Olen oma kodukoha raamatukogus vaadanud läbi praktiliselt kõik eestlaste kirjutatud memuaariraamatud, mis räägivad II Maailmasõjast. Aastakümneid tagasi lugesin samuti sellest sõjast, kuid siis oli sellel sõjal hoopis teine nimi, Suur Isamaasõda. Paarkümmend aastat tagasi oli raamaturiiulitel selle sõja ühed kangelased, nüüd teised. Nõugkogude ajal oli mõeldamatu, et oleks ilmunud sõja kaotajate raamatud. See polnud lihtsalt võimalik. Kuid sama absurdne on see, et taasiseseisvunud ja sõnavabadusega riigis pole praktiliselt ilmunud ühtegi sõja võitjate mälestuste raamatut, just siis kui ometi oleks saanud lõpuks rääkida sellest, kuidas tegelikult võit tuli. Aga üleüldse, võit selles sõjas on meie jaoks suhteline mõiste. Sellest ei saa paljud teised rahvad senini aru.
Kuigi erinevatel aegadel, on nii võitjad kui kaotajad siiski sõna saanud. Hoopiski kirjutamata on jäänud nende mälestused, kes polnud need ega teised - desertööride mälestused. Vene ajal polnud sobilik rääkida eesti poistest saksa armees, uuemal ajal aga eesti meestest Punaarmees. Desertöörid pidid aga üldse vait olema. Ka minu isa oli desertöör. "Õigel" või "valel" poolel sõdinute ja küllap vist ka nende järeltulijate silmis "nahahoidja". Mina selle nimetusega ei nõustu. Mitte sellepärast, et see mind isiklikult puudutab, vaid seetõttu, et tolle ajastu kohta palju lugenuna tean, et sõjamälestustes kirjeldatud teadlikud valikud olid tegelikkuses ja enamikel juhtumitel valikute puudumine. Väikesed inimesed olid kistud sõjajumala ja ajaloo fataalsusesse. Desretöörid ehk siis väejooksikud tegid enamikel juhtumitel aga teadlikke valikuid.
Minu isa oli Eesti Vabariigi armees ajateenija, sõja puhkedes mobiliseeritud Punaarmeesse, siis metsas, sakaslaste tulekul mobiliseeritud Wermachti, siis metsas, venelaste uuesti tulekul taas Punaarmees, siis metsas ja lõpuks valetades ja vassides kõikidest armeedest prii tsivilist. Praktiliselt oli ta mundris ligi kuus aastat kordagi Eestist lahkumata. Mäletan seda kuidas lapsena käisin isaga marjul Kautla rabas. Pidades kinni isa rangest käsust käia ainult tema jälgedes, ei vajunud mu jalg kordagi laukasse. Need rabad ja sood olid mu isa teine kodu, väejooksikuna. Ma arvan, et minu isaga sarnaseid eesti mehi oli selles sõjas tuhandeid. Aeg on oma töö teinud. Võitjad ja kaotajad on oma mälestused jäädvustanud raamatutesse. Väejooksikute meenutused on jäänudki kirjutamata. Enamikel juhtumitel ka rääkimata. Need mehed ei olnud eriti jutukad.
Nägin internetis müügil ühte fotokomplekti, kokku 12 dollarit. Ühe foto taha on õrnalt pliiatsiga kirjutatud nimi Karro. Esimese ja viimase foto vahele mahub kolm aastat ühe väejooksiku kirjutamata ja rääkimata mälestusi. Aga võib olla polnud kuulajaid. Ega need fotod muidu müügil ei oleks.
Mälestuseks vanematele.
poeg
15.10.43, Võrus
Mälestuseks kallitele vanematele!
sõjatandrile siirdunud poeg
31.1.44, Võrus
30. okt. 1946
Postitused
5 kommentaari:
Kui su isa on vähegi nõus rääkima, siis lase tal rääkida. Pane kirja ka.
