teisipäev, 21. september 2010

Külatänav

Sünnipäraselt olin ma vist ikkagi koleerik. Sest lapsena ja noorukina ei olnud mul asjade tegemisel mingit püsivust. Ja "silme ees mustaks" olukordi oli ka kuhjaga. Minu temperamendist tingitud käitumismuster põhjustas vanematele muret ja pahatihti hingevalu. Aga nad leppisid sellega kui paratamatusega. Ea- ja kambakaaslased nii leplikud polnud, eriti viimased. Elu hakkas tasapisi teravusi maha nügima ning sellega seoses kasvas püsivus, kannatlikkus ja leplikkus. Sangviinikuks muutumine ei tulnud kergelt ja oma tõelise mina ja rahu leidsin alles hiljuti, siis kui kolisin oma elu lõppjaama.

See muutumine tuleb mulle eriti meelde seoses oma külatänavaga. Minu maja paikneb pisikese künka otsas. Külateest vast kolme meetri kaugusel. Ega siin suurt liiklust ole kunagi olnudki. Ometi oli aastakümnete jooksul kõrge teevall sedavõrd varisenud, et suurte puude juured olid juba paljad. Oma osa on selles olnud sula- ja vihmavetel. Aga ka teele sõitma sattunud laiad põllutöömasinad on teeperve hoolikalt hööveldanud. Ning tagatipuks siis ka talvine lumesahk. Olen nüüd selle mõne aasta jooksul seda teeäärt muudkui täitnud ja kasvatanud. Kus aga mingit auku kaevan, sealt olen pinnase ja mätta kärutanud oma "sajandi teeehitusele". Viimati tõin mättaid oma viinamarja "istanduse" istutusaukudest.

Aga ega kõik nii libedalt lähe. Ning siin tulebki kasuks see kirjeldatud temperamendimuutus. Sünnipärase temperamendiga oleks ammu käega löönud, halvimal juhul aga kellegi pea labidaga katki löönud. Juba esimesel talvel lükkas hoolas lumetõrjuja oma "Kirovetsi" ülilaia sahaga maha kogu mu esimese suve töö. Kevadel alustasin otsast peale ja siis tõmbas mäe maha mingi lai kultivaator. Taas kord kühveldasin oma mäge, vedasin, silusin, katsin. Sügisel tuli suur kombain ja sõitis mäkke kinni. Kuna mäe sisse olen pinnase hoidmiseks sekka pannud ka maakive, siis eks üks kividest otsustas õrna metalliga jõudu proovida. Kombainer oli maruvihane ja muudkui sõimas mind. Pärisin ta käest, et miks ta siis selle tee on valinud - tee on ju kitsam kui tema masin.

"Aga siit on eluaeg sõidetud!!!" karjus vihast punase näoga noormees.

Võrdlesin mõttes poisi aastaid teeäärsete puude vanusega ja vaikisin. Mis mõtet oleks olnud hakata seletama, et mina näen seda, mida tema ei näe. Seda, kuidas selle talu rajaja pärast pikka päevatööd põllul, siis kui hobune juba tallis, tuli ja istutas siia tee äärde puud; vedas, silus ja kattis oma teeäärt, kopsis sellel päeval põllult korjatud munakaid lisaks juba alustatud teesillutisele. Puud istutas seepärast, et juured hoiaksid pinnast teele valgumast ja munakivisillutist ladus selleks, et kallakul olev tee ikka püsima jääks. Aga eelkõige seepärast, et ilus oleks. Minu kunagine eelkäija tegi seda kõike ammu enne kui uut maja tee äärde ehitama hakati. See "uus" maja on nüüd juba vana ja väärikas. Ning noore kombaineri argument, ELUAEG selles valguses... Jah, leplikuks olen muutunud.

