laupäev, 23. veebruar 2019

Valitud!

Istusin suure toa tugitoolis ja lõpetasin raamatust peatüki lugemise. Siis tuli mõte, et käiks õige valimas ära. Tähtis riigiasi ajada, et äkki oleks pidanud ennast natuke viisakamalt riide panema? Aga olgu peale, kirjutuslauani vaid kaheksa sammu ja hakka siis mõne minuti pärast uuesti koduriiete vastu vahetama. No on ikka mugav küll see e-hääletamine.

Ma seekord taas tahtsin erakondade valimisprogrammid enne läbi tudeerida. Aga tegelikult lihtsalt sirvisin. Seda propagandistlikku vahtu on ikka palju ja lubadustes präänikuid. Muidugi oleks võinudki teha valiku oma supikausi järgi. Nooremad ju tavaliselt üleolevalt kritiseerivad, et pensionär on loll, kelle hääle on võimalik saada vinge pensionilubadusega. Ausalt öeldes ei olegi ma meelde jätnud, kes kui palju on lubanud. Poliitikas see ju ei kehti, et mees lubab ja mees teeb. Ja pealegi on minul kui valijal haugi mälu prääniku-lubaduste koha pealt. Keskerakond-Isamaaliit-Sotsiaaldemokraadid lubasid, et nende poolt hääletades saame ägeda elu.

Nelja aasta taguse lubaduste järgi peaks meil täna olema alampalk 1000 eurot (Keskerakond) või 800 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid), lapsehooldustasu kuni kolmanda eluaastani vähemalt 350 eurot kuus (Keskerakond), lastetoetus alates kolmandast lapsest 300 eurot kuus (Keskerakond), keskmine pension 560 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid) või erakorraline pensionitõus (Keskerakond), õpetajate töötasu alammäär 1500 eurot (Keskerakond). Elu peaks täna olema nagu lill. Uute lubaduste järgi on aga nelja aasta pärast lausa paradiis.

Mind igatahes selliste lubadustega ei osta. Ootasin, et nendel valimistel tõuseb mingi tulevikku suunatud teema. Mulle on tunduvalt olulisem teada, mis suunas liiguvad poliitikute mõtted selles, milline on Eesti riik umbes kahekümne aasta pärast. Millises riigis hakkavad elama minu lapselapsed. Isamaa ärgitas diskussioonile pensioni II sambaga, tehes ettepaneku midagi lammutada, et uppuja päästmine oleks uppuja asi. Poliitilised oponendid selle teemaga ei haakunud. Olgem ausad, keda see tulevik niiväga huvitab. Kõik me oleme inimesed, ka poliitikud. Valimised on muidugi olulised. Erakondade ladviku ja seotud toiduahelas olevate inimeste olmeküsimuste lahendamiseks. Ning Eesti elu edendamisel pole oluline, kas valima minnes panen ennast pisut viisakamalt riide või mitte.


Minu jaoks ikka need vanad küsimused - valid Mari, saad Jüri. Isikuvalimine meie hääletussüsteemis on tinglik. Valida tuleb ikkagi nimekirja ja ei oma tähtsust millise nime taha selles nimekirjas olevate kandidaatide seast linnukese teed. Nimekirjade vahel valides jälle teine häda - mingi idee mõnest programmist tundub sümpaatne, samas ülejäänud puhas vaht - tõstame, parandame, täiustame, taotleme jne. Või siis kahtled selles, et need näod kes tõenäoliselt sellest nimekirjast sisse pääsevad, no need kujud pole nüüd küll need, kes selle sümpaatse idee oleks suutelised ellu viima.