Olen seda soovitanud mitmele inimesele, kuna II MS eelsed, aegsed ja järgsed syndmused on täis draamat sõna otseses mõttes. Inimesed pidid langetama otsuseid ja tegema asju, millega nad nö normaalsetes oludes poleks iial hakkama saanud. Syndmused ja tegevused, milleta poleks meid ega tänast eestit. Jne.
Kuulsuste elulugusid on ilmunud kyll ja kyll, on ka tehtud tavaliste inimeste elulugude korjamisi, aga vähe. Meie endi vanemate ja vanavanemate elud kaovad jälgedeta. Olen ise sellise kadumise tunnistaja, kuna mu isa ei ole huvi tundnud muu kui alkoholi vastu, unustanuna oma suguvõsa lood. Mu ema isa oli eelmise läti vabariigi kaitseväes mingil auastmel, mille pärast ta kuni surmani ennast ja oma peret metsatalus, keskustest kaugel varjul hoidis. Tollane hirm on igaveseks ka mu argliku, sõnavaese ema suu kinni pannud. Seetõttu neelan huviga tolleaegseid syndmusi, et täita oma ajatunnetuses valitsevat tyhjust. Sest kes elab ajaloota (minevik on veidi tyhi sõna), sellel pole tulevikku.
Arvas Kaaren, va kirvelind.
PS. Siinne on väga hea analyysiv ja sisukas plogi. Pikki lehekylgi veel kauaks!
Minu oma lugu selline, et olin sisuliselt poisike kui esmalt lahkus ema. Paari aasta möödudes isa - see meeste tavaline asi, et ei suuda kuidagi üksinda.
Ise prõmmisin teismelisena ust ja lood jäid kuulmata. Kusagi siinsamas blogis olen öelnud, et küll ma tahaksin oma vanemaid tundma õppida. Nüüd, täiskasvanud inimesena. Ei tea me tuhkagi oma emast ja isast, täiskasvanud inimesena. Aga küll oleks põnev!
Seepärast nõustun Sinuga. Rääkige oma vanematega. Saate teada palju huvitavat neist ja iseendast.
Mis antud kirjutisse puutub, siis neis fotodes ma NÄEN mälestusi. See noormees ei vanane kolme aasta jooksul bioloogiliselt - aeg on selleks liiga lühike. Mälestused on kirjtatud selle noore mehe silmadesse.
Minu vanaisad tulid 44.dal mõlemad Emajõelt ära kodukandi metsadesse. Üks korpusest (emapoolne), üks Omakaitse pataljonist (millisest, ei tea). Isaisa tuli metsast välja esimese amnestiaga, varjas ennast seni üksinda, üheski kambas ei olnud. Ei sattunud isegi 49. aastal riigi raha eest itta läinud rongi peale, aga ikka pidi ennast iga kuu KGBs näitamas käima. Samamoodi pidi "märkimas" käima vanaema, ehkki ta vanaisaga pärast sõda kokku ei elanudki ja minu bioloogiline vanaisa hoopis toonane piirkonnavolinik oli, mitte see omakitsemees. Emapoolne pääses sellest pikast rongisõidust, kuna oli Punalipu ordeni kavaler ja sclerosis multiplex pealegi.
Mullas mõlemad, nii nagu ka vanaemad. Kogu jutt on selline "keegi kuskil rääkis", nii et hoolimata kahest allikast pole mul andmeid oluliselt rohkem või kirjapanemistväärt memuaarimaterjale.
Pidades kinni isa rangest käsust käia ainult tema jälgedes, ei vajunud mu jalg kordagi laukasse.
*******
Oijeh,kuis tuli meelde "orduaeg",mil isaga ilmselt viimaste kalastajatena kuskil Ida-Virus Kestla küla taga maaparanduse tõttu kaduvast jõest mõrraga üritasime midagi leida.(kassile saimegi!)Kohati oli veesäng vaid mülgas ja siis isa ütles needsamad sõnad "minu jälgedes".
Moskiito
Postita kommentaar