasoo ihalust. Ma vist aiman, miks see nii on. Aga see pole asja iva. Olen alati imestunud LGBT liikumise aktivistide ja vastaste kirglikust vastuseisust. Tundub, et sellest asjast lõputu rääkimine pakub osapooltele (seksuaalset) rahuldust. See film räägib samuti seksuaalsusest. Lugu sellest, et seksuaalne identiteet pole alati küsimus, kes kellega magab. Komöödia, milles on sügavat tragismi.



Pärast selle filmi vaatamist on mul sügavalt häbi enda pärast kõigi nende sportlaste ees, nagu "vennad" Pressid ja teised Nõukogude Liidu, Saksa DV või Poola sportlased, kelle üle sai omal ajal ikka väga rõvedalt ilgutud.

Mongoolia

Mingil hetkel hakkavad pisarad lihtsalt jooksma. Nii valus on. Ja ongi kogu selgitus. Kõik.




Lysis
Saksamaa

Meestekas ilma autodeta, tapmiste ja tagaajamisteta. Isa, poeg ja tühermaa.



Film isata kasvanud poegadele ja poegateta poeglaste isadele.

Surmamõrsjad / Dead Women Walking
Ameerika Ühenriigid

See film raputas mind läbi. Ma ei mõista, miks on selle filmi eestikeelseks pealkirjaks poeetiline Surmamõrsjad? Selles filmis pole poeesiat, vaid karm tegelikkus. See linateos on empaatiatest.



Avalikes diskussioonides surmanuhtluse taastamisest, peaks see film olema kohustuslikus korras nähtud, enne kui kellelegi üldse sõna antakse.

kolmapäev, 14. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (5.)

Vaatasin Piletilevist, kuidas läheb minu soovitatud filmidel. Rõõmustav on see, et soomlaste "Inimese roll" maailma esilinastuse seanss on välja müüdud. Lisaseansile on kohti vabalt. Teistel filmidel nii hästi pole läinud. Olen lugenud, et eestlane pidi olema usin kinoskäija. Tõsi see on, ka numbrid tõestavad seda. Iseasi, mida kinos vaatamas käiakse. Ansambel "Meie Mees" oma hiigelaegadel tõstis kindlasti oluliselt meie kontserdikülastajate arvu ja McDonalds restoranid on tõsine sõna tõestamaks, et inimesed armastavad süüa restoranides.

Minu jaoks oli täielik üllatus aga Tartu PÖFFi piletimüügi hetkeseis. Heade mõtete linn on kultuuri osas, aga PÖFFi filmid on maailma tippkultuur, täiesti mõttetu linn. Näha maailmas teise saalina filmi, mis vaevalt kunagi siia filmilevisse või teleekraanile tuleb, see võimalus jäetakse kasutamata - hämmastav! Minu selle aasta suve filmiprogramm avardas mu maailmapilti siin metsas oluliselt. Tartus ei leidu aga PÖFFi filmidele Elektriteatri pisikeses saalis isegi viitekümmet inimest. See räägib ülikoolilinnast mõndagi. Tartu on Euroopa kultuuripealinn - naeru koht.

See videoklipp põhivõistlusprograami filmidest võiks pühendada tartlastele. Need on filmid, mida tartlased oma linnas näha ei taha.




Järgnevalt aga mõned isiklikud soovitused debüütfilmide võistlusprogrammist. Ekslikult võib arvata, et need filmid on kuidagi hinnaalandusega. Võin kinnitada kogemuslikult, sest olen peaaegu kõiki filme suvel vaadanud, et need esmafilmid ei jää üheski komponendis alla kogemustega autorite teostele.

Pealkirjale klikkides avaneb film tutvustus.

Norra

See autori esimene täispikk mängufilm on tema filmikooli magistritöö. Ma pole kuulnud, et meie, Eesti lohiseva nimega "filmikooli" magistrandid lõpetaksid magistratuuri täispikka filmiga.



Emotsionaalne film. Meelevaldselt tahaks tõmmata paralleeli eestlaste filmiga "Võta või jäta". Kuid need on erinevad teosed. Eestlased jutustavad tõepärase, norrakad lisaks veenvusele ka sügavalt läbitunnetatud loo. Meie film on avanud oma festivalide auhinnaskoori. Norrakate film võidab aga kindlasti vaatajate südamed nii meil kui mujal.

Vaatan, et minu filmisoovitused liiguvad paratamatult mingites teemades, mida olen juba kümme aastat kajastanud mõnikord ka siinses ajaveebis. Seepärast ma ise ei imesta ka järgneva soovituse üle.

Leedu



Ma olen paljulapseline isa. Minu laste seas on neid, kes kutsuvad mind nimepidi ja peavad mind tinglikult isaks ning kellel on nüüd enda lapsed, kes omakorda ei pea mind tinglikult, vaid ikka päris vanaisaks. Muuseas, kevadel saan järjekordselt vanaisaks ja pole lastelaste seas omasid ega võõraid. On lapsed ja täiskasvanud oma rollides. See film on sellest.

Ma ei ole oma ajaveebis avaldanud mõtteid lapsesaamise kaasaegsetest tehnoloogiatest. Sest mõnede jaoks on see valus teema. Ütleksin vaid, et päris oma bioloogilise lapse saamise soov on igati loomulik, kuid sotsiaalses mõttes ülimalt egoistlik. Bioloogiliseks isaks võib olla katseklaas No.27. Nüüd on olemas juba ka "tehnoloogilised" emad, kes kannavad katseklaasis viljastatud lapsi. Kuid kusagil on samaaegselt juba sündinud lapsed, kes ootavad täiskasvanuid, keda kutsuda emaks ja isaks.

reede, 9. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (4.)

Veel kaks filmi põhivõistlusprogrammist. Filmi tutvustused avanevad pealkirjale klikkides.

Poola

Tavaliselt käsitletakse filmides holokausti teemat kindlate kanooniliste hoiakutega. Seekord on aga autorid teinud küll korraliku psühholoogilise draama, kuid millele on ootamatult lisatud (meelelahutuslikku?) horrorit. Minu jaoks on selles filmis võimas kujund - vangirüü. Kahekümnenda sajandi keskel kandsid terved riigid ja rahvad alandlikult vangirüüd. Meie sammusime vaikides selles vangirüüs pikkadeks aastakümneteks võõra riigi võimu alla ja vabanesime alles siis kui need ise seljast viskasime.



Muuseas minevikuhuvi tõttu olen lugenud Wolfsbergi koonduslaagrist, selle evakuatsioonist, laagri lähedal asuvatest maa-alustest kaitserajatistest ja ka valvekoeradest, keda õpetati reageerma teatud ärrititele. Oleks imelik kui hästi tehtud film mineviku teemadel mulle ei meeldiks.


Ungari

Selle filmi kohta ei jätku mul piisavalt kiidusõnu. Autor on minu veregrupi inimene oma arvamustes ja tõekspidamistes. Meie suur erinevus ja minu kadedus on vaid selles, et see mees on meeletult andekas.



Mul on kahju, et treiler ei anna edasi filmi olemust. See film on meestekas. Augusti keskel olen kirjutanud oma filmipäevikusse, et film on väga hea ja režissööri fantaasia on suurepärane. Arutlesin, et lõpuks ometi üks korralik meeste film armastusest nende sadade hulgas, mida näinud. On teisedki mehed teinud filme armastusest, kuid need autorid on enamuses feminiseerunud mehed, kes armastavad lõputult lobiseda oma tunnetest. Selles filmis meespeategelane ja autor ühes isikus lahkab (psühhoanalüütiliselt) mehe armastuse olemust. Ta teeb seda naljakalt ja samas tõsiselt.


neljapäev, 8. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (3.)

