Ei ole minus seda isamaalisust

kuulates oma riigi hümni. Olen vilets patrioot, tean seda.

Sündisin ja kasvasin nõukogude ajal. Lapsena seisin suhkrusabas ja pidasin kamraadidega raudtee-venelaste vastu kivisõda. Uskusin, et kõik mu kaaslased teavad seda sama, mida minagi - vene baasidest, natsionaliseerimistest, küüditamistest. Et kõik peavad jõulusid. Et kõigil on kodus sini-must-valge lipp. Et oktoobrilapseks ja pioneeriks peab astuma, et jama ei oleks.

Teadsin seda, et see kivihunnik põllul oli kunagi minu isa veski. Et sõja alguse tõttu jäi emal viimane aasta "Pallases" pooleli. Et komsomolkast tädi oli oma õe vara üleskirjutaja Siberisse saatmisel. Et ema-isa ei jõudnud 44. aasta septembris õigel ajal laevale. Et miks isa teab Kautlas kõiki teeradasid rabas. Et hilisem kirjavahetus tädide ja onuga, kes jõudsid laevale, toimus kodeeritult. Ja palju muud.

Suureks saades alles taipasin, et olime ikka väga erinevalt kasvanud. Suur hulk minu eakaaslastest polnud kodus kunagi kuulnud sellest, mida mina pidin endastmõistetavaks. Ma olin kasvanud emotsionaalselt nagu väliseestlane, kellele vanemad räägivad muinasjutuliselt ilusast vabast Eestist, kuid ümbritsev tegelikkus on hoopis midagi muud.

Ma ei olnud mingi vabadusvõitleja. Kuigi lapseeast on hägusalt meeles, et pidasin ükskord vahti, kui vanem vend lendlehti kesklinna postkastidesse sokutas - minu "panus" riigikukutamisse. Olin oma täiskasvanud elus pigem muganduja. Ei olnud siis soovi kartulikoori süüa, vaid elada oma elu nii hästi kui olud lubavad. Ometigi tundsin siis, et olen patrioot.

Ja siis aastate möödudes olin minagi rahva ühendkooris, mis revoltis meid kõiki. Laul oli olnud minu jaoks tähtis juba lapsest saati. Eelnevatel laulupidudel lauldud laulud Leninist ja parteist olid ju magus sissejuhatus grand finale'le: "Mu isamaa on minu arm". Ning aastate jooksul lauldud laulupeod omakorda kõik kokku olid ettevalmistuseks sellele suurele, kõige tähtsamale laulule. Siis, kui me kõik koos ennast hingelt vabaks laulsime, tundsin, et olen patrioot.

Vabadus oli saabunud. Ajad olid olmeliselt segased. Ühel päeval pandi meid kõiki finishijoonele, anti 150 krooni ja öeldi: "Lipake!". Ja enamus meist jooksis, kõigest väest. Mina kaasa arvatud. Lõppude lõpuks me olime kätte võidelnud vabaduse joosta. Ega keegi täpselt teadnud, kuhu joosta. Igaüks valis oma teekonna ja taktika. Kõige viletsam jooksja ma polnud. Väga paljud olid küll eespool aga paljud jäid ka maha. Aga ühel hetkel ma järsku tundsin, et ei taha enam joosta. Ma avastasin, et jooksmisega olen kaotanud iseenda ja sealhulgas isamaalisuse.

Nüüd kui kuulen oma riigi hümni, mille sõnu teadsin juba esimesse klassi minnes, mis ei ununenud minu brezhnevlikus nooruses, nüüd ei tunne ma, et see on minu laul. See on lihtsalt üks hümnograafiline heliteos, mida enamikul juhtumitel lauldakse veel seejuures "oma sõnadega, omal viisil".

Ning veel vähem tahan ma, et minu kaduvat isamaalisust proovitaks turgutada ofitsiaalse hümni valimisega laulude seast, mis mulle tõeliselt kallid. Jäägu need laulud nendeks hetkedeks, kus võib Miina Härma sõnadega lausuda: "Laulupidudele ei koondunud tegelaste ega kuulajate tuhanded kindlasti mitte l a u l u, esteetilise kuulmiselamuse pärast, vaid selle a a t e nimel, mille teenistusse laul oli rakendunud ja mille manifesteerimine - avaldamine ja levitamine, laulu kaudu osutus ainsaks võimaluseks"/ERK, nr.7, 1933/.