reede, 1. veebruar 2008

Selle talve surnud 7.

(...järg)



Eevi ja Arvi


Kui Kaarel käis märtsikuu pinssi toomas, siis oli Arvi just äsja surnud ja Eevi kaks nädalat varem. Neist oli väga kahju.




Ega nad olnud põlised meie kandi inimesed. Vana Trammi Tõnu tuli kusagilt kaugemalt. Ta oli mõisa moonakaks või töömeheks. Väikese lapsena ma nägin teda vahel. Tal oli selline välimus, mis silma torkas. Kui karjamõisa jagati, sai ta sealt talu. Trammi maja ehitati veel vanamoodi, rehetoa ja reiealusega. Kui me koolist tulime, siis paistis maanteele, kaugele suure musta tähtedega kirjutatud 1926. See kiri on praegugi veel alles, kuid väga tuhmunud.



Vana Tramm oli Vennaste koguduses. Käis ise ja pidas ka kodus lugemisi. Kui ma veel laps olin, siis peeti tihti lugemisi, vanemad inimesed käisid ja pidasid lugemisi. Mõnelt kaugemalt tulnud vennal käis kohe väga palju kuulajaid. Pärast pandi lugejavennale reisiraha kokku ja kostitati kõiki vendasid ja õdesid. Tiitsoni kuulus jõukade talude hulka ja seal tapeti lugemisteks alati lammas või vasikas. Tramm oli alati oma poistega aegsaste kohal ja rääkis:" Küll mu hing igatseb selle taevase toidu järel - ma kohe oma poistega tulen hüpates ja karates." Keegi teine vanamees oli öelnud: "Jäta ta korra söömata. Vaata, kas ta siis veel tuleb hüpates ja karates." Ja ega Tõnu polnud seda enam kordagi nimetanud, kui korra söömata jäi. Vana Tramm oli uskunud, et taevas on täpselt nii nagu maa peal - mis sul siin on, on ka taevas. Tema saab oma asundustalu tagasi.



Vanal Trammil oli kolm poega. Vanem poeg Juhan oli vabadussõjas käinud ja selle eest talu saanud. Tema maad asusid teiselpool väikest mäeselga ja maanteele ei paistnud. Juhan kosis meie Olga. Lapsi neil ei olnud, kuid muidu elasid kenasti ja jõukalt. Mina olen mõned korrad neil käinud. Siis oli alati ilus päiksepaisteline ilm ja mul on nii päikselised mälestused nagu paistaks seal alati päike ja sätendaks balkoniklaasid.



Kui mamma vanaks jäi ja Olga ta oma juurde võttis, oli vana Tramm porisenud, et mamma teeb tilku kempsus. Aga vana Tramm suri veel samal talvel ja mamma elas veel kaua, ehk küll vaevalist elu. Mamma jäi 80 aastaselt pikali asemele ja oli nii kuni surmani. Olga nägi temaga kurja vaeva. Olga ise ei nurisenud, ütles, et kõik on tal hästi korraldatud. Selja all olevat mammal vakstus just õigel kohal auk, nii et kõik soriseb voodi all olevasse silmapesu kaussi. Asemel oleval inimesel olevat kõht kõva - selle ühe väikese käkikese viskab peoga välja. Voodil oli üks servalaud kõrgenduseks. Nii et Olga oli kõigega rahul. Ümbruse rahvas aga rääkis: "Küll ta näeb kurja vaeva!" Mamma suri ära ja Olga jäi ise viletsaks ja vanaks. Mardi tütar Liivi toob talle toidu ja muidu ka hoolitseb igatpidi teda.



Teine poeg oli Jaan. Kas vabadussõjas või Eesti sõjaväes sai ta haavata, millest ta õige tugevalt lonkas. Oli niisugune jutt ka, et selle vigase jala pärast pidi ta pensioni saama. Kus ta siis oli, kui ma päris väike olin ei tea. Aga kui ma juba viimastes klassides olin, siis ta ehitas maja Lombi mäe nõlvale. Lombi mägi oli võrdlemisi kõrge, nagu vorst piki maanteed ja kuulus Jaani karjamaale. See mägi oli meie kooliaja südamerõõm. Sealt me koolist tulles talvisel ajal suisa elasime. Lasksime liugu, kas koti seljas või tagumikul. Topase Sass (ta oli kole ulakas), laskis kord Eevi seljas mäest alla. Siis me tüdrukute kari kaagutasime Sassi kallal ja lubasime koolis kaevata. Ainuke viga oli Lombi mäel, et liuhooga tulles läks sõit üle maantee. kuid sel ajal ei olnud nii palju autosid kui nüüd.


Trammi Jaan oli ametilt kingsepp. Tegi usinalt ja head tööd, aga kui vene ajal seda raha vähe kergemalt tuli, ei viitsinud enam teha. Tema kosis Posti Olga. Olga oli lahutatud, väikse tütrega. Elas oma õe Juuli juures. Juuli oli lõbus naine, seal peeti ilmast ilma pidusid. Olgal oli seal lõbus elu. Seal juhtus neil kole õnnetus. Juuli mees, Kustas oli väikeste tüdrukute armastaja ja midagi juhtus selle väikse tüdrukuga. plika oli kaua aega haiglas, hiljem ei saanud lapsi. Juuli olevat palunud Olgat, et see jätaks asja oma pere vahele. Peale Juuli surma võttis Kustas Kirikumäe Liisi, väga vaga naise. Liisiga oli tal kaks tütart. Vanem tütar oli koolieelik kui ta suri. Mina olin ka matuse päeval kirikus. Küll Liisi nuttis ja oli õnnetu. Pärast rahvas rääkis, et see tütar läks Kustase nahka. Kolhoosi esimesel aastal taheti Kustast jõulu esimesel pühal metsa tööle saata. Kustas poos oma hoopis üles.




(järgneb....)


2 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Kõikides nendes lugudes on oma hoomamatu võlu ja salapära.

Hundi ulg ütles ...

Olen ka võlutud. Rahulik ja asjalik jutustus: see oli selline ja siis juhtus veel too, aga näed, nüüd on ta ka surnud...
Ma ei julge Mats Traadi Harala luuletusi uuesti kätte võtta. Kardan, et noorpõlve lugemisel tunnetatud lummus osutub äkki pettumuseks. Ka nendes luuletustes oli surm loomulik asine asi.