Kui sõnad on võltsid

Juba nädal otsa olen otsinud taga üht mõttevälgatust, mis vaid korraks ennast ilmutas kui lugesin Tiiauspaikka lugu kommenteerimisest ja kommentaatoritest. Ja paraku on nii nagu sageli juhtub - tean, et mõte oli hea, kuid kaotsi on see läinud ja midagi pole teha. Võib ju ennast lohutada, et ega see mõte siis nii hea ka polnud, muidu oleks meelde jäänud. Teisalt tean suurmeeste elulugudest, et suured ideed ja nende teostused sünnivad enamuses mingist uitmõttest. Jah, oleksin selle mõtte õigel ajal kinni püüdnud, oleksin nüüd geenius ehk keenjus, nagu tänapäeval vist kirjutatakse.

Kuidagi läbi udu tuleb meelde, et kommentaar on algselt vist ladina päritoluga sõna, mis ümberpanduna tähendaks mingi kirjatöö seletust. Kommentaator on seega selgitaja või tõlgendaja. Muidugi on üleüldise kirjaoskajate arvu suurenemisega muutunud ka selle sõna tähendus. Ka käesolev kirjutis pole Tiiauspaikka poolt kirjutatu selgitus või tõlgendus. Selleks pole ka mingit vajadust, sest kõik oma mõtted on ta kirja pannud selgelt ja arusaadavalt. Hetkel räägin ma nendest mõtetest, mis mul kaotsi läksid või tekkisid algteksti lugedes. Kui nii, siis oleks kommentaar mingi kirjatöö laiendus või täiendus, millest võiks sündida hea dialoog, millest ka Tiiauspaikka kirjutab.

Käibetähenduses on kommentaar omandamas kahjuks ka negatiivset varjundit - kommentaar = sõim, kommentaator = sõimaja. Sellega seoses peetakse kommenteerimist ka vaimse piiratuse näitajaks ja sõna kommentaator on muutunud ise omamoodi sõimusõnaks. Ja ongi nii, et kui mingi teksti kommenteerimine on läinud minu tõekspidamiste suhtes valedele rööbastele ja ületanud minu personaalse eetikataluvuse piiri, siis loobun kommentaari kirjutamisest. Jättes sedamoodi kommentaariruumi nn. röökurite eneserahuldamise areeniks. Ning seda vaatamata sellele, et algteksti autori mõtted ja arvamused võivad olla mulle südamelähedased ja sümpaatsed. Eks see on võrreldav sellega, et kui tänaval kedagi kambaga pekstakse, siis püütakse kramplikult pead kõrvale pöörata. Pole näinud, pole olnud.

Mulle isiklikult pole kommenteerimine tungiv vajadus. Uudisportaalides olen üliharva kirjutanud kommentaari kui asi kuidagi väga isiklikult puudutab, blogidesse aga tihedamini. Minu puhul on kommenteerimine nagu hea viinavõtmine. Ühel hetkel on lihtsalt selline tuju ja seisund, et kommenteerin silma hakanud kirjutist. Muidugi enda arvates siis kui leian, et on midagi asjalikku öelda. Kas see "asjalik" on ka alati asjast? Vaevalt küll.

Aga tegelikult tahaksin erinevaid blogisid lugedes tihti jätta endast märgi maha. Tahan teha lihtsalt mingi sümboli, lühendi, üheselt mõistetava sõna selle kohta, et see või teine kirjutis on mulle hinge läinud, oluline, hästi kirjutatud, huvitav, ilus jne. Need on olukorrad kus mul tegelikult pole kirjutatule midagi lisada, vaielda, lõõpida. Pole öelda midagi asjalikku või see, mida tahan öelda on lihtsalt sõnastamatu. Tahan, et tundamtu või tuntud blogipidaja teaks, et tema poolt kirjutatu on kellegile, peale kirjutaja enese veel korda läinud.

Kusagilt leidsin nende kõverikude sõnastiku, mida me saame klaviatuuriga teha emotsiooni väljenduseks. Seda sümbolit, mida mina otsin ei leidnud. Sümbolit, lühendit, sõna, mis väljendaks, et kellegi poolt kirjutatu on oluline. Tiiauspaikka kirjutis "Kes esimesena kivi viskab" oleks minu poolt kindlasti saanud kommentaaridesse selle olematu märgi. Lugupidamist väljendava sõnatu käesirutuse, et tema mõtted läksid mulle korda.