Vaatasin, et PÖFF on avalikustanud kogu programmi. Filmide arv on tõepoolest suur ja täitsa mõistetav, et igal aastal on kõigil üks ja sama mure, mida valida. Eks see on kinni ka inimesest, tema mõtlemisviisist. Mina võtaksin ette mingi võistlusprogrammi filmid ja meelekujutuses oleksin siis nagu žürii liige, kes oma pingerida koostab. Hiljem hea võrrelda, kuidas minu hinnangud asjaarmastajana suhestuvad professionaalide omaga, sealhulgas ka kultuuri-, filmiblogide kirjutajate arvamusega. Selline üks viis võimalikest süsteemsetest lähenemistest viitab sellele, et ma olen vilets shoppaja. Veelgi enam, see paljude jaoks meelelahutuslik (!?) hobi teeb mind hoopis närviliseks.

Selgub, et olen ära näinud kõik Põhivõistlusprogrammi filmid. Minu hinnangul on festivali tegijad kokku pannud väga tugeva programmi. Nende hulgast võib valida mistahes suvalise filmi ja hiljem tõdeda, et hea film oli. Mõned tööd tõstaksin siiski esile. Jällegi puhtalt subjektiivselt. Ma ei tee seda kinematograafilistele hinnangu kriteeriumidele tuginedes, neid olen analüüsinud ja kirjutanud filmipäevikusse. Tõstan esile vaid need filmid, mis mulle vaatamise hetke meeleolus eriti korda läksid. (Pealkirjale klikkides avaneb filmi tutvustav leht).

Elada siin / A Place to Live
Kanada

Eile rääkisin telefonis ühe lähedasega. Kaks nädalat tagasi suri ta mees, koos oldud veidi rohkem kui nelikümmend aastat. Pikk abielu oli vastuoluline. Seepärast mõtlesin, et see surm oli lähedasele kergendus. Jutust selgus, et mingil määral ongi. Kuid toriseva mehe puudumine, tühi maja ning täiskasvanud lapsed kaugel on viinud lähedase sügavasse leina.



Taas kord tõden, et heade filmide puhul ei saa rääkida konkreetsest sihtgrupist. Noortel inimestel omad pered, asjatoimetused. Äkki pärast selle filmi vaatamist just need noored täiskasvanud mõistavad, mida tunneb nende ema või isa pärast seda kui neist saavad lesed.

Soome

Suvel filme vaadates avasasin, et väga vähe tehakse meestekaid. Millegipärast arvatakse, et need on ilmtingimata action-filmid ja muu taoline, mis meestele meeldib. Kaugeltki mitte. Head meesteka filmid räägivad meestele olulistest asjadest. Nooremate põlvkondade mehed on muutunud küll avatumaks rääkimaks ka sellest, mida nad tunnevad või üle elavad. Kuid ometi ma näen, kuidas enamus mehi elavad jätkuvalt sissepoole. Mõnikord täieliku läbipõlemiseni.



Minu üks lemmik elutarkustest on, et igaüks peab teadma oma kohta laua taga. Kuni teatud vanuseni mehed leiavad, et nad väärivad paremat istekohta. Leppimine tegelikkusega on raske.


kolmapäev, 7. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (2.)

Mida vanemaks saan, seda enam meeldivad mulle dokumentaalfilmid. Muidugi sõltub kõik sellest, millest ja kuidas film on tehtud. Aga siiski, elu lavastamine näitlejatega pole päris see, mida tegelik elu igapäevaselt meile üldistustena pakub. Ning kui kaamera suudab tegeliku elu jäädvustada, autor selle materjali mõtestada, siis tulemus on võimas. Dokumentalistikas on erinevaid meetodeid teema esitlemisel, sealhulgas ka pisikest lavastust, kangelase provotseerimst. Tulemuse saavutamise nimel on see pisipettus andestatav.

Teine film, mida tahan Just Filmil soovitada ongi dokumentaalfilm, mis kuulub festivali Lapse õiguse programmi. (Filmi pealkirjale klikkides avaneb seda tutvustav lehekülg).


Olen mai alguses, vahetult peale filmi vaatamist teinud sissekande oma filmipäevikusse:

"Väga hea film. Tunnistan, et lülitasin filmi sisse ettevaatliku skeptitsismiga. Esmalt seepärast, et üleolevalt öeldes, "sotsiaalporno" müüb alati hästi, isegi kui filmi teostus on kehv. Teiseks oli mu ebasõbralik eelhäälestus tingitud sellest, et olen neti kaudu vist ära näinud kõik selle teema dokumentaalfilmid ja -projektid - mida uut saab veel öelda? Aga selle täispika doki tegija siiski üllatas mind. Ütles-näitas just seda, mida seni pole ma nendes filmides näinud, kuid mida isiklikult tean Eesti üheksakümnendate algusest. Oli meilgi siis pealinnas sadakond kodutut (loe:hulkuvat) last. Murrangulised ajad toodavad alati hulgaliselt kodutuid lapsi. Ühes kohas oli nendele lastele sisse seatud varjupaik. Sinna nad tulid. Said ennast pesta, uued puhtad riided, kõhu täis süüa, pehmes voodis magada ja ... läinud olid nad taas - nädalateks, kuudeks. Läinud sinna, kus neile meeldis rohkem. Tekkis siis ja ma arvan, et see film tekitab ka nüüd paljudes vaatajates küsimuse, aga miks siis täiskasvanud ja ametnikud ...



Nicu räägib meile režissööri kaasabil oma lineaarse loo, kuid filmi struktuur nõuab vaatajalt siiski pingutavat tähelepanu. Ning see on hea. Vaatajat sunnitakse olema filmi osaline. Filmi autori tunnetatav ja varjamatu juuresolek, osalus, võimendab seda tunnet veelgi. Oleksime pidevalt nagu filmija selja taga. Kohati muutub see vaataja jaoks omamoodi paralleelseks süžeeliiniks, selle sama ülaltoodud küsimusega, aga miks siis, aga kuidas ma ... 

Väga kehvades võttetingimustes on autor joonistanud kaameraga tihti huvitavaid kaadreid, mis pärast monteerimist on loonud filmile stilistiliselt õige õhustiku. Kahtlemata on see autorifilm. Ometi tõstaksin omavoliliselt selle filmi kaasautoriks monteerija. On ilmne, et ilma tema abita poleks algaja dokumentalist suutnud filmitud materjali hallata. Ning lisandusena. Sellel filmi muusikaline kujundus, diskreetne ja märkamatu on emotsiooni loomisel väga oluline."


teisipäev, 6. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (1.)

See suvi möödus mul vabatahtliku filmivaatamise tähe all. See oli nagu omamoodi loosiõnn. Alati olen mõelnud, et näed, minult ei küsi keegi, millist erakonda ma armastan või kuidas olen ma rahul presidendi või peaministriga. Ja nüüd äkki küsiti minu arvamust filmide kohta. Kõik uued filmid - kahtlemata privileeg, mis märkamatult muutus kohustuseks. Vaatasin PÖFFi kodulehte, kus, nagu aru saan, esialgu üleval vaid osa programmist. Panen käe südamele ja kinnitan, kõik järgnev ei ole tasustatud sisuturundus. Olen lihtsalt paljusid neist filmidest juba näinud. Sõna "soovitused" on muidugi eksitav. Need, kes on mu ajaveebi pikalt jälginud, teavad, mida sellised soovitused "väärt" on. Kõik on ikka väga isikus kinni - inimese maailmavaade, vanus, huvid, elukogemus, ajude lupjumine ja muu taoline. No ja mida saab üksik eraklik vana mees metsast ikka niiväga soovitada. Elu käib ju hoopis kusagil mujal.

PÖFF on kärgfestival, mille üks osa on PÖFF Shorts. Nende lühifilmide osas pole mul midagi öelda, sest minu suvises filmirepertuaaris neid polnud. Küll aga tahan esile tuua kaks filmi alafestivalist Just Film. Tihti mõeldakse ekslikult, et laste- ja noortefilmid ongi mõeldud teatud ealisele kategooriale. Oma kogemusest võin kinnitada, et hea film ei tunne vanusepiire. Järgnevad filmid on huviga vaadatavad ka vanavanaisadele.