Nii ma nende "eluaegsetega" olen siin vaikselt võidelnud. Mitmeid kordi veel hiljemgi on mõni kolhoosi-mõtlemisega tubli mehanisaator mu mäe taaskord segamini keeranud. Viimati alles eelmisel kuul seal, kus asi pooleli on. Võtan siis aga jälle labida ja käru ning püsivuse, kannatlikkuse ja leplikkusega alustan aga uuesti.


reede, 17. september 2010

Meinhard

Just sellel teisipäeval kui Meinhard oma kodustele kaarti kirjutab algab Normandia dessant. Sellel päeval maabuvad 150 000 liitlasvägede meest Prantsusmaa rannikul ning sõja saatus on sisuliselt otsustatud. Samaaegselt on Punaarmee jõudnud Eesti piiride lähedale ja sakslased värbavad kodu-Eestis esimesi kuueteistaastaseid lapsi oma lennuväe abiteenistusse. Järgnevate kuude jooksul on need poisid määratud kahurilihaks põgenevate sakslaste katmisel. Kuid siis kui kiri on lõpetatud on kõik need sündmused Meinhard Teesalust kusagil veel kaugel. Selles paarikümnetuhandelise elanikuga Sileesia linnakseses Neusalz'is on kõik vaikne ja rahulik. Meinhard kirjutab kodustele need kirjaread linnakese koolimajas, kus paikneb ka välilaatsaret.
Neusalz 6 6 44

Tervist kodurahvas
Ma pole veel ikka kodust vastust saanud, ei tea millest see tingitud on et ei tule kirja. On juba peaaegu kuu möödas kui kirjutasin esimese kirja.
Muidu elan ikka vanaviisi edasi, käin linna kui on selleks ettenähtud päevad, muidu oleks ju kõik korras, kui mõistaks saksa keel täielikult.
Ma nimetasin eelmistes kirjades seda eesti vappi, noh võib olla et olete juba saatnud kirjaga tulema, kui see on olnud võimalik. Loodan, et ma peatselt saan ka kirja.
Tervitab Meinhard

Saksa sõjaväepost töötab veel viimaseid kuid laitmatult. Võib arvata, et Meinhardi ema, Serafima Teearu saab selle kaardi Pärnumaal, oma Veelikse postkontorist ikka ilusasti kätte. On ju sõjatsensor poja kaardile oma templi, "Aa" peale löönud ja puha. Kahtlane on aga see, kas kodused ikka jõudsid täita Meinhardi palvet. Kust kohast küll pidi leitama selline Eesti vapp nagu Meinhardil tarvis oli? Ning isegi kui selline ka ükskord leiti, oli sõda juba taas jõudnud koduõuele ja mis kirjadest siis veel rääkida.

Seda vappi on aga Meinhardil ikka tingimata vaja. Mis sest, et Neusalz on rahulik saksa linnake ja ametlikud rindeteated sellised nagu nad on. Mitteametlikud sõjauudised räägivad aga hoopis millestki muust. Aastakümneid hiljem võivad järeltulevad põlved patriootlikult jutustada isade kangelaslikust vabadusvõitlusest pealesunnitud saksa mundris. Sellel hetkel on aga veel sõda ja Meinhard proovib säilitada kainet pead ja olla eestlaslikult ettenägelik. Just nimelt see munder ongi Meinhardi mure - kui saaks käisele õmmelda Eesti vapi, siis ehk halvimal juhul tekib mingeid võimalusi. Hilisemad sündmused näitavadki, et Meinhardil oli muretsemiseks põhjust. Sattuda sõjarinde asemel teenima ilusa nimega Gross-Roseni laagrisüsteemi oli mingil hetkel kindlasti vedamine. Hiljem võis sellest saada aga tragöödia.

