kolmapäev, 16. detsember 2009

Kui sõnad on võltsid


Juba nädal otsa olen otsinud taga üht mõttevälgatust, mis vaid korraks ennast ilmutas kui lugesin Tiiauspaikka lugu kommenteerimisest ja kommentaatoritest. Ja paraku on nii nagu sageli juhtub - tean, et mõte oli hea, kuid kaotsi on see läinud ja midagi pole teha. Võib ju ennast lohutada, et ega see mõte siis nii hea ka polnud, muidu oleks meelde jäänud. Teisalt tean suurmeeste elulugudest, et suured ideed ja nende teostused sünnivad enamuses mingist uitmõttest. Jah, oleksin selle mõtte õigel ajal kinni püüdnud, oleksin nüüd geenius ehk keenjus, nagu tänapäeval vist kirjutatakse.

Kuidagi läbi udu tuleb meelde, et kommentaar on algselt vist ladina päritoluga sõna, mis ümberpanduna tähendaks mingi kirjatöö seletust. Kommentaator on seega selgitaja või tõlgendaja. Muidugi on üleüldise kirjaoskajate arvu suurenemisega muutunud ka selle sõna tähendus. Ka käesolev kirjutis pole Tiiauspaikka poolt kirjutatu selgitus või tõlgendus. Selleks pole ka mingit vajadust, sest kõik oma mõtted on ta kirja pannud selgelt ja arusaadavalt. Hetkel räägin ma nendest mõtetest, mis mul kaotsi läksid või tekkisid algteksti lugedes. Kui nii, siis oleks kommentaar mingi kirjatöö laiendus või täiendus, millest võiks sündida hea dialoog, millest ka Tiiauspaikka kirjutab.

Käibetähenduses on kommentaar omandamas kahjuks ka negatiivset varjundit - kommentaar = sõim, kommentaator = sõimaja. Sellega seoses peetakse kommenteerimist ka vaimse piiratuse näitajaks ja sõna kommentaator on muutunud ise omamoodi sõimusõnaks. Ja ongi nii, et kui mingi teksti kommenteerimine on läinud minu tõekspidamiste suhtes valedele rööbastele ja ületanud minu personaalse eetikataluvuse piiri, siis loobun kommentaari kirjutamisest. Jättes sedamoodi kommentaariruumi nn. röökurite eneserahuldamise areeniks. Ning seda vaatamata sellele, et algteksti autori mõtted ja arvamused võivad olla mulle südamelähedased ja sümpaatsed. Eks see on võrreldav sellega, et kui tänaval kedagi kambaga pekstakse, siis püütakse kramplikult pead kõrvale pöörata. Pole näinud, pole olnud.

Mulle isiklikult pole kommenteerimine tungiv vajadus. Uudisportaalides olen üliharva kirjutanud kommentaari kui asi kuidagi väga isiklikult puudutab, blogidesse aga tihedamini. Minu puhul on kommenteerimine nagu hea viinavõtmine. Ühel hetkel on lihtsalt selline tuju ja seisund, et kommenteerin silma hakanud kirjutist. Muidugi enda arvates siis kui leian, et on midagi asjalikku öelda. Kas see "asjalik" on ka alati asjast? Vaevalt küll.

Aga tegelikult tahaksin erinevaid blogisid lugedes tihti jätta endast märgi maha. Tahan teha lihtsalt mingi sümboli, lühendi, üheselt mõistetava sõna selle kohta, et see või teine kirjutis on mulle hinge läinud, oluline, hästi kirjutatud, huvitav, ilus jne. Need on olukorrad kus mul tegelikult pole kirjutatule midagi lisada, vaielda, lõõpida. Pole öelda midagi asjalikku või see, mida tahan öelda on lihtsalt sõnastamatu. Tahan, et tundamtu või tuntud blogipidaja teaks, et tema poolt kirjutatu on kellegile, peale kirjutaja enese veel korda läinud.

Kusagilt leidsin nende kõverikude sõnastiku, mida me saame klaviatuuriga teha emotsiooni väljenduseks. Seda sümbolit, mida mina otsin ei leidnud. Sümbolit, lühendit, sõna, mis väljendaks, et kellegi poolt kirjutatu on oluline. Tiiauspaikka kirjutis "Kes esimesena kivi viskab" oleks minu poolt kindlasti saanud kommentaaridesse selle olematu märgi. Lugupidamist väljendava sõnatu käesirutuse, et tema mõtted läksid mulle korda.