Seega kasutasin jälle oma vana taktikat. Minu hääle sai järjekordselt ringkonna noorim kandidaat, seekord osutus see noor inimene olema Eestimaa Roheliste nimekirjas. Olgu tal siis ema-isa ja vanavanemate kõrval veel üks hääl. Noori tuleb toetada. Valdav osa kõigist kandidaatidest on küll minust nooremad, kuid kui oleksin täna 25-35 aastane, siis iseloomustaksin vist kõiki nimekirju ühe sõnaga - kalmistu.

neljapäev, 21. veebruar 2019

Kirjad leerivennale 12.

31. märts 1983
Tere, kulla leerivend!

Noh, hea seegi, et sul nüüd kaks kätt kasutuskõlblikud on. Ilmselt mõjus see ka sinult üldise stiili paranemisele. Märksa elurõõmsam kogu su viimane kiri.

Ega mul miskit uudist pole. Ühe asja said sa küll valesti aru. Kassette ma võin osta ja sulle saata koos lindistustega aga mitte enne, kui olen sult vastavad summad saanud. Nagu ma aru sain, vajad sa vähemalt 10 kassetti, aga niisugust kapitalimahutust teha ei näe ma mõtet. Ka lunamaksuga saatmine on niivõrd tülikas ja kulukas, et ma seda moodust enam ei kasuta. Muidugi, selle jutu võiksime nüüd sinnapaika jätta, kuna sa ilmselt vahepeal ikkagi siiakanti jõuad. Astu siis läbi, eks räägime. Aprillis peaksin ma üldiselt kodumaal olema. 5.-8. mai on Tartus rockfestival - sel ajal olen Tallinnast ära ja 19.-22. mai Novosibirskis jazzfestival. Sinna tahaksin kah saada, sealt veel hiljem Nazarovosse sõita, kus omal ajal aega olin. Muidu olen aga üldiselt Tallinnas. Millal tuled?

Soolalõhe on 18.- gorbuuša 3.- ringis.
Rohkemat siis praegu ei kirjuta.
M.



teisipäev, 19. veebruar 2019

Uudistes uidates

Ma usun, et need, kes elavad inimeste keskel, arutavad ikka omavahel seda, mis meedias parasjagu kõneaineks. Olen ju samasugune meediatarbija, kuid üksiku inimesena saan arutleda neid asju vaid iseendaga. Mingite uudiste peale, mis eeldavad hinnangu andmist, on mul olemas isiklik arvamus. Mõne nähtuse peale ei oska aga midagi arvata ja targemaid inimesi pole kõrval, et oma arvamust nende järgi kujundada. Enamikel juhtudel aga olen üldse kõhklev. Elu on palju keerulisem kui ajalehes kirjas. Ajus tekivad mingid seosed, vastamata küsimused. Proovin selgitada mõne näitega, konspektiivselt.

Vakra ja plagiaat. Asi toimus tükk aega tagasi. Ja just nüüd, paar nädalat enne valimisi ... Jah, luukerede puhul huvitab mind alati, kes tellib muusika. Mõnikord aga tellijat polegi. On ajakirjaniku edevus saada tähelepanu (äkki isegi Bonnier!), et materjali avaldamine oleks just õigele hetkele ajastatud. Vakra kommunikatsioon on muidugi ämber, ajakirjaniku võimalik Bonnier samuti. Poliittehnoloogiliselt on võimatu vahetada hobust lõpusirgel. Sellele lootmine on valearvestus. Õige hetk ja efektiivne tulemus poliitlaiba näol oleks saavutatud kui materjal oleks ilmunud koheselt peale valimistulemuste kinnitamist. Eriti kui Vakra oleks poliit-nomenklatuurina hakanud kuuluma koalitsioonikõneluste delegatsiooni. Nii, et ma ei saagi aru, mis on kogu materjali avaldamise tegelikud põhjused.

