neljapäev, 17. detsember 2009

Kallid õed ja vennad

Pole küll temaatiline jõulupostitus aga kaudne seos tekkis ühte poskaarti lugedes seoses sellega, et juba aastaid pole oma õdedele-vendadele saatnud pühadekaarti. Lihtsalt läks kuidagi nii, et sellist kommet peale vanemate surma ei tekkinud. Tegelikult peaks selle väikese töö ikka kuidagi ära tegema. Igaühel meist läks elu nagu läks ja mida vähem on ees tulevikku, seda enam klammerdume mineviku külge. Miks siis mitte iseendale ja teistele rõõmu teha pisikese meeldetuletuskaardiga.

See kaart on aga postitatud kaheksakümmend aastat tagasi Tallinnast, Süda tänavast Prantsusmaale, Ain' depertemangu, Mellionnas' kantonisse või kommuuni (ma ei jaga seda Prantsusmaa administratiivset jaotust) preili Mary Markus'ele. Kirjutaja on Westholmi koolipoiss Gerhard Markus.


Armas õde.

Vabanda mind ei ole vastanud Sulle 1/2 aastat. Tahan lähemail päevil pikemalt kirjutada. Onkel August elab vanas kohas S.Pärnu mnt. Georges laseb tänada kaardi eest. Mammi sõidab 11dal välja, sest laupäeval oli suur torm ja tal ei olnud aega sõita. Harald võeti sõjaväkke vastu ja läheb 15 oktoobril teenima. Tänan piltide eest, mida Sa mulle saatsid. Ma leeri enne ei lähe vist, kui viimases klassis. Koolis läheb hästi, kuid kahjuks ei ole näinud Sinu endiseid õpilasi. Palju tervisi ja Jumal kaitsku Sind,

tervitades Gerhard

11.IX1929


Ma ei tea miks, aga ma ikka ja jälle vaimustun sellistest vanadest kirjadest. See internetis müügil olev kaart kuue dollari eest on minu jaoks nagu visand kirjutamata romaanile. Ma tean, et olen seda sama öelnud-kirjutanud ka varem. Ning olen kindel, et see ei jää ka viimaseks korraks. Selle kirjutamata loo teeb huvitavaks iseäranis teadmine, milliseid katsumusi saabuv ajalugu pakub veel Gerhardile endale, onu Augustile, mammile, Georges'ile, vend Haraldile ja õde Maryle. Lisades siia veel pildi sellest ilusast kohast kus Mary sellel ammusel ajal elas, hakkab lugu elama.

7 kommentaari:

KR ütles ...

Ma ei tea, kas oskan seda tunnet, mida silmas pean, sõnadega väljendada. Aga sellised vanad kirjad tekitavad sellise müütilise-kummastava tunde. Paratamatult hakkad mõtlema nende inimeste eludele. Kuidas neil lapsed jonnisid, mees jõi ja piim läks hapuks- no, sellised igapäevased asjad. Kuidas nad elasid, mida tundsid ja arvasid...

Hundi ulg ütles ...

Kallis Indgoaalane, pisar tuleks silma kui poleks meesterahvas, lugedes Sinu kommentaari. Just samamoodi tunnen ennast mina neid vanu postkaarte sirvides. Sest meie minevik ehk ajalugu koosnebki pisikestest maistest asjadest. Antud kaardi kuupäev ja lause: "Ma leeri ei lähe vist, kui viimases klassis.", sisaldab emotsionaalselt rohkem kui ajalooõpiku mõned lehed aastatest 1929-33, millal Gerhard lõpetas gümnaasiumi.

Sarnast äratundmise rõõmu kommenteerijaga olen kogenud ka Roosa paelaga kirjad ja Tundmatud mälestused vastukajasid lugedes.

Tänud südantsoojendavate sõnade eest. Jätkan kastides sobramist.

Anonüümne ütles ...

Jutt selles postkaardis on minu isast ja tädist. Huvitav oleks teada saada kuidas see postkaart Teie kätte sattus. Igal juhul oli meeldiv lugeda.

Toivo-Peeter Markus
marvic@hot.ee

Hundi ulg ütles ...

Toivo-Peeter,

Esiteks vabandan, et olen Teie isa kirjavahetuse avalikult riputanud oma blogisse. Ning kui see häirib Teid, olen valmis selle koheselt kustutama. Seda tüüpi postitusi olen oma blogis teinud heas usus ja tahtes. Olen lootnud, et need vanad kirjad ja kaardid satuvad äkki mõne otsingumootori kaudu kirjutajate järeltulijateni ja mõni inimene saab ehk midagi teada oma eelkäijate käidud teest sellist, mida varem ei teadnud.

Kahjuks pean ütlema, et isiklikult pole ma seda postkaarti oma käes hoidnud. Eks ta on olnud kollektsionääridele müügis kusagil internetioksjonil ja lihtsalt mulle silma jäänud mõne huvitava detaili, fakti või assotsatsiooniga.

Kontrollisin, kas see kaart on hetkel mõnes oksjonikeskkonnas, mida jälgin, veel müügil, kuid paraku ei leidnud. Tihti on nii, et mõnda eset müüakse aastaid. Vahepeal on ta kadunud ja siis ilmub taas. Ning neid oksjoneid on internetis palju. Tuntum on muidugi eBay, kuid väga arvukalt on ka spetsiifilisi interneti aadresse. Juhul kui selle postkaardi taas avastan, annan Teile kindlasti teada meilile.

Ning muidugi on mul uudishimu, milliseks kujunes Teie isa saatus. Mida tegi Gerhardi tädi Prantsusmaal? Kas onkel August elas veel kaua Suur-Pärnu maanteel? Jne.

Hundi ulg ütles ...

Parandus: Gerhardi õde muidugi, Teile tädi...

Anonüümne ütles ...

IMELISED KOKKUSATTUMUSED SIIN ILMAS,EKS OLE?Minul on üks kaart veelgi vanemast ajast,kuid teadsin saajaks olevat oma vanaema võõrasõe.Ja siis aastakümneid hiljem sattusin koos töötama vana inimesega(üle 70) hoopis teisest Eesti otsast,kelle vedurijuhist mees hukkus meie kuulsas kunagises rongiõnnetuses Tallinnas.MA TEADSIN,ET SEE MEES OLI MU VANAEMA VÕÕRASÕE POEG!
Kaart aga oli tollele võõrasõele läkitatud siis,kui too oli 16 aastane!KÜLL TAHTSIN TÖÖKAASLASELE SELLE KAARDI KINKIDA KUI TEMA LASTE VANAEMA MÄLESTUS,ENT TA JÕUDIS ENNE PEANSIONILE JÄÄDA...

ffredrick peterson ütles ...

Bir işletme kredisi mi arıyorsunuz? kişisel kredi, konut kredisi, araç kredisi, öğrenci kredisi, borç konsolidasyonu kredisi, teminatsız krediler, risk sermayesi vb. Veya herhangi bir nedenden dolayı bir banka veya finans kurumu tarafından bir krediniz reddedildi mi? Özel borç vermekteyiz, işletmelere ve kişilere% 2 faiz oranının düşük ve hesaplı faiz oranlarında borç vermekteyiz. İlgileniyorsanız Bizimle bugün (fredrickpetersonloan@gmail.com) bize ulaşın ve bugün kredinizi alın
Saygılarımızla,
Fredrick Peterson yatırım ekibi