(Filmi tutvustus avaneb vajutades pealkirjale)

Loodan, et järgmisel korral sured / Hope You'll Die Next Time
Ungari

Ma olen siin blogis korduvalt ning ironiseerivalt virisenud (kohati liiga emotsionaalselt ja ebaõiglaselt) kõikvõimalike kodanikeühenduste üle, kelle põhikirjaliste kaunisõnaduslike eesmärkide tegelikuks sisuks on maksumaksja raha eest luua endale töökoht, trükkida voldikuid ja viia läbi "koolitusi". Kuhugi sinna alla liigituvad ka noortele suunatud kampaaniad internetiohtudest. Ma arvan, et see üks film kaalub üles kõik need koolitused ja voldikud.



Vanematel on teismeliste lastega mõnedest asjadest rääkimine pisut keeruline, et asjast kasu oleks. Lihtsam on anda teismelisele raha ja saata ta kinno öeldes: "Ma tahtsin ammu sinuga rääkida sellest, mis seal filmis, kuid ma ei tea, kuidas. Mine parem vaata." Autorid ise määratlevad, et film on kõlbulik alates 12. eluaastast.

Aga miks mitte ka film täiskasvanutele? Oleme me kindlad, et me teame oma lastest kõike? Ka seda, mida nad üksinda olles teevad arvuti kaamerasilma ees? Kas nad on armunud? See film on ideaalne võimalus pärast ühist filmivaatamist pisut siluda neid loomulikke mikromõrasid, mis üldjuhuna tekivad lapsevanema ja teismelise suhetes nende täiskasvanuks saamise raskel teel.

Muidugi oleks selle filmi propageerimine vajalikuks ja sisuliseks tegevuseks just kõigile neile, kes ameti või aktiivse eluhoiaku tõttu räägivad meie lastele päevast päeva interneti ohtudest. Kindlasti soovitan filmi soojalt kõigile kirjanikele-dramaturgidele, kes peavad teismelisi oma loomingu sihtgrupiks. Selle filmi stsenaarium on hea näide, kuidas süžee kastist välja mõelda.

esmaspäev, 5. november 2018

Avame "hooaja"

Pikk suvi, osa sügistki juba möödas ajast, millal viimati oma ajaveebi lahti tegin. Mingil hetkel, endale seletamata, puudus selleks vajadus. Arvatavasti peamine põhjus, et ma üleüldse blogin emotsioonide, mälestuste ja mõtete väljaelamiseks. Pika vaikuse perioodi jooksul sain aga neid emotsioone vaadata ja kirjutada küllaga. Umbes nelisada mängufilmi on ära nähtud ja filmipäevikut kirjutatud. Enda toimetamised ja asjaajamised lisaks, ning ega siis aega jäänudki, et midagi muud kirjutada ja teiste blogisid lugeda. Nüüd hakkan vaikselt talverutiini tagasi minema.


Loen minu kätte toimetatud vanasid kirjasid ajavahemikust ca 1981-1991. Neid kirju on paarkümmend. Äärepidi ja vihjetena pisut kultuuriloolised, mistõttu peaks nad siia ajaveebi siiski talletama. Pärast mind lähevad nad arvatavasti lõkkesse. Samas pean seda avaldamist tegema ilmselt sügavate kärbetega, kuna mõned lõigud on väga isiklikud. Eks vaatame.

Kui neid kirju lugesin, siis tuli millegipärast meelde hoopis Sihveri klubi ja Virmalised. See on minu arvates eesti pop-muusika bändide algusaastate üks ilusamaid palasid. Mitte ninapidi juures, kuid ometi mingite kokkupuute punktidega nägin kogu seda ajastut oma silmaga ja jälgisin kõrvalt, kuidas poisid seda ajastut lõid. Nendes ülalmainitud kirjades mainitakse samuti muusikuid. Avastasin taaskord, et vanusega ajataju pole enam täpne. Kirjades mainitu on kõik nagu äsja toimunud. Ometi on need kirjad juba 25-35 aastat vanad. Samas Kurmetid-Joala-Naer asetub minu mälus kindlale kohale ajateljel. Sihveri klubi ja see tüdruk, kellele ma ei julgenud ligi astuda.

neljapäev, 24. mai 2018

Lillekastid

Aeg lihtsalt kaob käest. Ütleme nii, et kui sa oled loonud iseenda jaoks mingi elukeskkonna standardi, siis kuidagi nukker tunne hiilib ligi, mõistes, et mõnest asjast enam jõud üle ei käi. Mistahes asi võtab kordades rohkem aega - ilmne oma jaksu ülehindamine. Terve mõistus ütleb küll, et tõmba neid toimetamist vajavaid asju koomale, tee niipalju kui jaksad. Teisalt, seda elukeskkonda, oma viimast kodu luues olen tahtnud, et mistahes suunas vaadates pilk ikka puhkaks. Seega tuleb teha. Ah, jah, see "investeering külalastesse" on tasunud ennast kuhjaga. Nad siin ikka käivad oma peredega või pere kõrvalt ja raskemad, võhma vajavad asjad teevad ilma, et peaksin paluma. Igatahes kõik on trimmerdatud-niidetud, küttepuud jõuavad järk-järgult kuuri virnadesse, mõned kiviaiad, mis vajasid kohendamist on taas laotud jne.

See on minu kevadeprojekt, mille lõpetamine veereb vaikselt juuni kuusse. Vanad lillekastid olid oma aja ära elanud. Need olid pärit mingist keset õue seisnud puukuurist, mille omal ajal lammutasin. Olid selle kuuri karkassiks. Nii nad mul maha läksid ilma mistahes töötlemata ja ajasid asja ära. Poodides müüakse ka lillekaste, kuid need maksavad. Vaatasin neid ja minu jaoks olid nad ka liiga klanitud. Mulle meeldivad pisut robustsemad, väiksema viimistlusastmega, mis sobituvad nn. talukoha looduslikku landsafti pisut rohkem. Nii tuligi endal uued kastid hööveldamata laudadest kokku klopsida. Seespoolt vooderdasin vundamendi "mullikilega", et muld ja niiskus kohe mädandama ei hakka. Siis puidukaitse peale, ning minu elu ajaks jätkub ehk küll. Tegin ühe pildi kah, kus viimane vana kast ootab tulpide äraõitsemist.


Aga muidu on nii nagu elu ikka. Muretsen lähedaste muretsemiste pärast. Elan kaasa ebaõnnestumistele ja olen rõõmus kui inimestel hästi läheb. Just viimane on see, mis jõudu annab. Minu oma lapsed suhtuvad üllatavalt mõistvalt, et siin, minu pagendusaastatel on neile tekkinud juurde "liba" vendasid ja õdesid külalaste näol. Kuidagi on välja kujunenud nii, et vanaisaks peavad mind tunduvalt rohkem lapsevanemaid või väikelapsi kui niiöelda otseliinis neid tegelikult on. Selle kuu positiivse emotsiooni kõrghetk oli siis kui üks külalastest tõi linnast oma kaasaga vanaisale näitamiseks 60 tunni vanuse poja. Tahtsin noorte vanematega kurjustada, et nii väikse lapsega ja ema äsja sünnitanud ja muud. Jätsin aga tänitamata, aru saades, et see, vanaisale näitamine on oluline lapse isale ja emale. Ja mis siin varjata, ka ma ise olin ... Mistahes sõnad on liigsed.

