esmaspäev, 19. veebruar 2018

Netikiusajad

Lugesin MERJE lugu ahistamisest. Kirjapandu järgi on vist küll õigem öelda netikiusamisest, kuid antud juhul on ka sõna ahistamine omal kohal. Iseenda jaoks üllatusena jõudsin alles mõned kuud tagasi lihtsa elutõeni - ei tea küll, miks selleni jõudmine mul nii kaua aega võttis, et ju vist neid sõimajaid-kiusajaid on sootsiumis läbi aegade olnud ikka ühteviisi sama palju. Võimalused on lihtsalt muutunud ja anonüümse ärapanemise või mõnitamise magus laks on vaid nupuvajutuse kaugusel - no küll ma talle ikka ütlesin! See oli minu jaoks ikka suur üllatus kui mulle anti viide teatud portaali, kus blogijate teemat käsitletakse järjekindla regulaarsusega. Lugesin ja ei uskunud, et madalalaubaline õelutsemine on omandanud epideemia mõõtmed. Ja küsimus ei ole selles, et blogijad ja blogimine peaks olema kriitikavaba, puutumatu. Ise ju oma tekste avaldame ja elu eksponeerime. Oluline on kuidas meid kritiseeritakse. Kuigi jah, mis ma ikka imestan, sest kõik minu haridusteemalised mõtted kasvõi siinsamas ajaveebis läbi aastate löövad häirekella sellest, et ühiskonna matsistumine algas juba taasiseseisvumise algusest, esimestest reformidest meie hariduses. Ja see protsess jätkub täie hooga.

Nõndanimetatud delfi peldikuseina fenomen on tõestanud seda, et meie hulgas on käputäis aktiivseid haigeid. Blogijate teema lugemine kinnitas seda väidet. Ka Merje/Rentsi "netisõbra" puhul on vihjatud haigusele. Haigele inimesele tuleb muidugi kaasa tunda, aga asjaosalisi vaevalt selle üldinimliku väärtuse rõhutamine lohutab. Loogiline lahendus oleks see, et kui kellegi vaimsed terviseprobleemid muutuvad personaalse sihiga või üldse ümbritsevatele häirivaks, psühholoogilist elukvaliteeti halvendavaks, siis tuleks seda haiget ravida. Ja siit jõuamegi juriidiliste reeglite "mänguilu" rägastikku - faktiväide vs väärtushinnang, kas sitapeast kommenteerija solvang on tavakodaniku olematu au ja väärikuse riive või ühiskonna jaoks mitteohtlik diagnoos. Haiget ei tohi ravida ja tervemõistuslikku matsi karistada.

Olen minagi haige, uskudes jätkuvalt naiivselt, et sünnipäraseid kiusajaid pole olemas. Need omadused omandavad lapsed sotsiaalse küpsemise käigus ja eeskujudele tuginedes. Sealhulgas netikommentaatoreid matkides. Nähes, et täiskasvanud mölaklusele ei järgne mingit reaalset vastumõju ... Probleem aga kasvab ja paisub ning kogukonnana jätkame üha rohkem raha kütmist voldikutesse, küberkiusamist käsitletavatesse projektidesse, netikäitumist õpetavatesse koolitustesse. Ja tulemus? Piisab ilmuda mõni abipalve kadunud lapse leidmiseks kui kõigist urgastest ujuvad välja onu heinod oma spetsiifiliste ekspertarvamustega.

Aga onu heinod olid kunagi kindlasti normaalsed poisid, mitte netikiusajad.

reede, 9. veebruar 2018

Hõbedast viinapits

Eelmisel sajandil, minu lapse- ja nooruspõlves kingiti tähtpäevadeks, ümmargustel sünnipäevadel lauahõbedat ja kristalli. See oli väärikas kingitus. Nüüd on see komme vist valdavalt minevikku vajunud. Kui ehk, siis tänapäeval mõnikord hõbelusikas vastsündinule. Kes teab, paljudel aga see lusikas veel alles on kui beebist on saanud täiskasvanud inimene? Igatahes omal ajal töötas Tallinna Juveelivabrik täistuuridel ja masstoodang läks hästi kaubaks. Sealhulgas pisikesed hõbedased viinapitsid ehk topkad. Sellised 50 ml mahutavad, mis tollal oli alkoholi baasmõõt. Shot mõõtühikuna jõudis Eestisse alles taasiseseisvumise järel.

Kuna tegemist oli masstoodanguga, siis on neid hõbepitse ka praegu palju liikvel. Ega need rahvaoksjonitel eriti palju ei maksa. Parimal juhul saab müüja 60-80 eurot tükist. Mõnikord aga ostjal veab ja hõbetopka võib omanikku vahetada ka 10-20 euroga. Seda märkimisväärsem on fakt, et praegu on oksjonil müügil üks tavaline Tallinna Juveelivabriku hõbedast viinapits alghinnaga 20 000 US dollarit. Kindlasti kõrgeim hind, mida kunagi on pisikese, viie sentimeetri kõrguse, vene ajal Eestis toodetud viinapitsi eest on küsitud.
Graveeringu tõlge: Kallile mehele sünnipäevaks. 18X61.a.

Veelkordne tõestus sellest, et ese iseenesest ei ole tähtis. Väärtuslikuks muudab mingi asja sinna juurde kuuluv lugu. Selle viinapitsi lugu on Marina Prusakova ja Lee Harvey Oswaldi oma. Mul ei ole mõtet seda jutustada oma sõnadega. Paljusid see niikuinii enam ei kõneta ajalise distantsi tõttu, sest muidu peaksin hakkama selgitama, kes on Kennedy ja muud seesugust. Internetist võib lugeda Marinast ja Leest tohutul hulgal materjali. Need, kes sellest sajandimõrvast on kuulnud ja huvi tunnevad, need on ka kindlasti lugenud. Mina olen samuti lugenud - aastaid. Ausalt öeldes mind ei huvita niivõrd tõde atentaadi kohta, vaid isiksuse kujunemine. See, kuivõrd oluline on, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Kas lapsepõlv määrab saatust?