Ma tean, et sotsiaalsed teemad pole eriti IN. Samas ei saa inimene ennast muuta ja seepärast pean ühe sündmusega seotud mõtted vähemalt enesele kirja panema. Tahan vana aasta sees selle ära teha. Et oleks nagu lõpetatud asi. Tegelikult ei lõppe aga see teema kunagi. Mul on lihtsalt selle asjaga sügav isiklik seos, alates sünnist kuni minu surmani.
Palju lapsi peres pidi tähendama rikkust. Mõistagi mitte materiaalset, vaid seda teist. Paljulapselisus oleks siis nagu õnnistus. Samamoodi kui pere ainulaps on õnnistus. Seda siis kui ta on oodatud. Siinkohal oleks paslik veel jutt viljatutest peredest ja lootustest ning need muud asjad. Mõnikord, kahjuks harva, võib lugeda ja teles vaadata lugusid õnnelikest paljulapselistest peredest. Kus lapsed lihtsalt tulevad ja kõik on õnnelikud. Nendes peredes kasutatakse kõiki neid toetusi, mis on ettenähtud suurperedele. Aga samas tehakse eelkõige ise kõike selleks, et normaalselt toime tulla ja lapsed oleksid õnnelikud. Normaalne toimetulek on muidugi suhteline mõiste. Näiteks 150 ruutmeetrine elamispind on meie mõistes suur, "normaalsele" ameeriklasele aga pisike pugerik. Sealne "normaalne" elamine eramus kisub kuhugi 500 ruutmeetri kanti. Igal juhul austan sügavalt inimesi, kes teadlikult loovad endale suurt peret. Teevad tööd, näevad vaeva ja muretsevad lapsi kui õnnistust.
Mina sündisin ka suurde perre, viimase lapsena. Kusagil varapuberteedis tekkisid esimesed suured küsimused - kes ma olen, aga peamine, miks ma olen. Isa polnud mul eriti suur jutumees taolistel abstraktsetel teemadel. Või oli ta lihtsalt pidevast töötamisest väsinud, mistõttu ma ei söendanud teda sellise tühjaga siis veel tülitada. Ühel päeval aga julgesin seda küsida emalt, et miks meid nii palju on. Ema seletas. Aga mitte abstraktselt. Sain oma elu esimese vanemliku seksuaalkasvatusliku valgustuse. Vahemärkusena olgu öeldud, et mäletamist mööda ka viimase, sest muud vajalikud detailid olid mulle juba selgeks tehtud või veel tehti, nagu ikka, teiste poiste poolt. Lisaks lapsesaamisele seletas ema mulle ka seda sotsiaal-ideoloogilist ruumi, kus me siis elasime.
Põhjus, miks meil peres palju lapsi on, olevat olnud väga lihtne. Emal ja isal õnnetuseks klapis kõik nii hästi, et ainult isa köhatuse tulemuseks olnud koheselt rasedus. Tavalise poisina muidugi ma ei tahtnud kuulda üksikasju. /Mitte ükski poeg ei taha teada oma ema intiimelust midagi! Meie, pojad, arvame, et me oleme siia maailma sündinud pühast vaimust./ Siiski pidin kuulama emalt veel täiendavaid selgitusi. Tollased abivahendid olid nii kättesaadavad ja nii töökindlad nagu nad pärast sõda just olid ning abort oli üldiselt keelatud. Rasedus katkestamine oli vist lubatud kui peres oli juba x last. Ema ütles, et ta on teinud ka aborti, kuid see oli olnud väga ränk kogemus. Ta ei rääkinud meditsiinilistest värkidest vaid suhtumisest. Tollane ametlik günekoloogia suhtus aborditegijatesse kui litsidesse. Muidugi aeti neid asju ka vaikselt ja eraviisiliselt, vahelejäämisel võis sattuda aga vanglasse. Kuigi sellel jutuajamisel ja hiljemgi toonitas ema, et mina olin olnud soovitud laps, kahtlen selles tänaseni. Ma tahan uskuda, et mu isa ja ema armastus oli suur. Et selles asjas oli neil liiga hea sobivus ja palju lapsi peres oli tegelikult "õnnetus". Seda koormat kandsid nad väärikalt lõpuni ja tegid oma võimete piiril kõik, et õnnetus muutuks õnnistuseks. Mul oli hea lapsepõlv.
