teisipäev, 17. aprill 2018

Luud ja elud

Tuleb välja, et üks lapselaps (tütarlaps) käib juba kaks nädalat karkudega. Jalalabas kaks mõra. Pisut noorem lapselaps (tütarlaps) kukkus ronides käeluu puruks. Ütlesin lapsevanematele, et see pani mind kahtlema minu kivistunud vaadetes soorollidele. Ütlesin, et mõranes minu arusaamine, et iga täiskasvanud mees on juhuslikult ellu jäänud poiss.

Nüüd lugesin kurba uudist. Kahju, kes iganes ta oli. Elamata elu ja need asjad. Lapseema kaudu sugulane (poisslaps) kukkus-visati ka kunagi kõrgelt aknast välja. Tänaseks vanur, tema ema ei usu kunagi, et see võis olla enesetapp. Äkki on siiski see, et täiskasvanud mees ongi juhuslikult ellu jäänud poiss?

Foto: Anni Õnneleid, DELFI

teisipäev, 27. märts 2018

Kuulsin kellukese vaikset heli

Sõna "pesamuna" pole vist päris õige. Pesast ammu välja lennanud. Abiellunud ja loonud põhipesa Pariisis. Aga et mitte tunda ennast külalisena kodumaal, ostis endale korteri ka Eestis. Lapselaps kasvab vanemate keeltepaabelis, kuid ega ta veel aru saa, mis kultuurisupis saab üles kasvama. Pidi ja peaks nagu kõik hästi olema. Ja nüüd siis SEE telefonikõne kümme päeva tagasi.

Lapse ema sõitis esimese lennukiga, kus oli vaba koht. Kõige hirmsam oli teadmatus. Minule öeldi alles päev hiljem. Eesti naised on tublid, säästavad oma laste isasid. Pesamunal kolmekümneni paar aastat minna, alla aastane laps kodus ja äkki insult. Tegelikult oli kaks trombi järjest, mis arstide sõnul teineteisest sõltumatud. Kopsu oma kergem, aga aju oma puhtalt klassikaline - ühe poole halvatus ja need asjad.

Noor organism mobiliseeris ennast. Või kas see oligi organism, pigem see kui oma väikest last nägi. Kõik taastub kiiresti. Arstide hinnangul täielikult ja kahjustusteta. Põhjuseid insuldiks otsitakse siiani - nii noortel naistel ei tohiks sedasi olla. Rasedused ja trombid, seda küll, kuid sellise pauguga, et halvab keha ja aju ... Geneetilised seosed on üheks variandiks. Enda poolt olen kimbatuses. Minu vanavanemad sündisid 19. sajandi viimases veerandis. Lugusid nendest tean, aga mitte haigusi. Mu ema ja isa surid kui olin ikka väga noor. Asja mul oli nende haigustega siis.

Enda haigused on nüüd minuu silmis tühised. Oma tervise hädaldamiste pärast piinlik. See kelluke, mis ootamatult helises, kajab minus tugevamalt kui kõikide kirikute kõrvulukustav kellamäng mida me arvame kuulvat oma lahkumisel.

Kui kõik korda läheb, siis näen teda mai lõpul. Ootan.

teisipäev, 13. märts 2018

Arkadi ja Juri

See väike poiss ja suurem kohtusid vaid korra. On rohkem kui viiskümmend aastat möödas, kuid sellest kokkusaamisest kirjutatakse siiani. Aja jooksul on detailifaktid hägustunud, lisatud on legende ja väljamõeldisi, et jutt sujuvam oleks. Kuni sinna maani välja, et pole kindel, kas väiksema poisi nimi on Juri või Grigori. Suurema poisi nimi on igatahes Arkadi. Tema on kahest kuulsam, nimi õpikutes, kataloogides ja kümme aastat tagasi oli talle pühendatud isegi ligi tunni pikkune film, kus seda kohtumist ja sellele eelnevat ning järgnevat üksikasjalikult lahati.



Kõik juhtus päev enne Arkadi viieteistkümnendat sünnipäeva. Väikesest Jurist pole midagi eriti rääkida - ta oli siis vaid kolme aastane. Seevastu vanema poisi elust, tema vedamistest ja valikutest saaks kirjutada mitu noorsooromaani.

Juri elas koos ema ja isaga suhteliselt uues majas, avaras korteris. Isa käis tööl, ema oli kodune. Vanematel olid välisreisid, mida siis võimaldati vaid vähestele. Korteris kodutehnika, isegi värviteleviisor, mis neil aastail oli veel väga haruldane. Juri vanemate elu oli ilus ja õnnestunud.