Spekulatsioonina võibki eeldada, et Meinhard Teearu teenis ühes paljudest Gross-Rosen koonduslaagri tütarlaagritest. Kokku oli selles laagrivõrgustikus 77 laagrit, enamuses töölaagrid, sealhulgas 9 naistelaagrit. Kindlasti on kusagilt võimalus lugeda midagi ka Neusalzi naiste töölaagri kohta. Kuid vaevalt, et sealsed olud erinesid palju sama süsteemi kuulsamast sõsarlaagrist, Brunnliz'i naistelaagrist. Viimane on tuntud kümnetele miljonitele inimestele filmist "Schindleri nimekiri".

Ometi on ka Neusalz'i naistelaager tähelepanuvääriv. Selles laagris olid praktikal paljud Gross-Rosen'i naisvangivalvurid. Osadest said hiljem isegi laagrijuhid. Mõned nendest naisvangivalvuritest poodi aga hiljem sõjatribunali otsusel ülesse kui sõjakurjategijad. Ning annaks jumal, et ükski eestlane ei pidanuks osalema kuus kuud hiljem Neusalzi laagri evakueerimises - tuhat juudi naist relvastatud valve all üle 300 kilomeetrisel jalgsirännakul Neusalzist Flossenbürgi...
-------------------------------------------------------------------------------------------------


Siit saadab Meinhard oma kaardi teele, Fridericusschule's paiknevast laatsaretist (ja kasarmust?). Foto internetist.



Ema Serafima saab kodukülas poja kaardi kätte Veelikse postkontorist. Foto pärit siit.

------------------------------------------------------------------------------------------------


Irma Grese, hüüdnimega "Kaunis koletis", üks paljudest saksa vangilaagrite naisvalvuritest, üks vähestest, kes poodi sõjatribunali otsusel sõjakurjategijana. Foto siit.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

See sõjaaegne postkaart pandi eelmisel kuul alghinnaga 1 euro ühte internetikeskkonda müüki. Müüja oli pärit Norrast. Huvilisi oli Itaaliast, Austriast ja Saksamaalt. Viimasesse riiki see kaart ostetigi 11.50 euroga.

kolmapäev, 15. september 2010

Sünnipärased kuulsused

Mõned lapsed on kohe sünnipäraselt kuulsused. Meil siin Eestis läks sellel aastal esimesse klassi üks väike tüdruk, kes 1. septembril oli ajakirjanduse vaieldamatu lemmik. Mis muidugi ei tähenda, et ülejäänud 13 499 kooliteed alustanud last oleks olnud vähemtähtsad. Lihtsalt see tüdruk sai tähelepanu osaliseks tänu oma vanematele.

Eile alustasid Birminghamis kaks neljaaastast tüdrukut oma kooliteed ettevalmistusklassis. Ning Suurbritannia meedia kajastab seda agaralt. Mõlemad tüdrukud on samuti sünnipärased kuulsused. Ajakirjanduse huvikeskmes ei ole nad niivõrd oma vanemate tõttu, kuigi ka neil on laste kuulsuses suur osa. Tüdrukud on kuulsused eelkõige ja just seepärast, et nad sellisena siia maailma on sündinud.

Marcia ja Millie Biggs on kaksikõed. Tõenäosus erineva nahavärviga kaksikute sünniks olevat üks miljoni vastu. Võib arvata, et mingil ajahetkel, aastate möödudes, eriti enam huvi ei tunta selle eesti tüdruku vastu, kes sellel sügisel läks esimesse klassi. Ajakirjanduslik huvi Marcia ja Millie tegemiste vastu jääb aga suure tõenäosusega saatma õdesid kogu nende eluteel.