9 kommentaari:

Tiiu ütles ...

Sõnad pole kunagi võltsid, inimene on. Mina puutusin sel aastal kokku võltsi kirikuõpetajaga. Eile ta kirjutas mulle, et olen kaotaja. Kas sõna "kaotaja" on võlts, sugugi mitte. Aga kirikuõpetaja, kes rahumeeles laseb juhtuda sündmusel, mida kirik eitab, on küll võlts.Aga eks lauldakse selle laulu, kes rohkem maksab ja rohkem valetab.

Hundi ulg ütles ...

Ma näen probleemi selles, et öeldud sõna tundub ütlejale enesele võlts. Paratamatult on nii, et tihti tuleb meile meelde tavaline käibefraas, mis oma sõnastuses on lihtne ja asja sisu väljendav, kuid sagedase kasutamise tõttu tundub ütlejale enesele pealispinnalisena.

Tahaksin kurvale inimesele ütelda siiralt: "minu kaastunne". Samas kahtlen, kas adressaat mõistab mu siirust, äkki mõtleb, et ütlesin seda kombekusest. Keeruline. Vähemalt minu puhul.

Ilusaid ja rahulikke jõule, Sulle Tiiu, siiralt.

Tiiu ütles ...

Pean vabandama, ( aastalõpp on minu jaoks kokkuvõtete tegemise aeg, sel kuul on kaks korda täiskuu ja kuna minu juhtplaneet on Kuu, siis ma olen üliemotsionaalne) et valasin eelmisesse kommentaari liialt isiklikku ja ei soovinud Sulle, austatud Hundi Ulg, kaunist jõuluaega.


Ma jõuludeks soovin
sulle siiralt vaid seda,
mis meeles Sul iganes igatseda!

tiiauspaikka ütles ...

oi aitäh Sulle mu teksti märkamast ja sellist pühendusega teksti kirjutamast.
Minu esimene ehmatus muidugi oli, kui vaatasin oma sitemetrit ja pealkirja: kui sõnad on võltsid, et oi appi, midaasja ma olen kirjutanud... :)
lugema hakkasin ka väga ettevaatlikult... :)

Oli äärmiselt meeldiv, et keegi ka mõttega loeb.

Aitäh, soe, kummardusega.
Ilusat ja rahulikku jõuluaega.

Emmeliina ütles ...

Oli äärmiselt meeldiv, et keegi ka mõttega loeb.

jaaa, on mille üle mõelda

Emmeliina ütles ...

... et see või teine kirjutis on mulle hinge läinud, oluline, hästi kirjutatud, huvitav, ilus jne.

nii lihtne see ju ongi, blogi peremees

Helve ütles ...

!

Bianka ütles ...

Mõnikord jään teema üle nii pikalt mõtesse, et kui tahan kommenteerima hakata, siis tundub, et olen juba hiljaks jäänud. Et see on vananenud uudis juba. Nagu praegugi.

Seda, et keegi loeb, saab ju vaadata igasuguste counterite abil. Aga ma ei viitsi alati seda uurida. Kommentaar on ikka vana hea moodus teada anda, et lugesin ja mõtlesin kaasa.Sõnad võivad ju veidi võltsilt kõlada, aga ükskõiksus on minu arust veel halvem. Ometi olen ise palju vähem kommenteerima hakanud, kui blogimise algusaegadel. Mingi väsimus või tüdimus või mis selle põhjuseks on. Et kõigest on nagu juba räägitud.

Mina ei pane küll pahaks, kui minu kommentaariumis jutt läheb uitama pisut teist rada kui esialgne mõte oli. Kui on huvitavad mõtearendused, siis on see ju nagu täiendus, mille peale võib-olla ise ei tulnudki.

Anonüümne ütles ...

Tiiu blogi kujutab vaibumatut järamist oma äraläinud mehe armukese ja sellega seonduva üle.TA VAESEKE ON SOLVUMISEST LÄBINÄRITUD NAGU VILLANE SALL KOIDEJÕUGUST.Aga muidu on tema blogi üks intellektuaalsemaid .