Seda enam, et ei ajakirjanik ega keegi muu ei räägi jätkuna asjast. Vakra on juhtum, kuid sisu on mujal. Olid ju sellelgi lõputööl juhendaja, lõputööde kaitsmise komisjon, kes hindas töö väga heaks. Arvatavasti oli ka mõni retsensent. See on asja sisu. Kunagi oli lõõpiv loosung, igale TPI-ikale keskharidus. Ma olen lugenud ja kuulanud kõrgkoolide õppejõudude kurtmist, et paljud tänastest üliõpilastest on "kirjaoskamatud". Ehk isegi liialdus, kuid see on Eesti, rahvusliku kõrghariduse tänase taseme kõrvalgrimass. Ma olen lugenud palju tugevaid bakatöid, kuid suurel hulgal ka selliseid, mis heal juhul oleks kvalifitseerunud nõuka ajal esimeste kursuste tudengite nõrgaks kursusetööks, mitte mingil juhul aga diplomitööks.

Plagiaat on meie haridussüsteemi norm - see on asja sisu. Kõik koolilapsed peavad mingil ajahetkel tegema nn. loovtöö, mis on eelduseks, et viiakse üle järgmisse klassi. Siin pagenduses on külalapsed ka minu juurde tulnud viimasel hetkel abi järele. Ning seepärast tean, et praktikas ja kooli poolt aktsepteerituna on need loovtööd enamikel juhtudel copy-paste tööd - muidugi viideteta. Õpilase toimikusse saab kirja, et loovtöö on esitatud ja kaitstud. Kõik on rahul. Ja pole kellegi asi, et plagiaat vohab, süsteem õpetab plagieerima. See on teema ja mingi Vakra on selle kõrval prügikala, lihtsalt ajend kirjutada ja rääkida tõsisel teemal.

Kurjategijad erakondades. Ei eita, et efektne materjal. Kuid mölaklikult ebaeetiline, sest ühte patta pandi kehtiva ja kustunud karistusega isikud. Absoluutselt ei saada aru, mis on üldse karistuse mõte. Kui karistus on kantud, siis on inimene oma süü lunastanud. Punkt. Muidugi ei saa mööda vaadata, et eksisteerib retsidiivsus või tunda sisemuses seda, et mõni kantud karistus on olnud liiga leebe. Kuid see ei anna õigust eeldada, et kord kurjategija, siis seda surmani. Kakskümmend aastat tagasi, kui kirjanduslikult väljendada, tappis meie traditsioonilise pere esivõitleja isa liikluses kaks inimest. Ta sai selle eest karistuse. Kakskümmend aastat hiljem, vana mehena on ta ikka veel meie ühiskondliku mõtte kujunemise üks arvamusliidritest. Mina tõmban küll paralleele nende avaldatud nimekirjade ja esitatud näite vahele.

Prügitelevisioon. Ma päris täpselt ei saa aru, miks on selline vaenulikkus Katrin Lusti suhtes. Nii kui ajalehtedes tema nimi ilmub, siis näiteks kindlasti ERR Vikerraadio hommikuses pressitutvustuses saatejuhid tema üle ka ilguvad. Kas see on mingi ajakirjanike kambakas, et pekstakse mõnuga. Sedasi, et parteijuhid keelduvad osalemast valimisdebatis, mida juhib Katrin Lust jne. Ajakirjanduses antakse sõna auväärsele meediaeksperdile ja -õppejõule (muuseas järjekordne kriminaalkurjategija :D, kes selle kümnendi alguses tappis oma autoga 17 aastase poisi). Ekspert liigitab Lusti autorisaate tähtsusetuks prügitelevisiooniks. Ma ei tea televisiooniteooriast midagi - järelikult eksisteerivad teleajakirjanduses mingid kriteeriumid. Ja ma ei saagi aru, miks "Pealtnägija" pala  mingi vanamehe naistekabistamisest Kadrioru puuõõnes on kvaliteettelevisioon, mis nomineeriti Bonnieri auhinnale ja Katrin Lusti viimane pala Eestlaste Kolmnurgast on tähtsusetu prügi.