Vaimu proovin ka värske hoida. Kirjutada oleks palju lugusid. Selle asemel vaatan  mai algusest taaskord hoopis filme. Ühelt poolt nagu paluti, teisalt pressisin ehk ka ise pisut palumisele kaasa. Enamus filme pole veel saanud isegi esilinastust kodumaal. Geograafia on lai. Hetkel olen vaadanud uusi filme (osadest riikidest mitu filmi): Costa Rica, Hispaania, Suurbritannia, Serbia, Iraan, Kolumbia, Austraalia, USA, Kreeka. Igale filmile pean andma omapoolse motiveeritud hinnangu. Minu enda jaoks põnevad mõtteanalüüsid stsenaarselt, audiovisuaalselt, lavastuslikult, žanriliselt, temaatiliselt jne. Need tuleb hinnangu põhjendamiseks kõik kirja panna. Ma inglise keeles enam-vähem loen, kuid kirjalik eneseväljendus on pagulusaastate jooksul rooste läinud. Jah inimene õpib (taasõpib) surmani. Pusin nende võõrkeelsete arvustustega ja on huvitav.

25.05.:
Lisan veel ühe foto võetuna maja terassilt, mis illustreerib pisut segasevõitu selgitust kommentaarides.


neljapäev, 3. mai 2018

Ekselistid

Tundub, et minu kartused selle haldusreformi joontetõmbamise kõrvalnähtustest hakkavad vaikselt tõeks saama. Ega ma muutustele vastu olnud, need olid vajalikud. Asi kippus kohati absurdiks kätte, kus omavalitsuse palgal rohkem töötajaid võrreldes valla ülejäänud maksumaksjatega.


Minu suhtumine meie haridussüsteemi ümberkorraldustesse on olnud kogu aeg ühene. Mulle võidakse ette tuua kuitahes palju tabeleid, kus meie lapsed maailma targimad, tublimad ja mida veel. Küsin vastu, mis siis? Kui ülejäänud maailma lapsed on lollid, kas siis meie lapsed ei võiks olla hoopis veelgi targemad, haritumad? Minu postulaat on olnud ja jääb - igale lapsele (võimetekohane) keskharidus! See on meie väikeriigi püsimise garantii ja inimeste heaolu allikas. Minu jaoks oli selge, et maagümnaasiumide sulgemisega on ekselistid saavutanud võidu, kuid sellega ei piirduta ja liigutakse edasi harimatu Eesti kujundamisel. Seda juba läbi haldusreformi. Enam pole vaja mingeid keskvõimu bullasid. Kohalikud mogrimärdid joonistavad juba oma exceli tabeleid. Laupa ja Käru põhikoolide muutmine tsaariaegseteks külakoolideks, Nõva õpilaskodu sulgemine. Need on esimesed pääsukesed. Teiste valdade võimukandjad on esialgu veel kapis ja pole julgenud avalikult tunnistada, et tegelikult on ka nemad oma sättumuselt ekselistid. Haridus on ju ometi mõttetult kallis?

Kusagilt olen kuulnud ja lugenud juba ka sellest, et paganama kulukas on toetada uues suures vallas mitut perearsti vastuvõttu. Peaks ikka koondama kõik ühte tervisekeskusesse, kus need praegused perearstid siis tööd saavad ja rahva tervisenäitajad exceli tabelites koheselt paranevad.

Ah, mis see minu asi on. Minu tegutsemiste aeg on ammu ületanud parim enne tähtaja. Teie peate selles riigis edasi elama, ise teate.

teisipäev, 17. aprill 2018

Luud ja elud

Tuleb välja, et üks lapselaps (tütarlaps) käib juba kaks nädalat karkudega. Jalalabas kaks mõra. Pisut noorem lapselaps (tütarlaps) kukkus ronides käeluu puruks. Ütlesin lapsevanematele, et see pani mind kahtlema minu kivistunud vaadetes soorollidele. Ütlesin, et mõranes minu arusaamine, et iga täiskasvanud mees on juhuslikult ellu jäänud poiss.

Nüüd lugesin kurba uudist. Kahju, kes iganes ta oli. Elamata elu ja need asjad. Lapseema kaudu sugulane (poisslaps) kukkus-visati ka kunagi kõrgelt aknast välja. Tänaseks vanur, tema ema ei usu kunagi, et see võis olla enesetapp. Äkki on siiski see, et täiskasvanud mees ongi juhuslikult ellu jäänud poiss?

Foto: Anni Õnneleid, DELFI

teisipäev, 27. märts 2018

Kuulsin kellukese vaikset heli

Sõna "pesamuna" pole vist päris õige. Pesast ammu välja lennanud. Abiellunud ja loonud põhipesa Pariisis. Aga et mitte tunda ennast külalisena kodumaal, ostis endale korteri ka Eestis. Lapselaps kasvab vanemate keeltepaabelis, kuid ega ta veel aru saa, mis kultuurisupis saab üles kasvama. Pidi ja peaks nagu kõik hästi olema. Ja nüüd siis SEE telefonikõne kümme päeva tagasi.

Lapse ema sõitis esimese lennukiga, kus oli vaba koht. Kõige hirmsam oli teadmatus. Minule öeldi alles päev hiljem. Eesti naised on tublid, säästavad oma laste isasid. Pesamunal kolmekümneni paar aastat minna, alla aastane laps kodus ja äkki insult. Tegelikult oli kaks trombi järjest, mis arstide sõnul teineteisest sõltumatud. Kopsu oma kergem, aga aju oma puhtalt klassikaline - ühe poole halvatus ja need asjad.

Noor organism mobiliseeris ennast. Või kas see oligi organism, pigem see kui oma väikest last nägi. Kõik taastub kiiresti. Arstide hinnangul täielikult ja kahjustusteta. Põhjuseid insuldiks otsitakse siiani - nii noortel naistel ei tohiks sedasi olla. Rasedused ja trombid, seda küll, kuid sellise pauguga, et halvab keha ja aju ... Geneetilised seosed on üheks variandiks. Enda poolt olen kimbatuses. Minu vanavanemad sündisid 19. sajandi viimases veerandis. Lugusid nendest tean, aga mitte haigusi. Mu ema ja isa surid kui olin ikka väga noor. Asja mul oli nende haigustega siis.

Enda haigused on nüüd minuu silmis tühised. Oma tervise hädaldamiste pärast piinlik. See kelluke, mis ootamatult helises, kajab minus tugevamalt kui kõikide kirikute kõrvulukustav kellamäng mida me arvame kuulvat oma lahkumisel.

Kui kõik korda läheb, siis näen teda mai lõpul. Ootan.

teisipäev, 13. märts 2018

Arkadi ja Juri

See väike poiss ja suurem kohtusid vaid korra. On rohkem kui viiskümmend aastat möödas, kuid sellest kokkusaamisest kirjutatakse siiani. Aja jooksul on detailifaktid hägustunud, lisatud on legende ja väljamõeldisi, et jutt sujuvam oleks. Kuni sinna maani välja, et pole kindel, kas väiksema poisi nimi on Juri või Grigori. Suurema poisi nimi on igatahes Arkadi. Tema on kahest kuulsam, nimi õpikutes, kataloogides ja kümme aastat tagasi oli talle pühendatud isegi ligi tunni pikkune film, kus seda kohtumist ja sellele eelnevat ning järgnevat üksikasjalikult lahati.



Kõik juhtus päev enne Arkadi viieteistkümnendat sünnipäeva. Väikesest Jurist pole midagi eriti rääkida - ta oli siis vaid kolme aastane. Seevastu vanema poisi elust, tema vedamistest ja valikutest saaks kirjutada mitu noorsooromaani.

Juri elas koos ema ja isaga suhteliselt uues majas, avaras korteris. Isa käis tööl, ema oli kodune. Vanematel olid välisreisid, mida siis võimaldati vaid vähestele. Korteris kodutehnika, isegi värviteleviisor, mis neil aastail oli veel väga haruldane. Juri vanemate elu oli ilus ja õnnestunud.