Ja jälle tulen ma Külalapse juurde. Paar kuud tagasi sündis sinna perre viies laps. Igal lapsel selles peres on muidugi olemas pärisisa. Kuid johtuvalt laste erinevatest vanustest on igaüks neist ära näinud erineva arvu kasuisasid. Praegune on vist isa numer 4. Muidugi, ajad on rasked, tööd ei ole, maakohtades eriti. "Normaalsed" pered optimeerivad oma väljaminekuid, mis siin rääkida paljulapselistest peredest. Paraku on aga nii, et paljudel juhtudel lapsed on kohe omaette äriprojekt. Teed voodis korra piiks-piiks ja lasterahad tulevad. Sellest siis elatakse, sest tööd ju ei ole! Arvestuslikud lapsed. Ma saan aru, et lahmin pisut meelevaldselt, kuid siiski ei näe ma suurt vahet, kas piiks-piiks ja lasterahad või piiks-piiks ja emapalk, ühed arvestuslikud lapsed või teadlik pereplaneerimine kõik.
Gosselin'ide pere lapsed
Kas õnnistus, õnnetus või arvestus?
Postitused
15 kommentaari:
Ei ole kohatu võrdlus. Sest lapse esimesed, vanemahüvitisega kaetud kuud on tegelikult need, mil lapsele kulub vähem raha - eriti mitmenda lapse puhul- kui hiljem, mil seda müstilist emapalka enam pole.
Ja kusjuures, sisulises mõttes pole ka vahet, kas vanemahüvitise abil üritatakse kindlustada liisingumakse Hummerile või sõna otseses mõttes leib lauale. Lapsed tuleb ju siiski ka üles kasvatada.
Kui ma poleks sattunud sel kevadel ühte looduslikult imekanis kohas asuvasse lastekodusse, oleksin ma arvatavasti kaasinimeste lapsesaamismotiivide koha pealt oluliselt idealistlikum. Aga näha neidsamu vanemahüvitise vilju suisa perekondade kaupa vanas mõisapargis mängimas on kurb ja mõtlemapanev.
(ja mul on siiani olnud mulje, et sa oled naine)
Oi jah, Odekki märkus tekitas naerutuju.. see selleks...
Lapsed on õnn ja õnnetus korraga. Mul on vahel mu kahe puhul tunne, et keedaks nad seebiks..
Samas, ilma nendeta on kole olla. Kummaline ja kummastav..
See on omamoodi müstika, kuidas maailm toimib. Aga vihkamine ja armastus on ühe ja sama mündi kaks poolt..
Kull või Kiri?
Issake, Ninataga!
Tead sa kuidas seebi keetmine välja näeb? Mõtelda vaid, kuidas need sinu lapsed seebiks keevad...
Su viimane postitus on jälle nii mõtlemapanev, südames hakkab kohe midagi pitsitama.
Minu ainus võsuke on minul küll puhas õnnistus ja ei kujuta ettegi, kuidas inimesed suudavad teha oma järeltulijatest kommertsprojekti...
Tean, et selliseid on, ja saan mõneti aru ka nende tagamaadest, aga samas - emapalk ju kestab ainult piiratud aja, peale seda aga kahaneb riigipoolne toetus praktiliselt olematuks ( üle 3-lapselistel on see vist veidi suurem kui 1-2 lapse igakuine 300 kr), aga siiski... Kas siis ongi inimesed nii küünilise suhtumisega, et kui emapalk lõpeb, siis laps lastekodusee ja ise uut treima ... Õudne! Uskumatu! Õõvastav!... Kuhu see maailm niimoodi jõuab?
Midagi (loodetavasti) rõõmustamavat ka siia kurvapoolse loo juurde. valisin su kirjutised oma aasta blogilemmikute hulka. Just sellepärast, et kirjutad siin nii üldinimlikel ja kaasamõtlemapanevatel teemadel, nii siiralt ja selgelt.
Ole samasugune edasi, kirjuta omi asju just nii nagu seni oled teinud.