Külalapsed näitasid mulle Eestlaste Kolmnurka umbes pool aastat tagasi. Ma olin sõnatu sellest, et mul on olnud õigus. Kümne aasta jooksul olen ma siin ajaveebis väljendanud muret meie hariduse allakäigu pärast. Öelnud, et haritud eestlane on meie rahvuse püsimise ainuke garantii. Ühe põlvkonnaga oleme jõudnud Eestlaste Kolmnurga tasemele. Kahju, et paljude arvates on ka see prügi. Tähtsusetu, mis ei vääri tähelepanu. Tunduvalt turvalisem on poliitilistel vastutajatel osaleda ERR-i hambututes valmisdebattides ("No küll läks tuliseks!" nagu armastab ennast kiita üks saatejuht juba "Foorumi" aegadest iga saate lõpus) kui vastata otseeeteris Katrin Lusti "meelelahutuslikele" küsimustele. Ei tea ...


Aga üldiselt on väljas libe tatine ilm. Kuidagi peaks keldrisse pääsema, aga kuidas? Vägagi libe on. Minu jaoks tunduvalt olulisem küsimus kui ajakirjandus või kõik see, mis teil seal inimeste seas toimub.   

neljapäev, 14. veebruar 2019

Kirjad leerivennale 11.

27. aprill 1982
Tervitusi revolutsiooni hällist!

Või selle servalt. Siin toimub very grand konverents "Improvisatsioon kaasaegses muusikakultuuris". Teooria ja kontserdid. Sel kaunil naisel pole küll asjaga miskit ühist. Meie oleme Iisaku peakiriku külje all, aga selle pilti pold müügil. Hiljem lähemalt.

Leningrad
Võõrastemaja "Moskva"
M.

See mitmepäevaline improvisatsioonile pühendatud konverents oli märgiline sündmus ühe kuuendiku planeedi muusikateoreetilises mõtlemises, muusikateaduses. Näiteks esines ettekandega "Muusikaliste stiilide neuropsüühilised aspektid" Moskva Konservatooriumi teadusuuringute probleemlaboratooriumi juhataja, professor Vjatšeslav Meduševski. Oma ettekandes otsis ta seoseid ajalooliste protsesside tsüklilisuse ja inimese ajupoolkerade funktsioonide vahel ning nende aspektide mõju muusikastiilide kujunemisele. Tänavu kevadel kaheksakümneseks saav teadlane on ikka veel konservatooriumi muusikateooria õppejõud, õpetades muusikateose analüüsi. Jätkuvalt on tema uurimissuunaks muusika mõju inimesele, s.h. sakraalmuusika, ühiskondlikest sündmustest tekkinud emosioonide mõju heliloojate loomingule. Üheks huvitavaks kõrvalproduktiks on professori poolt koostatud kalender, kus ühiskonda raputanud ajaloolised sündmused ja muusika tähteosed on asetatud ühele ajateljele.

  Kunstiteaduste doktor, professor  Vjatšeslav Meduševski


teisipäev, 5. veebruar 2019

Kalmistu

Eile oleksin pidanud minema surnuaiale. Üks minu külalastest on seal. Sellel kuupäeval ta kunagi sündis ja oleks olnud ilus kalmule küünal panna. Aga ma ei läinud. Üheksa kilomeetrit minna, mis minu jaoks nüüd juba täiesti ilmselt võimatu. Heal juhul oleks saanud ka suurest külast läbimineva bussiga. Kuid tagasi oleks saanud ühistranspordiga alles kuue tunni pärast. Ei läinud. Iseenda jaoks piinlik ja etteheitev olukord.

Kunagi matsin ema ja isa. Küünlapanek 220 kilomeetri kaugusel. Isapoolsed vanavanemad puhkavad kalmistul, mis on 144 kilomeetri kaugusel. Emapoolne vanaisa on kalmistul, millest nõukogulased sõitsid buldooseriga üle. Aga vanaema kalm on hoopis 7500 kilomeetri kaugusel. Isa-ema hauaga on ametlikult lahendatud - RAHAGA. Kõik on hooldatud ja hästi, kuid südametunnistus ei tunne hästi. Ma ei teagi, mis see on. Et äkki nii on kombeks? Kõik need lähedase tähtdaatumid, jõulud, surnuaiapühad? Või mingi sisemine vajadus - minna ja olla hetk nendega, kes olid ja on armsad? Aga ehk mingi kohustus?