Arkadil oli pisut teisiti. Kasuisa töötas lukksepana, ema sanitarina. Kommunaalkorteri väikeses toas elasid ema, isa, Arkadi, tema õde, kaks peaaegu täiskasvanud poolvenda, kellest üks tõi veel pruudi sinna tuppa elama. Täiskasvanud leevendasid oma elumuresid alkoholiga, raha oli vähe. Et lapsed palju ei sööks, pani kasuisa vähese toidu luku taha. Korteris ruumi ei olnud, seevastu tänavad ja hoovid olid avarad. Sealt korjas poiss endale pahandusi. Ega ta eriti kõva kuju õues ei olnud, pigem eakaaslaste peksupoiss, aga sitke vend oli küll. Pani vastu niikaua kui jõudis ja mistahes käepärasega, olgu selleks kaigas või kivi. Sedasi proovis koguda autoriteeti nooremate laste silmis ja hoida alles eneseväärikust.

Kooliga oli ka nagu oli. Õppeedukus oli nullis ja samal ajal pättuste arv miilitsa lastetoa arvestuskaardil pidevalt kasvas - pisivargused, huligaansused jne . Kui Arkadi oli kaksteist, tõstis ema käed üles. Tema poisiga hakkama ei saa, võtke raskestikasvatavate internaati. See kool ei olnud poisile meelakkumine. Muidugi ta tahtis, et tal oleks ka mingid oma asjad nagu teistel poistel ja ta hakkas neid kaaslastelt näppama. Ja muidugi tehti talle selle varastamise eest kambakaid. Kuid see polnud veel kõige hullem. Internaadis ei saanud enam varjata, et ta on voodimärgaja. Rängemat alandust kui teiste poiste pilkamised ei ole vist välja mõeldud. Muidugi lasi Arkadi internaadist jalga, püüti kinni, viidi tagasi ja kõik kordus.

Sisuliselt koolitarkuseta poiss lasti lõpuks koju. Alaealiste komisjon suunas ta neljateist aastasena tehasesse tööle. Kodus ei olnud midagi muutunud ja ka selline varajane töömehe elu ei olnud poisi unistus. Tööluusid olid sagedased. Midagi sai ju tehasest ka varastada, kuid sellega ilusat elu ei ela. Aga kusagil Suhhumis on päike ja meri ... Vaja oli midagi ette võtta, et raha saada.

Koos ühe noorema poisiga, otsustas ta korterivarguse kasuks. Mängisidki kaks last tublisid pioneere, kes korjavad vanapaberit - oli selline aeg, kus lapsed pidid kooli vanapaberit tassima. Lapsed makulatuuri küsimas ei ärata üheski korteriust avanud inimeses kahtlust. Niimoodi ühe suure maja trepikoda kammides leidsid nad pisut kobedama uksega korteri, kus ilmselt kedagi kodus ei olnud. Veidi muukimist ja korteris tuhlamist ning pisike saak oli käes. Paraku jäid nad kompsudega trepikojast väljudes vahele kojamehele ja varsti olid mõlemad poisid miilitsas. Militsionäär kuulas ühte poissi üle ja saatis Arkadi koridori ootama oma järge. Seda võimalust ei jätnud ta kasutamata.


Mõned päevad redutas nooruk kusagil ja päev enne oma viieteistkümnendat sünnipäeva otsustas võtta asi suurelt ette. Ta käis kodunt läbi ja võttis kaasa väikese kirve. Samas trepikojas, kus esimene katse oli ebaõnnestunud oli ta märganud ühte korteri ust, mis nahaga kaetud - ilmne jõukuse tunnus. Uksekella helistamise peale selgus aga, et keegi on kodus. Poiss valetas, et ta on postkontorist saadetist toomas ning ta lasti sisse. Esimesed kirvehoobid Juri emat ei tapnud. Arkadi pani ukse lukku, lülitas suures toas magnetoola täiele võimsusele ja tagus kirvega lõpuni. Siis tappis kirvega Juri, "et see jalus ei tolgendaks" nagu ta hiljem seletas. Töö tehtud, pesi käed, otsis korteri läbi ja siis tegi endale süüa. Korteris leidus sularaha, rahaks vahetatavaid riigilaenuobligatsioone, apelsinid tuli kaasa võtta ja ka üks fotoaparaat oli. Viimane leidis kohe kasutamist. Ta võttis äsjatapetud noorel naisel püksid jalast ning pildistas alakeha. Sellised fotod olid eakaaslaste ja ka vanemate meeste seas hinnas. Enne korterist lahkumist kuhjas ta elutoa põrandale kõike, mis põles, avas gaasipliidi graanid, süütas ja läks raudteejaama. Ees ootas Suhhumi.

Tuletõrjujad tulid kiiresti. Elanikud tundsid gaasi lõhna ja lõke kustutati ilma, et korter eriti kannatada oleks saanud. Kriminalistid töötasid versiooni kallal, et röövmõrva on toime pannud professionaalid. Aga päev hiljem jäi tänaval röövimisega miilitsale vahele üks pisike pätipoiss, kes oma naha päästmiseks pakkus uurijale tehingut - minu poolt info, kes korteris 9 tappis ja teie poolt mulle vabadus.

 Arkadi vahistati Suhhumis kolm päeva pärast tapatööd. Nooruk tegi uurimisel igati koostööd. Kunagi varem polnud temasse nii suure tähelepanuga suhtutud. Esmakordselt tunti huvi, millest ta mõtles, millest unistas, kuidas ta üldse siiamaani on elanud, mis muret on teinud, mis rõõmustanud. Arkadi võttis asja kui seiklust, mis talle andestatakse. Kõik jamad miilitsaga on talle seni andestatud, sest ta on alaealine. Vormiliselt oli ta ju veel neliteist kui sinna korterisse läks.

See veretöö Leningradis sai ulatusliku ühiskondliku resonantsi. Sedavõrd tugeva, et asja arutati isegi Kremlis. Ning otsustati ... Võib ette kujutada, mis toimus Arkadi peas ja hinges kui 23. märtsil 1964.a. kuulutas kohus välja otsuse - mõista 15 aastane alaealine kurjategija surma mahalaskmise teel. Kriminaalkoodeksis sellist karistust alaealisele polnud ette nähtud, isegi tapmise eest ... Aga surmanuhtlus mõisteti. Seepärast ongi Arkadi ja Juri kohtumine igavesti kirjutatud kriminaalkuritegude ajalukku.

Arkadi Neilandil lasti olla iseenda ja oma mõtetega veel 140 päeva peale otsuse kuulutamist. 11. augustil 1964 lasti poiss maha.
----- 
Kohtumeditsiini psühhiaater tegi Arkadiga vesteldes vihikusse märkmeid. Need on säilinud tänaseni. Kas pöördemoment oli siis kui väike poiss muukis kodus lahti puhvetikapi ukse ja lõikas endale tüki vorsti? Kasuisa sai kohe aru, kes võttis. Poiss sai järjekordselt rihmaga peksa. Kogu selle aja vaatas poiss ema poole, et see ta kaitseks välja astuks. Ema ei teinud välja. "Ma soovin, et see nõid sureks," pihtis tulevane surmamõistetu psühhiaatrile.
------

teisipäev, 6. märts 2018

Elu ilusad hetked

Ilu võib olla ääretus kurbuses või seletamatus rõõmus. See ei pruugi kehtida kõigi üksi elavate inimeste, kuid minu puhul küll, et mõnikord on emotsionaalne tasakaal ikka väga paigast ära. Iseenda elu sündmustevaesus lõhub sisemist harmooniat ja kohati on see väsitav. Samas loob selline seisund eelduse selleks, et oled vastuvõtlikum teiste inimeste muredele ja rõõmudele. Seda vist nimetati empaatiaks.

