tag:blogger.com,1999:blog-5453720103129759005.post6542385826005657529..comments2024-02-25T15:27:02.007+02:00Comments on Hundi ulg: Väejooksikute sõdaHundi ulghttp://www.blogger.com/profile/12453764367899147722noreply@blogger.comBlogger5125tag:blogger.com,1999:blog-5453720103129759005.post-58879795841543033502013-02-25T08:47:48.238+02:002013-02-25T08:47:48.238+02:00Pidades kinni isa rangest käsust käia ainult tema ...Pidades kinni isa rangest käsust käia ainult tema jälgedes, ei vajunud mu jalg kordagi laukasse.<br />*******<br />Oijeh,kuis tuli meelde "orduaeg",mil isaga ilmselt viimaste kalastajatena kuskil Ida-Virus Kestla küla taga maaparanduse tõttu kaduvast jõest mõrraga üritasime midagi leida.(kassile saimegi!)Kohati oli veesäng vaid mülgas ja siis isa ütles needsamad sõnad "minu jälgedes".<br />MoskiitoAnonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5453720103129759005.post-65801654116987406792009-12-14T22:13:47.842+02:002009-12-14T22:13:47.842+02:00Minu vanaisad tulid 44.dal mõlemad Emajõelt ära ko...Minu vanaisad tulid 44.dal mõlemad Emajõelt ära kodukandi metsadesse. Üks korpusest (emapoolne), üks Omakaitse pataljonist (millisest, ei tea). Isaisa tuli metsast välja esimese amnestiaga, varjas ennast seni üksinda, üheski kambas ei olnud. Ei sattunud isegi 49. aastal riigi raha eest itta läinud rongi peale, aga ikka pidi ennast iga kuu KGBs näitamas käima. Samamoodi pidi "märkimas" käima vanaema, ehkki ta vanaisaga pärast sõda kokku ei elanudki ja minu bioloogiline vanaisa hoopis toonane piirkonnavolinik oli, mitte see omakitsemees. Emapoolne pääses sellest pikast rongisõidust, kuna oli Punalipu ordeni kavaler ja sclerosis multiplex pealegi. <br />Mullas mõlemad, nii nagu ka vanaemad. Kogu jutt on selline "keegi kuskil rääkis", nii et hoolimata kahest allikast pole mul andmeid oluliselt rohkem või kirjapanemistväärt memuaarimaterjale.Koomas Toomashttps://www.blogger.com/profile/13996139575480900260noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5453720103129759005.post-34430583064114651092009-12-10T18:29:07.666+02:002009-12-10T18:29:07.666+02:00Mis antud kirjutisse puutub, siis neis fotodes ma ...Mis antud kirjutisse puutub, siis neis fotodes ma NÄEN mälestusi. See noormees ei vanane kolme aasta jooksul bioloogiliselt - aeg on selleks liiga lühike. Mälestused on kirjtatud selle noore mehe silmadesse.Hundi ulghttps://www.blogger.com/profile/12453764367899147722noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5453720103129759005.post-43122373970184297812009-12-10T17:18:22.034+02:002009-12-10T17:18:22.034+02:00Minu oma lugu selline, et olin sisuliselt poisike ...Minu oma lugu selline, et olin sisuliselt poisike kui esmalt lahkus ema. Paari aasta möödudes isa - see meeste tavaline asi, et ei suuda kuidagi üksinda.<br /><br />Ise prõmmisin teismelisena ust ja lood jäid kuulmata. Kusagi siinsamas blogis olen öelnud, et küll ma tahaksin oma vanemaid tundma õppida. Nüüd, täiskasvanud inimesena. Ei tea me tuhkagi oma emast ja isast, täiskasvanud inimesena. Aga küll oleks põnev!<br /><br />Seepärast nõustun Sinuga. Rääkige oma vanematega. Saate teada palju huvitavat neist ja iseendast.Hundi ulghttps://www.blogger.com/profile/12453764367899147722noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5453720103129759005.post-67571760581140247132009-12-10T17:05:42.696+02:002009-12-10T17:05:42.696+02:00Kui su isa on vähegi nõus rääkima, siis lase tal r...Kui su isa on vähegi nõus rääkima, siis lase tal rääkida. Pane kirja ka.<br />Olen seda soovitanud mitmele inimesele, kuna II MS eelsed, aegsed ja järgsed syndmused on täis draamat sõna otseses mõttes. Inimesed pidid langetama otsuseid ja tegema asju, millega nad nö normaalsetes oludes poleks iial hakkama saanud. Syndmused ja tegevused, milleta poleks meid ega tänast eestit. Jne. <br />Kuulsuste elulugusid on ilmunud kyll ja kyll, on ka tehtud tavaliste inimeste elulugude korjamisi, aga vähe. Meie endi vanemate ja vanavanemate elud kaovad jälgedeta. Olen ise sellise kadumise tunnistaja, kuna mu isa ei ole huvi tundnud muu kui alkoholi vastu, unustanuna oma suguvõsa lood. Mu ema isa oli eelmise läti vabariigi kaitseväes mingil auastmel, mille pärast ta kuni surmani ennast ja oma peret metsatalus, keskustest kaugel varjul hoidis. Tollane hirm on igaveseks ka mu argliku, sõnavaese ema suu kinni pannud. Seetõttu neelan huviga tolleaegseid syndmusi, et täita oma ajatunnetuses valitsevat tyhjust. Sest kes elab ajaloota (minevik on veidi tyhi sõna), sellel pole tulevikku.<br />Arvas Kaaren, va kirvelind.<br />PS. Siinne on väga hea analyysiv ja sisukas plogi. Pikki lehekylgi veel kauaks!Anonymousnoreply@blogger.com