Ilusat uut ka!
Olen samuti pärit paljulapselisest perest(5). Olen kindel, et olime oma vnematele õnnistuseks(ei saa enam üle küsida). Mul endal on üks laps, mis on olnud mu elu päike, õnn, tugi, tulevik, lootus.
Kahju nendest, kel lapsed on tüliks, õnnetuseks või äriprojekt.
Mul on alati sisimas hea meel, kui lapsi on palju nendes peredes, kus on palju raha ja võimalusi, aga jatkub ka armastust laste jaoks.
Vastupidi on ka vale - raha küll on, aga aega pole!!!
Ei tea küll täpset statistikat, aga kuuldavasti ei ole emapalga saamiseks laste tegemine siiski nii massiline kui karta oli. Loodus ajab oma rida, küsimata, kas saab hästi või halvasti. Kui autojuhilubade jaoks või ametioskuste omandamiseks peab õppima ja eksameid tegema, siis lapsevanemaks võib saada igaüks, kes suguküpseks saab. Kuigi see on palju keerulisem ja vastutusrikkam amet. Ei saa siin keegi kätt ette või mõistust pähe panna. Need lapsed, kellele ei jagu elementaarseid asju, sööki, ruumi, tähelepanu, teevad väga kurvaks.
Ai, Tatsuthime, nüüd panid küll mehele kõige valusamasse kohta :))
Ehk on selline mulje jäänud sellest, et kirjutan tihti niiöelda "pehmetel" teemadel. Soome-ugri soorollide jaotuse järgi ei tohiks ma seda teha.
Vabandan ennast sellega, et olen juba selles eas, kus paljude asjade üle enam piinlikust ei tunta. Seega ei pea ega ka viitsi olla pidevalt macholik. Viimane eeldab siis seda, et teatud asjadest ei räägi. Ning ega minagi räägi - ma kirjutan.
Head uut aastat!
Mina olin soovimatu, sest mu ema ei jõudnud üksinda kolmega toime tulla, aga mu isa arvas, et peab suutma, kuna tema ema tuli toime viiega. Õnneks mu ema oli saanud tunda lapsepõlves emaarmastust, armastas mindki, kui olin juba sündinud. Ma olen tunda saanud oma ema armastust ka oma laste vastu, sellist omakasupüüdmatut ja tingimusteta. Ta armastas ka mu isa, kuigi vastuarmastust mu ema ei kogenud sel lihtsal põhjusel, et mu isal polnud seda anda: anda saab vaid seda, mida on saadud. Mäletan tõesti oma vanaisa tigedana ja vanaema ainult käskivana. Nende lapsed ei saanud ega saa siiani hästi läbi. Mu ema siis tasakaalustas seda armastuse vaegust, ei kujuta ettegi, kui temagi oleks pärit perest, kus armastust poleks olnud. Oma abieluga kordasin peaaegu täpselt neid mustreid, mis mu vanemad, selle vahega, et ma teadvusta(si)n probleemide juured, nemad mitte. Olen veendunud, et sõjad saavad puhkeda sel juhul vaid, kui ühiskonnas on ülekaalus inimloomad. Sõjad suudavad taolisi inimesi taltsutada. Mulle tundub, et peagi on käes aeg, mil inimkarjad taas üksteise kõride kallale lähevad: liialt palju sünnib armastusvaeguse käes piinlevaid inimesi. Nii et selle sissekandega puudutasid ühiskonna suurimat valukollet, armastuseta perekonda. Kahjuks väga vähesed suudavad endale tunnistada, et nad ei oska armastada. Tõeline armastus võib olla karmis kestas, kui see on vajalik. See pole mingi müstiline kingitus, vaid korduv oskus tõusta oma egost kõrgemale. Kahjuks propageeritakse praegusel ajal tohutult just egoismi, keskendumist hetkenaudinguile.
Igatahes, Hundi Ulg, tervist ja sama häid sissekandeid selleks keeruliseks aastaks!