Reede hommikul helistas üks mu "külalastest". Külast ja lapsest asi ammu kaugel, täiskasvanud mees ja juba mõnda aega linnas. Küsisin, miks tööl ei ole? Oli võtnud vaba päeva, et minna registreerida oma abiellumise. Just nimelt, registreerimine. Ta on elanud mõnda aega koos oma tüdrukuga. Iseseisva elu alustamine mistahes tagalata on keeruline. Aga sellele vaatamata, mitte kogemata, vaid mõlemapoolse ootuse ja teadmisega sünnib mais siia ilma üks poisslaps. Mina olin see, kes tulevasele isale "kärbseid" pähe hakkas ajama. Ammu enne kui veel mõni tüdruk üldse silmapiirile oli ilmunud. Olid meil temaga kunagi sellised südamest südamesse jutud elu põhiväärtustest.  Et hirmus vahva kui kunagi tulevad lapsed sünnivad abielus. Lapsed, kellel oleks isa ja ema ja perekond. Nendel jutuajamistel puudutasin vist tollal tema hella kohta. Ta ise kasvas pärisisata, mitmete ema vahetuvate elukaaslastega ja üldse pisut karmimates oludes kui paljud teised. Need jutud perekonnast, abielust, lastest ei puudutanud ju ainult teda, vaid riivasid mind ennast - iroonia selles, et ise olen "sari"abielluja-lahutaja.

See telefonikõne oli ilus hetk. Ühelt poolt veidi kurb, et kuidagi sedasi teevad, pisut argiselt, ilma valge kleidi, sõrmuste ja vahuveinita - "kohustuslikud" asjad, mis paljude jaoks nõme, mistõttu paljud ei abiellugi. Aga mis teha, rahadega on neil hetkel tõesti kitsas käes. Mitte ainult oma elu sisseseadmine, vaid lapsele tuleb asju muretseda ja muud. Samas oli selles telefoniteates minu jaoks sedasama seletamatut rõõmu, ilusat härdust, veidi eneseupituslikku uhkustki. Külalapsest on saanud mees mehelike tegudega. Või vähemalt hingest tuleva sooviga olla mees. Pärast temaga rääkimise lõpetamist jäin aga pikalt mõtlema. Tema tüdrukust. Et kas tema kujutas oma elu ilusamat päeva ette sellisena? Ja minu uhkusetunne hakkas kiiresti jahtuma.

Õhtul sõitsid vastabiellunud minu juurde. Nad olid õnnelikud.



 

neljapäev, 1. märts 2018

Playnupp

Eesti Blogiauhindade suhtes pole mul midagi uut öelda või teha. Minu laeks jäi kunagine parim meeskirjutaja ilublogijate kategoorias. Nüüd on aga sedasi, et minu osaluseksperiment nimetusega Playnupp on jõudnud lõpuetappi.

Ma saan aru küll, et ürituse sihtauditoorium on lapsed ning noored ja ma kuidagi ei sobitu sinna seltskonda. Ometi andsin ennast üles hindamiseks. Mitte Hundi ulg blogi kui tervikut, vaid esitasin ühe blogikirjutise Nikolai Triigist. Ma ei oska täpselt seletada, miks ma seda tegin. Arvatavasti samadel motiividel, miks varasematel aastatel osalesin EBA-l. Tunnustus on alati meeldiv, kuid see pole peamine. Pigem on olnud eesmärgiks anda korraldajatele ja žüriile märku, et "sisuloomine" ei pruugi alati olla meelelahutus või millegi turundamine. Lisaks veel vihje ürituse arendajatele, et ka seeniorid loovad "sisu", kuigi see võib laiemale auditooriumile olla igav ja arusaamatu.

Eksperimendi käigus olen jälginud oma ajaveebi loendurit. Üles antud kirjutisele on klikitud 8 korda ja sealt edasi pole blogi sisus liigutud. Loendur pole suutnud tuvastada kui kaua külastaja lehel viibis. Nendest faktidest ei oska ega taha teha järeldusi.

Aga see teine etapp väljendub järgmises:


Nüüd on paras aeg püss põõsasse visata ja lahkuda väärikalt paremale ära. Las siin ajaveebis esinev Hundi ulg jääb väljamõeldud tegelaseks nagu see seni on olnud. Oleks selline kutse tulnud kasvõi veerand sajandit tagasi, siis küll, oleks esimene mees saalis. Nüüd aga:



esmaspäev, 26. veebruar 2018

Kasutatud auto

Üks mu järeltulijatest ostis eelmise aasta lõpus uue auto. Vana Audi oli vanaks jäänud ning vajas pereliikmete arvates (naise pluss tütarde sõna selles peres on oluline) igal juhul väljavahetamist. Uueks autoks sai Volvo. Hind koos igasugu "viledega" kusagil 120 tuhat eurot. Mõnele ehk tundub liiga kallis pereauto jaoks, kuid kui palk võimaldab, siis miks mitte. See vist ongi see, mis mulle uue riigikorra juures enim meeldib - võimalused. Ühed midagi tegemata virisevad, teised aga tegutsevad oma elu korraldamisega, nühkides antud juhul eelnevalt koolipinki ligi kakskümmend aastat. Sedasi, et igaüks vastavalt võimetele, väärtushinnangutele, tehtud valikutele, töökusele, aga ka lihtsalt vedamisele.  Igatahes, vana auto pandi müüki. Vargsi valati vast isegi pisar kui uus omanik sellega koduõuest ära sõitis - autodes on palju mälestusi. Ning oma koha võttis sisse see uus. Ma pole ise seda uut autot näinud, aga see peaks olema midagi niisugust:

Mis siin uutest autodest ja hindadest rääkida. Mõni kasutatud auto maksab kaks korda rohkem kui see Volvo. Üks eestlane on pannud maailma ühes mainekamas salongis müüki talle kuuluva muldvana auto, 1938. aasta Mercedes-Benz 230:



Kui autol on hing, mis säilitab mälestusi, siis see müügil olev võiks möödunud kaheksakümne aasta kohta rääkida kindlasti palju lugusid. Neid mälestusi võib igaüks osta koos autoga, makstes 235000 dollarit.

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Netikiusajad

Lugesin MERJE lugu ahistamisest. Kirjapandu järgi on vist küll õigem öelda netikiusamisest, kuid antud juhul on ka sõna ahistamine omal kohal. Iseenda jaoks üllatusena jõudsin alles mõned kuud tagasi lihtsa elutõeni - ei tea küll, miks selleni jõudmine mul nii kaua aega võttis, et ju vist neid sõimajaid-kiusajaid on sootsiumis läbi aegade olnud ikka ühteviisi sama palju. Võimalused on lihtsalt muutunud ja anonüümse ärapanemise või mõnitamise magus laks on vaid nupuvajutuse kaugusel - no küll ma talle ikka ütlesin! See oli minu jaoks ikka suur üllatus kui mulle anti viide teatud portaali, kus blogijate teemat käsitletakse järjekindla regulaarsusega. Lugesin ja ei uskunud, et madalalaubaline õelutsemine on omandanud epideemia mõõtmed. Ja küsimus ei ole selles, et blogijad ja blogimine peaks olema kriitikavaba, puutumatu. Ise ju oma tekste avaldame ja elu eksponeerime. Oluline on kuidas meid kritiseeritakse. Kuigi jah, mis ma ikka imestan, sest kõik minu haridusteemalised mõtted kasvõi siinsamas ajaveebis läbi aastate löövad häirekella sellest, et ühiskonna matsistumine algas juba taasiseseisvumise algusest, esimestest reformidest meie hariduses. Ja see protsess jätkub täie hooga.

