Austatud neiu Erna!
Ma olen jälle Tallinna jõudnud. Jälle käin ma mööda tuttavaid kitsaid uulitsaid, elan ja liigun vanade tuttavate ümbruskonns, teen oma harilikkusi toimetusi. Veel seisavad selgeste minu Peterburgi reisu mälestused meeles. Nad pole teiste, värskemate uudistega endid veel jõudnud ära segada. Ma mälestan selgeste, kuidas meie esimesel pühal endi aja kõige lõbusamini mööda saatsime, kord mööda uulitsaid jalutads, kord jälle kodu jõulupuud põletades, ehk lauldes, lõbusaste juttu vestes.
Ma käisin eile hra Möhlmanni juures. ka tema on veel nii "metshtatelni", elab täieste vaimus veel Peterburgis ehkki keha küll Tallinnas masinaid juhib.
Teie rääkisite muu seas ka minu vastu, et Teie suurem rõõm on ennast üksikusse kuhugile ära peita ja endi sõbrade kirjasi lugeda. Ning avaldasite soovi, kas minagi ei võiks Teile vahest kirjutada. Enne Peterburgi sõitmist arvasin ma kindlaste, ära nähes, et ma ühtegi vastust ei saa, et minu kirjad Teile mitte soovitavad pole ning Teid juba ära tüüdanud. Aga nüüd, kus ma kuulsin, et Teil nii vähe aega on, siis olen ma oma arvamist muutnud. Ma olen Teile tänulik, et tohin Teile kirjutada, ning kui mul vahest võimata leida on mõnda omasugust hinge - olen melanhoolia tujul enese südame taga pidaja, - siis võin ma seda ometi Teile, sõprade puudusel, - tundmusrikkade sõnadega välja rääkida, püüdes seda kirjana saata.
Õigust ütelda, pole mul praegu ainukestki inimest, kellega ma midagi sõbra kombel võiksin rääkida ehk kirjutada. Nii kui teate, olin ma Alfrediga kõige parem sõber - kuni ta veel Tallinnas oli. Aga siis, kui ta Peterburgi sõitis, kus meite vahel kirjade vahetus algas, milledes ma selgemini ja arusaadavamalt oma mõtteid võisin selgeks teha kui suusõnal, siis hakkas endine sõbraline toon meite vahel kaduma. Ta hakkas mind vabameelseks, mässumeelseks ja Jumal teab, mis -meelseks nimetama. Rääkis, et ma keeva vereline ja ilma järelmõtlemamata olla j.n.e. Ja see kõik selle pärast, et ma temale paar vabamõttelist lauset julgesin kirjades avaldada, ilma, et ma veel midagi järelmõtlematust oleksin jõudnud korda saata. Häda mulle, kui ma midagi tema põhjusmõttetest julgesin puutuda - kõige teravama ja trotsilisema kirja, kus isegi pilkamine ei puudunud, saatis ta mulle vastuseks ilma, et ta midagi järelkaalunud oleks. Ma pidin kõik oma silma-vaated elu üle, mida ma sihtiandvate kirjanikude töösi lugedes olin omandanud, tema s.o. Alfredi isiklikkude, kitsarinnaliste arvamiste vastu ümber vahetama, et meite sõprust hoida. Aga ei! Mis sõprus peaks see olema, kus iga minu idealilisem lause terava krititseerimise alla võetakse? See pole enam sõprus, see on parteilik olek kahe hariliku "tuttava" vahel. Niisuguseid tutvusi leiaks ma igalt poolt, kui tahaks!
Teie võite siis selle järel ise otsustada, et see mind ainult rõõmustas, Teie ettepanekud kuuldes - Teile tihem kirjutada. Teie kõnelesite Nevski prospekti peal, kus Teie endi saatuse üle kaebasite, et Teie endile veel mingit sõbranad pole leidnud, et Teie ainus eesmärk on tulevikus kodumaalt, kus Teid karedalt vastu võeti, ainult kaugemale rännata, ning ainult sellest rõõmu tunda võite, et uhkusega ütelda: "Ma pole kellegi abi tarvitanud. Ma olen iseseisev. Ma olen ise oma saatuse, ehk küll kareda ja külma, eest hea seisnud". See näitas selgeste, et teil tubli tahtmise jõud on, seal juures olete aga ka unistav ja õrnasüdameline. Ma järeldan sellest, et mu kirjad ehk saavad siis ka lahkeste vastuvõtmist leidma. Muidugi mõista võtan ma siis ka julguse Teid mitte enam oma sõbra õeks, vaid otsekohe sõbranaks nimetada. Et aga selle muinasjutulise julguse juures mitte naeruvääriliseks saada, siis luban ma minu kirjades kõiksugused romantikalised laused välja jätta.
