teisipäev, 19. märts 2013

Suletud uste taga - reality

Mul pole sõnu.



Me tõepoolest ei tea, mis toimub suletud uste taga. Ning kui keegi ei saa aru ema lingvistilisest kõrgpilotaažist, piisab ka sellest kui jälgida tütre kehakeelt video alguses.



laupäev, 16. märts 2013

Veel üks ümbermaailma purjetaja

Minuga juhtub tihti nii, et uurides ja otsides internetist midagi oma "teemadest", satun hoopis mõnele muule infokillule ja juhuslikust lumehelbest hakkab enda jaoks vormuma järjekordne lumepall. Nii ka seekord. Mingitel põhjustel on minu hetke huviorbiidis Eesti Laskurkorpuse formeerimine. Kuna eesti deviis formeeriti Tšeljabinski oblastis, siis sirvisin internetis ka selle kandi ajalehti. Ühes artiklis, sõjaga mitteseotuna, jäi silma eestipärane nimi. Üllatusena minu jaoks selgub, et veel üks eestlane on teinud purjekal ümbermaailmareisi. Seekord ei tahtnud korrata varasemalt tehtut, sageli korratud viga. Olen nimelt mõne faktikese kasvatamisel raisanud tihti palju aega. Kild killu haaval olen korjanud kokku mind huvitavat. Ja lõpuks on selgunud, et oleks sama asja sisestanud eesti otsingumootoritesse, saanuks kogu materjali kenasti emakeeles lugeda. Sageli on selgunud, et keegi ajakirjanik, blogija või muidu huviline on mind huvitavast asjast ammu loo avaldanud.

Seekord siis sisestasin ajalehest "Magnitogorski tööline" loetud faktid otsingusse, et leida eestikeelseid vasteid. Tulemuseks oli null. Uurides asja vene keeles edasi, selgus, et ajakirjanik oli eksinud eestlase perekonnanimega. Kuid ka õige nimega otsing ei andnud mingeid tulemusi meie kaasmaalase ümbermaailma reisist.

Ega neid eestlastest ümbermaailma purjetajaid palju pole. Seepärast otsustasin eestikeelsete otsingumootorite jaoks selle mehe nime siia internetti jäädvustada. Äkki mõni ajakirjanik teeb loogi. Fotodega on aga seekord nadivõitu. Ei taha mehe Facebooki kontolt neid virutama minna, kuigi mõned fotod sellest rännakust on ta sinna riputanud, ilma kommentaarideta. Seevastu leidsin  ühe Verner Puhmi arhiivifoto.


Heldur Suun on seal laua taga keskmine, Tallinna Merekooli laevajuhtimise eriala kursant. Kahtlemata unistavad kõik mereasjandust õppivad noored mehed kaugetest maailma meredest, piiritutest ookeanidest, ümber maailma reisist. Vähestel õnnestub oma unistus teoks teha. Heldur tegi seda selle foto pildistamisest 32 aastat hiljem. Juhus viis mehe kokku viiekümneselt pensionile jäänud magnitogorskilase Viktor Kutištševiga, kellel oli purjekas ja soov seilata sellega ümber maailma. Heldur Suunil oli aga ette näidata oma meresõidukogemus. Lisaks tekkinud vaba aega ja arvatavasti ka piisavalt seda, millest lääne kultuuris pole viisakas rääkida. Internet ei anna mingeid vihjeid Heldur Suuna meremehekarjäärist ja nagu öeldud ka sellest harukordsest reisist. Küll võib mehe nime kohata sadamatelinna, Paldiskiga seotuna. Seda nii heas kui halvas kontekstis. See on aga hoopis teine teema. Kuigi minu jaoks ehk põnevamgi kui ümber maakera purjetamine, pealegi spekulatiivselt ehk ka kuidagi ümbermaailma reisi võimaldav ja põhjustav.

Need vähesed eestlased, kes sooritanud purjekal ümbermaailmareisi, on teele läinud erineval moel. Esimene mees oli Ahto Walter. Asjaomastes ringkondades oli pikka aega arutusel, kas reis viidi ikka lõpuni või mitte. Edasi. Minul isiklikult pole nõukogude ajast meelde jäänud ühtegi nime, kes oleks saanud selliseks soorituseks võimaluse - mererandagi ei pääsenud piirivalve loata. Ning siis, uue aja saabudes tuli "Lennuki" reis, 1999-2001. Pisut eufooriline ja rahvuspaatoslik, fanfaaride, pidulikkuse ja Presidendi patronaažiga. Möödus kuus aastat ja järgmine eestlane, Hillar Kukk viis oma meeskonna maailmareisile purjekal "Martha".  Meedia oli selleks ajaks juba maha jahtunud ja ka tähelepanu sündmusele oli minu hinnangul kasin.