Nõndanimetatud delfi peldikuseina fenomen on tõestanud seda, et meie hulgas on käputäis aktiivseid haigeid. Blogijate teema lugemine kinnitas seda väidet. Ka Merje/Rentsi "netisõbra" puhul on vihjatud haigusele. Haigele inimesele tuleb muidugi kaasa tunda, aga asjaosalisi vaevalt selle üldinimliku väärtuse rõhutamine lohutab. Loogiline lahendus oleks see, et kui kellegi vaimsed terviseprobleemid muutuvad personaalse sihiga või üldse ümbritsevatele häirivaks, psühholoogilist elukvaliteeti halvendavaks, siis tuleks seda haiget ravida. Ja siit jõuamegi juriidiliste reeglite "mänguilu" rägastikku - faktiväide vs väärtushinnang, kas sitapeast kommenteerija solvang on tavakodaniku olematu au ja väärikuse riive või ühiskonna jaoks mitteohtlik diagnoos. Haiget ei tohi ravida ja tervemõistuslikku matsi karistada.

Olen minagi haige, uskudes jätkuvalt naiivselt, et sünnipäraseid kiusajaid pole olemas. Need omadused omandavad lapsed sotsiaalse küpsemise käigus ja eeskujudele tuginedes. Sealhulgas netikommentaatoreid matkides. Nähes, et täiskasvanud mölaklusele ei järgne mingit reaalset vastumõju ... Probleem aga kasvab ja paisub ning kogukonnana jätkame üha rohkem raha kütmist voldikutesse, küberkiusamist käsitletavatesse projektidesse, netikäitumist õpetavatesse koolitustesse. Ja tulemus? Piisab ilmuda mõni abipalve kadunud lapse leidmiseks kui kõigist urgastest ujuvad välja onu heinod oma spetsiifiliste ekspertarvamustega.

Aga onu heinod olid kunagi kindlasti normaalsed poisid, mitte netikiusajad.

reede, 9. veebruar 2018

Hõbedast viinapits

Eelmisel sajandil, minu lapse- ja nooruspõlves kingiti tähtpäevadeks, ümmargustel sünnipäevadel lauahõbedat ja kristalli. See oli väärikas kingitus. Nüüd on see komme vist valdavalt minevikku vajunud. Kui ehk, siis tänapäeval mõnikord hõbelusikas vastsündinule. Kes teab, paljudel aga see lusikas veel alles on kui beebist on saanud täiskasvanud inimene? Igatahes omal ajal töötas Tallinna Juveelivabrik täistuuridel ja masstoodang läks hästi kaubaks. Sealhulgas pisikesed hõbedased viinapitsid ehk topkad. Sellised 50 ml mahutavad, mis tollal oli alkoholi baasmõõt. Shot mõõtühikuna jõudis Eestisse alles taasiseseisvumise järel.

Kuna tegemist oli masstoodanguga, siis on neid hõbepitse ka praegu palju liikvel. Ega need rahvaoksjonitel eriti palju ei maksa. Parimal juhul saab müüja 60-80 eurot tükist. Mõnikord aga ostjal veab ja hõbetopka võib omanikku vahetada ka 10-20 euroga. Seda märkimisväärsem on fakt, et praegu on oksjonil müügil üks tavaline Tallinna Juveelivabriku hõbedast viinapits alghinnaga 20 000 US dollarit. Kindlasti kõrgeim hind, mida kunagi on pisikese, viie sentimeetri kõrguse, vene ajal Eestis toodetud viinapitsi eest on küsitud.
Graveeringu tõlge: Kallile mehele sünnipäevaks. 18X61.a.

Veelkordne tõestus sellest, et ese iseenesest ei ole tähtis. Väärtuslikuks muudab mingi asja sinna juurde kuuluv lugu. Selle viinapitsi lugu on Marina Prusakova ja Lee Harvey Oswaldi oma. Mul ei ole mõtet seda jutustada oma sõnadega. Paljusid see niikuinii enam ei kõneta ajalise distantsi tõttu, sest muidu peaksin hakkama selgitama, kes on Kennedy ja muud seesugust. Internetist võib lugeda Marinast ja Leest tohutul hulgal materjali. Need, kes sellest sajandimõrvast on kuulnud ja huvi tunnevad, need on ka kindlasti lugenud. Mina olen samuti lugenud - aastaid. Ausalt öeldes mind ei huvita niivõrd tõde atentaadi kohta, vaid isiksuse kujunemine. See, kuivõrd oluline on, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Kas lapsepõlv määrab saatust?

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Vigade parandus

Sellel ajaveebil on olemas ka meiliaadress: hundiulg2010@hotmail.com . Tormilist kirjavahetust seal pole, kuid mõnikord ikka. Üks hea inimene juhtis mu tähelepanu sellele, et mitmete vanade postituste juures, kus olen kasutanud videomaterjali, need ei avane. Ma ise ei taha varasemaid kirjutisi lugeda. Küll tundub ülelugedes väljendatud mõte idiootse või primitiivsena, ei rahulda sõnumi vorm ja sõnakasutus, grammatikast rääkimata. Mõnikord on piinlik, et üleüldse olen tegelenud üle piiri mineva hingestriptiisiga. Aga olgu häbi kui suur tahes, vead tuleb ära parandada. Ma ei muuda kirjapandust ühtegi sõna ega koma. Asendan vaid katkised videolingid tervetega. Ei tea, miks, aga mulle käib närvidele kui asjad on poolikud.

Siin siis videod koos viitega postitusele, kus olen mittetöötava video asendanud töökorras olevaga:

25. aprill 2013 Unistaja




14. mai 2012 Tüdrukute kaklus (algne video on asendatud samaväärsega)




18. oktoober 2015 Läbi eetriragina Filharmoonia kontsertsaali






12. oktoober 2015 Olid ka niisugused filmid




22. aprill 2014 Lenini sünnipäev




3. märts 2014 Ukraina



Tuleb välja, et neid kadunud videosi on küllalt palju. Selleks korraks vast aitab.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kõik peksavad kõiki - normaalne

Allolev video on illustratiivne sellest, kuhu poole viimaste signaalide järgi tõekspidamistes liigume. Mäletan, et siinsamas ajaveebis, jumal teab kus, tekkis poleemika, teineteisest möödarääkimine minu eelajaloolise hoiaku suhtes, et poiss ei tohi kunagi lüüa tüdrukut, mees naist. Kusagil oli mul sissekanne koos videoga sellest, et imestasin tüdrukute, TÜDRUKUTE! omavahelise kakluse üle. Noorem põlvkond seletas mulle siis kommentaarides, et minu nõutuses on midagi väga eluvõõrast. Tüdrukud ikka kaklevad omavahel.

Tiidust, naisepeksjast, olen ka kusagil siin kirjutanud. Ei viitsi otsida, mida. Vaevalt, et oma seisukohta olen muutnud. Ei muuda seisukohta ka selles, et naisterahvale pakutakse istet, avatakse uks või makstakse kohtingul. Olen pärit ajast kus mees oli veel mees ja naine oli naine (loe: naiselik). Ma peaksin, tegelikult olengi sügavalt rahul, et aja jooksul on naine saanud võrdsed õigused mehega. Teistmoodi ma ei saakski suhtuda tütarde isana. Samas ma ei taha, et mees kaotaks kohustused naise ja oma perekonna ees. Need, mis seadusesse kirjutatud, aga eelkõige kõik kirjutamata reeglid. Ja pole vaja tulla mulle uuesti rääkima genderist, sooneutraalsusest ja muudest seesinastest asjadest. Peksmine muuseas ongi sooneutraalne f...ministeeriumi ideoloogia paradoksina Lubage mulle jääda illusioonidesse, et on olemas mehelikkus ja naiselikkus. Mida iganes see tähendab.


reede, 19. jaanuar 2018

Väikesed hooldajad

Sellest hetkest kui avastasin, et võin oma arvuti ekraani üle kanda suurele televiisori ekraanile, vähenes minu teleri vaatamine selle tavapärases tähenduses tugevalt. Interneti mõõtmatutes avarustes on sedavõrd palju head ja huvitavat audiovisuaalset toodangut, mida saan ise valida ilma igasuguse saatekavata. Ning need üksikud saated, mis minule kättesaadavates telekanalites huvi pakuvad, neid saan vaadata mulle sobival ajal järelvaatamises ilma reklaamita. Nii, et selles asjas olen iseenda "telekanali" peremees ja programmijuht.