Arkadil oli pisut teisiti. Kasuisa töötas lukksepana, ema sanitarina. Kommunaalkorteri väikeses toas elasid ema, isa, Arkadi, tema õde, kaks peaaegu täiskasvanud poolvenda, kellest üks tõi veel pruudi sinna tuppa elama. Täiskasvanud leevendasid oma elumuresid alkoholiga, raha oli vähe. Et lapsed palju ei sööks, pani kasuisa vähese toidu luku taha. Korteris ruumi ei olnud, seevastu tänavad ja hoovid olid avarad. Sealt korjas poiss endale pahandusi. Ega ta eriti kõva kuju õues ei olnud, pigem eakaaslaste peksupoiss, aga sitke vend oli küll. Pani vastu niikaua kui jõudis ja mistahes käepärasega, olgu selleks kaigas või kivi. Sedasi proovis koguda autoriteeti nooremate laste silmis ja hoida alles eneseväärikust.

Kooliga oli ka nagu oli. Õppeedukus oli nullis ja samal ajal pättuste arv miilitsa lastetoa arvestuskaardil pidevalt kasvas - pisivargused, huligaansused jne . Kui Arkadi oli kaksteist, tõstis ema käed üles. Tema poisiga hakkama ei saa, võtke raskestikasvatavate internaati. See kool ei olnud poisile meelakkumine. Muidugi ta tahtis, et tal oleks ka mingid oma asjad nagu teistel poistel ja ta hakkas neid kaaslastelt näppama. Ja muidugi tehti talle selle varastamise eest kambakaid. Kuid see polnud veel kõige hullem. Internaadis ei saanud enam varjata, et ta on voodimärgaja. Rängemat alandust kui teiste poiste pilkamised ei ole vist välja mõeldud. Muidugi lasi Arkadi internaadist jalga, püüti kinni, viidi tagasi ja kõik kordus.

Sisuliselt koolitarkuseta poiss lasti lõpuks koju. Alaealiste komisjon suunas ta neljateist aastasena tehasesse tööle. Kodus ei olnud midagi muutunud ja ka selline varajane töömehe elu ei olnud poisi unistus. Tööluusid olid sagedased. Midagi sai ju tehasest ka varastada, kuid sellega ilusat elu ei ela. Aga kusagil Suhhumis on päike ja meri ... Vaja oli midagi ette võtta, et raha saada.

Koos ühe noorema poisiga, otsustas ta korterivarguse kasuks. Mängisidki kaks last tublisid pioneere, kes korjavad vanapaberit - oli selline aeg, kus lapsed pidid kooli vanapaberit tassima. Lapsed makulatuuri küsimas ei ärata üheski korteriust avanud inimeses kahtlust. Niimoodi ühe suure maja trepikoda kammides leidsid nad pisut kobedama uksega korteri, kus ilmselt kedagi kodus ei olnud. Veidi muukimist ja korteris tuhlamist ning pisike saak oli käes. Paraku jäid nad kompsudega trepikojast väljudes vahele kojamehele ja varsti olid mõlemad poisid miilitsas. Militsionäär kuulas ühte poissi üle ja saatis Arkadi koridori ootama oma järge. Seda võimalust ei jätnud ta kasutamata.


Mõned päevad redutas nooruk kusagil ja päev enne oma viieteistkümnendat sünnipäeva otsustas võtta asi suurelt ette. Ta käis kodunt läbi ja võttis kaasa väikese kirve. Samas trepikojas, kus esimene katse oli ebaõnnestunud oli ta märganud ühte korteri ust, mis nahaga kaetud - ilmne jõukuse tunnus. Uksekella helistamise peale selgus aga, et keegi on kodus. Poiss valetas, et ta on postkontorist saadetist toomas ning ta lasti sisse. Esimesed kirvehoobid Juri emat ei tapnud. Arkadi pani ukse lukku, lülitas suures toas magnetoola täiele võimsusele ja tagus kirvega lõpuni. Siis tappis kirvega Juri, "et see jalus ei tolgendaks" nagu ta hiljem seletas. Töö tehtud, pesi käed, otsis korteri läbi ja siis tegi endale süüa. Korteris leidus sularaha, rahaks vahetatavaid riigilaenuobligatsioone, apelsinid tuli kaasa võtta ja ka üks fotoaparaat oli. Viimane leidis kohe kasutamist. Ta võttis äsjatapetud noorel naisel püksid jalast ning pildistas alakeha. Sellised fotod olid eakaaslaste ja ka vanemate meeste seas hinnas. Enne korterist lahkumist kuhjas ta elutoa põrandale kõike, mis põles, avas gaasipliidi graanid, süütas ja läks raudteejaama. Ees ootas Suhhumi.

