Kallid õed ja vennad

Pole küll temaatiline jõulupostitus aga kaudne seos tekkis ühte poskaarti lugedes seoses sellega, et juba aastaid pole oma õdedele-vendadele saatnud pühadekaarti. Lihtsalt läks kuidagi nii, et sellist kommet peale vanemate surma ei tekkinud. Tegelikult peaks selle väikese töö ikka kuidagi ära tegema. Igaühel meist läks elu nagu läks ja mida vähem on ees tulevikku, seda enam klammerdume mineviku külge. Miks siis mitte iseendale ja teistele rõõmu teha pisikese meeldetuletuskaardiga.

See kaart on aga postitatud kaheksakümmend aastat tagasi Tallinnast, Süda tänavast Prantsusmaale, Ain' depertemangu, Mellionnas' kantonisse või kommuuni (ma ei jaga seda Prantsusmaa administratiivset jaotust) preili Mary Markus'ele. Kirjutaja on Westholmi koolipoiss Gerhard Markus.

Armas õde.

Vabanda mind ei ole vastanud Sulle 1/2 aastat. Tahan lähemail päevil pikemalt kirjutada. Onkel August elab vanas kohas S.Pärnu mnt. Georges laseb tänada kaardi eest. Mammi sõidab 11dal välja, sest laupäeval oli suur torm ja tal ei olnud aega sõita. Harald võeti sõjaväkke vastu ja läheb 15 oktoobril teenima. Tänan piltide eest, mida Sa mulle saatsid. Ma leeri enne ei lähe vist, kui viimases klassis. Koolis läheb hästi, kuid kahjuks ei ole näinud Sinu endiseid õpilasi. Palju tervisi ja Jumal kaitsku Sind,

tervitades Gerhard

11.IX1929

Ma ei tea miks, aga ma ikka ja jälle vaimustun sellistest vanadest kirjadest. See internetis müügil olev kaart kuue dollari eest on minu jaoks nagu visand kirjutamata romaanile. Ma tean, et olen seda sama öelnud-kirjutanud ka varem. Ning olen kindel, et see ei jää ka viimaseks korraks. Selle kirjutamata loo teeb huvitavaks iseäranis teadmine, milliseid katsumusi saabuv ajalugu pakub veel Gerhardile endale, onu Augustile, mammile, Georges'ile, vend Haraldile ja õde Maryle. Lisades siia veel pildi sellest ilusast kohast kus Mary sellel ammusel ajal elas, hakkab lugu elama.