Mina olin soovimatu, sest mu ema ei jõudnud üksinda kolmega toime tulla, aga mu isa arvas, et peab suutma, kuna tema ema tuli toime viiega. Õnneks mu ema oli saanud tunda lapsepõlves emaarmastust, armastas mindki, kui olin juba sündinud. Ma olen tunda saanud oma ema armastust ka oma laste vastu, sellist omakasupüüdmatut ja tingimusteta. Ta armastas ka mu isa, kuigi vastuarmastust mu ema ei kogenud sel lihtsal põhjusel, et mu isal polnud seda anda: anda saab vaid seda, mida on saadud. Mäletan tõesti oma vanaisa tigedana ja vanaema ainult käskivana. Nende lapsed ei saanud ega saa siiani hästi läbi. Mu ema siis tasakaalustas seda armastuse vaegust, ei kujuta ettegi, kui temagi oleks pärit perest, kus armastust poleks olnud. Oma abieluga kordasin peaaegu täpselt neid mustreid, mis mu vanemad, selle vahega, et ma teadvusta(si)n probleemide juured, nemad mitte. Olen veendunud, et sõjad saavad puhkeda sel juhul vaid, kui ühiskonnas on ülekaalus inimloomad. Sõjad suudavad taolisi inimesi taltsutada. Mulle tundub, et peagi on käes aeg, mil inimkarjad taas üksteise kõride kallale lähevad: liialt palju sünnib armastusvaeguse käes piinlevaid inimesi. Nii et selle sissekandega puudutasid ühiskonna suurimat valukollet, armastuseta perekonda. Kahjuks väga vähesed suudavad endale tunnistada, et nad ei oska armastada. Tõeline armastus võib olla karmis kestas, kui see on vajalik. See pole mingi müstiline kingitus, vaid korduv oskus tõusta oma egost kõrgemale. Kahjuks propageeritakse praegusel ajal tohutult just egoismi, keskendumist hetkenaudinguile.
Igatahes, Hundi Ulg, tervist ja sama häid sissekandeid selleks keeruliseks aastaks!
Naisena ja 3-lapse emana usun, et ei pea olema üks, teine või kolmas valik. Äriprojekt kõlab päris jubedalt, kuid tänapäeva ülimajanduslikus maailmas teab iga naine, et laps tähendab ka võimalust tööelust päris mitmeks ajaks kõrvale tõmbumist (kui on võimalik muidugi ja vastupidi oleks see ka imelik ma mõtlen, see tissilt tööle variant!) ja see on kindlasti naisele suureks lisaplussiks ( tegelda südamelähedaste tegemistega siis). Samas on lapsed alati ka suur riskiprojekt eksistentsiaalses mõttes, et kas ma ikka jaksan oma lapsed üles kasvatada- ma ise ja minu pere jne. jne. (siia alla mõtlen ohtudena : õnnetused, haigused, töötuse ja kõik selle muu aspekti. Aga kindlasti on laps ju ka ülivõrdes tunded oma kaasa vastu, kas siis kogu eluks või üheks ööks. Aga mis kõige tähtsam -kuidas need lapsed ka ei tule, kas teadlikult ja tahtlikult planeeritult või kogemata (eeldusel, et neil ikka siia ilma tulla lubatakse), siis on kõikidest kõige olulisem ikkagi EMA ARMASTUS oma lapse või laste vastu ja see pidavat algama kellel varem, kellel sünniga või kellel veelgi hiljem. Ja kui sa ikkagi sünnid juba siia maailma (rikkasse või vaesesse), kuid ikkagi armastava ema juurde, siis on minu arvates kõige olulisem eluseemne jaoks olemas. Päike!
Mulle meeldib mu suur pere & võimalus sigida (varsti synnib 4. laps).
Mulle meeldivad minu inimesed. Kõik muu pole nendeta muhvigi väärt & päris yxildastest eluaastatest mäletan, et hommiql polnud põhjust ka yles tõusta.
Saatuse tahtel tunnen peret,kus emapalgast tasutakse korterilaenu ja praegugi tulemas viies laps perre,kus isa peaks pensioni peale mõtlema,kuid ema pole 30 täis.Korter tibatilluke,koerad-kassid-rotid-hamstrid (nagu ikka sellistes peredes)...Ei murraks pead,kui need vaesed lapsed poleks minu oma poolõed-vennad!
Postita kommentaar