Tuletõrjujad tulid kiiresti. Elanikud tundsid gaasi lõhna ja lõke kustutati ilma, et korter eriti kannatada oleks saanud. Kriminalistid töötasid versiooni kallal, et röövmõrva on toime pannud professionaalid. Aga päev hiljem jäi tänaval röövimisega miilitsale vahele üks pisike pätipoiss, kes oma naha päästmiseks pakkus uurijale tehingut - minu poolt info, kes korteris 9 tappis ja teie poolt mulle vabadus.

 Arkadi vahistati Suhhumis kolm päeva pärast tapatööd. Nooruk tegi uurimisel igati koostööd. Kunagi varem polnud temasse nii suure tähelepanuga suhtutud. Esmakordselt tunti huvi, millest ta mõtles, millest unistas, kuidas ta üldse siiamaani on elanud, mis muret on teinud, mis rõõmustanud. Arkadi võttis asja kui seiklust, mis talle andestatakse. Kõik jamad miilitsaga on talle seni andestatud, sest ta on alaealine. Vormiliselt oli ta ju veel neliteist kui sinna korterisse läks.

See veretöö Leningradis sai ulatusliku ühiskondliku resonantsi. Sedavõrd tugeva, et asja arutati isegi Kremlis. Ning otsustati ... Võib ette kujutada, mis toimus Arkadi peas ja hinges kui 23. märtsil 1964.a. kuulutas kohus välja otsuse - mõista 15 aastane alaealine kurjategija surma mahalaskmise teel. Kriminaalkoodeksis sellist karistust alaealisele polnud ette nähtud, isegi tapmise eest ... Aga surmanuhtlus mõisteti. Seepärast ongi Arkadi ja Juri kohtumine igavesti kirjutatud kriminaalkuritegude ajalukku.

Arkadi Neilandil lasti olla iseenda ja oma mõtetega veel 140 päeva peale otsuse kuulutamist. 11. augustil 1964 lasti poiss maha.
----- 
Kohtumeditsiini psühhiaater tegi Arkadiga vesteldes vihikusse märkmeid. Need on säilinud tänaseni. Kas pöördemoment oli siis kui väike poiss muukis kodus lahti puhvetikapi ukse ja lõikas endale tüki vorsti? Kasuisa sai kohe aru, kes võttis. Poiss sai järjekordselt rihmaga peksa. Kogu selle aja vaatas poiss ema poole, et see ta kaitseks välja astuks. Ema ei teinud välja. "Ma soovin, et see nõid sureks," pihtis tulevane surmamõistetu psühhiaatrile.
------

teisipäev, 6. märts 2018

Elu ilusad hetked

Ilu võib olla ääretus kurbuses või seletamatus rõõmus. See ei pruugi kehtida kõigi üksi elavate inimeste, kuid minu puhul küll, et mõnikord on emotsionaalne tasakaal ikka väga paigast ära. Iseenda elu sündmustevaesus lõhub sisemist harmooniat ja kohati on see väsitav. Samas loob selline seisund eelduse selleks, et oled vastuvõtlikum teiste inimeste muredele ja rõõmudele. Seda vist nimetati empaatiaks.

Reede hommikul helistas üks mu "külalastest". Külast ja lapsest asi ammu kaugel, täiskasvanud mees ja juba mõnda aega linnas. Küsisin, miks tööl ei ole? Oli võtnud vaba päeva, et minna registreerida oma abiellumise. Just nimelt, registreerimine. Ta on elanud mõnda aega koos oma tüdrukuga. Iseseisva elu alustamine mistahes tagalata on keeruline. Aga sellele vaatamata, mitte kogemata, vaid mõlemapoolse ootuse ja teadmisega sünnib mais siia ilma üks poisslaps. Mina olin see, kes tulevasele isale "kärbseid" pähe hakkas ajama. Ammu enne kui veel mõni tüdruk üldse silmapiirile oli ilmunud. Olid meil temaga kunagi sellised südamest südamesse jutud elu põhiväärtustest.  Et hirmus vahva kui kunagi tulevad lapsed sünnivad abielus. Lapsed, kellel oleks isa ja ema ja perekond. Nendel jutuajamistel puudutasin vist tollal tema hella kohta. Ta ise kasvas pärisisata, mitmete ema vahetuvate elukaaslastega ja üldse pisut karmimates oludes kui paljud teised. Need jutud perekonnast, abielust, lastest ei puudutanud ju ainult teda, vaid riivasid mind ennast - iroonia selles, et ise olen "sari"abielluja-lahutaja.