Ma nägin esimesel pühal ühe noore romaani esimesi lehekülgesi, mida mul au saab olema vist lõpuni läbi lugeda. Ta ei saa arvamise järele mitte paks olema, kuid siiski saab aasta ehk paar mööda minema, enne kui viimast lehekülge (pulmad) võin läbi lugeda. Soovin südamest õnne peategelastele. Ma arvan, et ma vistist liiga oma sõbra Möhlmanni vastu ei patustanud, kui Teid sõbranaks nimetasin. Hra Möhlmann sõitis teisel pühal ära. Kui meie vaksalist ära tulime, s.o. kodu jõudsime, kuulsime, et Teie meil olete käinud. Teie olite parajaste meite eel ära läinud, sest kui lampi hakkasime põlema panema, siis polnud veel klaas ära jõudnud jahtuda.
Teie kirja viisin ma Grossmamma kätte. Ta rõõmustas väga, et Teie teda veel polnud ära unustanud. Kuid siiski, aeg on pattu üles tunnistama hakata. Teie palusite, et ma Grossmamma käest Teile kirja pidin tooma. Aga kõige parema tahtmise juures ei leidnud ma aega sinna minna, sest et Teie kiri kõigest paar päeva enne pühi Tallinna jõudis. Mul oli võimata Peterburgis Teile ütelda, et ma Teie palve täitmata jätsin. Kas võite mu häbematust veel vabandada? Ma tunnistasin oma pattu ka Grossmamma juures ülesse, kuid ta ütles, et ta sellegi pärase poleks kirjutanud, sest ta enne pühi haige on olnud - nüüd aga juba paranenud.
Teie onu tuleb 3 Januariks Peterburgi.
Veel on üks asi, millega ma pean oma kirja pitkendama, millega ma Teite ees süüalune olen. Teie mäletate, kuidas meie Teid esimesel pühal kodu saatsime. Juhtus nii, et mina Teie kõrva voorimehe peale pidin istuma. Ehk ma küllap ka oleks võinud nii moodi teha, et hra Möhlmann selle koha oleks saanud. Kuid ma olin liiga egoist, mul oli ainult "mina" meeles - ning Teiega kõrvu saanis istuda, see paistis mul taevalik õnn olevat. Kui ma aga nägin Teie kurvameelsust, pool vastutahtmiseta vastuseid minu küsimiste peale, siis kahetsesin ma oma ette tungimist. Kahetsesin, et ma Teie viimased lahkumise pilgud ära kihvtitasin. Kas võite mulle andeks anda?
Soovin Teile kõige õnnelikumat uut aastat. Soovin, et Teie "ozidanija tshudes ot zhizni bõli bõ ispolnenõ i dostupnõ". Jäen Teie ruttulist vastust ootama. Teie tuntud
August
Postitused
3 kommentaari:
Küll on kurb, et selliste kirjade aeg on lõplikult mööda saanud. Ei ole enam inimestel aega ega oskust niimoodi kirjutada.
Tõepoolest. Kus on tänapäeva armastuskirjad - kõvakettal !?
Huvitav on ka eeti kirjakeele muutus saja aasta jooksul. Annan aru, et kirjade autor August ei pruukinud olla täiesti kodus grammatikas - mina imestan siiani, et koolitunnistuse sain, aga sellegi poolest. Käändelised lõpud mõjuvad kohati praegusest keelest huvitavamalt. Leksika on tähenduslikult põnev. Aga kõige suurem avastus minu jaoks on kokku- ja lahkukirjutamine. Kasvõi praegune "sünnipäev" ja toonane "sünni päev". Mulle endale tundub teine variant oma konkreetsuses olevat palju sümpaatsem.
Loen huviga Sinu muude kirjutiste kõrval ka Tammsaare materjali. Mõned nädalad enne esimese ilmumist lugesin just vanadest ajalehtedest ülevaadet tema matusest. Tammsaare tagasihoidlik meel väljendus ka muldasängitamisel.
Mina sain viimati nii pikki kirju poistelt vene kroonust. (see oli vääga ammu!) Ega nad just puhtalt armastuskirjad olnud, aga toredad ja südamlikud küll. Hoian üht kimbukest alles, võib-olla leidub kunagi keegi, kes neid viitsib lugeda ja trükkida.:)
See härra August on päris hea keelekasutusega. Keel vananeb ja uueneb üheaegselt. Ja mida aeg edasi, seda kiiremini.
Mis puutub Sinu ja veel mitmete teiste blogijate keelde;), siis ma kahtlustan tõsiselt, kas pole tegemist mitte kirjanike või akadeemikutega - niivõrd hea sõnavara jm keeleline tase.(Ma ei mõtle siin tuntud-teatud ajakirjanikke!!) Ausalt, siiralt.
Ja kui see on koolis õpitud, siis ma olen sõnatu-keeletu. Tänapäeval saavutavad vähesed enam-vähem korraliku emakeeleoskuse(kirjaliku).
Kui Sa minu blogi loed, siis ma tänan ja olen meelitatud. Kommenteerimise järgi otsustades küll mingit huvi pole. Kirjutan iseenda lõbuks.
Ma tean, et Tammsaare hauale pandi ainult üks pärg kogu rahva nimel. Mis seal lehes veel oli?
Postita kommentaar