teisipäev, 14. september 2010

Kelder


Veerand mu majaalusest on kelder. Maakividest müürid hoiavad suvel ruumi meeldivalt jaheda ja talvel parajalt sooja. Kui ma selle kodu ostsin, siis oli põrand üks mühklik mullahunnik. Kartulite idutamine on üks vajalik töö, kuid kui see muld ja muu sodi põrandale jääb, siis tulemuseks on üks hallitav mass. Kaevasin selle mulla keldrist kohati poolteise-kahe-kolme labidasügavuse võrra välja ja vastu tuli ilus liivapõhi. Just samal ajal lammutasin pliiti. Laisk nagu ma olen, otsustasin vanadest kividest teha keldrile põranda, et seda pliidisodi kuhugi kaugele vedama ei peaks. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et asi toimib hästi. Põrandaks olevad telliskivid hoiavad "õiget" niiskustaset ja ehk ka kuidagi mõjutavad keldri temperatuuri. Ega ma seda asja eriti ei tea, sest füüsika on minu jaoks läbi aegade olnud üks tume maagia.

Vaatamata keldri sisule, põhiprobleem aga jäi. Mistahes vihma- ja sulaveed kippusid voolama üle ukseläve keldrisse. Eriti nutune oli asi varakevadel. Päeval kogunes sulavesi keldri ukse ette ja öösel siis vastavalt külmetus jääks. See tähendas aga seda, et kevadel tuli mitu korda päevas sealt ukseesisest kühveldada vett minema. Kui aga sellega hiljaks jäin, siis peale külma ööd tuli raiuda jääd.

Sellel suvel tekkis moment, et lõpuks asi ära parandada. Kaevasin keldri ukse ette ligi pooleteist meetri sügavuse augu, külmumispiirist sügavama. Sisse drenaažitoru, maakivid ja killustik. Suvine vihmavesi räästast kaob nüüd küll hetkega. Näeb, mis kevadel sulavetega saab.

reede, 10. september 2010

Proosit ka minu poolt!

Mõnikord on mul blogisid lugedes raskusi kommenteerimisega. Tahaks nagu sõna sekka ütelda, kuid sinna kastikesse neid sõnu ladudes tekst aga muudkui venib ja venib. Sama asi juhtus mul ka Ninataga postitust lugedes. Kirjutasin oma mõtet mitu korda ja samapalju kustutasin. Eks põhjus ole mulle ka teada. Seal püstitatud küsimusele ei ole mul ühest vastust.


Kõige lihtsam oleks muidugi vastata selliselt, et inimesele, kes joob, sellele see asi lihtsalt meeldib. Nii lihtne see ongi. Oma elus olen pidanud ligi paarikümne aasta pikkusi karskusperioode. Kõrvuti on olnud ka aastaid, mida ma üpris ähmaselt mäletan, lihtsalt tollal ei saanud kuidagi kaineks. Jooma hakkasin pärast suuri "vapustusi", isikliku elu suuri ebaõnnestumisi. Alkoholist saadud hingevalu leevendus oli sedavõrd hea tunne, et ei näinud mingit põhjust asja pooleli jätta. Mulle meeldis see asi. Ka kaasnev kassiahastus ja ränk pohmell olid omamoodi meeldivad - võtsid aga peale ning jälle oli hea olla. Ning kui palju huvitavaid inimesi ma nendel aegadel nägin, millistesse kohtadesse ma sattusin, milliseid lugusid ma kuulsin.


Mingil hetkel asi ammendus minu jaoks. Tundsin, et mulle enam ei meeldi joomine. Just see mittemeeldimine eelkõige, millele lisandus mõne lähedase inimese abi, lõpetas mu pikaksveninud joomatsükli. Jõudsin uuesti karskusperioodi, sest joomine ei meeldinud. Üle kümne aasta ehitasin oma järjekordset elu ülesse, kuni taas sai mu mehelik eneseuhkus rängalt haiget. Abivahend oli teada ja järjekordne tsükkel või alata - küll oli meeldiv tunne! Ühel hetkel siis taas see mittemeeldimine ja nii ta on läinud. Nüüd olen juba ka nii vana mees, et vaevalt ükski naine enam suudab mind elus millegagi vapustada. Ma mõtlen ebameeldivaga. Nii et suuremad joomised on selles elus vast joodud.