See telefonikõne oli ilus hetk. Ühelt poolt veidi kurb, et kuidagi sedasi teevad, pisut argiselt, ilma valge kleidi, sõrmuste ja vahuveinita - "kohustuslikud" asjad, mis paljude jaoks nõme, mistõttu paljud ei abiellugi. Aga mis teha, rahadega on neil hetkel tõesti kitsas käes. Mitte ainult oma elu sisseseadmine, vaid lapsele tuleb asju muretseda ja muud. Samas oli selles telefoniteates minu jaoks sedasama seletamatut rõõmu, ilusat härdust, veidi eneseupituslikku uhkustki. Külalapsest on saanud mees mehelike tegudega. Või vähemalt hingest tuleva sooviga olla mees. Pärast temaga rääkimise lõpetamist jäin aga pikalt mõtlema. Tema tüdrukust. Et kas tema kujutas oma elu ilusamat päeva ette sellisena? Ja minu uhkusetunne hakkas kiiresti jahtuma.

Õhtul sõitsid vastabiellunud minu juurde. Nad olid õnnelikud.



 

neljapäev, 1. märts 2018

Playnupp

Eesti Blogiauhindade suhtes pole mul midagi uut öelda või teha. Minu laeks jäi kunagine parim meeskirjutaja ilublogijate kategoorias. Nüüd on aga sedasi, et minu osaluseksperiment nimetusega Playnupp on jõudnud lõpuetappi.

Ma saan aru küll, et ürituse sihtauditoorium on lapsed ning noored ja ma kuidagi ei sobitu sinna seltskonda. Ometi andsin ennast üles hindamiseks. Mitte Hundi ulg blogi kui tervikut, vaid esitasin ühe blogikirjutise Nikolai Triigist. Ma ei oska täpselt seletada, miks ma seda tegin. Arvatavasti samadel motiividel, miks varasematel aastatel osalesin EBA-l. Tunnustus on alati meeldiv, kuid see pole peamine. Pigem on olnud eesmärgiks anda korraldajatele ja žüriile märku, et "sisuloomine" ei pruugi alati olla meelelahutus või millegi turundamine. Lisaks veel vihje ürituse arendajatele, et ka seeniorid loovad "sisu", kuigi see võib laiemale auditooriumile olla igav ja arusaamatu.

Eksperimendi käigus olen jälginud oma ajaveebi loendurit. Üles antud kirjutisele on klikitud 8 korda ja sealt edasi pole blogi sisus liigutud. Loendur pole suutnud tuvastada kui kaua külastaja lehel viibis. Nendest faktidest ei oska ega taha teha järeldusi.

Aga see teine etapp väljendub järgmises:


Nüüd on paras aeg püss põõsasse visata ja lahkuda väärikalt paremale ära. Las siin ajaveebis esinev Hundi ulg jääb väljamõeldud tegelaseks nagu see seni on olnud. Oleks selline kutse tulnud kasvõi veerand sajandit tagasi, siis küll, oleks esimene mees saalis. Nüüd aga:



esmaspäev, 26. veebruar 2018

Kasutatud auto

Üks mu järeltulijatest ostis eelmise aasta lõpus uue auto. Vana Audi oli vanaks jäänud ning vajas pereliikmete arvates (naise pluss tütarde sõna selles peres on oluline) igal juhul väljavahetamist. Uueks autoks sai Volvo. Hind koos igasugu "viledega" kusagil 120 tuhat eurot. Mõnele ehk tundub liiga kallis pereauto jaoks, kuid kui palk võimaldab, siis miks mitte. See vist ongi see, mis mulle uue riigikorra juures enim meeldib - võimalused. Ühed midagi tegemata virisevad, teised aga tegutsevad oma elu korraldamisega, nühkides antud juhul eelnevalt koolipinki ligi kakskümmend aastat. Sedasi, et igaüks vastavalt võimetele, väärtushinnangutele, tehtud valikutele, töökusele, aga ka lihtsalt vedamisele.  Igatahes, vana auto pandi müüki. Vargsi valati vast isegi pisar kui uus omanik sellega koduõuest ära sõitis - autodes on palju mälestusi. Ning oma koha võttis sisse see uus. Ma pole ise seda uut autot näinud, aga see peaks olema midagi niisugust:

Mis siin uutest autodest ja hindadest rääkida. Mõni kasutatud auto maksab kaks korda rohkem kui see Volvo. Üks eestlane on pannud maailma ühes mainekamas salongis müüki talle kuuluva muldvana auto, 1938. aasta Mercedes-Benz 230:



Kui autol on hing, mis säilitab mälestusi, siis see müügil olev võiks möödunud kaheksakümne aasta kohta rääkida kindlasti palju lugusid. Neid mälestusi võib igaüks osta koos autoga, makstes 235000 dollarit.

