Aastalõpp oli ja on laste jaoks alati eriline. Nõukogude aja laste jaoks veel eriti. Sest kõigepealt oodati jõulusid ja pärast seda tulid näärid. Ka selles osas sain alles täiskasvanuna "valgustust". Selgus, et osades peredes jõuluid ei peetudki. Meil peeti, jõulukuusega ja puha. See kuuskede müük turgudel enne jõulupühi tuli siis kui ma juba pisut suurem laps olin. Mõned aastad varem alustati kuusemüüki alles peale jõulupühi. Ja ometi oskas isa selle jõulupuu alati hankida. Ning kui kuusk oli püsti pandud, ehitud ja kardinad ette tõmmatud, siis olidki jõulud käes. Jah, kardinad olid olulised. Minuvanused teavad, miks. Noorematele on vist mõtetu selle põhjust seletada, nad ei pruugi selgitusest aru saada. Liialt jabur tunduks see neile.
No ja siis, peale jõuluvorste tulidki juba näärid. Ülelinnalised nääripeod etenduste ja kommipakkidega. Nääripeod oma koolis, vanemate töökohtades, nääripeod mingites majavalitsuse ringides ja võib olla ka mujal. Ning kõik see oli ju tasuta. Nagu tasuta olid ka laste huviringid, trennid ja muud.
Võiks küsida, kas nõukanostalgia? Jah, on küll pisut, vastaksin häbenemata. Just selline tunne tekkis vaadates internetipoes äratuntavatat linna nääripeokutset, mille hinnaks 13USD. Nimetatagu pealegi ülalkirjeldatut põlastusväärseks nõukanostalgiaks, hirmsaks stalinlikuks, hrustsovilikuks või breznevlikuks lapsepõlveks. Minule on see aeg ikkagi armas. See oli minu lapsepõlv.
Postitused
8 kommentaari:
Kui mulle antaks valida, kas lapsepõlv telerite, arvutite või küünlavalguse ja raamatutega, siis valiksin viimase.Õnneks mu väikesed sugulased oskavad mängida ja on loomingulised ka ilma tehnikata. Õnn on kindlasti hingeseisund, mida me saame valida. Lugesin ühe koonduslaagri vangi memuaare ja temagi kinnitab, et ellu jäävad kohanemisvõimelised, kes halva head külge oskavad näha.
Üsna sarnased mu oma lapsepõlve jõulude ja nääridega. Sinise mantliga vana tekitas hämmeldust ja sneguurotškad olid koledad.
olin alevilaps, samast põlastusväärsest põlvest. Meie pere käis jõulusid pidamas maal vanaema juures. isegi kirikus käisime ja loomulikult surnuaias.
Hulluks läks minu jaoks asi alles koolis ja lasteaias töötades. Siis ei tohtinud isegi sõimelaste pidu toimuda enne 27-ndat detsembrit. Ka kuusk tohtis rühmatuppa ilmuda pärast jõulupühi. Noore ja rumala õpetajana läksin jõululaupäeval maakirikusse, kus direktor seisis uksel ja küsis: kas tulite ka õpilasi kontrollima? Nüüd on seesama inimene tubli kristlane.
Aitäh, et panid meenutama!
minu lapsepõlv ka. ainult selle vahega, et elasin pärapõrgus, kus kardinad ei olnud olulised. pigem vastupidi: naabrid oleks viltu vaadanud kui kuusk jõuluõhtuks toas poleks olnud.
mäletan kuidas ma koolis käies igal jõulupühal Kaarli kirikus peol käisin, koos oma parteilasest tädiga :)
loomulikult hoiatati koolis, et neid keda kiriku uksel nähakse, vallandatakse.
ikka läksin. kuigi ma praegugi pole ristitud, oli see meie pere vana traditsioon ja kunagisest hobusesõidust kirikusse räägiti igal aastal. saanitekid toodi vanaema juures tuppa, et nende peal võiks pählkeid süüa ja niisama pikutada.
meile olid jõulud ka kardinatega pühad, kuigi maal seda niiväga ei kardetud, siis neid ,kes aknast võiksid sisse vaadata. samas ma ei tea, kas käidi ja mis siis juhtus kui nähti... või oli see suur hirm, mis kardinaid vedama sundis.
nostalgia. pähklid kuuluvad absoluutse tõena praegugi mu jõululauale
Lapsepõlv.
Meil läksid need jõulud kuidagi sujuvamalt. Pidu saime pidada ja isegi kuuse saime ilma eriliste jamadetta, iseasi palju nendest jamadest meie, laste, kõrvu jõudis. Vennal oli sünnipäev 23,12 nohh siis saigi mingi luba olema, et lapse sünnipäev ja kuusk varakult valmis. Kuid kardinad peeti ka meil ees. Tee pealt võis võõraid silmi piilumas olla.
Esimest korda kui sain teada, et nende jõuludega miskine jama on, olin esimeses klassis kui kästi kodus luuletusi otsida ja klassis ette kanda. Vanavanaema õpetas aga mulle oma noorepõlve luuletuse millest ma aga esimest ridagi ei jõudnud ette lugeda, kuna juba oli sees keelatud sõna. ;) sellest saaks eraldi postituse ;)
Vahest on hea meenutada.
Iga üksikkommentaar lahtikirjutatuna ja kõik koos koondatuna ühiste kaante vahele annaks kokkuvõttes ilusa raamatu, "Meie aja jõulud".
mida ma otsin, aitah
Postita kommentaar