Eile vaatasin ühte brittide dokfilmi lastest, kes suuremal või väiksemal määral hooldavad oma haigestunud, puudega vanemat. Jõudumööda olen jälginud, mis toimub meie enda  riigi sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas puudega inimeste hooldamisega seonduvalt. Ma ei saa väita, et kogukonnana, läbi riigi kui institutsiooni pole me midagi teinud. Oleme, aga häbiväärselt vähe. Hooldaja tasu, 25 eurot sügava puudega täiskasvanud haige ja 50 lapshaige eest kuus on piinlikkust tekitav. On olemas veel mitmeid abistavaid meetmeid nagu poliitikud armastavad väljenduda. Palju sellest kõigest kasu ning abi on, seda teavad need 14,5 tuhat täiskasvanut ja 750 last, kellel on sügav puue. Teavad ka kõik need, kes päevast päeva, ööd pealekauba, peavad leidma lahendusi puudega lähedase ja iseenda elu korraldamisel.

(Arvasin, et teab ka Riigikogusse asendusliikmeks läinud Tiina Kangro. Lootused muutusteks ja RK kompetentsuse tõusuks olid suured. Pettusin täiega. Need mõned arupärimised saalis ja sõnavõtud sotsiaalkomisjonis on olnud marginaalsed. Põhiaur on läinud moraalsete värdjate otsingule kolleegide seas ja muidugi iseenda ...)

See dokumentaalfilm on märkimisväärne just lähenemisnurga poolest. Oleme ühiskonnas palju arutanud probleeme - täiskasvanud terve inimene ja hooldamist vajav vanur, lapsevanem ja raske/sügava puudega hoolitsust vajav laps. Selles filmis vaadeldakse kolme last, vanuses 9-12, kes hoopis ise hooldavad ja abistavad oma puudega emasid. Teemapüstitus sedavõrd ootamatu, et terve tänase päeva otsisin internetist materjali Eesti kohta. Midagi märkimisväärset ei leidnud. Kas me üldse teame selliseid peresid, kus väikesed lapsed hooldavad oma vanemaid? Kas me teame, mis toimub nende laste hinges ja kuidas see mõjutab isiksuse arengut? Kuidas meie saaksime abistada väikesi abistajaid?



reede, 12. jaanuar 2018

Uue aasta lubadustest

Uue aasta lubadused pole minu teema. Viimati proovisin midagi sellist teha üle neljakümne aasta tagasi. Mida ma endale siis tõotasin, pole enam meeles. Küll aga, et see lubadus jäi muidugi täitmata. Taaskord. Samamoodi nagu varasematel aastatel. Selleks ajaks olin ennast piisavalt tundma õppinud, et mõista - olen kehv lubaduste täitja. Ka igapäevaselt. Seepärast, erinevalt normaalsetest inimestest, võtan mina lubadusi väga tõsiselt - kui mees ütleb, siis mees teeb. Normaalne inimene suhtub uue aasta lubadusse mõnusa huumori ja laheda eneseirooniaga. Minu jaoks on see aga väga valulik. Liialt palju on elatud aastate jooksul olnud minupoolseid tühje lubadusi. Kergem on oma ebaõnnestumisi ajada saatuse süüks, mitte aga tähele panna seda, et mitmed elu olulised pöörded on põhjustatud tahtejõuga katmata lubadustest. Masendavalt muserdav see lubaduste andmine ja mitte täitmine.

Möödunud aastast kokkuvõttete tegemine on ka kuidagi iseeneslikult hääbunud. Kui elamine asendub olemisega, siis sünnipäraselt ambitsioonikas inimene väldib ühel hetkel sellist aastainventuuri. Pisiasjadest ei oska rõõmu tunda ja suurte asjade olematus toonitab omaenda tühisust. Sünd ja surm on olulised verstapostid. Vahepealne osa on vaid emotsioonikas etapp kulgemises.

Eelmisel aastal olid kaks surma, mis minu jaoks väga isiklikud. Augusti viimasel päeval olen teinud oma virtuaalmärkmikusse sellise kande:


"Olen varajase ärkamisega. Täna enne kuut otsisin ühte fotot. See on mu ema pliiatsijoonis oma esimesest lapsest. Mõned aastad tagasi mõtestas K. kunstnikuna, sealhulgas ka fotokunstnikuna, selle joonistuse kuidagi helgelt positiivselt. Täna omandas see töö minu jaoks uue, veel sügavama tähenduse. Jõin oma hommikukohvi, vaatasin fotot ja aknast paistvat päikesetõusu valgust puudeokstel. Samal hetkel, üksteist tuhat kilomeetrit eemal sängitati mu vanem vend mulda."

Venna lahkumine oli omamoodi valus. Võiks öelda, et ta oli minule võõras inimene, sest vahetult, silmast silma nägin teda viimati viiskümmend aastat tagasi. Ei, me oleme lihased vennad, sama ema ja isa lapsed. Elu lihtsalt läks sedamoodi, et noor mees sõitis ükskord kaugele ja sinna ta jäigi. Saatus või olid need hoopis lubadused ...? Ja kuigi ma teda päriselt ei tundnud, siis ometi olen kaotanud mulle lähedase ja olulise inimese - vanema venna.

Venna surm tähendas asiselt seda, et liikusin järjekorras ettepoole. Seda ängi tekitavam on see kui surmasabas on väljaspool loomulikku järjekorda ettetrügijaid. See teine surm, "võõra" noore inimese lahkumine lõi mind ikka väga liimist lahti. Eelmisel nädalal panime tema õega urni mulda. Nooremana ei oleks tihanud, vana mehena on emotsioonid lubatud. Nii me seal kalmistul olime. Nooruke tüdruk, vana mees, urn tuhaga ja põske mööda jooksvad pisarad.

Eelmisel aastal oli muidugi ka rõõmsaid sündmusi. Üks neist oli minu jaoks väga eriline. Mida suurem perekond, seda väiksem tõenäosus, et kõik pere liikmed saavad ühel ajal ja ühes kohas kokku. Eriti kui pered elavad eri riikides. Ometi oli minu jaoks selline suursündmus isadepäeval. Nägin ühe korraga ning koos kõiki oma lapsi abikaasadega ja lapselapsi. Viimane kord juhtus see viis aastat tagasi. Selline kokkusaamine on kirjeldamatu õnnetunne, teades, et mida vanemaks saavad lapselapsed oma isiklike asjatoimetustega, seda vähetõenäolisem, et taoline sündmus kunagi veel kordub.

Perekonna mõiste muuseas aja jooksul muutub ja teiseneb. Siinjuures ei räägi ma sellest ühiskonda erutavast ja seni mittevaibuvast diskussioonist. Mõtisklen hoopis ülalmainitud, oma pere kokkusaamise kontekstis.
Kunagi elasid minu isa ja ema.
Meid oli kokku kuus last.
Õdede-vendadega leidsime endile abikaasad ja meie peredes sündis kokku 11 last.
Need üksteist on leidnud omakorda abikaasad/elukaaslased ja hetkel on nendes peredes 17 last.
Jne.

Ühest perekonnast on saanud suguvõsa. Koos kõigi abikaasade/elukaaslastega on meid kolmes põlvkonnas ainuüksi viiskümmend inimest. Mis kokkusaamistest saame siin rääkida. Kasvõi vaba nädalavahetuse leidmine, mis kõigile sobiks on juba ületamatu takistus. Pealegi on meil teistmoodi peretraditsioonid kui mitmetes teistes kultuurides. Seepärast, mitte uue aasta lubadusena, vaid püüdlusena, proovin sellel aastal hoida pisut tihedamat kontakti oma enda perega, laste ja lastelastega. Ja jõudu mööda elan kaasa kogu oma suguvõsa liikmete õnnestumistele ja ka ebaõnnele.