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Netikiusajad

Lugesin MERJE lugu ahistamisest. Kirjapandu järgi on vist küll õigem öelda netikiusamisest, kuid antud juhul on ka sõna ahistamine omal kohal. Iseenda jaoks üllatusena jõudsin alles mõned kuud tagasi lihtsa elutõeni - ei tea küll, miks selleni jõudmine mul nii kaua aega võttis, et ju vist neid sõimajaid-kiusajaid on sootsiumis läbi aegade olnud ikka ühteviisi sama palju. Võimalused on lihtsalt muutunud ja anonüümse ärapanemise või mõnitamise magus laks on vaid nupuvajutuse kaugusel - no küll ma talle ikka ütlesin! See oli minu jaoks ikka suur üllatus kui mulle anti viide teatud portaali, kus blogijate teemat käsitletakse järjekindla regulaarsusega. Lugesin ja ei uskunud, et madalalaubaline õelutsemine on omandanud epideemia mõõtmed. Ja küsimus ei ole selles, et blogijad ja blogimine peaks olema kriitikavaba, puutumatu. Ise ju oma tekste avaldame ja elu eksponeerime. Oluline on kuidas meid kritiseeritakse. Kuigi jah, mis ma ikka imestan, sest kõik minu haridusteemalised mõtted kasvõi siinsamas ajaveebis läbi aastate löövad häirekella sellest, et ühiskonna matsistumine algas juba taasiseseisvumise algusest, esimestest reformidest meie hariduses. Ja see protsess jätkub täie hooga.

Nõndanimetatud delfi peldikuseina fenomen on tõestanud seda, et meie hulgas on käputäis aktiivseid haigeid. Blogijate teema lugemine kinnitas seda väidet. Ka Merje/Rentsi "netisõbra" puhul on vihjatud haigusele. Haigele inimesele tuleb muidugi kaasa tunda, aga asjaosalisi vaevalt selle üldinimliku väärtuse rõhutamine lohutab. Loogiline lahendus oleks see, et kui kellegi vaimsed terviseprobleemid muutuvad personaalse sihiga või üldse ümbritsevatele häirivaks, psühholoogilist elukvaliteeti halvendavaks, siis tuleks seda haiget ravida. Ja siit jõuamegi juriidiliste reeglite "mänguilu" rägastikku - faktiväide vs väärtushinnang, kas sitapeast kommenteerija solvang on tavakodaniku olematu au ja väärikuse riive või ühiskonna jaoks mitteohtlik diagnoos. Haiget ei tohi ravida ja tervemõistuslikku matsi karistada.

Olen minagi haige, uskudes jätkuvalt naiivselt, et sünnipäraseid kiusajaid pole olemas. Need omadused omandavad lapsed sotsiaalse küpsemise käigus ja eeskujudele tuginedes. Sealhulgas netikommentaatoreid matkides. Nähes, et täiskasvanud mölaklusele ei järgne mingit reaalset vastumõju ... Probleem aga kasvab ja paisub ning kogukonnana jätkame üha rohkem raha kütmist voldikutesse, küberkiusamist käsitletavatesse projektidesse, netikäitumist õpetavatesse koolitustesse. Ja tulemus? Piisab ilmuda mõni abipalve kadunud lapse leidmiseks kui kõigist urgastest ujuvad välja onu heinod oma spetsiifiliste ekspertarvamustega.

Aga onu heinod olid kunagi kindlasti normaalsed poisid, mitte netikiusajad.

reede, 9. veebruar 2018

Hõbedast viinapits

Eelmisel sajandil, minu lapse- ja nooruspõlves kingiti tähtpäevadeks, ümmargustel sünnipäevadel lauahõbedat ja kristalli. See oli väärikas kingitus. Nüüd on see komme vist valdavalt minevikku vajunud. Kui ehk, siis tänapäeval mõnikord hõbelusikas vastsündinule. Kes teab, paljudel aga see lusikas veel alles on kui beebist on saanud täiskasvanud inimene? Igatahes omal ajal töötas Tallinna Juveelivabrik täistuuridel ja masstoodang läks hästi kaubaks. Sealhulgas pisikesed hõbedased viinapitsid ehk topkad. Sellised 50 ml mahutavad, mis tollal oli alkoholi baasmõõt. Shot mõõtühikuna jõudis Eestisse alles taasiseseisvumise järel.