Seevastu Tätte ja Matvere show pakkus publikule kõike küllaga. Alates üldrahvalikust rahakorjandusest ja teele saatmisest kuni südamliku vastuvõtuni taas kodumaa pinnal. Ning nende tublide meeste (ja meeskonna) tegemised leiavad kajastamist kindlasti veel pikki aastaid kõikvõimalikul moel. Igati väärikas õppematerjal mistahes turundus- ja kommunikatsiooniõpikusse. Pole ime, et alles hiljem avastas ajakirjandus, et samal ajal tegi esimesena eestlastest just üksikpurjetajana ümbermaailmareisi Uku Randmaa. Ega ta ise oma reisi väga reklaaminud, samas aga ka kiivalt reisi kestel ei varjanud.

Ning selles kontekstis on Heldur Suun hoopis uue suuna esindaja. Täpselt samaaegselt Tätte/Matvere ja Uku Randmaaga oli ka tema ümbermaailma vetel. Purjekas Willow Winds andis sadamast otsad 15. septembril 2011. Koos oma reiskaaslase, kompanjoniga naaseti pikalt merereisilt kolmteist kuud hiljem, 7.detsembril 2012. Kiilu alla jäi 30,5 tuhat meremiili. Seda ilma mistahes siinse tähelepanu ja kärata kuni tänaseni. Selline tagasihoidlikkus siis. Mees ise on tabavalt märkinud, et ta on jõudnud Eluülikooli doktorantuuri.


pühapäev, 10. märts 2013

Vana kooli mees

Vaatamata tänaöisele külmale, kusagil kahekümne kraadi alla viskas, on päevad päikeselised ja õhus kevadet. Meie laiuskraadil tähendab see seletamatut ootust, millegi uue algust. Sedasama tundsin märkavat suveabilise sõbra otsustavuses, kui nad reedel tulid minu juurde, et saunas käia. Alles siis kui see sõber minuga rääkima tuli, sain aru, et ega see külastus siia nüüd päris juhuslik polnud. Arvatavalt suveabilise poolt teadlikult korraldatud.

Kellest jutt on pisut alla kahekümne aasta. Paar kuud tagasi isaks saanud. Värsked lapsevanemad iseenesest tublid. Kummalgi pole paraku meie jaoks endastmõistetavat turvalist seljatagust oma vanemate ja vanavanemate näol. Tüdruku ja poisi päritolu ning olud lihtsalt sellised. Vaatamata sellele ja just seepärast proovivad kuidagi ise hakkama saada. Üürivad siin lähedal suuremas alevikus odavalt saadud korterit. Pisipõnni ema on mõistagi kodune ja noorukesel isal on tööga nii nagu on. Elada aitab emapalk ja isa juhuslikud tööotsad.

Ma ei saa öelda, et see noor mees ei püüa. Ma olen selle lühikese aja jooksul teda tundma õppinud. Asi selles, et kui suveabilisel pole aega olnud mind vaatamas käia, saadab ta siia sellesama sõbra. Seda, et kas ma veel hingan või ehk midagi vaja... Siis olemegi rääkinud. Mina tunnen, et selles noormehes on peidus vana kooli mees. Ta tunneb sisemuses suurt vastutust oma pere ees, armastab jäägitult oma väikepoega (ja vist ka naist - eesti mees on selles osas kidakeelne). Puudulik kooliharidus ja vähene lugemus on andnud talle praeguses eluetapis kätte mitte kõige paremad kaardid. Ning lisaks seesama mainitud lapsepõlvekodu tugivõrgustiku puudumine. Mida väiksemad on ta võimalused kindlustada mehena pere heaolu, seda väiksemaks on muutunud ta enesehinnang.

Ning kust seda enesehinnangut saadagi. Mõni kuu enne lapse sündi poisil vedas. Sai poolest kuust kohaliku prominendi, omavalitsustegelase juurde tööle. Kõik me teame, millised otsesed rahalised kulutused kaasnevad lapse sünniga. Seepärast oli õnn suur ja ka väiksed lootused, et saab lõpuks järje peale. Tea, mis suurt raha nüüd oodata oli, kuid algus seegi. Kaks nädalat ladus külmas ja tuulises kuurialuses halgusid võrkkottidesse. Seejuures viimane nädal käis iga päev kümme kilomeetrit tööle ja samapalju tagasi jalgsi - bussiraha oleks pere eelarvele olnud liig. Palgapäeval sai ... 80 eurot. "Me maksame ainult siis kui midagi müüme," tuli selgituseks...

Ka kogu ülaltoodud jutt on vaid selgituseks. Seega, läinud reedel tuli suveabilise sõber minu juurde jutuga (suveabiline ise hoidus ootusärevalt tahaplaanile). Näha ja tunda oli, et oma mõtetes oli noor mees oma abipalvet mitmeid kordi harjutanud. Mõnel lihtsalt ei tule abi palumine kergelt, pigem suure eneseületusega. Lühidalt oli asja sisu järgmine. Tuttav pakkus talle mingit ehitus-remondi otsa pealinnas. Järgmisel päeval peab olema Tallinnas ja alustama. Mure selles, et kusagil pole ööbida. Tal endal tuttavaid Tallinnas pole, ta isegi pole kunagi Tallinnas käinud, äkki ma tean kedagi... Tööandja tuleb talle bussijaama vastu, kohe objektile, aga kuhu pärast tööpäeva minna...