Aga tegelikult see heietus tekkis sellest, et tahtsin Ninataga kommentaariumis vastata m.-le. Leidsin tema mõttekäigus huvitava nüansi. Hea m., Sa arvad, et senini eksisteerivad "iganenud soorollid küpsetavast-koristavast-lapsi kasvatavast naisest on visad kaduma". Naine rabab mitmel rindel, mis ajavatki jooma. Mina mõtlen samas suunas, kuid pisut teise rõhuasetusega. Just nimelt traditsiooniliste mehe ja naise soorollide igandiks pidamine, nende väe ja võimuga kadumisele sundimine, on nii naistes kui meestes tekitanud suurt ebakindlust. Tihti just sellest tingitud pingetele otsitaksegi rohtu kõige kättesaadavamast stressialandajast. Seda minu mõttekäiku ei peaks taandama utreeritult pliidi, koristamise, pesupesemise ja muu sellise tasandile. Omast käest tean, et naised tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama kõiki nn. naiste töösid. Selline tööjaotus meeste- ja naistetööks on tõepoolest pisut tagurlik.


Ma räägin pisut kõrgemast kategooriast. Sellest, et keegi peaks leiva lauale tooma ja keegi peaks koldes tuld hoidma. Ka seda ei tohiks nüüd tähenärijalikult ja sõna-sõnalt võtta. Räägin sellest, et poistest tuleb kasvatada mehed ja tüdrukutest naised. Et mehed käituksid meestena ja naised naistena. Väärtushinnangutest ja prioriteetidest räägin. Ning kui me mitte loomuliku arengu teel, vaid sunniviisiliselt, seaduste ja eeskirjadega muudame iseenda ja oma laste sotsiaalseid, psühholoogilisi ja mistahes muid soorolle, kui meie peades üha enam ähmastub teadmine, milline peab olema üks mees või naine, siis kokkuvõttes see ajabki nõrgemanärvilised jooma. Meeldivam on ärgata pohmellis ja ei tea kus, kui kainena ärgates mõtelda, kas sa oled mees või naine.


Mõttekäigu illustreerimiseks valik internetist leitud fotoseeriast, Suurbritannia tüüpilisest nädalavahetusest. Vaevalt need inimesed kordaksid seda nädalast nädalasse kui see neile ei meeldiks, kui nad ähmas peaga ei tunneks ennast meeste ja naistena, kus kõik on selge ja lihtne.

















neljapäev, 9. september 2010

Selle suve projekt - kuur



Selle kuuriga oli nii, et vana väsis ära ja vajus pisut viltu. Järelikult tuli uus ehitada. Tegelikult oli siia elama asudes veel üks puukuur, päris maja ukse ees. Nii oligi, et pärast linnast põgenemist tundsin ennast ikka nagu kusagil Tallinna magalas. Õue minnes püüdis pilk esmalt ühe kuuri luitunud seina, pead pöörates aga teise putka eterniidist voodrit. Esimese hooga ja ühe lähedase abiga sai siis koheselt üks neist kuuridest lammutatud. Teise kuuriga läks aga mitu head aastat.

Kõige suurem jama oli uue kuuri kohavalikuga. Mulle on millegipärast hirmus tähtsad oma kodu kujundamisel nn. vaated. Olen osanud oma elu elada piisavalt närviliselt. Seepärast pagenduses tahan, et see, mis koduõuel silmaga haaratav, oleks mõnusalt rahustav. Mitu aastat käisin kõigil aastaaegadel mõõdupulga ja tokkidega mööda õue, kuid otsustamiseni ei jõudnud. Ikka ja jälle segas minu "vaateid" see kunagise peremehe uhke ehitis, garaažiks kutsutav eterniitkuur. Aga nii kui ehitamiseks läks ja vana oli maatasa tehtud, leidis uus puu- ja tööriistakuur ka koheselt oma koha.