Kuna tegemist oli masstoodanguga, siis on neid hõbepitse ka praegu palju liikvel. Ega need rahvaoksjonitel eriti palju ei maksa. Parimal juhul saab müüja 60-80 eurot tükist. Mõnikord aga ostjal veab ja hõbetopka võib omanikku vahetada ka 10-20 euroga. Seda märkimisväärsem on fakt, et praegu on oksjonil müügil üks tavaline Tallinna Juveelivabriku hõbedast viinapits alghinnaga 20 000 US dollarit. Kindlasti kõrgeim hind, mida kunagi on pisikese, viie sentimeetri kõrguse, vene ajal Eestis toodetud viinapitsi eest on küsitud.
Graveeringu tõlge: Kallile mehele sünnipäevaks. 18X61.a.

Veelkordne tõestus sellest, et ese iseenesest ei ole tähtis. Väärtuslikuks muudab mingi asja sinna juurde kuuluv lugu. Selle viinapitsi lugu on Marina Prusakova ja Lee Harvey Oswaldi oma. Mul ei ole mõtet seda jutustada oma sõnadega. Paljusid see niikuinii enam ei kõneta ajalise distantsi tõttu, sest muidu peaksin hakkama selgitama, kes on Kennedy ja muud seesugust. Internetist võib lugeda Marinast ja Leest tohutul hulgal materjali. Need, kes sellest sajandimõrvast on kuulnud ja huvi tunnevad, need on ka kindlasti lugenud. Mina olen samuti lugenud - aastaid. Ausalt öeldes mind ei huvita niivõrd tõde atentaadi kohta, vaid isiksuse kujunemine. See, kuivõrd oluline on, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Kas lapsepõlv määrab saatust?

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Vigade parandus

Sellel ajaveebil on olemas ka meiliaadress: hundiulg2010@hotmail.com . Tormilist kirjavahetust seal pole, kuid mõnikord ikka. Üks hea inimene juhtis mu tähelepanu sellele, et mitmete vanade postituste juures, kus olen kasutanud videomaterjali, need ei avane. Ma ise ei taha varasemaid kirjutisi lugeda. Küll tundub ülelugedes väljendatud mõte idiootse või primitiivsena, ei rahulda sõnumi vorm ja sõnakasutus, grammatikast rääkimata. Mõnikord on piinlik, et üleüldse olen tegelenud üle piiri mineva hingestriptiisiga. Aga olgu häbi kui suur tahes, vead tuleb ära parandada. Ma ei muuda kirjapandust ühtegi sõna ega koma. Asendan vaid katkised videolingid tervetega. Ei tea, miks, aga mulle käib närvidele kui asjad on poolikud.

Siin siis videod koos viitega postitusele, kus olen mittetöötava video asendanud töökorras olevaga:

25. aprill 2013 Unistaja




14. mai 2012 Tüdrukute kaklus (algne video on asendatud samaväärsega)




18. oktoober 2015 Läbi eetriragina Filharmoonia kontsertsaali






12. oktoober 2015 Olid ka niisugused filmid




22. aprill 2014 Lenini sünnipäev




3. märts 2014 Ukraina



Tuleb välja, et neid kadunud videosi on küllalt palju. Selleks korraks vast aitab.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kõik peksavad kõiki - normaalne

Allolev video on illustratiivne sellest, kuhu poole viimaste signaalide järgi tõekspidamistes liigume. Mäletan, et siinsamas ajaveebis, jumal teab kus, tekkis poleemika, teineteisest möödarääkimine minu eelajaloolise hoiaku suhtes, et poiss ei tohi kunagi lüüa tüdrukut, mees naist. Kusagil oli mul sissekanne koos videoga sellest, et imestasin tüdrukute, TÜDRUKUTE! omavahelise kakluse üle. Noorem põlvkond seletas mulle siis kommentaarides, et minu nõutuses on midagi väga eluvõõrast. Tüdrukud ikka kaklevad omavahel.