Helistasin oma laste emadele, kes kaasaelamisega koheselt murega haakusid. Tegelikult on vist hetkel mu kõige lähedasematel Tallinnas vaba tervenisti kolm korterit, seega mingi lahendus murele pidanuks kindlasti olema ja vajadusel oleks helistanud ka välismaale, oma lastele. Asi lahenes kiirelt ja muretult. Poisi käsutuses oli paarikümne minutiga kahetoaline korter, kus hetkel keegi ei ela. Kõik oli nagu korras.

Eile, laupäeval, saan lõuna paiku ootamatu telefonikõne. Nooruke perepea, kes perele ootusrikkalt raha läks teenima on hetkel ühe mu lähedase juures, kes selle ööbimise korraldas ja kelle kontakttelefoni olin andnud. Juhtus muidugi see, mis juhtuma ei pidanud. Tööandja bussile vastu ei tulnud, ei vasta ka kõnedele. Lähedane ise pidi sellel nädalavahetusel kusagil kodunt ära olema ja ootas nüüd minu korraldusi, mis edasi saab. Õhtul helistas lähedane veelkord. Oli oma värske tuttavaga olnud telefoni teel veelkordselt ühenduses ja elukogenud inimesena tunnetanud noores inimeses suurt masendust. Et ma siis nagu ise helistaksin ja julgustava sõnaga noormeest turgutaksin.

Muidugi, kõik saab lõpuks korda. Aga ikkagi jäävad mu hinge kraapima sama suveabilise kirjeldused sellest kuidas nad veel hilistel öötundidel sõbra asju pakkisid. Kuidas noorukese pere kasinast eelarvest klapitati edasi-tagasi bussipileti raha, makaronipakke poolitati, et perepea esimese nädala kuidagi vastu peaks. Eks  ka neil seal hinges oli sellel hetkel peagi saabuv kevad oma ootuses millegi uue alguseks. Ning ei taha ma olla selle noore isa nahas kui ta täna luhtunud lootustega oma koduuksest sisse astub, naise ette, kes ta teele saatis ja poja ette, kes millestki veel aru ei saa. Ma tean, mis tunne see on - rusutus, häbi, eneseusu kaotus. Seepärast tean, et selles noores mehes tunnetan olevat vana kooli meest.


Mõnikord, rasketel hetkedel tahaksin saada uue stardi. Minna tagasi aega, kus olen veel laps. Sinna aega, kus ükski poiss ei pea lahendama neid muresid, mis on meestel. Kahjuks pole see võimalik. Seepärast võtan oma kepi ja koera ning lähen talle bussile vastu. Vana mees oma väikeste muredega toeks noorele mehele, kes silmitsi oma suurte muredega.

P.S. Palju õnne sünnipäevaks, ema! Alles nüüd hakkan mõistma, mis muredega te koos isaga mõnikord silmitsi olite.

neljapäev, 7. märts 2013

Küünemaailm

Avasin hommikul blogipuu lehekülje. Loetavamate, "värskete" postituste hulgas järjekordselt tuhandeid tähemärke küüntest, küünelakkidest, küünekleepsudest. Kuidas käidi ostmas, milliseid aluslakke või kreeme kasutatakse, millised on brändid ja toonid. Terve teadus kohe.

Minul tekkis kaks küsimust. Esiteks, mitutuhat tonni küünelakki müüakse üle maailma ühe päeva jooksul? Sellele ma vastust kiirkorras ei leidnud. Ei viitsi ka seda arvu ligikaudselt tuletada läbimüügi numbritest. Küll aga sain teada, et ainuüksi USA-s müüdi küünelakke eelmisel aastal 770 miljoni dollari eest. Kusagil vilksatas ka see arv, et antud ilutööstuse haru müügikäive kogu maailmas on kusagil 1,8 miljardit dollarit. Tsiteerides elavat poliitilist laipa, klassikut: pole paha! Nälgivatest lastest oleks antud kontekstis rääkida vist kohatu. Inimese hea enesetunne mõnigi kord maksab, ütlen mina, tuletades meelde, et brändikat lõhnavett sain endale lubada kusagil...,  ei mäletagi, ühesõnaga - ammu.

Foto kopeeritud siit

Teine küsimus on veelgi huvitavam. Ma ikka tahan inimloomust mõista. Kas nende küüntega on osadel inimestel mingi fetishi värk või? Kas taoline sundvajadus, pidevalt sellest kirjutamine, pildistamine, teistega jagamine, aga ka küünteteema lugemine ja küünepiltide vaatamine tekitab mingi "liblikatunde" või kuidas see asi naistel täpselt käib? Ega ma taha väita, et siin mingit pataloogiat on. Mõnede nähtustega on juba sedamoodi, et see, mida minu ajal peeti kõrvalekaldeks on täna... aktsepteeritav vähemus? Naudingulised olevused oleme me kõik.

P.S. Ülaltoodud kirjutis sisaldab autori isiklikku arvamust ja ei ole suunatud ühegi konkreetse blogija arvustamiseks. Tuleb vaid lisada, et hoolitsetud küüned, nii naistel kui meestel on elementaarne, lahutamatu osa hügieenist.