Mine tea, ehk oleks ta võinud olla ka pisut suurem. Selline pisikese poissmehe korteri mõõtu ta tuli - 49 m2. Katusele sai mõlemale poole pandud ka üks valgust läbilaskev plaat. Loodan, et need lumeraskuse all ikka vastu peavad. Päevasel, valgel ajal, aga ka kuupaistel on kuuris igaljuhul mõnus toimetada. Ning see väike künkakene, mis kuuri usteni viib... See on seepärast, et üks pool kuurist seisab "õhus". Mul pole lihtsalt õuepeal ka kümmet ruutmeetrit tasast maad.


teisipäev, 7. september 2010

"Pole hullu..."

Esimesest koolipäevast on seitse päeva möödas ja nüüd olen ka mina peaaegu maha rahunenud. Minu töömees on nüüd koolis! Saatsin ta kohe juuni alguses linna pabereid sisse andma ja tema avaldus sai kantseleis järjekorranumbri 1. Tagasi tulles lasin poisil emale helistada ja rõõmsat uudist teatada, et esimene samm on tehtud. See kooliasi oli tal emaga veelkord jutuks kui käis kodus mingitele dokumentidele ema allkirja võtmas.

Ka kolmas kord sai poiss ema rõõmustada. Nüüd juba tähtsast elumuutusest kui sündinud faktist. Seda siis augustis, peale koolivestlust, mille tulemusena see grupp komplekteeriti. Tema oli üks 15 õnnelikust sissesaajast. Need paarkümmend poissi aga, kes sisse ei saanud? Neist ma ei taha praegu mõelda - nendel on ees järjekordne mahavisatud aasta ning veelgi üks sammuke astutud lähemale külapoe tagusele? Igal juhul oli minu töömees sees ja vahetult enne kooli algust saatsin ta koju. Et mingeid asju vaja õpilaskodusse kaasa võtta ja mingid kokkulepped emaga kuidas edasi...

Kuna minu juurest on linnabussile palju lähem kui tema kodunt, siis mõni päev enne ärasõitu tuli ta reisukotiga minu juurde. Eks mu ehmatus oli ikka parajalt suur. Kotis oli paar T-särki, üks paar sokke, ühed lühikesed suvepüksid, pusa, üks kaustik, üks pastakas, üks pliiats. Ei midagi muud. Ei bussi- ega söögiraha. Ei raha õpilaskodu eest tasumiseks, rääkimata taskurahast. Esimese asjana sai siis muretsetud üks töökorras telefon ja kõnekaart sinna sisse. Siis pesu ja hügieenivahendid, siis mõned soojemad riidehilbud, siis ühed jalatsid, veel mõned koolitarbed. Andsin talle ta väljateenitud "palgast" tuhat krooni - selline oli meil kokkulepe. Ta ise soovis, et kogu raha mitte korraga kätte, vaid igal kuul natukene, õppeaasta lõpuni. Suure üldravaliku pidupäeva, 1.septembri varahommikul läks ta bussi peale. Saatsime koeraga teda metsani.

"Mul on mure, kuidas sa hakkama saad," tunnistasin talle, "Pilet linna on praktiliselt 100 krooni, ühikas peab olema makstud kuu keskel - 500 krooni. Järelejäänud 400 krooniga jääd sa lihtsalt nälga!"

"Pole hullu, küll ma hakkama saan," lohutas ta mind, "On hullemaidki olukordi olnud."

Täna siis tean, et mu alaealine töömees sebis õpilaskodus endale kõige viletsama toa - kokkuhoid 200 krooni. Meile mõlemale meeldivaks üllatuseks on lõunasöök koolis tasuta. Tagantjärgi makstakse kinni ka kaks kojusõitu kuus. Seega on tal sellel kuul hommiku- ja õhtusöögiks, hädavajalike asjade ostmiseks 600 krooni. Pakkusin talle raha juurde, kuid noormees keeldus:

"Ma pean hakkama saama. Vähemalt tean, et õpin omateenitud raha eest."