Tiidust, naisepeksjast, olen ka kusagil siin kirjutanud. Ei viitsi otsida, mida. Vaevalt, et oma seisukohta olen muutnud. Ei muuda seisukohta ka selles, et naisterahvale pakutakse istet, avatakse uks või makstakse kohtingul. Olen pärit ajast kus mees oli veel mees ja naine oli naine (loe: naiselik). Ma peaksin, tegelikult olengi sügavalt rahul, et aja jooksul on naine saanud võrdsed õigused mehega. Teistmoodi ma ei saakski suhtuda tütarde isana. Samas ma ei taha, et mees kaotaks kohustused naise ja oma perekonna ees. Need, mis seadusesse kirjutatud, aga eelkõige kõik kirjutamata reeglid. Ja pole vaja tulla mulle uuesti rääkima genderist, sooneutraalsusest ja muudest seesinastest asjadest. Peksmine muuseas ongi sooneutraalne f...ministeeriumi ideoloogia paradoksina Lubage mulle jääda illusioonidesse, et on olemas mehelikkus ja naiselikkus. Mida iganes see tähendab.


reede, 19. jaanuar 2018

Väikesed hooldajad

Sellest hetkest kui avastasin, et võin oma arvuti ekraani üle kanda suurele televiisori ekraanile, vähenes minu teleri vaatamine selle tavapärases tähenduses tugevalt. Interneti mõõtmatutes avarustes on sedavõrd palju head ja huvitavat audiovisuaalset toodangut, mida saan ise valida ilma igasuguse saatekavata. Ning need üksikud saated, mis minule kättesaadavates telekanalites huvi pakuvad, neid saan vaadata mulle sobival ajal järelvaatamises ilma reklaamita. Nii, et selles asjas olen iseenda "telekanali" peremees ja programmijuht.


Eile vaatasin ühte brittide dokfilmi lastest, kes suuremal või väiksemal määral hooldavad oma haigestunud, puudega vanemat. Jõudumööda olen jälginud, mis toimub meie enda  riigi sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas puudega inimeste hooldamisega seonduvalt. Ma ei saa väita, et kogukonnana, läbi riigi kui institutsiooni pole me midagi teinud. Oleme, aga häbiväärselt vähe. Hooldaja tasu, 25 eurot sügava puudega täiskasvanud haige ja 50 lapshaige eest kuus on piinlikkust tekitav. On olemas veel mitmeid abistavaid meetmeid nagu poliitikud armastavad väljenduda. Palju sellest kõigest kasu ning abi on, seda teavad need 14,5 tuhat täiskasvanut ja 750 last, kellel on sügav puue. Teavad ka kõik need, kes päevast päeva, ööd pealekauba, peavad leidma lahendusi puudega lähedase ja iseenda elu korraldamisel.

(Arvasin, et teab ka Riigikogusse asendusliikmeks läinud Tiina Kangro. Lootused muutusteks ja RK kompetentsuse tõusuks olid suured. Pettusin täiega. Need mõned arupärimised saalis ja sõnavõtud sotsiaalkomisjonis on olnud marginaalsed. Põhiaur on läinud moraalsete värdjate otsingule kolleegide seas ja muidugi iseenda ...)

See dokumentaalfilm on märkimisväärne just lähenemisnurga poolest. Oleme ühiskonnas palju arutanud probleeme - täiskasvanud terve inimene ja hooldamist vajav vanur, lapsevanem ja raske/sügava puudega hoolitsust vajav laps. Selles filmis vaadeldakse kolme last, vanuses 9-12, kes hoopis ise hooldavad ja abistavad oma puudega emasid. Teemapüstitus sedavõrd ootamatu, et terve tänase päeva otsisin internetist materjali Eesti kohta. Midagi märkimisväärset ei leidnud. Kas me üldse teame selliseid peresid, kus väikesed lapsed hooldavad oma vanemaid? Kas me teame, mis toimub nende laste hinges ja kuidas see mõjutab isiksuse arengut? Kuidas meie saaksime abistada väikesi abistajaid?



reede, 12. jaanuar 2018

Uue aasta lubadustest

Uue aasta lubadused pole minu teema. Viimati proovisin midagi sellist teha üle neljakümne aasta tagasi. Mida ma endale siis tõotasin, pole enam meeles. Küll aga, et see lubadus jäi muidugi täitmata. Taaskord. Samamoodi nagu varasematel aastatel. Selleks ajaks olin ennast piisavalt tundma õppinud, et mõista - olen kehv lubaduste täitja. Ka igapäevaselt. Seepärast, erinevalt normaalsetest inimestest, võtan mina lubadusi väga tõsiselt - kui mees ütleb, siis mees teeb. Normaalne inimene suhtub uue aasta lubadusse mõnusa huumori ja laheda eneseirooniaga. Minu jaoks on see aga väga valulik. Liialt palju on elatud aastate jooksul olnud minupoolseid tühje lubadusi. Kergem on oma ebaõnnestumisi ajada saatuse süüks, mitte aga tähele panna seda, et mitmed elu olulised pöörded on põhjustatud tahtejõuga katmata lubadustest. Masendavalt muserdav see lubaduste andmine ja mitte täitmine.

