neljapäev, 31. jaanuar 2008

Ei ühtegi väärtuslikku mõtet?

Mulle sattus kätte vana koolialmanahh. Nooremad ei pruugi teada, mis see on, seepärast selgitan. See on raamat, kogumik. Autoriteks ühe kooli õpilased. Oli aeg, kus kooli edukuse üheks peegelduseks olidki need almanahhid kõrvuti kooli aastapäevakontserditega suurtes kontserdisaalides. Almanahhi ilukirjanduslikud tekstid, illustratsioonid, pildimaterjal, klassinimekirjad, spordiedetabelid – ühe kooli üks aasta, ühes kohas, ühtede kaante vahel. Asjastunud, faktiline, esemeline mälupank toetamas ja ergutamas meie emotsionaalset mälu.


Mõistagi jäin mõttesse, milline on tänase õpilase mälupank aastakümnete pärast. Ja vastust ma ei tea. Ning ega see vist mind eriti ka huvita, seal, kus ma siis olen. Hoopis teine küsimus tekkis. Veebipäevikuid lehitsedes on üheks pidevaks teemaks noore inimese magamatus, väsimus, mure kirjalike tööde esitamise teemade, tähtaegade ja kõige muu õppimisega kaasneva pärast. Ei pea olema arstiteadlane, et nende kohati ahastatavate sissekannete najal diagnoosida depressiooni algeid.


Lõppude lõpuks saab enamik õppijatest maha oma esseede, uurimuste ja lõputöödega. Samamoodi nagu mina omal ajal. Õppimise raskused ununevad. Hiljem pakub meie emotsionaalne mälu valdavalt positiivseid, kohati ilustavaid mälupilte. Asjastunud, faktiline mälupank õpingute käigus loodud kirjalike tööde näol tasapisi ja iseenesest kaob. Enamus säilitab sellest ilusast perioodist vaid diplomit lauasahtlis.


Ma mõtlen nendele sadadele tuhandetele tähemärkidele, mida õppija oma õpingu sooritamiseks peab esitama, sisukalt ja tähtaegselt. Kas nendes sadades kirjatöödes pole tõesti kasvõi ainsatki väärtuslikku, originaalset mõtet, mida tasub säilitada, mida teistega jagada? Kas see inimaeg ja närvikulu, mis kulutatud nende tööde loomiseks väärib kokkuvõttes lõppresultaati – koltuma kippuvat paberilehte, diplomit?


Minu kallis õppur. Ma loen Sinu veebipäevikut, elan Su muredele kaasa – kas jõuad oma kirjaliku töö esitatud, kas see essee tuli lõpuks sisukas – kas Sinu magamata ööd ja hävinenud ajurakud olid väärt saavutatud tulemust. Usu, see, mida ja kuidas Sa kirjutad õppimisest kui tegevusest on huvitav. Aga kõike seda ma juba tean – see kõik on juba olnud ja kordub iga põlvkonnaga. Ma mäletan seda ilma päevikutagi. Mind huvitab rohkem see, kus ma saan lugeda seda, mida Sa koolitöö tarvis kirjutasid, mille pärast muretsesid. Äkki on just Sinu töös see ainulaane, värske mõte, mida ma otsin.


4 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Almanahhe antakse ka tänapäeval koolides välja. Vahe on ainult selles, et "vanasti" oli see kuidagi takistatud või poolpõrandaalune värk.

Hundi ulg ütles ...

Mulle on ka kusagilt meelde jäänud, et mõnes koolis on see traditsioon jätkunud. Võin eksida, kuid see vist on rohkem nn. pealinnast kaugel koolide pärusmaa.
Kuidagi tundubki, et neis järjepidevust hindavates koolides on ka Õpetaja midagi muud, kui suurlinna haridusasutuse tunniandja.

sjgelle ütles ...

Meie kool annab almanahhi välja selleks puhuks, kui on kooli aastapäev ja vilistlaste kokkutulek (viimati möödunud sügisel).Peale selle ilmub 2x õppeaastas kooli ajaleht.
Meil tavaline kool - samad probleemid kui mujal, võib-olla on veidi rahulikumad lapsed kui pealinnas või linnalähistel, aga ei tea kah.
Õpetajalt nõutakse IMET - tasuks kaasa tunda.

Hongmees ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.