Külalapsele süütasin küünla hoopis kodus. Otsisin arvutist tema lemmiklaulud ja nukrutsesin. Näiteks seda kuulasime temaga lõpmatuseni:



Iseenda lõpuni jään mõtlema, et äkki oleksin saanud siiski midagi teha. Tema varajase lahkumise ja iseenda praeguste süümekate ärahoidmiseks. Küünal põles ja hakkasin lugema oma kunagisi palvekirju - aidake, te olete spetsialistid, ma ei oska! See oli siis kui selgelt tunnetasin, et poisi vanker hakkab minu oskuste juures tagasipöördumatult kraavi poole minema. Tema on kalmistul ja kõik on lõppenud. Uudishimust, aga äkki, eelaimdusega õelusest, otsisin, millega täna tegelevad need "spetsialistid" kelle poole oma krjalikkude appihüüetega kunagi pöördusin. Kõik need tollased ametnikud, kellest olenes allakäigu peatamine. Üks neist on üleriiigilise ameti poolt loodavate kompetentsikeskuste projektijuht, mingi omavalitsuse lastekaitse peaspetsialist, tugiisikute koolitaja. Teine megavalla sotsiaalosakonna juhataja. Kolmas suure kooli pedagoog - tema ajal saadeti praktiliselt kõik probleemsed väikesed külalapsed siit vallast erikoolidesse. Ma tean, et ametnik ei tohi suhestuda. Mina aga suhestusin ja tunnen surmani ennast sitasti. Isegi oma küünalt ei saanud pandud kalmule.

Ma panen siia ka selle ülaloleva laulu sõnad. See oli selle poisi olemus ja lühikese elu kogemus. Vähemalt vene keel oskajad saavad aru, kes ja miks just selline see noor inimene oli.

Не нужна мне корона,
Принцесса и горы,
Растаман везде всё своё возьмёт
Что забудет - украдёт
Но время летело и солнце сгорело
Растаман везде всё своё возьмёт
Что недотлело подожжёт
И дым от тумана
И пара обмана
Растаман везде всё своё возьмёт
Чтоб не пропало он вдохнёт...
Алуйя, лаванда, решётка, баланда...
Растаман везде всё своё возьмёт
Что не своё, всё на себя возьмёт...

Refrään:
Ты нужна мне больше ночей
Откровение слёз моих
Тебе звёзды, нашивки,
Летят с небес паршивки, оу!
Ты зайдёшь опять ко мне в дом
Но меня давно нет в нём
Правда, неправда
Вкусна как баланда, ой!
Я ушёл, закрой за мной дверь
И забудь меня скорей
Кони в погоню
Ну где вам удалой я!

Мне,мне,мне,
Мне не нужны ваши грязные
Лавандозы
Была бы трава, да были бы папиросы
И верных друзей куча
С которыми лучше
Забивать коры под солнцем
На конце папиры
Под стиры запустить ещё один косяк
Табак - это вдраг
А мариуанна друг, драг
Как бы так сделать хорошо всем
Вот для растамана
Единственный проблем, ай, ай, ай...

Как клево с оттягом
Дать кулаком по морде
Растаману в милиции не везёт
Потому он туда и не идёт
От Тани до Яны
Лошадыми кантары
Растаману в любовных делах везёт
Каннабис он всегда для них найдёт
Все мазы, без мазы
Уралмаш,Нефтегаз,Алмаата-а-а-а-а!
Косули, газели
Гуляю по степи,
Я сирота-а-а-а-а-а!