Möödunud aastast kokkuvõttete tegemine on ka kuidagi iseeneslikult hääbunud. Kui elamine asendub olemisega, siis sünnipäraselt ambitsioonikas inimene väldib ühel hetkel sellist aastainventuuri. Pisiasjadest ei oska rõõmu tunda ja suurte asjade olematus toonitab omaenda tühisust. Sünd ja surm on olulised verstapostid. Vahepealne osa on vaid emotsioonikas etapp kulgemises.

Eelmisel aastal olid kaks surma, mis minu jaoks väga isiklikud. Augusti viimasel päeval olen teinud oma virtuaalmärkmikusse sellise kande:


"Olen varajase ärkamisega. Täna enne kuut otsisin ühte fotot. See on mu ema pliiatsijoonis oma esimesest lapsest. Mõned aastad tagasi mõtestas K. kunstnikuna, sealhulgas ka fotokunstnikuna, selle joonistuse kuidagi helgelt positiivselt. Täna omandas see töö minu jaoks uue, veel sügavama tähenduse. Jõin oma hommikukohvi, vaatasin fotot ja aknast paistvat päikesetõusu valgust puudeokstel. Samal hetkel, üksteist tuhat kilomeetrit eemal sängitati mu vanem vend mulda."

Venna lahkumine oli omamoodi valus. Võiks öelda, et ta oli minule võõras inimene, sest vahetult, silmast silma nägin teda viimati viiskümmend aastat tagasi. Ei, me oleme lihased vennad, sama ema ja isa lapsed. Elu lihtsalt läks sedamoodi, et noor mees sõitis ükskord kaugele ja sinna ta jäigi. Saatus või olid need hoopis lubadused ...? Ja kuigi ma teda päriselt ei tundnud, siis ometi olen kaotanud mulle lähedase ja olulise inimese - vanema venna.

Venna surm tähendas asiselt seda, et liikusin järjekorras ettepoole. Seda ängi tekitavam on see kui surmasabas on väljaspool loomulikku järjekorda ettetrügijaid. See teine surm, "võõra" noore inimese lahkumine lõi mind ikka väga liimist lahti. Eelmisel nädalal panime tema õega urni mulda. Nooremana ei oleks tihanud, vana mehena on emotsioonid lubatud. Nii me seal kalmistul olime. Nooruke tüdruk, vana mees, urn tuhaga ja põske mööda jooksvad pisarad.

Eelmisel aastal oli muidugi ka rõõmsaid sündmusi. Üks neist oli minu jaoks väga eriline. Mida suurem perekond, seda väiksem tõenäosus, et kõik pere liikmed saavad ühel ajal ja ühes kohas kokku. Eriti kui pered elavad eri riikides. Ometi oli minu jaoks selline suursündmus isadepäeval. Nägin ühe korraga ning koos kõiki oma lapsi abikaasadega ja lapselapsi. Viimane kord juhtus see viis aastat tagasi. Selline kokkusaamine on kirjeldamatu õnnetunne, teades, et mida vanemaks saavad lapselapsed oma isiklike asjatoimetustega, seda vähetõenäolisem, et taoline sündmus kunagi veel kordub.

Perekonna mõiste muuseas aja jooksul muutub ja teiseneb. Siinjuures ei räägi ma sellest ühiskonda erutavast ja seni mittevaibuvast diskussioonist. Mõtisklen hoopis ülalmainitud, oma pere kokkusaamise kontekstis.
Kunagi elasid minu isa ja ema.
Meid oli kokku kuus last.
Õdede-vendadega leidsime endile abikaasad ja meie peredes sündis kokku 11 last.
Need üksteist on leidnud omakorda abikaasad/elukaaslased ja hetkel on nendes peredes 17 last.
Jne.

Ühest perekonnast on saanud suguvõsa. Koos kõigi abikaasade/elukaaslastega on meid kolmes põlvkonnas ainuüksi viiskümmend inimest. Mis kokkusaamistest saame siin rääkida. Kasvõi vaba nädalavahetuse leidmine, mis kõigile sobiks on juba ületamatu takistus. Pealegi on meil teistmoodi peretraditsioonid kui mitmetes teistes kultuurides. Seepärast, mitte uue aasta lubadusena, vaid püüdlusena, proovin sellel aastal hoida pisut tihedamat kontakti oma enda perega, laste ja lastelastega. Ja jõudu mööda elan kaasa kogu oma suguvõsa liikmete õnnestumistele ja ka ebaõnnele.