Tean, et mõnedest peredest kasvavad uhked poisid. Mitte, et vanemad on neid selliseks kasvatanud, pigem olud. Saatsin talle läbirääkimiste tulemusena bussiga ühe toidupaki. Järgmise osa oma teenitud töörahast saab ta järgmisel kuul. Kokkuvõttes jääb mulle siiski küsimus: kui suur on see minimaalne summa kuus, millega üks 17 aastane maalt linna ametikooli õppima läinud noormees täielikul isemajandamisel ellu jääb? Millise summaga blogijad oma lapsed linna kooli saadavad?

Vahest mõtlen, et jutt sellest, kuidas meie esivanemad tegid kõikvõimalikku laste harimiseks, on lihtsalt müüt. Faktid ometi räägivad, et see on tõsi. Miks siis tänapäeval osa meist löövad lihtsalt käega? Tihtipeale just paljulapseliste perede lapsevanemad.

laupäev, 4. september 2010

Viinamarjad

Natuke ikka põnev kah, kas asjast asja saab. Plaanid olid muidugi kordi suuremad ja võimsamad. Kopsulõikus tõmbas pisut pidureid. Istustusaukude kaevamine, mätaste vedu, aukude täitmine kasvumullaga osutus järelejäänud ühe kopsuga parajaks ekstreemspordiks. Ometi on nüüd asi tehtud ja endale seatud eesmärk täidetud.

36 viinamarjaistikut viiest eri sordist on mu kodu lõunanõlval suve jooksul jõudu kogunud. Näeb, mis edasi saab - hilissügisene lõikus, painutamine, katmine. Kui ei midagi muud, siis kitsedel, jänestel, rebastel talvel midagi näksida. Üks päev nägingi uhket rebast juba viinamäel patseerimas... Ning pealegi, esimesi marju peaks maitsta saama alles ülejärgmisel sügisel. Kes ütles, et ma olen pisut kurvameelne? Viinamarja "istanduse" koha pealt ikka ütlemata loll optimist.


Ah ja, et meelest ei ununeks. Talvel tuleb vaadata poste-traati. Kui järgmisel kevadel lasta juba ka teisel-kolmandal harul kasvada, siis peaks mingi alalise toestuse nikerdama. Kobarad saavad ju rasked olema...

neljapäev, 2. september 2010

Suhtevalemid

Oma elu jooksul olen lugenud läbi vast tonni(?) jagu romaane. Enda arvates pidi neis raamatutes olema tarkust, mis oma elu ehitamisel ja elamisel saanuks abiks olla. Ju siis aga ei osanud lugeda või polnudki neis raamatutes midagi arukalt vajalikku. Oleks võinud need loendamatud leheküljed kõik lugemata jätta ja elu elada. Selles osas on internet võrreldes raamatutega ikka üks imeline asi. Leidsin ühelt venekeelselt lehelt kokkuvõtlikult kõik selle tarkuse, mida romaanidest otsisin, suhtevalemitena:

ILUS poiss + KOLE tüdruk = poisil väike noku

KOLE poiss + ILUS tüdruk = poisil palju raha

ILUS poiss + ILUS tüdruk = vältimatu lahkuminek

KOLE poiss + KOLE tüdruk = neil sünnib kindlasti üks ilus laps

KOLE poiss + KOLE poiss = sõbrad

ILUS poiss + ILUS poiss = peedikud

KOLE tüdruk + ILUS tüdruk = sõbratarid

KOLE tüdruk + KOLE tüdruk = lesbid

KOLE poiss + ILUS poiss = sõbrad

ILUS tüdruk + ILUS tüdruk = vaenlased

Aga pole midagi, et see tarkus nii hilja minuni jõudis. Sest nagu üks mu lähedane tavatseb öelda, kunagi pole liiga hilja, et alustada elamist. Minu puhul siis taaskord.